reede, 14. jaanuar 2011

Kirjutamata jutud


Mõned jutud on kirjutamata. Tahaks küll, aga ei oska, või ei tule välja. Igatahes on nad kirjutamata.

Juba üle kümne aasta iseendale tööandjaks olemine on mulle õpetanud terviklikuse vajalikust. Et pingutusi krooniks eluks vajaliku raha teenimine, on vajalik ettevõtluse terviklikus. Peab olema idee, peavad olema võimalused ja oskused idee teostamiseks, peab oskama oma ideed müüa, peab oskama teenituga hakkama saada. Sest kui kulutad rohkem kui teenid, nõuab see üha enam ja enam tööd ja see hakkab siis juba elamist segama. Peab oskama nii tööd organiseerida kui ka töö käigus tekkinud segadust koristada.

Niisamuti on nende kirjutamata juttudega. Nad nõuvad terviklikust. Kui kirjutad vaid mõned osad, midagi aga jääb välja, pole see enam midagi millest võiks aru saada ja selle üle vaimustuda. See oleks kui päikeseloojangu pildistamine. Et pildistad pilve, maa, puud, valguse, meeleolu. Kui jätad näiteks päikese pildist välja. Mis päikseloojangu pilt see siis enam on. Muidugi on detailid olulised. On nad ju terviku osad. Kuid detailiga on lihtsam. Tuleb vaid kirjutada sellest detailist. Milline ta on ja mis tunded teda vaadates tekivad. Tervik seevastu on olemuselt vaat et lõpmatu. Mida rohkem teda vaatad, seda enam pisiasju selle juures märkad. Vahel kisub jutt sellele mõeldes juba Kalevipoja eepose mõõte võtma. No kuidas sa sellise küll kirja paned.

Küll pole see aga ületamatu ülessanne. Täiuslikust saavutada pole niikuinii võimalik. Kuid on võimalik jõuda sellele päris lähedale. Küsimus on vaid selleks vajaliku töö hulgas. Siingi aga ei saa läbi tasakaaluta. Kui pühendud sellele suurele tööle täiusliku jutu kirjutamiseks, mis siis elamisest saab. Elada selleks et töötada on ju ka tobe.

3 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Sellepärast loengi vahest oma kirjutud jutte uuesti üle. Et nende taga varjus püsivad kirjutamata jutud meelde tuleksid. Nii tõsiselt võtan seda kirjutamise asja. Võib olla ei peaks. Põlvkondade värk, mil kirju sai hävitada vaid põletades. Nüüd teed delete...
Ja töö tegemine on samuti tõsine töö. Võib olla peaks rohkem "käib kah" taktikat kasutama. Tänapäevast.

Kaamos rules! ütles ...

Kuidas kirjeldada kildu nii, et nähtavale ilmuks tervik? Terviku kirjeldus oleks ju tõesti eepose mõõtu jutt.

Nii, nüüd olen pisut segaduses ja üritan selles selgust saada.
Su teemapüstitus on põnev!

Voldemar-August ütles ...

Täiuslikust on võimalik saavutada kui oma asja teha teha südamega. "Käib kah" meetodiga täiuslikust tõesti ei saavuta. Kui aga oled pannud oma hinge, südame ja palju tööd sellesse oma asja ja saavutanud peaaegu täiuslikuse, siis täiuslik oledki ju vaid selles oma asjas. Kõikides ülejäännud asjades oled täielik diletant. Mis täiuslikkus see siis on?
Tõsi küll et killu kirjeldamisega on võimalik väljendada ka tervikut. Põhimõttel- veetilgas on kogu maailm. Näiteks paljalt kõnnaku või miimika järgi on võimalik tunnetada inimese sügavamat olemust.
Jah, ega pole ühest vastust täiuslikuse küsimusele. Ikka ja jälle on vastus peidus vastandlike põhimõtete ühtsuses.
Mõtted, kirjutatud või mitte, on aga üks tugevad, vastupidavad, kulumiskindlad, kõdunemiskindlad. Neid võib põletqada või dileitida, nad ei kao kuhugi. Nad võivad vaid ununeda.