reede, 21. jaanuar 2011

Metafoor ja arhetüüp

Sõnaraamat ütleb.
metafoor- (kr. metaphora ülekanne), kirj. kõnekujund: ülekanne, ühe asja v. nähtuse  tähenduse teisele ülekandmine sarnasuse alusel ( näit. elukevad, sõnu kaaluma)

arhetüüp- (kr. typos kuju), ürgalgkuju, eeskuju; vanim kättesaadav algkäsikiri v. algtrükis

Kirjutis oleks üsna kuiv ja krõbisev kui seal poleks mahlakaid metafoore. Näe, ka selles lauses on neid tervelt kolm tükki. Ilma nendeta oleksime mannetud kirjeldama mitmekülgset maailma tema kõikvõimalikes nüanssides. Samas on see ka kõik milleks metafoor võimeline on. Kirjeldamiseks. Metafooriga saame kirjeldada millegi olemust, kuid ei saa metafooriga seda olemust tähistada. Selle jaoks on arhetüüp. Näiteks arhetüüp- ema- tähistab kellegi millegi olemust millest kõik saab alguse. Ka päike võib olla arhetüüpne ema, sest ilma temata poleks elu maal. Arhetüüp- kirjasõna- hõlmab kirjapandud mõtete olemuse. Kirjasõna - on see arhetüüp mis tähistab tarkuste levimist läbi aegade ja läbi ruumi, vajamata tarkuste üleandmiseks inimeste isiklikku kontakti. Üks ja sama sõna võib olla nii metafoor kui arhetüüp. Oleneb mida selle sõna all mõtleme. Näiteks- kevad- võib olla metafoor lauses- "Noorus on elukevad."-, kuid võib olla ka arhetüüp- "Näinud lõpuks läbi omad vead algas minu jaoks kevad, uus algus"-.
Metafooriga on võimalik meeldiva ja ebameeldiva vahel vahet teha. Näiteks. See kevad oli meeldivalt värske ja värviküllane kui kullerkupp. Või siis. Kevad oli vastikult porine kui mülgas. Arhetüübile pole võimalik külge kleepida meeldivuse- ebameeldivuse pitserit. Arhetüüp- kevad- tähendab nii algusega seotud raskusi ja ebaõnnestumisi, kui ka uue alguse puhtust ja sära. Tervikuna.

Ka mõtlemine võib olla nii metafoorne kui arhetüüpne.
Nähes maailma toimimise peensusi ja selle üle vaimustudes võime  seda enda jaoks kirjeldada. Hommikul õue minnes ja päeva tervitades kirjeldame endale kuidas rohi veepiiskades kui kristallides sätendab, kuidas õhk kaigub pisemate ja suuremate lindude ja linnukeste kõrvulukustavast ja segipaisatud helikatkete kakofoonilisest kuid samas ka nii  ühtesulavast sädinast. Kuidas valgus murdub ööjahedusest hommikusoojusesse ülemineku aurus, lastes ümbritsevat ruumi tajuda kui midagi käegakatsutavat.
See kirjeldus jääb meie mälestuste lehele ja soovi korral võime selle jälle välja võtta ja meenutada. Kuid siiski, jääb ta sinna, mälestuste lehele. Ta ei saa osaks meist endist.
Kui hommikul õue minnes suhtuksime ümbritsevasse arhetüüpselt poleks see mis seal toimub meie jaoks enam kirjeldus. Enam poleks küsimus selles kas see meile meeldib või mitte. Me lihtsalt tunnetaksime hommiku olemust. Tunnetaksime mis tähendab ärkamine pimedusest, jahedusest, vastu päikesele ja tema valguse ja soojusega äratatud lõhnadele, värvidele ja helidele.

See jutt siin võib tunduda tähenärimisena, kuid kui vaadata asja eetika seisukohast, on vahe tuntavalt suur.

Kui suhtume maailma metafoorselt, on see meie jaoks kirjeldus. Kui kirjeldus tundub hea, siis see meile meeldib, kui tundub halb, on ebameeldiv. Siis hakkame püüdlema meeldiva poole ja tõrjuma ebameeldivat. Kui meile on sisendatut piisavalt põhjalikult millegi ebameeldivust, oleme valmis seda tõrjuma küllaltki radikaalsel moel. Kas või relvaga. Kuidas muidu oleks viimane ilmasõda (ja teised ka kõik) teoks saanud. Sakslastele tõestati piisavalt kommunistliku süsteemi ebameeldivust. Venelastele fašismi ebameeldivust. Ometi olid nii sakslased kui venelased inimesed, olid kellegi isad ja emad, kellegi lapsed. Nad armastasid kedagi ja neid armastati.

Tõsi, sõda on äärmuslik näide. Kuid seesama ebameeldivuse alusel tõrjumine toimub ka igapäevaelus, meie endi vahel, meie ja meie lähedaste vahel. Kui suhted teiste inimestega omavad meie jaoks kirjeduse, metafoori tähendust, hakkavad meid juhtima meeldivuse, ebameeldivuse eri suundades lükkavad jõud. Kui oleme suunatud lähedast inimest tunnetama kui arhetüüpi, tunnetame olemuslikult. Siis kaotab meeldivus- ebameeldivus tähenduse.

11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Et siis arhetüüp on konstant ja metafoor muutuja?
"emaarmastus" on arhetüüp ja "ema armastus oma lapse ilusate lokkide vastu" metafoorse tähendusega?

Aga üks ja sama arhetüüp eri metafooride soustis? Kevad kui aastaaeg jääb ju kevadeks hoolimata vaatenurgast - põlvini vastikus poris või pilvini kerivas ilus?

Buddha jaoks koosneb kõik arhetüüpidest. Hinnanguid pole.
Kuidas kirjeldada Buddha vastandit?

Kaamos olen, nett nöögib, ei lase logida :D

Voldemar-August ütles ...

Ka Budha on arhetüüp. Keegi kes on käinud pika tee ja jõudnud valgustatusse. Valgustatus on ka arhetüüp. Ega ma päris täpselt ei tea mis see on, pole ma sinna ju veel jõudnud (he-hee), kuid arvan selle olema reaalsuse tajumise, absoluutse tõe tundmise, kui kentsakalt see meie, mittevalgustate, kõrvus ka ei kõlaks. Pole meil ju meetodeid ega meeli seda tõde tunnetada, vähemalt meile teadaolevalt. Niikaua kui me pole Budha valgustatust saavutanud on meil kaks võimalust. Kas minna seda teed, või istuda tee kõrvale maha, ajada silmad punni ja öelda "aga mina ei lähe".
Vot see kes seal tee kõrval silmad punnis istub on Budha vastand.
Budha ei oleks Budha kui ta ei oleks käinud seda teed. Ei sündinud ju temagi pühakuna vaid täiesti maise inimesena. Käis läbi vastandite ääred. Rõõmustas ja kurvastas. Õppis.
Kuidas oleks võimalik seda teed käija kui poleks ego, poleks kedagi kes seal käiks. Kuidas on võimalik õppida kui pole rõõmu ja kurvastust, kui pole hinnanguid, kui poleks emotsioone, kui pole kirjeldusi ja metafoore. Kui poleks meie väärarusaamadest tingitud kannatusi mis meid tagant utsitavad. Nad kõik on teel käimiseks vajalikud.

Eeh, mumeelest sai see mu jutt kangesti segasevõitu. Üritan jutu mõtet veel hästi lihtsalt kokku võtta.
Mul ikka meenub ühe eestlasest prantsusmaal elava vanadaami ütlus, et kui midagi pole võimalik lihtsalt öelda, siis see tõenäoliselt pole tõde.

On kaks teed.
Kirjedus (mille tööriistaks on metafoor) - hinnang meeldivaks või ebameeldivaks- reaktsioon kas siis rõõm või kurbus.
Tunnetus (mille tööriistaks on arhetüüp)- äratundmine, tunnetatavaga üheks saamine- vaimustus.
Küsimus on selles kas teel käimine on trügimine läbi pori ja muda, või on see kõnd kõval pinnasel. Mida targemaks saad seda paremini oskad teed valida.

Kaamos ütles ...

Ma siin mõtlesin...
Su kirjeldatud metafoore täis pikitud hommikukirjeldus justkui eeldab lugejalt mingeid kindlaid emotsioone - tõsi küll, sa ei liialdanud omadussõnadega, nii, et linnulärmi võib iga lugeja mõelda enese jaoks naudinguks või piinaks.
Samas on hommiku arhetüüp juskui sõrestik, millele ma võin vastavalt hetke meeleolule ehitada kas õnneliku sööstmise uude päeva või roidunud sundusliku ärkamise tüütusse rügamisse.
Metafooridega liialdamine on nagu bütsatslikult ehitud jõulupuu, mille alt algne kuuseke aralt vaid paari oksatippu näitab. Arhetüüpsest puust enesest on vaid aimatav kuju.

Ah, mu mõte jääb pooleli.
Mida vähem, seda parem (less is more). Metafoor kui pisike pliiatsijoon, mis aitab arhetüüpi selgemini hoomata, mitte kui liiga täpselt vormitud skulptuur, mis ütleb kõik ette.
(Kaamos olen, lähen mõtlen veel pisut :D)

Voldemar-August ütles ...

Just et metafooridel ongi selline omadus kuhugi emotsiooni poole tirida. Agaet, maailma üle rõõmustamine ei pea sugugi läbi emotsioonide käima.
Arhetüüpide üle vaimustumine on samuti maailma üle rõõmustamine, ainult tunduvalt tasakaalukam. Arhetüüpiga saad kaasa nii hea kui halva. Emotsiooniga kas hea või halva.

Kaamos ütles ...

Päris kindlasti ei ole õige mõistete jagamine headeks ja halbadeks.
Seega ei ole ju midagi halba arhetüübi sidumises metafooridega, mis kõnelejat ennast edasi aitavad. Hommik.
Vastikult uduniiske ja lirtsuv hommik versus mõnusalt kastene ja karge hommik.
Me ju siiski ei suuda budhadena kõike lihtsalt näha ja lasta olemise veel enesest mööda voolata, pigem oleme nagu vesi, mida iga kivike või tuuleiil virvendama lööb.
Nüüd räägin pigem enese eest, võimalik, et kellelgi on teistpidi, ent kuna elus tikub siiralt head emotsiooni olema napilt, siis on ju tasakaalu huvides mõistlik mõelda arhetüüp, mille tekitatud emotsioonid on nö hallis tsoonis enesele pigem positiivseks..?

Voldemar-August ütles ...

Mulle kangesti tundub et me siin teineteisest üsnagi mööda räägime. Aga ega ma ei oska täpselt aru ka saada et milles.
Ma saan aru küll millest see möödarääkimine tuleb. Sellest et mina siin oma loomuses oma mõtet loogiliselt n. ö. matemaatilise valemi kujul väljendada püüan.
Niipalju kui Sind tunnen lähed Sina Pegasuse lehvivas tuules, muusad hoogu juurde lükkamas ja järgid seda mis vetevirvenduselt kuuvalgel vastu peegeldab.
Aga milles me siin mööda räägime, ma ei saa aru.
Aga huvitav on, põnev.

Võibolla on võti selles budha kirjelduses mis viimases kommentaaris tõid. Minu arusaamist mööda pole nii et budha laseks olemise veel endast mööda voolata. Budha teab kõikke ja tunneb kõikke, järelikult ta tunneb ka igat vetevirvendust.
Samamoodi on ka siis kui meil pole emotsioone, kuid me tunneme kõikke mis toimub kristalse selgusega.
Pole üldse oluline kas mõelda asju positiivseks või negatiivseks. Oluline on neid üdini tunnetada. Selles on vaimustumise alus.

Aah, ma ei ole nüüd enam sugugi kindel kas mu jutt omab ka enam mingit tähendust, või on mu mõtted suurest ajus ringiratast kihutamisest juba ülekuumenenud.

Kaamos ütles ...

On vist jah... natuke nagu kaks teemat hoopis tekkinud.

Mul on tunne, et kukkusin hetkeks mõtetega kuhugi mujale.
Ammu ei ole enam end kristllselges olemises tundnud, ehk seepärast. Kogu aeg on vaja midagi teha, kuhugi minna.
Mul on vaja leida aeg lihtsalt olemiseks. Siis saan sust kindlasti selgemalt aru. Praegu tundub nagu peaksin kellegi näojooni läbi vatiteki kompima.
/lähen mõtlema.../

soodomakomorra ütles ...

oma huvitava vaatenurga ja mõtete, ning väga tabava ja mõnusa sõnaseadmisoskuse kohta kirjutad sa häbematult vähe!

nõudmiseni!

Voldemar-August ütles ...

Soodoma- no aitäh , aga nõuda (he-hee) pole siin kuidagi võimalik. Ei minul ega teistel. Jutud tulevad kuidas nad tulevad. Ise nad teavad.

Aga ma ise küll pole just selle mõtte sõnadega väljendamise poolega eriti rahul. Olen näinud ja lugenud küll kuidas hästi sõnu seatakse ja kui ilus keel sellest välja tuleb. Enda sõnaseadmisega ma pole eriti rahul.

soodomakomorra ütles ...

no aitäh,
on jah paremaid,
aga sul tuleb ka piisavalt hästi välja, et postkasti juures vaatamas/ootamas käia.

Voldemar-August ütles ...

Nojah. Veel üks asi mis minus lihvimist vajab on komplimendi vastuvõtmisoskus. Lihtsalt. Aitäh, ja kogu moos.
Pole siin vaja mingit - oh mis te nüüd .. ja tegelikult ma polegi nii hea ja ilus .. jne. jne.