reede, 25. märts 2011

Kohad mida pole


Imelik et ma polnud seda varem märganud. Ega ma ju polnud vaadanud ka. Seal aia taga kus lõppeb sirelivõsa ja kiviaed, kohe saarepuude taga, seal on tühi koht. Mitte lihtsalt koht kus midagi ei kasva, paljas maa. Vaid seal tõepoolest polnudki midagi. Ruum oleks justkui ootamatult lõppenud. Polnud valgust, polnud helisid. Isegi mingit mustavat läiget millest oleks võinud millegi kaetust aimata, isegi seda polnud. Lihtsalt olematus. Loogiline mõistus tarretus mõistmatuses nähtut kuidagimoodigi tõlgendada. Ei olnud ju ometi võimalik et midagi ei ole. Midagi on ju alati olnud. Kui pole puid ja põõsaid, on vähemalt tühi väli ja kasvõi pimeduski. Aga ... pimedust ka ei olnud. Sellest ootamatust faktist teadlikuks saanuna uurisin ümbrust kahtlustava pilguga. Ja tõesti. Lähemal ja kaugemal, suuremaid ja väiksemaid auke oli täis kogu universum.

Vanasti sai päris palju ulmekaid loetud. Kõige paremad olid need kus hästi tajutav reaalsus oli võrdeline loogilisele mõistusele teadaoleva vastuolulisega. Jutud kus ülima usutavusega oli kirjeldatud midagi mida mitte kuidagi poleks saanud olemas olla. Ei tea nüüd kui hästi või halvasti see minu lugu siin välja kukkus, ega ma pole sõnaseades just eriti osav. Aga loodan et andis see katkend edasi seda millest kirjutada tahan. Kohtadest mida pole.

Kui meid ümbritsevas maailmas oleksid sellised olematud kohad äärmiselt veidrad, siis vaimses olemises on selline olematus täiesti tavaline. Kuskil kellelgi pole kaastunnet, pole hoolivust, pole huumorimeelt, pole mõistmist. Mõistmisega on vist nõnda et selleks peab olema teadmine, kogemus. Et keegi mõistaks minu seletust induktiivsuse ja mahtuvuse võnkeringi selektiivusest, peaksid temas olema teadmised elektrotehnikast. Sama kehtib hingeasjade kohta ka. Et keegi mõistaks kaotusvalu, peab temas see kogemus olemas olema. Et keegi mõistaks hinge vajadust lennata kõige kaduva kohal ja kõigest lahtiöelnuna väriseda koos kõigega mis vähegi väreleb ja vibreerib, selleks peab temas see tunne olemas olema. Keegi kes on harjunud elama toetudes kindlatele käegakatsutavatele asjadele, põhinedes teadaolevatele tõdedele, temal on hinge lennu koha peal tühi koht. Tema ei mõista Sind.
Kellelegi kellel puudub tasakaal, võid sa end ära katkestada, püüdes seletada vastandite harmoonia seaduspärasusi, ta ei saa aru. Keegi aga mõistab sind poolelt sõnalt. Temas on see koht olemas.
Olen nüüd siin küll enda arusaadavaks tegemise eesmärgil läinud väga mustvalgeks. Päriselus päris olematuid kohti tuleb harva ette. On võimeid mis on arenenud tugevamini ja neid mis nõrgemini. Mõned kohad on liiga nõrgad et tekitada muutusi mõttemaailmas.
On reeglipärane et puudujääva koha vastand on sellevõrra jälle rohkem arenenud. Kui näiteks kelleski on puudu võimet tunnetada inimeste võrdsust, on sellevõrra arenenum enese maksmapanek. Selline inimene võib palju saavutada. Paraku küll on tema tee sillutatud jalge alla tallatutega. Keegi aga kellel on väga hea loogika, võime suurt hulka teadmisi süsteemideks kokku sobitada, on nõrk ligimese lihtsaid tundeid märkama. Selle koha peal on tal tühjus.
Kohad mida pole ei ilmne aga üksnes nii ilmselgetes ja silmnähtavates asjades kui hoolimatus, empaatiavõimetus, mõistmatus. Neid kohti on väkseid ja päris väikseid kõige erinevamates kohtades. Puudu on skeptitsismist ühiskonnakorralduses, võimest läbi näha pettusi, oskust näha teistes seda mille olemasolu iseendas on iseenesestmõistetav, oskust lahi lasta ja puudus oskusest kinni hoida. Keegi näeb suurepäraselt üldist ja mõistab selle seaduspärasusi, detailide nägemist aga pole. Keegi mõistab suurepäraselt andestamise olemust, tunnetes aga ei suuda seda läbi viia. Keegi on suurepärane suhtleja ja saab kõigiga suurepäraselt läbi, kuid tema tühi koht algab sealt kus suhtlemine läheb isiklikuks. Ta ei suuda avada oma hinge ega vaadata teisesse. Kellegil on aga täpselt vastupidi. Silmast silma jutud edenevad hästi, kuid suuremas seltskonnas ei suuda ega oska ta sõna sekka öelda. Meis kõigis on oma suuremad ja väiksemad olematud kohad.

Kuid mina. Kas mina olen ka, niiöelda, auklik. Ma küll ei tunne niimoodi. Kuidas saaksingi. Kuidas tunda seda mida pole. Jah võib küll millestki puudust tunda, kuid siis on see miski hingemustris siiski olemas. Pole ainult seda kellegagi jagada. Et mina oma olematuid kohti ei tunne ei tähenda ju sugugi et neid pole. Ja kuigi mul pole vahetut võimalust neid tunnetada, siis tihtipeale kui jään hätta teise inimese tunnetamisega, on loogiline järeldada et minus puudub miski mis selles teises inimeses olemas on. Mõistusega adun küll et tühjad kohad minus on paratamatus, ilma nendeta oleksin pühak ja ma poleks muster vaid valge valgus, kuid siiski teevad kohad mida pole mind veidi närviliseks. On nad siiski puudujääk harmoonilisest tervikust. Maailm ja inimeste olemused aga on nii lõpmata keerukad et kõiki teadmisi ja kogemusi omada oleks nonsenss. Loota jääb vaid intuitsioonile.

Seda juttu ajas mind kirjutama mõte et kohad mida pole, on saanud endale teenimatult vähe tähelepanu. Olematu iseendas jääb väga lihtsalt tunnetamata ja teadvustamata. Siiski mängivad tühjad kohad hingemustris meie elus väga olulist rolli. Ühest küljest on nad elu loomulik külg ja nende aktsepteerimata jätmine nii endas kui teistes toob palju segadust mida oleks võimalik vältida. Teisest küljest mingi ebameeldiva omaduse olemasolu lähedases inimeses ei häiri meid niipalju kui tühi koht. Liigse upsakuse, ahnuse, närvilisuse lähedases kannatame ära. Kuid kui hing püüab ühendust saada mingis osas mida lähedases polegi, jätab see väga tühja tunde.

Kirjutasin alguses et olematud kohad materiaalses maailmas oleksid veidrad. Maa peal küll, jah. Kosmoses aga on mustad augud täiesti tavaline nähtus.
Kus on minu mustad augud?

12 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Tühjustunne. Kui see sees on. Ma ei tea, kas ikka paistab välja ka....

Kaamos ütles ...

Tühjus tähendab alati ju mingit ruumi, mida on võimalik täita. Õpituga näiteks.
Minu meelest väljend "hing on täis" on sellise olukorra kirjeldus, kus õppimisvõimalus on kadunud, kuna pole enam kohta, kuhu õpitu mahutada - hoopis üle ääre ajab, keeb ja kobrutab.

Voldemar-August ütles ...

tegelinski- seda ma siin tahangi väita et teistele paistab välja küll, ise aga ei saa muhvigi aru. Kuigi jah, see sõna- tühjusetunne, on kaheti mõistetav. Mina pidasin silmas seda et pole, ja ei tea ka et puudu on. Tühjusetunet võib mõista ka kui olukorda kus tunned et midagi on puudu.
Mismoodi Sina mõtlesid?

Kaamos- keeb, keeb. Ja kuidas veel. Pärast on tükk aega küürida.
Huvitav tõlgendus väljendusele "hing on täis". Polegi osanud seda asja jälle sedapidi aru saada.

Tiiu ütles ...

Kabalistidel on selle kohta palju ütelda. Mu sõbranna poeg, kes täiendab ennast nii psühholoogias kui ka kabalas, ütleb mulle ikka, et Tiiu, jaga seda, mida oled saanud. Kabalistide arvates ilma jagamata ei saa täita musti kohti endas valgusega. Mida vähem jagame, seda enam täitume ja hakkabki üle ääre ajama, jäädakse haigeks või minnakse hulluks. See on nagu füüsilise töögagi, et kui istud nurgas, ei taastu energia. Vaimsetes asjades on ilmselt samamoodi.

Voldemar-August ütles ...

Jah, kuigi ma enne olin kabalast ainult kuulnud, kuid teadmatuses, siis pealiskaudsel tutvumisel on põhimõte tõesti sama.
Peame saama täiuslikuks, või valgustatuks, või hingemustrilt valgeks valguseks. Kuidas iganes me seda ei nimetaks.

Seaduspärasustele on tõesti omane universaalsus. Miks muidu Einstein seda universumi universaalset valemit nii hoolega otsis. Usun minagi et seduspärasus on tegelikult väga lihtne, nii nagu kõik teisedki seaduspärasused. Inimene ise on vaid seaduse kontseptsiooni tublisti kõigutanud, muutes selle venivaks nagu nätsu. Tegelikult on seaduspärasused osa suurest tõest, millele pidevas lähenemises oleme. Muidugi siiski vaid juhul kui me ise ei ole otsustanud teisiti.

Eks minugi see postitus oli katse seda universaalset valemit sõnastada.

Kas tühjade kohtade valgustamiseks sobib paremini jagamine, mis tasakaalu seisukohalt tõesti on vajalik kui soovime saada, noh valgustatumaks, ma mõtlen. Või meetod kus me just pöörame tähelepanu kohale mis kõikide märkide järgi tundub tühjana olema. Lõppude lõpuks viivad kõik teed Rooma. Kui me ikka teelised oleme.

tegelinski ütles ...

Jep, tühjustunne pole sama mis tühja täis. See, mis teistele paistab, ei pruugi olla see, mis tegelikult on. Mõni oskab jagada, mõni vastu võtta. Mõned mõtted haakuvad, mõned jõuavad lihtsalt kohale, mõned mõtted ja tunded jõuavad valesti kohale.
Tühjustunne on vastik tunne, pigem olla tühja täis, see oleks nagu tühjustunde jagamine :)

Helve ütles ...

võib-olla polegi tühjus, vaid hoopis mitteootuspärane materjal.
seepärast ei osata seda ära tunda ja peetakse tühjuseks.

Voldemar-August ütles ...

Muidugi võime eksida. Arvame et teises inimeses on mingi koht tühi, kuid viga on meis endis kuna me ei oska õieti vaadata. Sellisel juhul on tühi koht hoopis enda vaatamisoskuses.

Öeldakse et meil ei tohiks teiste inimeste kohta olla mingeid ootusi, sest sellisel juhul me loome teisest endale mingi kujutluspildi mis ei pruugi olla tõene ja kui me selle tõe ükskord avastame, oleme pettunud ja solvunud. Ütlus, mitte omada ootusi, kõlab veidi halvasti ja tähendab et inimestest polekski justkui midagi head oodata. Kuid kui ütleme et me aktsepteerime teiste ja enda ebatäiuslikust, tähendab see sisuliselt samuti et ei tohiks luua ootusi. Selle vahega et me ei loo teisest inimesest mingit etaloni või mõõdupuud millega siis tegelikku inimest võrrelda, vaid vaatame inimest otse, vahetult. Vaatame tema tugevalt valgustatud kohti ja kohti mis on poolhämarad, või hoopis olematult mustad. Selles oligi minu selle jutu mõte. Aktsepteerida et on olemas kohad mida pole.

Selle vaatamisega on küll selline lugu et sisuliselt tähendab see ju huvi tundmist teise inimese olemuse vastu. Ja et oleks võimalik vaadata, tuleb ka näidata. Kui oma olemust peidus hoiame, pole vaatamine võimalik. Kui meil pole võimalik või me ei soovi vaadata milline inimene on, siis pole teist teed kui tunda seda kuidas ta meile mõjub. Lähtuda sümpaatiast- ebasümpaatiast ja nendest tulenevatest emotsioonidest. Varem või hiljem satume teise inimese ebatäiuslikele kohtadele mis tekitavad meis ebasümpaatiat. Ebasümpaatial aga on omadus suureneda nagu veereval lumepallil.

Päriselu muidugi ei käi nii lihtsate valemite järgi. Päriselus lihtsalt alatihti hoiame oma õrna hinge ja tema mustrit peidus ja oleme üsna suures teadmatuses millised meie lähedaste hinged siiski tegelikult on. Ega me enda omagi päris täpselt ei tea. Tihti ütleme midagi mis enda puudujäägist tingituna on solvav meie lähedasele. Ega me meelega ei solva, kuid kogu hingeelu keerukuse juures on ikka midagi mida me nii hästi ei valda ja öeldu riivab vaid veidi lähedase hinge. See on lumepalli veeremise algus.

vuuduu ütles ...

Jutt on yles ehitatud samamoodi, nagu "Täht minu aknas". Algus kui ulmejutu proloog ja edasi hingemustrite harutamine. (Aga selgema ylesehitusega, kompaktsem, vähemate täiendornamentidega - kui juba mustrid jutuks tulid).

Nyyd ma muidugi enam täit ulmet ei oodanud ja see polekski huvitav olnud - taoliste juttude lugemine jäi noorusaega. Inimese olemus siin ja praegu on huvitavam. Selles osas, mismoodi autor asjast aru saab, olen temaga yhel nöul ja meeldivalt yllatunud, kuidaqs ta mustad augud kosmoses ja tyhjad kohad inimeses oskas kokku viia. Pole ise selle peale tulnud.

Kui nyyd vormi juurde tagasi pöörduda, siis mulle tundub, et siin on perspektiivi ka edaspidiseks. "Nii nagu taevas, nii ka maa peal" on ammendamatu inspiratsiooniallikas.

Tiiu ütles ...

Nii huvitavad mõtted! Eriti see: "Öeldakse et meil ei tohiks teiste inimeste kohta olla mingeid ootusi, sest sellisel juhul me loome teisest endale mingi kujutluspildi mis ei pruugi olla tõene ja kui me selle tõe ükskord avastame, oleme pettunud ja solvunud."

See on vist aga osaliselt õige, kuna mingid ootused on normaalsed ja isegi vajalikud. Näiteks sellised, et teine käitub meiega sama ausalt kui me ise tema suhtes käitume.

Ja kui oled teise musti kohti aktsepteerinud, siis on ju eriti kummaline, kui tema sulle need mustad kohad lausa välja mõtleb - ikka, et oleks endal võimalik must selles või teises omaduses edasi olla.



"Ebasümpaatial aga on omadus suureneda nagu veereval lumepallil. "

Viilmaa ei too lumepalli kujundit, vaid kasutab võrdlust müüriga.

Müürilammutus minus endas sai hoo sisse pärast õpinguid Laitmani juures ja teatud määral saavad mu müüre needki lammutada, kes mind mõista on püüdnud.

Aitäh, Voldemar-August, sa aitad samuti mul oma müüre lõhkuda, kasvõi oma mõtet jagamisega.

:-)

Voldemar-August ütles ...

vuuduu-
Väga sarnased kukkusid need kaks viimast juttu välja jah. "Täht minu aknas" sai oma idee nii nagu selle jutu alguses kirjeldatud oli. Päriselt. Päriselt jäin aknast tähte vaatama ja mõte läks uitama et kuidas seal tähel need asjad on, ja siis juba edasi need mõtted inimeste hingedest.
"Kohad mida pole" oli tegelikult püüd aru saada miks inimesed üksteisest üsna tihti üldse aru ei saa, või saavad valesti. Et tihtipeale pole see tingitud sellest mis meis on, vaid sellest mida meis pole.
Nii saidki need kaks juttu tegelikult väga sarnased. Üks kirjeldab seda mis inimhinges on. Ja teine seda mida pole. Kuigi ma algselt seda juttude sarnasust ei plaaninud, hakkasin juba teise jutu kirjutamise ajal seda sarnasust märkama. Niiet võiks öelda, nende juttude sarnasus polnud minu idee, vaid juhus. Ahjaa, ma nüüd täpselt ei mäleta kas olen seda varem öelnud, aga ma ei usu juhustesse.

Usun aga universaalsetesse valemitesse, samuti kui paljud enne mind on seda uskunud ja neid seaduspärasusi märganud. Et veetilgas peitub kogu maailm. Et kosmoses on sama süsteem ja seaduspära kui maa peal ja seda süsteemi on juba iidamast aadamast püütud tabada nimetades seda astroloogiaks ja astronoomiaks. Universaalne ühesõnaga. Et inimese kogu olemus on kirjas väga mikroskoopilises DNA-s. Et kõik on omavahelises seoses. Samuti kui need jutudki.
Ainus hirm mis mul on, et selles suures targutamise tuhinas elust endast, elust endast ei võõrduks.

Tiiu-
Jah, vahel on mustad kohad väga suured. Kui puudub võime olla teise inimese vastu aus, või puudub empaatia, on see väga suur must auk. Seda võib näha ja mõista, kuid sellise inimesega pole võimalik midagi jagada. Paratamatult jääb müür vahele. Siis pole muud kui aktsepteerida seda müüri.
Sinu mõte
siis on ju eriti kummaline, kui tema sulle need mustad kohad lausa välja mõtleb
on minumeelest siin väga tähtis. Kui inimese ego on temale endale palju tähtsam kui teised inimesed, võib ta need mustad kohad tõepoolest välja mõelda. Selleks et enda ego kõrgemale saada. Vahel aga pole küsimus egodes, vaid võimetuses näha. Kui oleksime täiuslikud, siis tõesti näeksime kõikke õieti. Et me aga pole, siis võime ise näha musta auku teise hinges kus tegelikult on midagi mida me enda ebatäiuslikuse tõttu lihtsalt näha ei suuda. Arvame et on must auk, kuid tegelikult me ise ei näe.
Et me seda nägemist aga ikka paremaks saaks on tõesti võimalus jagada. Mõtteid jagada. Nii siin minagi pole hea tegemise peal väljas, vaid lihtsalt allun harmooniale. Jagan mõtteid. Kuid paluks siiski mitte kaotada skeptitsismi minu suhtes. Ma ka auklik.

vuuduu ütles ...

Jah, töepoolest, need lood ju täiendavad teineteist. Mis on, ja mida pole. Huvitav, kui tuleks triptyhhon, millest oleks kolmas?
Fatalistina lased sa asjadel, ideedel minna (vöi tulla), aga inspiratsiooni saab ka suunata. Mönikord.
Elust vöördumist pole sellel karta, kes toast minnes vötab ämbri, kaevuteel korjab oksa ja lökkeasemele viib, siis vee toob ja möödaminnes koerale puhta vee paneb. Vöi veel midagi ära teeb. Ei saa pahaks panna, kui vahepeal taevasse vaatama jääb. Vöib-olla kauaks, vöib-olla tuleb sealt möni pilt, vöib-olla möte. Nii peabki.