kolmapäev, 2. märts 2011

Täht minu aknas

Kell ei olnud veel kuus, uni aga oli juba läinud. Püüdsin teda veel silmade sulgemise ja mõtete vaigistamisega tagasi meelitada, aga ei tulnud ta mitte. Eilne päev oli olnud üsna väsitav, nii sai varem kui muidu tuttu mindud. Näe kardinat ka polnud viitsinud enam ette tõmmata, nüüd paistis aknast must taevas ja raagus puuoksad. Vahepeal käis peast läbi mõte üles tõusta ja päevatoimetustega pihta hakata, aga et see taevas veel nii must oli. Oleks seal veidikegi kuskil mingit helendust olnud, aga ei. Kui taevas on must, siis on öö. Päeva toimetusi öösel alustada tundus kuidagi sündsusetu. Nii siis lamasin ja vaatasin aknast välja.
Üks täht paistis. Pisitilluke särav täpike mustaval pinnal. Kummaline küll kuidas üks täht võib nii väike paista. Juhtusin kord youtubist vaatama videot teavakehade omavahelistest suurustest. Maakera võiks täitsa vabalt mõnda päikese keskmist sorti lompi sulpsatada. Maakera aga on .. ta on ju suur. Ka tühiseimagi murdosa tema ümbermõõdu jalgsi läbimiseks kulub ilmatu aeg, mis siis veel päikese ümbermõõdust rääkida. Päike aga pole sugugi suur täht, pigem üks väiksematest. Niiet on täiesti tõenäoline et pisike särav täpike mu aknas on tegelikult päikesest kordades suurem taevakeha. Ja väike paistab ta ainult seepärast et ta lihtsalt on nii üüratult kaugel. Võibolla tema ümber tiirlevad planeedid samuti kui meie päikese ümber, ja planeetide ümber keerlevad kuud. Võibolla ühel neist planeetidest on isegi elu. Organismid mis soolases vees pooldumise teel paljunevad, aga võibolla hoopiski kõrgelt arenenud tsivilisatsioonid kes omast arengupunktist võiksid meid inimesi samamoodi ülalt alla vaadata kui meie vaatame poolduvaid amööbe. Vaatenurgad asjadele kosmose seisukohast ei mahu kuidagi sissejuurdunud mõttemallidesse ja panevad pea veidi ringi käima.
Kui silmad on unerammestusest veidi virgunud märkan et minu tähe kõrval on veel üks täht. Tunduvalt väiksem, ju siis ennist seepärast ta mul nägemata jäi. Väiksem täht on kohe minu tähe kõrval. Vaevalt sentimeetri kaugusel. Või .. Ajan ehk järjekordselt segi  kuidas asjad minu jaoks paistavad ja kuidas nad tegelikult on. See väiksem täht paistab  tõenäoliselt seepärast väike et ta on hoopis kaugemal minu esimesena märgatud tähest. Võibolla isegi kaugemal kui vahemaa minu ja selle esimese tähe vahel. Huvitav kas selle tähe ümber on mõni planeet kelle asukas just praegusel momendil unetult aknasse vaatab ja nii puht täiesti juhuslikult on tema aknas äkki meie päike. Mõistan et tõenäosus selleks on sama väike kui on suur vahemaa selle täheni, aga siiski kui ..  Huvitav, kas ta võiks mõelda samu mõtteid.  Huvitav kas meie vahel võiks praegu olla silmside läbi selle pööraselt suure ruumi. Huvitav, kuipalju tema maailm võiks olla teistmoodi kui on minu maailm.

Siiski, liigub ju ka tema maailmas valgus kiirusega kolmsada tuhat kilomeetrit sekundis ja kõik olemasolev on tekkinud mittemillestki kaheks võrdseks vastandandiks jagunemise teel. Seaduspärasused peaksid ju samad olema. Siiski tõrgub mõistus uskumast et tema aknal võiksid olla samasugused kardinad kui on minu aknal. Või et tema eluase oleks samas mõõtkavas või sama konstruktsiooniga kui on minu tuba. Või millest üldse võiks mõelda olend teises galaktika otsas.

Aga inimene siinsamas toas. Siinsamas minu kõrval. Vahel elavad inimesed terve elu koos teineteise kõrval, kuid mõtted mis nende peas liiguvad on  piltlikult öeldes samuti valgusaastate suuruse vahemaaga.
Keegi näiteks elab oma elu ja tunneb puudu armastusest. Tunneb sellest puudu praegu ja on alati sellest puudust tundnud. Juba lapsena. Vanemad on teda kasvatanud ja juhendanud. Kuid ta pole tundnud nende silmavaates ega kallistustes seda fluidumit millest kumaks kalliks inimeseks pidamise soojust. Õhkuks armastust. Noorukieas on ta olnud armunud ... või oli see lihtsalt hormoonide sund, sest kui ta meenutab, siis inimene kes tema kõrval elab, polegi tegelikult tema kõrval. Ikka ja alati on nende vahel olnud suur jupp tühja maad. Vahel küll kõverdub ruum ja nende hinged kohtuvad viivuks, kuid see on siiski vaid viiv, pärast lähevad nad edasi jälle valgusaastate suuruse vahemaaga. Lähevad küll ühes suunas ja ühes süsteemis, kuid ometi siiski nii kaugel teineteisest. Tema lapsed austavad teda ja kuulavad tema sõna, kuid ometi pole inimesel ka nendega läheduse sidet mis laseks tunda hinge ehedust. Nii elab inimene oma elu ja tunneb puudu armastusest. Kuidagi mingil moel ta tunneb armastuse olemust. Ta teab et see on olemas. Kuid millegipärast ei tule armastus tema juurde. On see jada juhuste kokkusattumusi. Või on inimene ise kaetud paksu kattega millest armastus läbi ei suuda tungida vaid lihtsalt maha valgub. Kes teab.
Sealsamas armastusepuudusega inimese läheduses aga võib elada teine inimene kes  armastuse eest hoopis põgeneb. Tema jaoks on armastus kui lumelaviin mis jalust lööb ja enda alla matab. Lapsena on teda hoolega hoitud ja hellitatud, kuid see hellus on olnud kui liim mis kleepub ega lase hetkekski lahti. See inimene tahaks tunda kuis hing vabalt ja sõltumatult hõljub, kuid alati on keegi kelle armastus teda kui kammitsais  hoiab ega lase omapead sammugi astuda. Armastus on selle inimese elus kui midagi iseenestmõistetavat. See on kõikjal tema ümber ja tema sees. Ilma selleta ei oskakski ta elu ette kujutada. Vahel siiski vaiksetel mõttehetkedel tunneb inimene igatsust kõikidest sidemetest vabana üksinda tühjas ruumis olla.

Inimesed on siiski nii erinevad. Kellegi elu on täis pidevaid tegemisi. Alati on ootamas terve rida töid mis kõik tahavad kiiremas korras tegemist. Miski on lagunenud ja seda on vaja parandada, nõud tahavad pesta, lapsed kasida, kapid korrastada, lumi rookida, küttepuud tuppa tuua, arvestused arvestada, peod organiseerida, koogid küpsetada, maailm parandada. Vaja oleks veel ka mõned lootusetult määrdunud seinad värvida ja mööbliriie tahaks vahetamist, aga näe ei jõua kuidagi. Tööl ka kipuvad päevad alailma üle igasuguse mõistlikuse pikaks venima. Vahel tahaks ka mõne jutu kirjutada, pildi joonistada või kätte võtta pill ja lasta muusikal end kaasa viia. Aga kuidagi imelik oleks niisama ilma midagi ära tegemata lihtsalt enda rõõmuks aega kulutada. Sest nii palju töid on ees ootamas.
Sealsamas kõrval aga, ja tõenäoliselt üsna eelmise inimese lähedal, elab keegi kellel on igav. Päevad oma hallis üksluisuses on kui tüütu tolm mis kõikjale tungides võtab maailmalt sära ja viimasegi tahtmise üleüldse midagi ette võtta. Vaataks siis vähemalt telekat. Sealt ka midagi huvitavat ei tule. Ah vaataks mingit jamagi, lihtsalt et poleks nii kuradima igav. Räägiks kellegagi, aga kõik on kuskil ära, teevad midagi. Nii igav on.
Keegi kuskil on vaene. Juba lapsena olid ta kehvad riided ja ta ei saanud teistega koos kinno minna. Tal lihtsalt polnud piletiraha. Täiskasvanuna peab ta tegema arvestusi mida osta ja mida ostmata jätta. Kõige jaoks mida vaja niikuinii ei jätku. Juba aastaid on tal üks unistus. Ta tahaks enda jaoks osta ühe asja. Kuid selle ostmine üha lükkub ja lükkub edasi. Teised seal samas kõrval ostavad asju üsna impulsi ajel ja asju mis on kordades kallimad. Tema aga ei raatsi oma unistuse peale kulutada. Tal on küll olnud niipalju et oleks saanud selle osta. Kuid alati on olnud rida vajalikku mis vajalikum. Unistuste asi aga pole vajalikuse pärast. See on unistus. Enda jaoks. Selle jaoks tal ei jätku.
Kuid on ka vastupidi. On inimesi kelle jaoks raha ei ole mingi probleem. Kui tekibki  vajadus midagi osta, küll seda raha ikka kuskilt leiab. Ega tal seda raha õieti ei ole ka. Aga ega tal pole vajagi. Tal lihtsalt ei ole midagi vaja.
On inimesi kes igatsevad üksindust. Aga nad pole kunagi üksi. Neil pole kunagi olnud oma tuba ega nurgakest kus saaks segamatult olla. Nende ümber on pidevalt teisi inimesi. Üksindus annab neile meelerahu ja võimaluse tunnetada hinge suurust ja kergust. Kuid üksinduse hetked on nii harvalt haruldased. Elu lihtsalt ei anna selliseid võimalusi. Kuid on ka neid kelle jaoks üksindus on piin. Ometi möödub enamus nende elust selles piinavas üksinduses.
On inimesi kes on pidevalt haiged. Nad on kulutanud terve varanduse ravimitele ja veetnud märkimisväärse osa oma elust arstikabinetides. Ometi elavad nad pika elu ja surevad kõrges eas lihtsalt vanaduse kätte. On inimesi kes kunagi pole arsti juures käinud kuid ühel päeval nad lihtsalt kukuvad jala pealt vaevalt keskealiseks saanuna. On inimesi kes sünnivad hõbelusikas suus ja elavad kogu elu luksuses. Ja on neid kes on kogu elu näljas. On inimesi kelle jaoks kogu elu on vaid üks mäng. Kuid kellegi jaoks on reaalsus nii tõsine et ilmvõimatu on sellest kuidagi mööda vaadata. On inimesi kes elavad kogu elu vaid iseendale, vaid enda soovides, tahtmistes ja mõtetes. Ja on kuskil keegi kes iseend on juba peaaegu unustanud. Kogu elu on pühendatud teistele. On inimesi kelle elu on vaid illusioon. Nad elavad nii nagu neile on sisendatud et õige on. Nad mõtlevad mõtteid mis on neile ette öeldud ja teevad tööd mis on kellegi teise poolt ette määratud. Nad mõtlevad, teevad ja on kõike ettemääratud juhendite järgi. Ja on inimesi kes kõike avastavad ise. Ka kõige lihtsamaid asju. Nemad võivad näha sotsiaalset eksistentsi hoopis teise nurga alt kui paikapandud reeglite järgi elajad.

Kui erinevad me siiski oleme. Kui suured on vahemaad inimeste vahel.

21 kommentaari:

Voldemar-August ütles ...

Kellegi käed on kogu aeg täis. Isegi ühest toast teise minnes jääb alailma midagi näppu mis just sinna poole minnes on vaja ära viia. Teel kuuri puude järele jääb ette tuhaämber mille vahepeal saab tühjaks viia, sest sinnapoole on ju just minek. Seal aga on maas oksarisu mis hea oleks ju lõkkeplatsile viia. Nii kulub enamus aega asjade ühest punktist teise toimetamisega ja produktiivseks tegevuseks jääb jälle liiga vähe aega.
Keegi aga elab käed taskus.

Kellegil on vaimustunud seisundiks vaja kullaga kaunistaud lossi ja kõrgseltskonna elitaarset melu. Kellegi vaimustus on igas hetkes, ka puid lõhkudes. Kelle vaimustus on sügavam?

Voldemar-August ütles ...

Keegi võitleb oma õiguste eest. Alailma tehakse talle liiga. Lapsena süüdistatakse teda pahandustes mida ta ei ole tegelikult teinud, poes peab teda asja eest teist taga kinni turvamees, tööl makstakse talle teistest vähem palka. Tema pingutusi ja saavutusi ei pane keegi tähele. Keegi kuskil on siiski veel hullemas olukorras. Temal aga pole vaja oma õiguste eest võidelda. Teda selline asi lihtsalt karvavõrdki ei morjenda.

Voldemar-August ütles ...

Keegi otsib tõde. Mida rohkem ta tõest teada saab, seda keerukamaks lähevad tõe otsingud. Seda paksemaks lähevad raamatud, seda kitsamaks läheb tõega kontaktis olev inimeste ring. Seda kaugemaks tõde otsimist väärt geograafilised paigad. Kellegi tõde aga on siinsamas sõnnikulõhnalisel, putukasumiseval karjamaal.

Kaamos ütles ...

Kõige selle vahel on suuuuuuuur hall manner täis elusid, kus kõike on natuke. Midagi pole puudu, midagi ei jää üle, pole musta muret ega taevassetõstvat rõõmu.
Või ei ole?

Voldemar-August ütles ...

Noo, ja, ja ei.
Muidugi pole inimesed masinad et on vaid kaks positsiooni. Sees ja väljas. Inimesed on rohkem nagu mustrid. Erinevatest värvidest, toonidest, vormidest ja tüüpidest kokku maalitud. Mõtlen siin et kasulik oleks teada, või noh vähemalt mõelda selle peale, kuidas need mustrid kokku on meisterdatud.
Järelikult pole see mis jääb äärmuste vahele mitte hall, vaid värviline.
Ja. Midagi on alati puudu. Ja midagi on alailma üle millegi mitte midagi peale ei oska hakata. Ja on siiski nii musta muret kui taevasse tõstvat rõõmu.
Ja las nad ollagi. Üks ei saa ilma teiseta.

Sekeldaja ütles ...

Kõige raskem on mõista endasugust. Oleme sunnitud mõistatama vastassoo mõtteid ja tundeid, aga seal on eraldavaks barjääriks Y kromosoom.
Omasoolised on aga looduse poolt pandud konkureerima vastasoo poolehoiu pärast.
Et see toimiks, on elu ise ka väga lühikeseks lõigutud. Oled vana, pead jalust ära minema nooremate eest.
Sellest darvinismist ennast kõrgemale mõelda aga tekitab kosmilist hirmu.
Ometi olema väga sarnased, iga viimne kui luu ja lihas on samast soost inimestel samasugused, samal kohal ja sama funktsiooniga.
Peale looduse poolt leiutatud kohustuse järglasi saada ja selle nimel konkureerida on inimesed leiutanud ka tehnoloogia. Tehnoloogia nimel on vaja kogu aeg rügada ja siis ei ole aega ega võimalustki endasarnast tähele panna, temaga peab isegi siis konkureerima, kui vastasugu ei ole vaatlemas. Tööandja naeratuse ja õlalepatsutus on tehnoloogia poolt meile peale pandud koormised.
Konkureerimise tarve tõttu tundub see, et meil võiks siingi kellegiga teiselt planeedilt olla silmside, ilmvõimatu.
Kui nad siia tuleksidki, siis tule ja mõõgaga, meist jääks järgi vaid mälestus, Maa on nende jaoks vaid ressurs, mida anastada. Nii me mõtleme praegu.
Kuni me nii mõtleme, oleme vangis siin Maa peal, valvates hoolega omasuguse järele, et see puurist välja ei üritaks põgeneda.

Voldemar-August ütles ...

Kõikide märkide järgi on jah õpingu teemaks endasuguse mõistmine. Milleks muidu kõik need elujuhtumid milledesse planeedil Maa elades "juhtume". Suhted lähedastega on see mis läheb meile kõige enam korda, järelikut on see esmatähtis. Me ainult hiilime oma õppetükkidest kõrvale. Samuti kui vahest mõne üleskerkinud keerulise ülessande lahendamise asemel leiame end tegelikult tegelemas igatsugu muude asjadega. Ülessanne lihtsalt on meie jaoks meie võimete piiril. Eluülessanded seda ju tavaliselt on. Nagu koolis pingis istudes õppimise asemel voldiksime paberist lennukeid. Aga me peame esmalt ära õppima need ülessanded mis elu meile siiasamasse meie hinge ette paneb. Mitte voltima lennukeid ega tegelema kõrgemal tasemel filosoofilise pilotaažiga. Enda hingest peame me kõigepealt õppima. Ja mitte Gordioni kombel keerulist lihtsalt puruks raiudes, vaid selle keerulise inim-mustri olemust tabades. Selle jutuga siin püüdsin selle mustri tekkemehhanismi veidikene arutleda. Kuid mõtete väljendamise vahendid sõnad ja mehelik loogika, mis minu kui mehe kasutusvõimaluses, jäävad sellest ilmselgelt väheks. Vaja oleks veel naise kasutusvõimaluses olevat intuitsiooni e. intelligentsivälist tundmist. Teisitiöeldes, hinge mustri mõistmiseks on vajalik mehelikuse ja naiselikuse kooseksistentsi. Materiaalse maailma vastena oleks see olukord kus mees ja naine on sugu juba jätkanud ja valitsev olukord on perekond. Siin pole enam küsimus konkurentsis soo jätkamise pärast. Siin on küsimus kõigi osaliste hingemustrites. Mees ja naine peavad omavahel hakkama saama. Laps peab hakkama saama vanematega ja vanemad lapsega. See on hingemustrite muutumise, täienemise aeg.
Inimkond aga on stagneerunud soo jätkamise aegsesse konkurentsi tingimustesse. Seepärast me jah kosmilises mõttes pisikeses aias kinni olemegi. Mina ka ei lubaks suurde maailma seda kes midagi kätte saades ei juurdle selle olemuse üle vaid esimese asjana kasutab leitut konkurendi pea kallal löögiriistana.

Aga kas tehnoloogia pole mitte osa soo jätkamise konkurentsist. Kas esimene tehnoloogiline leiutis kivikirves oli tehtud töö kergendamiseks, või konkrentsivõime suurendamiseks. Praegugi on uue tehnoloogia arendamise peamine ajend konkurentsivõime. Alles tähtsuselt teisel kohal on töö lihtsustamine. Kuigi jah, duaalsuse seaduspärasuseta ei saa läbi siingi. Mida enam me tehnoloogia läbi oma tööd lihtsustame, seda enam tööd paneme tehnoloogia enda sisse. Nii ei saagi tehnoloogia areng olla töö hulga vähendamine. Üksnes selle hulga ümberjaotamine töö vahetult produktilt tööks vajalike töövahendite loomisele.

Mis siis on vaja et inimkond astuks konkureerivast soo jätkamise ajastust perekonna ajastusse?
Et inimese elus midagi muutuks, peab ta muutuma sisemiselt. Võibolla siis inimkonnaga tervikuna on samuti.

Ometi olema väga sarnased, iga viimne kui luu ja lihas on samast soost inimestel samasugused, samal kohal ja sama funktsiooniga.

Ent ometi oleme võimelised ära tundma ühte inimest tuhandete seast. Ka selline piiratud väljendusvahendite kombinatsioon kui luust ja lihastest koosnevate vormide väikesed erinevused, loob võimaluse unikaalseks inimeseks.
Ka meie hinge mustri koostisosade valik pole just kosmilistes suurustes. Vaid variatsioonid skaalal egoism-altruism, armastusvõime- ükskõiksus, hoolivus- hoolimatus, tarkus- rumalus, ja samuti on võimalik tuhandete seast äratuntava hingemustriga inimene.

osaline ütles ...

Lugesin ja leidsin ennast päris mitmest kohast. Lausa ebamugav hakkas. Nagu oleks keegi mu koduakna nii lähedale pikksilmanud, et võimatu on varjata: olen see keegi, kes..., kes... ja kes...
Ja polegi nagu väga põhjust uhkust tunda.

Bianka ütles ...

Mina olen küll naine, aga kasutanud elu ja teiste inimeste mõistmiseks loogikat ja üldistamist. Intuitsiooni muidugi ka. Miks on inimesed nii erinevad? Sünnivad ju kõik ühesuguste beebidena, kes otsivad ema soojust ja lähedust. Siis saavad neist uudishimulikud väikelapsed, kes hakkavad maailma tundma õppima. Mõne aja pärast tuleb teismeliseiga, kus hakatakse protestima kõige varemnähtu ja -õpitu vastu. Hakatakse otsima OMA teed.

Millal ja miks saavad neist nii erinevad inimesed, et teist samasugust naljalt ei kohta? Kõigepealt lapsepõlv. Selle mõjud on suured ja asjata ei omista psühholoogid paljude hingehädade põhjustaja au just sellele eluperioodile. Lapsele on vaja armastust ja tunnustust, igapäevast leiba muidugi ka. Ikkagi tuleb samast perest väga erinevaid lapsi. Ma pakuks välja, et laps vajab ka isiklikku lähenemist. Kellele kui palju lubada või keelata ja kellelt kui palju ja mida nõuda.

Erinevatest kodudest pärit laste hulgas mängivad rolli kasvatus, geneetilised omadused ja haridus. Tänapäeval on omandanud suurema tähtsuse ka vanemate varanduslik seis. Nii koolis saadava hariduse kui ka eluülesannete lahendamise juures on vaja mõistust ja viitsimist vaeva näha. Laiskus (nii mõtte kui tegevuslaiskus) on pärit kodunsest kasvatusest (see ei tähenda alati, et vanemad on laisad, aga nad pole kas viitsinud või osanud last töötama õpetada). Mõistus aga on kaasasündinud omadus. Mõnel kompsenseerib mõistuse vähesust hingeline maailmatunnetus. Olgu see vaimsus või intuitsioon.

Missugune neist teguritest, mille loetelu pole ilmselt sugugi ammendav, määrab põhiliselt ära inimese saatuse?

Mul tuli siinkohal meelde meie peaministri vend, kellega olen koos töötanud. Nö."teine" Ansip. Välja näevad nad väga sarnased, aga inimestena on nagu öö ja päev. See "teine" pole sugugi mingi asotsiaal, aga tal pole ei ambitsioonikust, jõulisust ega mingeid liidriomadusi. Ma ei tea küll nende pere tagamaid, aga haridust on nad minu teada ühtmoodi saanud. See teine on isegi vanem (tavaliselt on vanemad lapsed rohkem liidrirollis ja nooremad jooksevad nende sabas).

Voldemar-August ütles ...

osaline- ma pole käinud Su akna taga piilumas, ausõna.
Aga uhke võiksid olla küll. Oled Sa ju erakordne, kordumatu. Teist sama mustriga inimest kui Sina pole olemas.

Bianka- mina ei tunne ühtegi teist naist kellel mõistus nii suurelt intuitsioonist üle käiks kui Sina. Ma ei mõtle seda ei kiituse ega laitusena. See lihtsalt on Sinu erakordsus. Minu nägemust mööda. Ma alguses imestasin miks Sa enda blogi viimases postituses tolle glagadi kommentaari peale end üleüldse kõigutada lasid. Siis aga meenus Sinu erakordselt liikuv loomus ja sai mulle arusaadavaks et Sa üldsegi millestki ei suuda külma rahuga mööda vaadata. See lihtsalt on Sulle omane, Sinu erakordne muster. Kui need inim-mustrid vähe tuttavaks saavad, ja küllap nad nii pika blogitutvuse peale ikka on natuke saanud ka, hakkad nägema et see mis ühe inimese juures oleks veidramast veidram, on teise juures üsna igapäevane. Küsimus on vaid selles kuidas me teiste inimeste peale mõjume. Ühte ja sama mõtet saab väljendada nii solvavalt, kui ka ilma solvanguta. See omadus eristab sikud lammastest.

Inimese saatuse mõjuvaim tegur on minumeelest inimene ise. Minumeelest me sünnime saatusega. See mis me siin elus omandame, kasvatus ja keskkond, määrab vaid need vahendid millega oma saatust muudame.
Mina arvan nii.
Praegu.

Bianka ütles ...

Ei tea nüüd, Voldemar-August. Ma kasutan küll kõvasti loogikat, aga inimestesse puutuvad lõppotsused teen siiski eelkõige intuitsioonist lähtuvalt. Ja peab ütlema, et see pole mind kunagi alt vedanud.

Glagadi esimene kommentaar oli nagu delfi stmpkommija oma ja nii ma talle ütlesingi, et tema ei jaga blogindust. Teise kommi järgi sain aru, kellega tegu (kolmas kinnitas seda veel). See on ainus inimene mu senises blogielus, kes minusse halvasti on suhtunud (ta on üldse üsna kitsarinnaline). Seega ei saanud ma jääda ükskõikseks.

Voldemar-August ütles ...

Bianka- noh ega minu arvamus Sinu kohta ei pretendeerigi väga kõrgele kohale tõesuse pingereas.
Aga mulle meeldib et Sa ütled välja ka selle mis Sinu arvates viltu on. Üsna sageli arvatakse et sõbrale pole ilus tema vigu öelda. Aga minumeelest just sõbrad peaksidki nii tegema, kuidas muidu oma puudusteks teadlikuks saaksime.

Voldemar-August ütles ...

sorri, peaks olema - puudustest

Bianka ütles ...

See sõbra veale tähelepanu juhtimine on siiski üsna riski-bisness. Liiga kaugele sellega minna ei maksa. Aga bloginduses see "oleme kõik sõbrad ja ütleme ainult meeldivaid asju", läheb veidi igavaks. Loodan, et ma siiski ühestki sõbrast päris ilma pole jäänud.

Tegelikult arvan ma, et naiste käitumise ja suhtumiste põhiline juhtija pole niivõrd intuitsioon, kui emotsioonid. Ja selles osas käib mu loogika tõesti raudselt emotsioonidest üle. Kuigi ega minulgi emotsioonid olemata ole, aga ma ei tegutse nende põhjal.

Just mu intuitsioon (ja lisaks mõningane loogika) ütles mulle, kes võiks olla see anonüümne kommenteerija. Ja arvan et ma ei eksi, kuigi kindlaid tõendeid mul ju pole.

Helve ütles ...

mis üldse on viga?
see, mis mulle tundub veana, on kellegi teise arvates just positiivne näitaja.

sõltub siiski nn vea omanikust, mida ta oma elus enam vajab ja hindab. kui ta on selle iseendale selgeks saanud, on ka eluteel kulgemine meeldivam.

nn vead tekivad tahes-tahtmata, valikuvõimalusi on ju tohutult. kuid mitte keegi ei saa teisele näpuga näidata, et vali nüüd see suund. inimesed on ju NIIIIIIII erinevad, nagu blogi autor oma postituses tabavalt välja toob.

Bianka ütles ...

Mis on viga? on tõesti huvitav küsimus. Sest see, kas see oli viga või õige valik, selgub ju alles hiljem. Sealt algabki tegelikult see õppimise osa. Valisid mingi tee, mis osutus keeruliseks. Mida sa sel juhul ette võtad, ongi õppetund. Kas jääd virisema, et mul elus ei vea (kuigi ise valisid selle tee), pöördud tagasi (nii palju kui antud olukorras veel võimalik) ja valid teise teeotsa, või katsud hakkama saada oma valikuga parimal võimalikul viisil. Ja seejärel selgub, et ehk see polnudki viga. See viimane mõte on inspireeritud mu enda abielust.

Voldemar-August ütles ...

Jah, inimese eripära veaks pidamine oleks ilmselge viga. Gravitatsiooniseaduse
eiramine kuristiku serval aga oleks ilmselge viga. Lapse sundimine millekski mida ta ei
taha teha võib olla viga, aga võib ka mitte olla.
Mina mõtlen et samamoodi kui maailmas on absoluutset ja suhteliset võrdsetes kogustes, on võrdselt absoluutset ja suhtelist ka tões. Siis esmalt peaks endale selgeks tegema kas tegemist on suhtelise või absoluutsega. Peanoogutus tähistab meil jaatust, kuid mõnedes teistes kultuurides mitte. Valguse kiirus aga on absoluutne nii siin kui Siiriusel.
Ja tõesti paljudes küsimustes selgub tõde alles hiljem. Kommunism tundus mingil ajahetkel olema tõde, praegu peame seda veaks, kes teab mis saja aasta pärast on.
Minumeelest aga on üks väga lihtne meetod kuidas suhtelistes olukordades vigadest hoiduda. Kui vaatame maailma armastusega ega lase hinge viha, on tõenäosus vigadeks väike.

Samuti on selle sõbrale vea ütlemise riski- bisnessiga. Kui ütleme armastusega, siis on võimalus solvanguks väike. Kui kuulame armastusega, siis olgu öeldava sõnastus ja ütleja meeleseisund missugune tahes, me ei solvu.

Et naised emotsioonidest juhinduvad, olen ka varem kuulnud. Minus on see ikka veidi
arusaamatust tekitanud. Minumeelest on emotsioon alati seotud hinnangu andmisega.
Meeldib või meeldi. Elus aga on alailma nii et meeldivad asjad viivad hukatusse. Ebameeldivad aga arendavad. Kas mitte poleks õigem püüda välja uurida kuidas asjad siis tegelikult on. Ilma hinnagut andmata. Kui meil puudub selleks piisavalt informatsiooni, siis abiks võtta intuitsioon. Kui aga lasta end aga juhtida petlikest emotsioonidest võib kergelt eksida.

Helve- me tõepoolest ei tohiks näidata näpuga et vali nüüd see suund. See on õige.

Kuid vigade tegemise põhjuseks on mumeelest peamiselt see et meis on midagi puudu. Seda mis meis puudu on, pole meil ka võimalust näha. Siis on hea kui sõber kõrvalt ütleb et vaata, seal võib olla viga.

vuuduu ütles ...

"Täht minu aknas" oli minu jaoks alguses paljutöotava syzheega - nyyd kohe selgub, et see teine "täht" polegi täht, vaid näiteks UFO ja see liigub...
Aga ei midagi ulmelist. Järgeb elutark mötisklus erinevaist inimtyypidest...ja armastusest, mis peaks köike kandma. Vahel ta kannab, vahel mitte - nii see elu kord on.
Arvan ära tundvat yhe "kellegi" autori näol ja tunnen suurt yhtsust ja möistmist. Siis aga mötlen - äkki oli hoopis just see teine? Näiteks See, Kes tunneb igavust? Ei, see pole V.-A., kindlasti mitte.

Huvitav ja meditatiivne rännak oli see igatahes. Kindel mis kindel, ma tulen siia tekstide juurde tagasi mötisklema...

Voldemar-August ütles ...

Näiteid "kellegide" kohta on yõesti kõige lähem kõigepealt endast võtta. Nii olen teinud tõesti.
Ka igavust on minus mingi ports. Vähe küll.

Ingli hingemaailm ütles ...

Vahel käin ja loen,loodan et keegi ei pahanda:).Siin tundsin ära iseenda mõtted-inimesed on erinevad kuid-kas meie mõtted on siiski nii sarnased:))
Elu on huvitav-kes leiab oma koha elus varakult, kes otsib veel keskeas,kes ehk ei leiagi. Armastusega on ju sama lugu. Lapsele annad oma tunded ja armastuse ja annad kõik mida sa anda suudad et ta tunneks et mina olen tema jaoks igal hetkel olemas. Ja iga hetk olen ma valmis minema kui ta mind vajab. Tõesti-ma lugesin ja lugesin ja iga reaga muutus äratundmise tunne üha suuremaks:)

Voldemar-August ütles ...

Ingli hingemaailm- pahandamisest pole juttugi.
Ja on tõesti. On erinevusi, on sarnasusi. Kui vaid jätkuks julgust näidata ja oskust vaadata. Kumbki tegevus pole tegelikult nii lihtne kui see esmapilgul tundub.