reede, 25. märts 2011

Kohad mida pole


Imelik et ma polnud seda varem märganud. Ega ma ju polnud vaadanud ka. Seal aia taga kus lõppeb sirelivõsa ja kiviaed, kohe saarepuude taga, seal on tühi koht. Mitte lihtsalt koht kus midagi ei kasva, paljas maa. Vaid seal tõepoolest polnudki midagi. Ruum oleks justkui ootamatult lõppenud. Polnud valgust, polnud helisid. Isegi mingit mustavat läiget millest oleks võinud millegi kaetust aimata, isegi seda polnud. Lihtsalt olematus. Loogiline mõistus tarretus mõistmatuses nähtut kuidagimoodigi tõlgendada. Ei olnud ju ometi võimalik et midagi ei ole. Midagi on ju alati olnud. Kui pole puid ja põõsaid, on vähemalt tühi väli ja kasvõi pimeduski. Aga ... pimedust ka ei olnud. Sellest ootamatust faktist teadlikuks saanuna uurisin ümbrust kahtlustava pilguga. Ja tõesti. Lähemal ja kaugemal, suuremaid ja väiksemaid auke oli täis kogu universum.

Vanasti sai päris palju ulmekaid loetud. Kõige paremad olid need kus hästi tajutav reaalsus oli võrdeline loogilisele mõistusele teadaoleva vastuolulisega. Jutud kus ülima usutavusega oli kirjeldatud midagi mida mitte kuidagi poleks saanud olemas olla. Ei tea nüüd kui hästi või halvasti see minu lugu siin välja kukkus, ega ma pole sõnaseades just eriti osav. Aga loodan et andis see katkend edasi seda millest kirjutada tahan. Kohtadest mida pole.

Kui meid ümbritsevas maailmas oleksid sellised olematud kohad äärmiselt veidrad, siis vaimses olemises on selline olematus täiesti tavaline. Kuskil kellelgi pole kaastunnet, pole hoolivust, pole huumorimeelt, pole mõistmist. Mõistmisega on vist nõnda et selleks peab olema teadmine, kogemus. Et keegi mõistaks minu seletust induktiivsuse ja mahtuvuse võnkeringi selektiivusest, peaksid temas olema teadmised elektrotehnikast. Sama kehtib hingeasjade kohta ka. Et keegi mõistaks kaotusvalu, peab temas see kogemus olemas olema. Et keegi mõistaks hinge vajadust lennata kõige kaduva kohal ja kõigest lahtiöelnuna väriseda koos kõigega mis vähegi väreleb ja vibreerib, selleks peab temas see tunne olemas olema. Keegi kes on harjunud elama toetudes kindlatele käegakatsutavatele asjadele, põhinedes teadaolevatele tõdedele, temal on hinge lennu koha peal tühi koht. Tema ei mõista Sind.
Kellelegi kellel puudub tasakaal, võid sa end ära katkestada, püüdes seletada vastandite harmoonia seaduspärasusi, ta ei saa aru. Keegi aga mõistab sind poolelt sõnalt. Temas on see koht olemas.
Olen nüüd siin küll enda arusaadavaks tegemise eesmärgil läinud väga mustvalgeks. Päriselus päris olematuid kohti tuleb harva ette. On võimeid mis on arenenud tugevamini ja neid mis nõrgemini. Mõned kohad on liiga nõrgad et tekitada muutusi mõttemaailmas.
On reeglipärane et puudujääva koha vastand on sellevõrra jälle rohkem arenenud. Kui näiteks kelleski on puudu võimet tunnetada inimeste võrdsust, on sellevõrra arenenum enese maksmapanek. Selline inimene võib palju saavutada. Paraku küll on tema tee sillutatud jalge alla tallatutega. Keegi aga kellel on väga hea loogika, võime suurt hulka teadmisi süsteemideks kokku sobitada, on nõrk ligimese lihtsaid tundeid märkama. Selle koha peal on tal tühjus.
Kohad mida pole ei ilmne aga üksnes nii ilmselgetes ja silmnähtavates asjades kui hoolimatus, empaatiavõimetus, mõistmatus. Neid kohti on väkseid ja päris väikseid kõige erinevamates kohtades. Puudu on skeptitsismist ühiskonnakorralduses, võimest läbi näha pettusi, oskust näha teistes seda mille olemasolu iseendas on iseenesestmõistetav, oskust lahi lasta ja puudus oskusest kinni hoida. Keegi näeb suurepäraselt üldist ja mõistab selle seaduspärasusi, detailide nägemist aga pole. Keegi mõistab suurepäraselt andestamise olemust, tunnetes aga ei suuda seda läbi viia. Keegi on suurepärane suhtleja ja saab kõigiga suurepäraselt läbi, kuid tema tühi koht algab sealt kus suhtlemine läheb isiklikuks. Ta ei suuda avada oma hinge ega vaadata teisesse. Kellegil on aga täpselt vastupidi. Silmast silma jutud edenevad hästi, kuid suuremas seltskonnas ei suuda ega oska ta sõna sekka öelda. Meis kõigis on oma suuremad ja väiksemad olematud kohad.

Kuid mina. Kas mina olen ka, niiöelda, auklik. Ma küll ei tunne niimoodi. Kuidas saaksingi. Kuidas tunda seda mida pole. Jah võib küll millestki puudust tunda, kuid siis on see miski hingemustris siiski olemas. Pole ainult seda kellegagi jagada. Et mina oma olematuid kohti ei tunne ei tähenda ju sugugi et neid pole. Ja kuigi mul pole vahetut võimalust neid tunnetada, siis tihtipeale kui jään hätta teise inimese tunnetamisega, on loogiline järeldada et minus puudub miski mis selles teises inimeses olemas on. Mõistusega adun küll et tühjad kohad minus on paratamatus, ilma nendeta oleksin pühak ja ma poleks muster vaid valge valgus, kuid siiski teevad kohad mida pole mind veidi närviliseks. On nad siiski puudujääk harmoonilisest tervikust. Maailm ja inimeste olemused aga on nii lõpmata keerukad et kõiki teadmisi ja kogemusi omada oleks nonsenss. Loota jääb vaid intuitsioonile.

Seda juttu ajas mind kirjutama mõte et kohad mida pole, on saanud endale teenimatult vähe tähelepanu. Olematu iseendas jääb väga lihtsalt tunnetamata ja teadvustamata. Siiski mängivad tühjad kohad hingemustris meie elus väga olulist rolli. Ühest küljest on nad elu loomulik külg ja nende aktsepteerimata jätmine nii endas kui teistes toob palju segadust mida oleks võimalik vältida. Teisest küljest mingi ebameeldiva omaduse olemasolu lähedases inimeses ei häiri meid niipalju kui tühi koht. Liigse upsakuse, ahnuse, närvilisuse lähedases kannatame ära. Kuid kui hing püüab ühendust saada mingis osas mida lähedases polegi, jätab see väga tühja tunde.

Kirjutasin alguses et olematud kohad materiaalses maailmas oleksid veidrad. Maa peal küll, jah. Kosmoses aga on mustad augud täiesti tavaline nähtus.
Kus on minu mustad augud?

Kevadine lumetorm


Kevadine lumetorm. Üürike nagu sügisene lumigi. Veerand tundi tuhisevat tuult ja kõike valgeks värvivat lumetolmu, ning möödas ta ongi. Päike särab jälle soojalt. Nüüd kus maapind on siit ja sealt valge värvi alt juba välja murdnud, on selline üürike üdini valge maailma tagasitulek väga silma ja meelde torkav. Toob veel korraks tagasi meelest juba ära kippuva talvemeeleolu kus kõik on nii ühte valget tooni kui ka vormilt üksnes lume luidete moodi. Kogu maailm nii ühtemoodi. Tuleb kevad ja muudab rohu rohu moodi ja värvi, puud lehte, lilled värviliseks ja inimesed erksaks. Veel viimane valge värvi trall ja siis ta tuleb.


kolmapäev, 2. märts 2011

Täht minu aknas

Kell ei olnud veel kuus, uni aga oli juba läinud. Püüdsin teda veel silmade sulgemise ja mõtete vaigistamisega tagasi meelitada, aga ei tulnud ta mitte. Eilne päev oli olnud üsna väsitav, nii sai varem kui muidu tuttu mindud. Näe kardinat ka polnud viitsinud enam ette tõmmata, nüüd paistis aknast must taevas ja raagus puuoksad. Vahepeal käis peast läbi mõte üles tõusta ja päevatoimetustega pihta hakata, aga et see taevas veel nii must oli. Oleks seal veidikegi kuskil mingit helendust olnud, aga ei. Kui taevas on must, siis on öö. Päeva toimetusi öösel alustada tundus kuidagi sündsusetu. Nii siis lamasin ja vaatasin aknast välja.
Üks täht paistis. Pisitilluke särav täpike mustaval pinnal. Kummaline küll kuidas üks täht võib nii väike paista. Juhtusin kord youtubist vaatama videot teavakehade omavahelistest suurustest. Maakera võiks täitsa vabalt mõnda päikese keskmist sorti lompi sulpsatada. Maakera aga on .. ta on ju suur. Ka tühiseimagi murdosa tema ümbermõõdu jalgsi läbimiseks kulub ilmatu aeg, mis siis veel päikese ümbermõõdust rääkida. Päike aga pole sugugi suur täht, pigem üks väiksematest. Niiet on täiesti tõenäoline et pisike särav täpike mu aknas on tegelikult päikesest kordades suurem taevakeha. Ja väike paistab ta ainult seepärast et ta lihtsalt on nii üüratult kaugel. Võibolla tema ümber tiirlevad planeedid samuti kui meie päikese ümber, ja planeetide ümber keerlevad kuud. Võibolla ühel neist planeetidest on isegi elu. Organismid mis soolases vees pooldumise teel paljunevad, aga võibolla hoopiski kõrgelt arenenud tsivilisatsioonid kes omast arengupunktist võiksid meid inimesi samamoodi ülalt alla vaadata kui meie vaatame poolduvaid amööbe. Vaatenurgad asjadele kosmose seisukohast ei mahu kuidagi sissejuurdunud mõttemallidesse ja panevad pea veidi ringi käima.
Kui silmad on unerammestusest veidi virgunud märkan et minu tähe kõrval on veel üks täht. Tunduvalt väiksem, ju siis ennist seepärast ta mul nägemata jäi. Väiksem täht on kohe minu tähe kõrval. Vaevalt sentimeetri kaugusel. Või .. Ajan ehk järjekordselt segi  kuidas asjad minu jaoks paistavad ja kuidas nad tegelikult on. See väiksem täht paistab  tõenäoliselt seepärast väike et ta on hoopis kaugemal minu esimesena märgatud tähest. Võibolla isegi kaugemal kui vahemaa minu ja selle esimese tähe vahel. Huvitav kas selle tähe ümber on mõni planeet kelle asukas just praegusel momendil unetult aknasse vaatab ja nii puht täiesti juhuslikult on tema aknas äkki meie päike. Mõistan et tõenäosus selleks on sama väike kui on suur vahemaa selle täheni, aga siiski kui ..  Huvitav, kas ta võiks mõelda samu mõtteid.  Huvitav kas meie vahel võiks praegu olla silmside läbi selle pööraselt suure ruumi. Huvitav, kuipalju tema maailm võiks olla teistmoodi kui on minu maailm.

Siiski, liigub ju ka tema maailmas valgus kiirusega kolmsada tuhat kilomeetrit sekundis ja kõik olemasolev on tekkinud mittemillestki kaheks võrdseks vastandandiks jagunemise teel. Seaduspärasused peaksid ju samad olema. Siiski tõrgub mõistus uskumast et tema aknal võiksid olla samasugused kardinad kui on minu aknal. Või et tema eluase oleks samas mõõtkavas või sama konstruktsiooniga kui on minu tuba. Või millest üldse võiks mõelda olend teises galaktika otsas.

Aga inimene siinsamas toas. Siinsamas minu kõrval. Vahel elavad inimesed terve elu koos teineteise kõrval, kuid mõtted mis nende peas liiguvad on  piltlikult öeldes samuti valgusaastate suuruse vahemaaga.
Keegi näiteks elab oma elu ja tunneb puudu armastusest. Tunneb sellest puudu praegu ja on alati sellest puudust tundnud. Juba lapsena. Vanemad on teda kasvatanud ja juhendanud. Kuid ta pole tundnud nende silmavaates ega kallistustes seda fluidumit millest kumaks kalliks inimeseks pidamise soojust. Õhkuks armastust. Noorukieas on ta olnud armunud ... või oli see lihtsalt hormoonide sund, sest kui ta meenutab, siis inimene kes tema kõrval elab, polegi tegelikult tema kõrval. Ikka ja alati on nende vahel olnud suur jupp tühja maad. Vahel küll kõverdub ruum ja nende hinged kohtuvad viivuks, kuid see on siiski vaid viiv, pärast lähevad nad edasi jälle valgusaastate suuruse vahemaaga. Lähevad küll ühes suunas ja ühes süsteemis, kuid ometi siiski nii kaugel teineteisest. Tema lapsed austavad teda ja kuulavad tema sõna, kuid ometi pole inimesel ka nendega läheduse sidet mis laseks tunda hinge ehedust. Nii elab inimene oma elu ja tunneb puudu armastusest. Kuidagi mingil moel ta tunneb armastuse olemust. Ta teab et see on olemas. Kuid millegipärast ei tule armastus tema juurde. On see jada juhuste kokkusattumusi. Või on inimene ise kaetud paksu kattega millest armastus läbi ei suuda tungida vaid lihtsalt maha valgub. Kes teab.
Sealsamas armastusepuudusega inimese läheduses aga võib elada teine inimene kes  armastuse eest hoopis põgeneb. Tema jaoks on armastus kui lumelaviin mis jalust lööb ja enda alla matab. Lapsena on teda hoolega hoitud ja hellitatud, kuid see hellus on olnud kui liim mis kleepub ega lase hetkekski lahti. See inimene tahaks tunda kuis hing vabalt ja sõltumatult hõljub, kuid alati on keegi kelle armastus teda kui kammitsais  hoiab ega lase omapead sammugi astuda. Armastus on selle inimese elus kui midagi iseenestmõistetavat. See on kõikjal tema ümber ja tema sees. Ilma selleta ei oskakski ta elu ette kujutada. Vahel siiski vaiksetel mõttehetkedel tunneb inimene igatsust kõikidest sidemetest vabana üksinda tühjas ruumis olla.

Inimesed on siiski nii erinevad. Kellegi elu on täis pidevaid tegemisi. Alati on ootamas terve rida töid mis kõik tahavad kiiremas korras tegemist. Miski on lagunenud ja seda on vaja parandada, nõud tahavad pesta, lapsed kasida, kapid korrastada, lumi rookida, küttepuud tuppa tuua, arvestused arvestada, peod organiseerida, koogid küpsetada, maailm parandada. Vaja oleks veel ka mõned lootusetult määrdunud seinad värvida ja mööbliriie tahaks vahetamist, aga näe ei jõua kuidagi. Tööl ka kipuvad päevad alailma üle igasuguse mõistlikuse pikaks venima. Vahel tahaks ka mõne jutu kirjutada, pildi joonistada või kätte võtta pill ja lasta muusikal end kaasa viia. Aga kuidagi imelik oleks niisama ilma midagi ära tegemata lihtsalt enda rõõmuks aega kulutada. Sest nii palju töid on ees ootamas.
Sealsamas kõrval aga, ja tõenäoliselt üsna eelmise inimese lähedal, elab keegi kellel on igav. Päevad oma hallis üksluisuses on kui tüütu tolm mis kõikjale tungides võtab maailmalt sära ja viimasegi tahtmise üleüldse midagi ette võtta. Vaataks siis vähemalt telekat. Sealt ka midagi huvitavat ei tule. Ah vaataks mingit jamagi, lihtsalt et poleks nii kuradima igav. Räägiks kellegagi, aga kõik on kuskil ära, teevad midagi. Nii igav on.
Keegi kuskil on vaene. Juba lapsena olid ta kehvad riided ja ta ei saanud teistega koos kinno minna. Tal lihtsalt polnud piletiraha. Täiskasvanuna peab ta tegema arvestusi mida osta ja mida ostmata jätta. Kõige jaoks mida vaja niikuinii ei jätku. Juba aastaid on tal üks unistus. Ta tahaks enda jaoks osta ühe asja. Kuid selle ostmine üha lükkub ja lükkub edasi. Teised seal samas kõrval ostavad asju üsna impulsi ajel ja asju mis on kordades kallimad. Tema aga ei raatsi oma unistuse peale kulutada. Tal on küll olnud niipalju et oleks saanud selle osta. Kuid alati on olnud rida vajalikku mis vajalikum. Unistuste asi aga pole vajalikuse pärast. See on unistus. Enda jaoks. Selle jaoks tal ei jätku.
Kuid on ka vastupidi. On inimesi kelle jaoks raha ei ole mingi probleem. Kui tekibki  vajadus midagi osta, küll seda raha ikka kuskilt leiab. Ega tal seda raha õieti ei ole ka. Aga ega tal pole vajagi. Tal lihtsalt ei ole midagi vaja.
On inimesi kes igatsevad üksindust. Aga nad pole kunagi üksi. Neil pole kunagi olnud oma tuba ega nurgakest kus saaks segamatult olla. Nende ümber on pidevalt teisi inimesi. Üksindus annab neile meelerahu ja võimaluse tunnetada hinge suurust ja kergust. Kuid üksinduse hetked on nii harvalt haruldased. Elu lihtsalt ei anna selliseid võimalusi. Kuid on ka neid kelle jaoks üksindus on piin. Ometi möödub enamus nende elust selles piinavas üksinduses.
On inimesi kes on pidevalt haiged. Nad on kulutanud terve varanduse ravimitele ja veetnud märkimisväärse osa oma elust arstikabinetides. Ometi elavad nad pika elu ja surevad kõrges eas lihtsalt vanaduse kätte. On inimesi kes kunagi pole arsti juures käinud kuid ühel päeval nad lihtsalt kukuvad jala pealt vaevalt keskealiseks saanuna. On inimesi kes sünnivad hõbelusikas suus ja elavad kogu elu luksuses. Ja on neid kes on kogu elu näljas. On inimesi kelle jaoks kogu elu on vaid üks mäng. Kuid kellegi jaoks on reaalsus nii tõsine et ilmvõimatu on sellest kuidagi mööda vaadata. On inimesi kes elavad kogu elu vaid iseendale, vaid enda soovides, tahtmistes ja mõtetes. Ja on kuskil keegi kes iseend on juba peaaegu unustanud. Kogu elu on pühendatud teistele. On inimesi kelle elu on vaid illusioon. Nad elavad nii nagu neile on sisendatud et õige on. Nad mõtlevad mõtteid mis on neile ette öeldud ja teevad tööd mis on kellegi teise poolt ette määratud. Nad mõtlevad, teevad ja on kõike ettemääratud juhendite järgi. Ja on inimesi kes kõike avastavad ise. Ka kõige lihtsamaid asju. Nemad võivad näha sotsiaalset eksistentsi hoopis teise nurga alt kui paikapandud reeglite järgi elajad.

Kui erinevad me siiski oleme. Kui suured on vahemaad inimeste vahel.