laupäev, 12. veebruar 2011

Ilus asi

Ilm oli ilus. Laadamelu lõputa inimesterodus võis näha inimloomuse eri tahkude kõige rikkalikumat valikut. Kergemeelseid ja trossis, igavlevaid ja ükskõikseid, rõõmsaid ja lööduid. Rohkem küll rõõmsaid. Sest. Ilm oli ju ilus. Nüüd tulid sealt mees ja tema käevangus rippuv naine. Metafoor "rippuv" pole siin juhuslik, sest tõepoolest tundus et mees on kui post mis iga sammuga uuesti tugevasti maase lüüakse, naine aga ei tunne eriti muret erinevate hoovuste tõmbamisest ja tõukamisest, sest on tal ju midagi kindlat millest kinni hoida. Nende kooskulgemises oli siiski mingit rabedust. Oli näha et nad polnud ammu niimoodi kahekesi koos käevangus käinud. Ikka on olnud käed täis tööd, oma tahtmist vingumisega saavutada püüdvaid lapsi, või kojutassitavat kraami täis kandekotte. Täna aga olid nende käed vabad ja nad olid üksnes teineteise jaoks. Ja mis siis et tegu oli laada näol siiski kaubandusliku ettevõtmisega, nemad ei hoolinud ostmisest ega müümisest vaid tundsid rõõmu et ilm oli ilus ja nad said niimoodi segamatult kahekesi koos jalutada. Nojah, segamatult pole siin ehk just väga kohane väljend, sest rahvast oli siiski palju. Aga see faktor tundus hoopistükkis mehe ja naise kasuks töötavat. Siin said nad olla inimeste hulgas ilma et neile tähelepanu oleks osutatud. Et oleks nende käest midagi küsitud, või neid hindavalt vaadatud, või muidu neilt midagi tahetud. Nende kehakatetest võis aru saada et need polnud valitud ja sobitatud kooslus, vaid see mis hädapärast vähima võimaliku kulutusega kokku oli võimalik panna. Sellest ka kergendus tähelepanu puudumisest nende välimus vastu. Sest kui on nii palju kohti kuhu raha vaja panna, raha ennast aga vähe, pole parata kui seelik on kulunud ja kingad lääpas. Tähtsamad asja kõigepealt. Oli näha et mees on naise rippuvast olekust meelitatud. Eluprobleemide lõputus rodus kord peale kord alla jäämine, jah ja just see viimane, oli mehe enesehinnangut tugevalt räsinud. Enam polnud nii nagu noorest peast kus ta tundis end kõikvõimsana ja võimelisena kõigega hakkama saama. Ta oli tundnud kuidas teised temast mööda trügivad ja tema peab teelt kõrvale hoidma. Temal polnud uhket autot, šikki ülikonda ega lõhnavast nahast paksu rahakotti. Muidugi polnud need väärtused mida mees oleks sihikindlalt ihaldanud. Kuid mehena tundis ta endal kohustust pakkuda oma perele kindlust. Ka majanduslikku kindlust. Et ta polnud selle kindluse tagamisega eriti hakkama saanud, oli pannud teda enda mehelikus olemises liigagi sageli kahtlema. Naise kerge käevangus kepslemine aga elustas selle noorepõlve kõikvõimsuse tunde. Noh kas nüüd päris elustas, aga tunda lasi küll. Ja see lisas mehele tublisti rahu ja olemise kindlust. Kui naine viivuks mehest lahti lasi ja ühe müügileti kohale kummardus, vaatas mees teda tagantpoolt. Ta polnud ammu oma naist niimoodi vaadanud. Ikka oli naine olnud hõivatud pesemise, söögitegemise, lastega, või kui polnudki, siis oli ta lihtsalt väsimusest lontis. Täna aga oli ta sirge seljaga ja kulunud seelikust hoolimata oli sellest läbi tajuda tema naiseliku pehmuse kumerusi. See äratas mehes juba ununema hakanud ihaldust. Kui naine uuesti mehe poole vaatas, varjas mees kohmetunult oma ihalevat pilku, ise selle varjamise pärast häbi tundes. Ta isegi ei saanud aru miks see teda kohmetuma pani. Võibolla lõi välja ürgne alama isase allasurutus emaste pärast. Ei tea. Igatahes ei meeldinud see tunne mehele. Ta oleks tahtnud oma ihalust naise järgi julgelt eksponeerida. Hea et naine tema ihalust ei märganud, arvas mees. Ta vähemalt arvas nii.
Järsku naine märkas midagi ja sikutas meest käest. Vaata, vaata. Vaata kui ilus. Jaa, see oli tõesti ilus. Mehel ja naisel polnud seda asja vaja, aga midagi ses asjas oli. Äratas mingeid ammu-ununenud seoseid lapsepõlve turvatundega. Viis ajas sinna kus elu polnud veel üks lõputu okkalisest rajast läbitrügimine vaid seda võis vaadata rahulikult ema kaitsvast sülest. Või noh, midagi sellist. Kes sest alateadvusest kerkinud tunnetuste segadikust siis ikka nii täpselt aru saab. Igatahes meeldis asi nii mehele kui naisele. Naine vaatas kord mehel otsa ja siis seda asja, siis jälle mehele otsa ja tema nägu säras nii nagu ta ammu polnud säranud. Kuule, ostame, ostame. Nii elevil polnud naine ammu olnud. Nõndamoodi oli naine säranud siis kui nad alles kurameerisid. Siis kui nad maailma unustanult teineteisele otsa vaatasid. Nendesse säravatesse silmadesse võis ära uppuda ja nüüd mees vaatas naise silmadesse sekund kauem kui tal see viimasel ajal kombeks oli. Pärast seda unustuse sekundit tuli mees maa peale jälle tagasi. Ootand nüüd, vaatame mis see maksab ka. Hinda kuulnud, tõmbus mees pingule. Ta oleks niiväga tahtnud seda osta. Mitte enda pärast ega mitte vajaduse pärast. Naise pärast. Selle elevuse pärast mis naises selle asjaga seoses tekkis. Küsitud summa aga oli mehe jaoks liiga suur. Mees teadis et kui ta nüüd selle ostab, jääb ta lähemas tulevikus rahaga väga tõsiseslt jänni. Aga ees olid ootamas kulutused mida kohe kuidagi ei andnud edasi lükata. See ost siin aga oleks täiesti ebaratsionaalne. Ta vaatas veel naise poole ja kahtlused temas väänasid nii et valus oli. Naine oli asja vaadates nii kaunis. Eeee.. no see on ikka nii kallis, kuule, ärme ikka osta. Meil oleks ju vaja osta ju hoopis  ... , sõnad jäid kurku kinni. Naine vaatas meest ja siis seda asja. Oli tunda kuidas temagi nüüd uneluste kergest keskkonnast jälle kahe jalaga kindla maa peale maabus. Naine ohkas. Jah, muidugi kallis. Lähme edasi. Nad läksid. Korraks veel pööras naine end ja vaatas kättesaamatut unistust. Siis läksid nad edasi.

8 kommentaari:

osaline ütles ...

Me ju teeme (enamasti) vahet, mis on unistus ja mis reaalsus. Sellised turvalised argiellu maandumised muudavad käisestsikutaja ainult rühikamaks, kindlamaks, turvalisemaks. No olgu, natuke aega võiks ju kaasa mängida-unistada :)

Voldemar-August ütles ...

No mulle jälle tundus et see käisestsikutaja on vahest liigagi sageli olude sunnil maa peal. Talle suisa kuluks ära ka natuke pilvedes hõljumist.
Aga kuidas nende unistustega on. On nad vaja kätte saada või parem ongi kui ei saa. ... mina ei tea.

Bianka ütles ...

Ilus pildike. Siiski tahaks uskuda, et see päev oli nende iniemste jaoks ikkagi meeldejääv ja tore, vaatamata ostmata jäänud ilusale asjale. Asjad on ju vaid asjad, aga üksmeel, millega nad otsustasid sellest loobuda, on palju olulisem.

Voldemar-August ütles ...

Bianka- ma tahaks ka seda loota. Tõenäoliselt see nii oligi.

soodomakomorra ütles ...

mitu päeva mõtlen, et minu arvates see küll ilus asi ei olnud.
rusuv lugu.

Voldemar-August ütles ...

......rusuv ... ?!
jaaa, rusuv.
Aga näe, mitu päeva mõtlesid selle peale. Mina ka näed mõtlesin. Suvest peale. No muidugi mitte ainult selle peale, paluks mitte valesti aru saada.

No igal jutul on muidugi mitmeid külgi ja nüansse. Aga midagi on mis on põhiline.
Võibolla siin sel juhul: ma tunnen järelikult elan.
Selles mõttes et ümbritsevas maailmas inimesi tundes (tunnetades) .. elad.
Mured ja rõõmud tulevad ja lähevad. Aga see tundmine .. see on see mis oluline.

Kaamos ütles ...

Kurb lugu on tõesti. Ma ei oska öelda miks, aga see lugu - nii hästi kirjeldatud ja tõeline - kisub tunded keerisesse ning lõpuks niriseb sest keerisest välja ainult puhas kurbus.
Kõik muu justkui auraks ära.

Voldemar-August ütles ...

Jah .. kurb.
Kui aga mõtlema hakata siis tõesti ju oli nende loobumises üksmeelt ja lõppude lõpuks ega asjades pole õnn.
Agaet .. võibolla jälle poleks vaja kogu aeg mõelda. Võibolla võikski teinekord lihtsalt .. niriseda. Midagi mis liiga täis võiks ehk tühjaks saada.