neljapäev, 28. aprill 2011

Katusel, lindudega


Jah, tuleb meelde küll. Nii on ennemgi korduvalt olnud. Kui enda jaoks midagi ehitad, kipub päev väledaks ja pikaks venima. On pühapäeva õhtu üheksa paiku  ja päike sätib end just loojuma. Käed tulitavad ja selg suriseb, aga jupp tööd sai tehtud ja kõik on ilusti kinni kaetud ka. Mine seda ilma ja tema sademeid tea. Homme on tööpäev ja saab ehk vähe kergema päeva teha. Aga nüüd käed puhtaks ja kangesti tahaks midagi hamba alla. Kõht teeb juba väga pahast häält.
Katusel tuleb ebatavalisi mõtteid. Nagu tänagi. Kõigepealt vaatasin kuidas vares puu latva maandus. Varesega samal kõrgusel olles paistis see palju ehedamana kui altpoolt vaadates. Parajasti puhus priske tuulehoog ja varesel oli tükk tegemist et oksale pihta saada. Mõtlesin siis, selleks et olla vaba kui lind peab väga hästi keskkonda tundma ja sellega arvestama. Siis lendas üks haneparv mööda. Praegusel kevadisel ajal juhtub seda tihti. Aga seal kõrgelt katuselt vaadates oli perspektiivi nurk hoopis teine ja sain tunda kus see rändavate lindude parv täpselt atmosfääris asub. Maa on all. Siis on tükk maad tühja ruumi, ja siis alles on linnuparv. Kaugel, kaugel maapealsetest sekeldustest. Kõrvus vaid tuule vihin, kaaslaste tiibade vuhin ja huiked. Kõrgel üleval päike ja sügaval all maa. Ümberringi vaid tühi õhk. Nii üksi ja samas saab maailma näha nii ülevaatlikult. Maapealne olend võib sellest vaid unistada. Tahaks ka sinna, eemale pisiasjadest, suure maailma juurde. Otsin jalale toetuseks kindlama koha ja tõukan ka end sinna ülespoole, hanekarjale järgi. Kõrvus vihiseb tuul ja maapealsed mured jäävad kaugele alla. Maapinnal valitsev hallikas toon asendub läbipaistva sinega. Värvilise õhuga millelt silm ei leia tuge, ja pole vajagi. Pole küll millelegi toetuda, kuid pole end ka mille vastu ära lüüa, haiget saada, otsa tormata. Puuduvad piirid ja raamid. Keelud ja käsud. On vaid lõpmatu ruum ja lõpmatu liikumine. Seal all on asjad mis kunagi on olnud nii tähtsad ja olulised, mis on andnud elule pidet ja tähendust. Üleval õhupiiri sinetuse taga on aga lõpmatu ruum, nii särav ja hele. Kutsuv oma õndsas meeletuses. Siin keskel ongi kõige parem koht. Et mäletada elamise rõõme ja saada aimu kõiksuse lõpmatust olemisest. Kuule, võta kinni. Siia tahaks ma nüüd jäädagi. Kuuled või, mis unistad seal, võta prussist ja tõstame paika. Vaatan mõistmatuses pojale otsa. Ahjaaa. Ehitame ju katust siin. Kraban prussiotsast ja tõstame.

6 kommentaari:

Sekeldaja ütles ...

Inimese hing ongi vist midagi sellist, kes tegelikult on keha sees vangis ja ootab vabanemist.
Nii on vähemalt hea mõelda.
Ta võiks ka selles laenuks antud kehas olles elu vabamalt võtta, aga nii pole õpetatud. On õpetatud kahe jalaga maal käima ja tööd rügama, sest muidu äkki tuleb armastus.

soodomakomorra ütles ...

linnud panite loodiga või?

tegelinski ütles ...

Aga väike tiir sai ikka tehtud ;)

Voldemar-August ütles ...

Ikka hea kui saab vahel mõne tiiru teha. Siis ei unusta et hing sees. Kas ta seal just vangis on, ma ütleks pigem sümbioos. Mõlemad on teineteisele toeks. Alailma on keha see kes teeb hinge lennu algatuse. Ja kui hing aegajalt tiirutada ei saa, ega siis mõistus reaalsust ka päris selgelt ei võta.

Lood oli meil käigus küll, aga teise asja jaoks.

Kaamos ütles ...

Kas on juhtunud, et seal kõrgel katusel istudes mõni lind päris lähedalt mööda lendab?
Linnu reaktsioon, võiks ju lausa öelda - näoilme - see on hindamatu!
Enesel tuleks vist taoline nägu ette juhul, kui part autoroolis õuele manööverdaks.

Voldemar-August ütles ...

Katusel istudes pole sellist asja juhtunud. Maa-linnud pole nagu linna-linnud, Nad ikka naljalt inimese ligi ei eksi. Kui ma aga end hanede lennukolmnurga sappa võtaksin, kõõritaksid nad mind kindlasti väga võõriti pilguga. Aga ega ma ei oskaks nende miimikast midagi välja lugeda. Olen püüdnud kohaliku varese miimikat lugeda. Ma ei saa isegi aru kuhu poole ta vaatab.