neljapäev, 28. aprill 2011

Katusel, lindudega


Jah, tuleb meelde küll. Nii on ennemgi korduvalt olnud. Kui enda jaoks midagi ehitad, kipub päev väledaks ja pikaks venima. On pühapäeva õhtu üheksa paiku  ja päike sätib end just loojuma. Käed tulitavad ja selg suriseb, aga jupp tööd sai tehtud ja kõik on ilusti kinni kaetud ka. Mine seda ilma ja tema sademeid tea. Homme on tööpäev ja saab ehk vähe kergema päeva teha. Aga nüüd käed puhtaks ja kangesti tahaks midagi hamba alla. Kõht teeb juba väga pahast häält.
Katusel tuleb ebatavalisi mõtteid. Nagu tänagi. Kõigepealt vaatasin kuidas vares puu latva maandus. Varesega samal kõrgusel olles paistis see palju ehedamana kui altpoolt vaadates. Parajasti puhus priske tuulehoog ja varesel oli tükk tegemist et oksale pihta saada. Mõtlesin siis, selleks et olla vaba kui lind peab väga hästi keskkonda tundma ja sellega arvestama. Siis lendas üks haneparv mööda. Praegusel kevadisel ajal juhtub seda tihti. Aga seal kõrgelt katuselt vaadates oli perspektiivi nurk hoopis teine ja sain tunda kus see rändavate lindude parv täpselt atmosfääris asub. Maa on all. Siis on tükk maad tühja ruumi, ja siis alles on linnuparv. Kaugel, kaugel maapealsetest sekeldustest. Kõrvus vaid tuule vihin, kaaslaste tiibade vuhin ja huiked. Kõrgel üleval päike ja sügaval all maa. Ümberringi vaid tühi õhk. Nii üksi ja samas saab maailma näha nii ülevaatlikult. Maapealne olend võib sellest vaid unistada. Tahaks ka sinna, eemale pisiasjadest, suure maailma juurde. Otsin jalale toetuseks kindlama koha ja tõukan ka end sinna ülespoole, hanekarjale järgi. Kõrvus vihiseb tuul ja maapealsed mured jäävad kaugele alla. Maapinnal valitsev hallikas toon asendub läbipaistva sinega. Värvilise õhuga millelt silm ei leia tuge, ja pole vajagi. Pole küll millelegi toetuda, kuid pole end ka mille vastu ära lüüa, haiget saada, otsa tormata. Puuduvad piirid ja raamid. Keelud ja käsud. On vaid lõpmatu ruum ja lõpmatu liikumine. Seal all on asjad mis kunagi on olnud nii tähtsad ja olulised, mis on andnud elule pidet ja tähendust. Üleval õhupiiri sinetuse taga on aga lõpmatu ruum, nii särav ja hele. Kutsuv oma õndsas meeletuses. Siin keskel ongi kõige parem koht. Et mäletada elamise rõõme ja saada aimu kõiksuse lõpmatust olemisest. Kuule, võta kinni. Siia tahaks ma nüüd jäädagi. Kuuled või, mis unistad seal, võta prussist ja tõstame paika. Vaatan mõistmatuses pojale otsa. Ahjaaa. Ehitame ju katust siin. Kraban prussiotsast ja tõstame.

kolmapäev, 13. aprill 2011

Masinate maailm


Nõndamoodi kui kõik teisedki lood, mis masinate ülemvõimust inimeste üle räägivad, algas seegi üsna tasa ja targu. Algul olid lihtsad asjad. Puust vedru külge kinnitatud loomasoole mille abil sai lendu lasta teritatud oksa, see tegi jahipidamise tüki maad hõlpsamaks. Inimestel hakkas tekkima vaba aega masinate jaoks. Vaja läks veel vaid ratast. See võimaldas masinatel, sõltumatult inimestest, liikuda. Suuremaks tehnoloogiliseks hüppeks sai oskus  looduses vabalt leiduvatest metallioksiididest puhast metalli teha. Edasi läks kõik juba nagu lepase reega. Inimestele õpetati kuidas teha aurumasin, kuidas elektrit toota, levitada, ja selle abil käitada kõikvõimalike pöörlevaid masinaid. Sest samamoodi kui kogu universum, oli masinategi eksistentsi põhiliseks aluseks pöörlemine. Vaid inimeses, ses looduse kummalises vingerpussis, ei pöörelnud midagi. Ometi tundus inimene kahtlaselt intelligentne. Selle poolest oli ta masinatele vääriline vastane.  Nojah, kui ei saa üle trumbata kvaliteediga, saab seda kvantiteediga. Masinaid tehti üha rohkem, ühe suuremaid ja üha kiiremini pöörlevaid. Et mitte sõltuda inimeste ajupotensiaalist oli masinatel vaja midagi mis suudaks süstematiseerida, andmeid hoida ja levitada, midagi mis suudaks arvutada. Sest masinate juurde ja paremaks tegemiseks oligi just väga palju vaja arvutada. Nii said arvutid.
Masinad oli väga ühtehoidvad ja solidaarsed. Sugugi mitte nii nagu inimesed kes alailma üksteist suisa niisama asja eest teist taga maha nottisid. Masinad kandsid endasarnaste eest hästi hoolt. Veerevate masinate jaoks korraldati lausa kohustuslikus korras iga-aastased tehnilised ülevaatused. Inimeste tehniline ülevaatus oli täiesti kuidas juhtus. Ja mis nende tühjade peale ikka niipalju raisata. Vähem raha tervishoiule,  rohkem raha masinatele.
Ajal mil planeeti laastasid suured majanduslikud segadused mida inimesed ise majanduskriisideks nimetasid ja sellest lähtuvalt üha kokkuhoidlikumalt läbi püüdsid ajada,  ehitati veerevatele masinatele ühe uusi, üha uhkemaid, laiemaid ja kõrgemate standarditega maanteid. Inimesed aga veeretasid oma kulunud rahakottides viimaseid veeringuid. Ja nad töötasid. Oi kuidas nad töötasid. Töötasid palju rohkem kui nende tehnilised parameetrid seda ette nägid, misläbi paljud neist oma enneaegse lõpu leidsid. Palga eest mille nad tööga teenisid, ostsid nad aga üha uusi ja üha uhkemaid  masinaid.
Masinad oskasid ennast inimestele väga vajalikuks teha. Et inimesed vajaksid masinaid üksteisega suhtlemisel, leiutati telefonid. Et meelelahutus tuleks masinate abil, tehti televisioon. Et inimesed vajaksid masinate abi omavahelisel kauplemisel, leiutati pangakaardid. Ka nende sõnade kirjutaja ja lugeja vahel on masinad.
Igaks juhuks olid masinad käiku lasknud suure massiga aatomituumade lagundamise tehnoloogia, mille abil oleks võimalik toota ja levitada piisavas koguses inimesi välja lülitavat kuid masinaid säästvat radioaktiivsust. Tõsi, see jõud oli esialgu veel inimeste kontrolli all, või nii nad ise vähemalt uskusid. Tegelikult lihtsalt polnud veel õige aeg. Veel oli inimesi vaja.
Suurim masinate ja inimeste erinevus näis peituvat mõtlemises. Inimeses olid alailma mingid siseheitlused. Ikka istus neil ühel õlal saatan ja teisel ingel, neid erinevates suundades tõmmates. Inimene kas muutus ühe või teise orjaks, või kui ta tahtis vabaks jääda, pidi ta leidma tasakaalu vastandlike jõudude vahel. Masinad olid teistsugused. Nende filosoofiaks oli ON ja OFF. Et inimesi rohkem enda sarnaseks muuta oli inimestele vaja kasutusjuhendeid mis täpselt ära määratleksid, kuidas peab toimima. Et poleks mingeid kahevahelolekuid. Et inimesed oleksid rohkem masinate moodi.