reede, 30. detsember 2011

Kellad käivad täpselt

Kellad meie majas käivad täpselt. Harva kui nende kiirustamist või maha jäämist korrigeerima peab. Ennemini kui kelli veel kord päevas üles keerati, ei olnud nad nii täpsed. Siis sai neid alailma vikerraadio täistunni piiksude peale korrigeeritud. Enam mitte. Aja mõõtmine on kangesti täpseks läinud. Justkui oleks ajaarvamisel oma iseseisev elu, mitte päeva ja öö tsükli kokkuleppeline numbriline väljendus. Ajaarvestus on justkui dirigent kelle taktikepi järgi kõik tantsivad. Olgu vihm või masendus. Olgu päike ja sära. Kell määrab meie töö ja tegemised. Meie puhkuse ja une. Kella järgi kiirustame rongile ja kella järgi abiellume. Tema on meie isand ja käskija.
Kuid õhtul, kui silmad telekast juba kangestuvad ja ihuliikmed tarduvad, lähen ma õue. Tõmban kopsudesse karget õhku ja sirutan mõnuga selja kõverused sirgemaks. Siis tõstan ma silmad ja vaatan tähti taevavõlvil. Justkui oleks keegi pimedusse nõelaotsaga augukesi torkinud, ega nad suuruselt suurt erine, ajaliselt aga ... .
Maale lähimat tähte Proxima Centauri ei näe ma ju sellisena nagu ta on praegu. Näen teda nii nagu ta oli neli aastat tagasi. Siit maa pealt vaadates ei oska ma küll vahet teha kui kaugel mingi täht just asub. Kuid tean et mõne tähe juurest tuleb valgus sadu aastaid. Mõne juurest tuhandeid ja mõne juurest miljoneid. Kõige kaugem valgus mis minuni jõuab on olnud teel üle kümne miljardi aasta.
Nii seal õues, pea kuklas seistes, pole mul enam asja minutite ja tundidega. Mu silma ees on valgus kõige erinevamaist aegadest. Miljardeist.

pühapäev, 11. detsember 2011

Lekkiv tanker

Mis saab kui tanker lekib. Tuleb korjata merelt kokku naftaloigud, puhastada rand ja veelinnud. Jah, muidugi. Reostuse likvideerimisega on tükk tegemist. Kuid esimese asjana tuleks lappida tanker.

Tankeri puhul on tegutsemise järjekorra loogilisus üsna ilmselge. Inimsuhete puhul mitte niiväga. Ikka juhtub et esimese asjana tormatakse klaarima sassiläinud suhet, miski mis selle suhte sassi ajanud jääb aga tähelepanuta. Mingi väärarusaam, mingi segadus väärtushinnangutes, mingi tasakaalutus. Võibolla vaatame asju liiga lähedalt ja ei näe suuremat pilti. Võibolla näemegi vaid suuri asju ja inimest peame liiga pisikeseks. Võibolla on meis mõni haigetsaanud koht ja karjume vihast ja valust ka tavalise puudutuse peale. Võibolla on meis liiga suur vajadus läheduse järgi ja oleme valmis selle saavutamiseks ületama mägesid ja lõhkuma seinu. Aga võibolla need seinad on vajalikud. Võibolla on meil vaja midagi mis kaitseks kesk kõiksuse tõmbetuuli. Võibolla me pole taibanud et inimsuhted pole katsepolügoon kus eksperimendi mõttes võiks plahvatusi korraldada ja vaadata kuidas lähedalseisjad sellele reageerivad. Kas nad muutuvad sellest sõbralikumaks ja avatumaks või jooksevad hoopis minema.
Leida ja parandada viga inimeses pole sugugi nii lihtne kui tankeri puhul. Pole olemas reeglit mille järgimine välistaks kõik eksimused. Ikka on küsimus tasakaalupunkti otsimises. Võime arvata et tehes ainult head ei saa me vigu teha, kuid see pole õige. Et me pole täiuslikud võime me seda head valesti hinata. Ja tihtipeale see mis hea hetkel ei ole seda pikemas perspektiivis. Me ei saa juhinduda reeglitest ja seaduspärasustest. Või .. noh, tegelikult saame. Saame leida endale juhid- valitsejad kes meie eest asju otsustavad ja vastutavad. Kinni pidades ettekirjutustest saame väita et juriidiliselt on ju kõik korrektne. Me saame lasta meelemürkidel ette öelda mis on õige ja mis vale. Kas tõesti tahame elada sellist elu!
Kui tahame olla ise ei saa me juhinduda reeglitest. Saame võtta neid vaid kui põhjuste ja tagajärgede toimimise seaduspära. Otsused peame ise tegema.

Me võime küll konkreetse konflikti puhul ära leppida, kuid kui põhjus jääb alles, reostab see ikka inimestevahelist puhast vett. Kui mitte selle inimesega, siis kellegi teisega. Vahel jääb disharmoonia hulpima vaimsesse eetrisse ja pihta võib saada hoopis keegi kaugelt.

Kui tanker lekib ei kahjusta see ainult keskkonda. Ka tanker ise kaotab oma väärtuslikku sisu.

pühapäev, 4. detsember 2011

Newton kiigel

See siin on nüüd natuke suurem kui jutt. See on minu pürgimus aru saada vastandite tasakaalust. Alguses mulle tundus et see on selgelt minu õppetükk. Kannatused minu isiklikus elus on alati mingit otsa pidi seotud selle teemaga. Nüüd kui olen seda juttu jupp jagu kirjutanud ja mõtet veeretanud, ei tundu see enam olema minu isiklik õppetund. Tundub et see on üks põhitõdedest, üks nendest suurtest elevantidest millele kogu ülejäänud maailm toetub. Niiet, nii või teisiti, kuid vastandite tasakaal puudutab kõike ja kõiki. Minu arvates.
Alustasin selle jutu kirja panemisega novembris 2009. Vähehaaval on siia päris palju kogunenud ja ega tasu selle lugemisega ennast vaevata kui just pole sama küsimust tee peal ees nagu minul. Küsimust tasakaalust.
Olen siin jutus mõtteid mitmel korral ümber kirjutanud .. õigem oleks küll et mõtted on muutunud ja olen seepärast pidanud ümber kirjutama. Vahepeal on jutt olnud tunduvalt pikem kui praegusel kujul. Mida rohkem olen asjale mõelnud, seda selgemaks ja lühemaks on arusaam läinud. Vahel ka teistsuguseks. Aga kindlasti on veel arenguruumi. See siin on ainult vahepeatus.

"Kaks punktmassi mõjuvad teineteisele piki neid ühendavat sirget võrdvastupidise jõuga. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud"
Kolmas Newtoni seadus.


Enne Suurt Pauku ei olnud midagi. Ainult tühjus.
Hm-oot oot. Tühjus eeldab ruumi olemasolu ja ruum, see juba on midagi. Järelikult on vale öelda - tühjus. Mittemidagi ei olnud. Tühjust ka mitte. Niiet, alustan uuesti.
Enne Suurt Pauku ei olnud midagi. Kujutlusvõimele on "mittemidagi" päris kõva pähkel. Kuid, oot, see läheb veel hullemaks.
Siis, 13,7 miljardit aastat tagasi, ühe väga lühikese ajaühiku sees, sai kõik. Siis sai valgus--pimedus, sai ilma otsata ruum. Sai kärgjas universum oma lõputu paisumise ja pöörlemisega. Kõik tähed nii suured kui väikesed. Ja planeedid, elusad ja eluta. Said armastus ja vihkamine, said mees ja naine. Said tarkus ja lollus, väärtus ja väärtusetus. Mateeria ja antimateeria.
Et mittemillestki saaks midagi, on vaid üks võimalus. See peab saama kahe võrdse vastandi näol. Et matemaatilise valemi  tulem oleks null, peavad liidetavad olema võrdsed ja vastandmärgilised.
Et Suur Pauk tõepoolest toimus, on vaid teooria. Pole elus ühtegi usaldusväärset tunnistajat kes võiks seda suusõnaliselt kinnitada. Kuid me võime kontrollida tagajärge. Kas tõepoolest kõik olemasolev eksisteerib vastandite näol? Ma olen selle üle palju mõelnud ja pole leidnud midagi ilma vastandita. Kas Sina tead midagi millel pole vastandit? Kõik olemuslik omab vastandit. Isegi materiaalsed esemed võivad teaduslike teooriate kohaselt omada samasugust vastandit antimateeriast koosnevas maailmas.
Vastandite tasakaalu seaduspärasus pole midagi uut. 18.ndal sajandil sõnastas selle Isaac Newton. Tunduvalt varem teadsid sellest idamaa targad nimetades seda yin yang.

Vastandid.
Olemine ja olematus, valgus ja pimedus, soe ja külm, idee ja mateeria, kõva ja pehme, avatus ja suletus, hoolimine ja hoolimatus, mees ja naine.
Mateeria eksistentsi aluseks on aineosakeste positiivse laenguga tuum ja negatiivse laenguga elektronid. Keemilised ühendid tekivad tänu vastandlikusele põhinevale valentsusele. Päikesesüsteem eksisteerib tänu gravitatsiooni ja tsentrifugaaljõu tasakaalule, tänu külma ja sooja tasakaalule mis kosmilisi temperatuurierinevusi arvestades on päris kitsas tasakaalupunkt kesk surmavat külma ja kuuma. Inimene saab targemaks tänu  tema avatusele uut vastu võtta ja skeptitsismile kontrollida kas temani jõudnu on ikka tõde.
Tõde on absoluutne. Tõde on suhteline. Valguse kiirus on ikka 299 792 458 m/s olenemata valgusallika liikumisest. Inimese õnnelikust ei saa millegagi absoluutselt paikka panna. See on igal juhul suhteline. Keegi on õnnelik ka keset häda ja viletsust. Kellegi jaoks on maailmalõpp ka esimene teele sattunud porilomp.
Kui tõde oleks ainult absoluutne, poleks inimlikku faktorit ja elus hakkamasaamiseks oleks vaja üksnes kõik tõed ära õppida. Selleks aga pole vaja inimest. Piisaks arvutusmasinast. Kui tõde oleks ainult suhteline, elaksime kui kisellises udus kus midagi pole kindlat ja millelegi poleks toetuda.

Ilma vastanditeta pole võimalik.
On täiesti võimatu teha patareid ainult ühe klemmiga või magnetit vaid ühe poolusega. Seesama kehtib tegelikult kõikide vastandite kohta. Me poleks võimelised ära tundma sõbralikust kui meil poleks kogemust vaenulikusest. Me ei tunneks rikkust kui me pole olnud vaesed. Ka miljon pole mingi raha selle jaoks  kellel kunagi pole olnud olukorda kus söögi ostmiseks pole enam üldse raha.

Vastandite kooseksistentsis on jällegi kaks vastandlikku võimalust. Vastandite harmoonia. Ja vastandite võitlus. Nagu siin juba enne sai märgitud, on elu püsimiseks vajalik vastandite tasakaal. Kui üks vastand niiöelda võidaks teist. Näiteks soe võidaks külma, või gravitatsioon võidaks tsentrifugaaljõu, järgneks elu häving. Põhimõtteliselt igasuguse võitluse tagajärjeks on häving. Ilmekaimaks näiteks saab siin olla sõda. Kui alguses ehk tundubki et keegi on sõja võitnud, siis pikemas perspektiivis on kõik võitjad lõppude lõpuks siiski ka kaotajad. Meenutagem või viimase ilmasõja peamisi vastandeid. Saksamaad ja Venemaad. Kas praeguse Venemaa majandusliku kaose ja Saksamaa majandusliku eliidi valguses oleks ehk võimalik väita et Vene pool võitis.
Kui vaadata seda sõda kui võitlust ideede tasandil. Ehk siis fašismi e. natsionaalsotsialismi ja kommunismi võitlust. Siis pole siingi tänapäeval võitjat. Mõlemad ideed on põlu all. Mis on igati tähelepanuväärne. Natsionaalsotsialism e. rahvuslik sotsialism tähendab ju sisuliselt rahvuse e. mingite traditsioonide ja kultuuri läbi ühtse inimgrupi sotsiaalsuse e. ühiskonnaelu- ühiselu poliitilist toetamist. Kui me praeguses maailmas ringi vaatame, siis enamus konflikte ongi just sellel tasandil. Konfliktid kohaliku rahvuse ja immigrantide vahel. Kommunismi, mis näiteks perekonna tasandil on reaalsus, põlu alla sattumine, on lasknud maailmas edeneda kapitalismil, mis praeguse majanduskriisi ajal on paljastanud oma tõelise olemuse. Nagu näitab ka kapitalismi südames Ameerikas alanud liikumine 99, jõuab kapitalism surnud punkti kus enamus väärtusi on kogunenud 1% kätte kuid neid väärtusi pole enam võimalik kasutada, sest ühiskonna struktuur millel põhineb väärtuste kasutamine laguneb 99% elanikonna vaesusest tingitud võimetuse tõttu elu ja arengut säilitada.
Kui mu arutlus on tõene, siis on inimkonna ajaloo tasemel teise maailmasõja e, vastandite võitluse  tulemuseks häving kõikidel tasanditel. Ja mis põhiline, inimesed kes sõjas surma said.
Tegelikult on selle sõja juures veel üks tõsiasi mis tõendab vastandite ühtsust. Seda sõda alustasid Venemaa ja Saksamaa ju koos. 1. septembril 1939 ründas Poolat Saksamaa. !7. septembril tegi seda Nõukogude Liit.
Üks tähelepanek veel selle sõjaga seoses. Semiootilisel tasemel. Pronkssõdur. Sümbol mis algselt tähistas vabastajat, muutus hiljem vallutaja sümboliks. Noh, kohaliku rahvusliku sootsiumi silmis igatahes. Jättes siin kõrvale pollitilised mängud mis selle konflikti suurekspuhumine minumeelest oli. Siis olemuslikul tasemel on see näide kus võitluse sümbol mis algselt on olnud ühe vastandi tähendusega, on pikemas perspektiivis omandanud ka teise vastandi tähenduse. Võitluse vastandid on ühtsed. Lätlaste dokumentaalfilm "Sovjet story" näitab seda ilmekalt.

Möödunud sajandil saavutas meditsiin vaktsineerimise läbi võidu suurte nakkushaiguste üle. Esmapilgul oli see tõesti meditsiini suur võit.Maakera rahvaarv mis tuhandeid aastaid oli püsinud miljardi ringis, hakkas kiiresti kasvama. Praeguseks siis seitse korda. Ilmselt kasvab veel. Juba praegu on raskusi kõikidele toidu kasvatamisega. Karjakasvatuseks hävitatakse pidevalt vihmametsa ja hukkuvad looduse loomulikud kooslused. Paljud keemilised ühendid nagu toidu säilitusained, kõikvõimalik keemia põllumajanduses ja ravimites ei lagune vaid satub vette. Puhas vesi aga on esmavajadus. Ilma selleta me ei saa.
Niietsiis võit nakkushaiguste üle tähendab pikemas perspektiivis tegelikult kõige elava hävingut. No, suurema osa vähemalt. Me võime selle suhtes praeguses olevikus silmi kinni pigistada, aga sügaval sisimas me siiski teame mis on tulekul.

Võitlus raske füüsilise tööga on viinud meid masinate leiutamiseni, tehnilise progressini. Võiks arvata et see on võit raske töö üle. Kuid vaadake ringi, kas inimesed teevad nüüd vähem tööd! Kas nad masinate maailmas on õnnelikumad. Kui põldu künti veel hobustega olid pered töö juures koos. Täiskasvanud ja lapsed. Nüüd on töö läinud nii keeruliseks et lapsi pole kuidagi võimalik tööle kaasa võtta. Lapsed ja täiskasvanud kasvavad eraldi. Masinad mis said loodud inimese abilistena, on muutunud inimeste isandateks. Sest. Põhilise osa oma tööle suunatud energiast kulutame me masinate ostmisele ja hooldamisele.

Näiteid võitluse tulemusetusest saab tuua veel nii mitmeidki. Võitlus kirjaoskamatusega on viinud hariduse olukorda kus see enam ei toeta inimese mõtlemisvõimet vaid keskendub faktide tuupimisele.
Võitlus näljahädaga on viinud paljud rahvad sõltuvusse toiduabist ja häda on hoopis suurenenud, mitte vähenenud.
Võitlus vaesusega on viinud ülemaailmsele laenude süsteemile mis algselt justkui oli mõeldud vaesuse likvideerimiseks. Pikemas perspektiivis aga on laenusüsteemile allujad viinud veel suuremasse vaesusse.
Võitlus alkoholismiga on viinud tagajärgede, ehk alkoholitarbimise piiramise meetmeteni. Olgu siis alkoholi müügi piiramine või joomist piiravate ampullide paigaldamisele, selle asemel et näha alkoholismi sõltuvusliku olemust.
Võitlus soolise võrdõiguslikkuse eest on viinud sugupooled vastastikusele kiivale kontrollile kas mõlemad pooled ikka panustavad ja saavad ühte moodi ja ühepalju. Selle asemel et näha sugupoolte vastandlikku olemust ja selle vastandlikuse harmooniat.
Võitlus tõe nimel on viinud teadusliku ja religioose mõtlemise vastandseisu läbi eetika kadumisele.
Olgu võitlus mille nimel tahes. Usklike võitlus hinge päästmise nimel. Skeptikute võitlus teaduse nimel. Poliitiline võitlus. Hea ja kurja võitlus. Kõik võitlused viivad hävingusse.
Mis iganes me ei teeks või kuidas me ka ei oleks, kui me võtame seda kui võitlust, võime küll saavutada näilise võidu, kuid kaotus on vastandite tasakaalu seaduspärasusest tingituna alati kaasas.
Dualism tähendab sisuliselt et kõik asjad koosnevad vastandlikest pooltest. Mingil ajal jõudis minu kõrvu teadmine et õnnelikuseks peaks loobuma duaalsusest ja elama terviklikus maailmas. Tükk aega ma ei mõistnud kuidas on võimalik dualismist loobuda kui kõik asjad vaid duaalsuse pooltest koosnevadki. Siis aga taipasin et asja mõte on loobuda käsitlemast duaalsuse pooli eraldi ja vaadelda kõike mõlemast aspektist lähtuvalt. Niiöelda, vaadelda asju vastandite harmoonias. Et mitte vaadelda viha eraldiseisvana, vaid näha viha ja hirmu ühtse tervikuna. Mitte pidada tarkust asjaks iseendas, vaid alati vaadata seda koos rumalusega. Sest võime küll olla targad milleski, võrreldes kogu maailmas olemasolevaga oleme nagunii rumalad. Duaalsuse pooled tarkus ja rumalus moodustavad terviku - maailmanägemus. Kui maailmanägemus koosneb kas ainult tarkusest või ainult rumalusest, on see disharmooniline. Kui teadvustame oma maailmanägemuses nii seda mida teame, kui ka teadmata osa olemasolu, on see harmooniline.
Nii moodustavad vastandid kerge ja raske - kaalu. Suur ja väike - suuruse. Ligidal ja kaugel - vahemaa. Õnnelikus ja kurbus - hingeseisundi. Kannatus ja kannatuse põhjustaja - disharmoonia õppetüki. Nauding ja naudingu põhjustaja - harmoonia õppetüki. Miks nii tihti jäädakse kinni nii kannatustesse kui naudingutesse on minumeelest selles et ei vaadata neid vastandite harmooniana, vaid eraldi n. ö. vaid ühe duaalsuse poolena.
Mõtlesin siin päris pikalt et kas on ehk hoopis nauding ja kannatus vastandid. Kuid arvan et mitte. Seosed on siin samad mis hirmul ja vihal. Viha on tingitud hirmust. Samuti on kannatus tingitud disharmooniast. Nauding aga harmoonia tunnetusest. Mida sügavam tunnetus seda sügavam nauding. Kui aga naudingut võtame eraldiseisvana, siis on see vastandite harmoonia rikkumine e. disharmoonia, mille tulemuseks lõppude lõpuks on kannatus. Lihtsalt öeldes, naudingusse kinnijäämine põhjustab kannatust. Siinkohal võiks väita et alkoholiuim või narkojoove on ka ju naudingud, et mis on siin ühist harmooniaga. Vahe on kas nauding on inimeses eneses või on selle inimesesse toonud keegi teine, psühhotroopne aine siis. On põhimõtteline vahe kas nauding inimeses on harmoonia tunnetusest või keemiline. Üks on päris ja teine ainult naudingu illusioon. Kui inimene ei võta naudingut tervikuna koos harmoonia õppetükiga jääb ta naudingu sõltlaseks. Kui ta ei saavuta naudingut ise vaid laseb seda alkoholil tuua, siis ta jääb alkoholisõltlaseks. Psühhotroopseid aineid kasutatakse ju ka šamanismis. Vahe alkoholismi ja šamaanirännaku vahel on  dualismis. Šamaan ei lähe keemilise aine mõju alla saama naudingut, ta läheb õppetüki saamiseks. 
Mis aga on .. päris nauding.
Vaadake sumedal suveõhtul päikese loojumist merre. Või vaadake armsama silmadesse. Küll te siis näete.
Mis tähendus aga on nendel õppetükkidel? Miks on vaja kogu aeg midagi õppida? Ma ei tea. Tunnen et on vaja. Aga miks? Ei tea.
Ma küll näen et kui ei õpi, siis vigadest tulenevad kannatused muudkui kuhjuvad ja kuhjuvad, kuni sa kas mattud nende alla või muutud ükskõikseks. Kui õpid naudingutest, on iga järgnev nauding üha kirkam ja selgem. Kuid et küsimus oleks ainult kannatuste vältimises ja naudingute kirgastumises. Hm .. Vist on veel midagi! Teel olemine vist.

Materialism ja idealism. Vastandlikud maailmavaated. Kumb siis on õige! Panid tähele, ma ei pannud siia küsi- vaid hüüu-märgi. Vastandite tasakaalu järgi peaks mõlemad olema.
Kehtivad ju samad põhimõtted ja reeglid nii füüsikas kui vaimsuses.  Kõva on nii kristalliline süsinik e. teemant, kui ka iseloom. Inerts kehtib nii raske rongi kui sisseharjunud mõttemalli kohta.
Et füüsilises maailmas miski oleks tugev peavad temas olema ühendatud sellised vastandid kui kõvadus ja pehmus. Ainult kõva puruneks ja ainult pehme annaks järele. Nõndasamuti on ju ka inimesega. Kui inimene on vaid kõva iseloomuga ja jäik oma mõtetes ja tegudes, siis lõppude lõpuks ta siiski murdub või murdub kõik tema ümber. Pehme ja järeleandlik jääks samuti teiste lükata ja tõugata. Tugevus on siis kui oskad nii enda eest seista kui ka elupõliselt õppimise läbi muutuda.
Mateeria on aine siiski vaid pealiskaudsel vaatlemisel. Vaadates mateeria elementaarosakeste tasemele, on kvantfüüsika avastanud aatomi ehituses ainet vaid kaduvväike osa. Nagu õun suures tühjas kirikus. Aatomi poolt hõivatud ruumala on aga tingitud vastandlikult laetud osakeste kooseksistentsist. Pealegi osakeste, millede asukohta aatomis pole võimalik määrata, saab määrata vaid nende asumise tõenäolisust. See tähendab, et mateeria, mis oma eksistentsiga annab väärtuse ruumile ja ajale (mis oleks kosmos kui seal poleks tähti omavahelise kaugusega andmas ruumi mõistet ja valgusega ajale tähendust) on oma koostisosakeste määramatusega ise väljaspool aega ja ruumi. Nii nagu on väljaspool aega ja ruumi vaimsus. Niiöelda, mateerias on idealismi alge.
Inimese elus kõige suuremad väärtused on vaimsed. Kuid kui ta elaks ainult ainult ideedele ja päevagi oma elust materiaalsusele ei pühendaks. No esiteks poleks see võimalik. Teiseks, mateeria osaleb väga otseselt vaimsete väärtuste kujunemisel. Kui meil pole kogemusi reaalsest elust, on meie vaimsed saavutused vaid tühipaljas õhk, ilma võimaluseta tõelisi väärtusi omal nahal kogeda. Tunda, mis tähendab armastada. Ja tunda mis tähendab armastust kaotada. Et hoida kinni ja et minna lasta.
Nii nagu maailm on materialismi ja idealismi tervik, on mateeria ja ideede e, vaimsuse tervik ka inimene. Kui me oma mateeria suudame vaigistada, võime oma vaimu läbi tunnetada maailma ülevust. Võime leida ideid ja arusaamu millest meil varem aimugi pole olnud. Võime isegi üles leida meile vajalikke materiaalseid esemeid. Ja kindlasti oleksime suutelised ka palju enamaks kui sellele rohkem tähelepanu pööraksime.
Idealismis on materialismi alge. Koos moodustavad nad harmoonilise terviku.
Ka mina selle jutu kirjutamisel olen kasutanud idealismi ja materialismi harmooniat. Olen oma nägemuslikud ideed muutnud sõnalisteks väljendusteks, saades seeläbi selgust. On tähelepanuväärne ka selle kirjatöö kulgemislugu. Alguses panin ma kirja selle mida teadsin ja tahtsin öelda. Siis aga hakkas ideid tulema nagu piisku vihma ajal. Neid tuli siis kui ma kirjutasin ja siis kui töötasin või televiisorit vaatasin. Neid tuli unes ja peldikus potil istudes. Paljud suutsin märksõnadena kirja panna et siis hiljem lahti arutada. Paljud aga lihtsalt ununesid. Vahel mulle tundus et neil polegi lõppu ja ma ei suuda kunagi neid kõiki üles kirjutada. Nii vist ongi.

Kummale poole kuuluvad teadmised? Väidan et materialismi. Siiski tuleks siin vahet teha ideel ja meie teadmisel sellest ideest. Mõnekümned sajandid tagasi ei teadnud inimkonna enamus midagi galaktikatest, udukogudest, mustadest aukudest. Mõned sajandid tagasi ei teatud aatomitest, rakkudest, DNA-st, viirustest.  Ometi olid nad olemas. Mida inimene ei tea, seda pole tema maailmapildis olemas. Inimene võib näha sündmust, kuid ei mõista selle olemust. Keskaja nakkushaiguste ajal kui paljud haigestusid ja surid, ei teatud et põhjus võib olla bakterites või viirustes. Seda peeti müstiliseks. Igal ajal on leidunud inimesi kes omamata teadmist on võimelised ideedega rakenduslikult ümber käima. Nii ka siis leidus ravijaid- müstikuid, kes omamata teadmisi bakteritest, siiski oskasid luua tingimusi haiguse mõju piiramiseks. Ja samuti on igal ajal leidunud inimesi kes sellise tegevuse vastu on võidelnud. Nad on põletanud oskajaid tuleriitadel ja mustanud neid internetifoorumites. Kuigi vahe müstiku ja teadlase vahel on vaid idee teadmisel, mitte ideel endal. Võiks küll väita et võideldud on šarlatanide vastu. Sest tõesti, ka šarlatane on igal ajal olnud. Kuid teadlane kes arvestab vastandite harmoonia seaduspärasusega mõistab, et tõe käsitlemisel on alati eksimusi ja teadlikku omakasusaamisoovi pettust. Teadlane kes tõepoolest on tõest huvitatud ei pühendu võitlusele, vaid otsingutele. Sest vaid otsing võib anda tulemust. Võitlus aga ainult hävingut.
Kokkuvõtlikult, selle maailma ümber mida me teame ja tunneme on veel suurem ideede maailm mis eksisteerib sõltumatult meist. Küsimus on selles kas me aktsepteerime nende vastandite harmooniat või mitte.

 Mida enam on meil võimalusi vaadata maailma silma võimalustest laiemalt, kas suuremalt või väiksemalt, lainepikkusel vähem kui 380 nanomeetrit või rohkem kui 760, seda keerukamaks läheb maailmapilt. Kui vahel tundubki et nüüd on lõpp, pole enam väiksemaid elamentaarosakesi ega suuremat kosmilist ruumi, siis on see vaid vahendite piir. Kui leiutame võimsamad mikroskoopid või pikemad teleskoopid, on alati selgunud et on veel väiksemaid osakesi ja on veel suuremat ruumi. Teadmistes kohtame sama tendentsi. Mida enam teada saame, seda selgemaks saab kui vähe me tegelikult teame. Loogiliselt võttes peaksid teadmised olema piiritud, samuti kui on piiritu maailm. Sellest seisukohast pole ju suurt vahet kas meil on haridust kolm klassi ja oskame liita lahutada ja oma nime kirjutada, või on meil magistrikraad kõrgemas matemaatikas. Võrreldes piiritu teadmistehulgaga on mõlemad tasemed tühiselt väikesed. Ainus mida me absoluutse kindlusega võime väita on see kas seisame paigal või liigume. Arengu seisukohast. Kuna kogu maailm liigub, oleks paigalseis nonsenss. Võib küll tunduda et me ei liigu vaid tiirleme. Nii nagu maa tiirleb ümber päikese. Selles taustsüsteemis oleme aasta pärast samas ruumipunktis ja läheme järgmisele tiirule. Kuid päike tiirleb ju omakorda ümber galaktika keskpunkti ja küllap seegi millegi ümber tiirleb. Selles seisukohast ei satu me enam kunagi samasse ruumipunkti tagasi. Võiks ju kahelda kas on mõistlik samastada inimese liikumist kosmilises ruumis liikumisega vaimses arengus. Kuid minumeelest on seaduspärasused universaalsed nii materiaalse kui vaimse kohta. Kui materiaalne liigub, järelikult liigub ka vaimne. Mateeria kosmoses liigub entroopia poole. Ja kuna vaimne on materiaalse vastand, oleks justkui loogiline järeldada et vaimsus liigub vastandlikus suunas. Harmoonia poole.

Hea ja halb.
Hea ja halva tasakaal ei tähenda sugugi et peaksime häid ja halbu tegusid võrdselt tegema. Et hea ja halb on vastandid, vajavad nad ka vastandlikku suhtumist. Kuid peaksime neisse siiski suhtuma kui tervikusse. Luua illusiooni et hea on võitnud halva kogu maailmas tundub ebarealistlik, kuid väga kergelt võime luua selle illusiooni iseenda jaoks, iseenda sees. Kuid me ei saa teada kõike ega teha kõike õieti. Me tekitame enda ümber nii harmooniat kui kannatusi. Me peaksime seda aktsepteerima nii endas kui teistes. Me ei saa visata prügikasti tervet teist inimest vaid seepärast et temas on midagi halvasti. Me ei tohiks loobuda õppimast kui oleme elus kohanud halba õpetajat. Me ei tohiks loobuda otsimisest kui kord pole suutnud otsitut leida. Mõne mäda õuna pärast ei peaks ära viskama kogu õunasaaki.
Pole võimalik et kõik oleks alati vaid hästi. Alati on midagi halvasti. Kui midagi kunagi halvasti ei läheks ei omaks ka hästi mitte mingit tähendust. Paljud meie elu ja saatust muutnud õppetükid on tulnud sellest et meil elus on läinud halvasti.
Siis ometi ei peaks me head ja halba vastandama vaid võtma neid kui tervikut.
Ometi on väga levinud arusaam headuse ja kurjuse igipõlisest võitlusest. Miks me seda arusaama alal hoiame. Vastandite võitluse tagajärjeks saab olla ju vaid häving. Ühe vastandi võit teise üle on vaid illusioon. Võibolla siis me ei peaks kurjusega võitlema vaid aru saama mis see on ja miks ta on hõivanud nii suure osa meie maailmast.
Minumeelest on asi nõnda. Kurjus sünnib alati siis kui keegi tahab saada midagi teise arvelt. Kas materiaalset rikkust, võimu, või lihtsalt elamise ruumi. Eetika ütleb et enda omanduse peame me ise teenima ega tohi seda võtta teistelt. Kurjus saab sündida siis kui puudub eetika. Kurjus on eetika puudus.

Lihtne ja keeruline. Nagu siin juba ennist kirjutasin siis maailma mistahes dimensioonis kaugemale vaadates muutuvad asjad üha keerulisemaks ja keerulisemaks. See annab meile õigustuse väita et meie teadmised maailma olemisest on üsna piskud. Mis siin rääkida kaugete galaktikate asukate psühholoogiast, kui me ei tea omaenda planeedi elutagamissüsteemi elementaarsete ilmingute nagu gravitatsioon ja magnetväli, olemust. Rääkimata universumi ruumist, millest meil on andmeid ja kogemusi vaid tõesti kaduvväikesest osast. Et meile on täiesti tundmatud aja mehhanism ja selle omadused. Et meile on arusaamatud inimvõimete piirid, kuigi ise me need inimesed ju oleme.
Ühesõnaga, maailm on keeruline.
Kuid samuti kui tegu sõltub mõttest, sõltub keeruline lihtsast. Me ei saa selgeks kõrgemat matemaatikat kui me ei oska liita ja lahutada. Fauna põhimassi maakeral moodustavad vihmaussid. Kui kaoksid vihmaussid, kaoksid ka kõik kõrgemal arengutasemel olevad olendid. Kui kaoksid kõik roomajad, kahepaiksed, linnud ja imetajad, jääksid vihmaussid ikka alles.
Vastandite harmoonia on lihtne ja vist kõige algelisem põhimõte. Sündis ta ju maailma loomise hetkel. Keerulistes asjades saame tõde loota vaid juhul kui lihtsad asjad on selged.

Vaatan vahest ornamente losside seintel. Paljud inimesed on oma töö energia pannud sellesse keerulisse vormi. Ometi puudub selle vormi keerukate osade vahel absoluutne informatiivne side nagu seda on looduses. Kogu keerukusel on vaid üks idee, rõhutada elitaarsust. Muidugi ei saa elitaarsuse ja mõttelageda keerukuse vahele panna võrdusmärki. Kuid samuti kui on võimalik eksida maailma lihtsusse, pidades seda kettaks kolme elevandi seljas, on võimalik eksida ka maailma keerukusse. Näiteid sellest on muusikas, mis peensusteni viimistletud ja töödeldud, kuid puudub tiivustus mis hinge lennutaks. Kino, kus kaunid inimesed teevad üllaid, kuid siiski loogikaväliseid tegusid. Näiteid sellest on täis kirjandus kus  keerukatel lause ja mõttekontstruktsioonidel puudub side reaalse eluga.
Kuid ega keerukus keerukuse enda pärast pole vaid üksikute probleem. Otsiti puudutab see peaaegu meid kõiki. Teadmiste kasvu ja kättesaadavusga oleme üha enam hakanud mõtlema ja tegelema keeruliste asjadega, jättes ego ees seisvad ülessanded unarusse. Reeglina on ego ülessanded väga lihtsad, kuid siiski just täpselt meie võimete piiril olevad. Ego ülessanded pole universaalsed. Igal inimesel omad ülessanded. Kes peab leidma hoolivuse, kes peab andeks andma, kes peab ise andestust paluma, kes peab leidma keskenduse, kes võime teha üldistusi. Leida hinges armastust ligimese vastu, on ju nii lihtne ja käegakatsutav. Ometi jätame tihtipeale lihtsa asja vahele ja asume kohe keerulisema juurde. Keeruliste asjadega tegelemine annab meile elitaarsuse. Annab kõrge positsiooni sotsiaalses süsteemis ja ligipääsu rikkusele. Tegelemine ego ees seisvate ülessannetega on aga vaid meie endi jaoks. See on vaid meie endi vaimsele harmooniale, mitte isegi jõudmine, üksnes lähenemine. Kuigi jah, armastusvõime leidmine pole tegelikult sugugi nii lihtne kui see esmapilgul näib. Lihtne on leida iha, kirge, hoolitsust. Armastust mis elaks üle meie heast ja halvast koosnevas maailmas ettetulevad elujuhtumid, armastust mis laseks näha läbi näilise tõelist, mis laseks näha hinge, seda leida võib olla tõeline väljakutse. Tõsi, armastuse leidmine iseendas pole midagi mis meie prestiiži tõstaks. See pole midagi millega saaksime rõhutada oma väljapaistvust. Kui aga jätame selle lihtsa õppetüki vahele, võib juhtuda nii nagu on juba juhtunud. Võime saavutada kõrgel tasemel teadmistepõhise tehnoloogia, kuid meil puudub eetika selle kasutamiseks.

Egoist on teadagi inimene kes end teisteks paremaks ja tähtsamaks peab. Kuid ka egoismil on kaks vastandlikku poolt. Suhtes ego ja teised saab tasakaalutust olla nii ühele kui teisele poole. Egoistil on tähtsam ego, egoisti antipoodil teised. Sagedasti peetakse egoisti antipoodi vaat et pühakuks. Ometi on seegi tasakaalutus. Igasuguse tasakaalutuse tagajärjeks aga on kannatused. Need kannatused ei tule kohe nagu egoisti puhul, vaid pikemas perspektiivis. Nad ei tundu nii rasked kui egoisti puhul, siiski saatuse seisukohast tekitavad nad sama laastava hävingu.
Asi on võrdsuses. Võrdsed inimesed hindavad üksteise õigusi ja kohustusi võrdseks. Ei egoisti ega egoisti antipoodi puhul seda võrdsust pole. Üks on alam kui teine. Mis paneb head tegema teistele, jättes enda vajadused unarusse? Nagu ikka sisaldub vastus küsimuses. Headus. Inimene kelles on headust rohkem kui teistes, hoolitseb kõigepealt teiste eest. Ehk teisisõnu, inimene kes on parem kui teised.
Suhe sellise inimesega ei saa kunagi olla kahe vaba ja võrdse inimese suhe. See on sõltuvuslik.
Egoismi vastandpoolel on veel üks tahk mis lagundab harmooniat. See kas meie tegude tagajärjed on loovad või hävitavad pole enamasti absoluutne vaid suhteline. Näiteks. Hoides last kukkumisel haiget saamast on lihtne tõde. Kuid niimoodi talitades jätame lapse ilma kukkumise kogemuse õppimisest, mis tulevases elus võib tuua palju tõsisemaid tagajärgi. See toodud näide oli olemuselt väga lihtne. Kuid elu toob meile palju keerulisemaid otsuseid kus õige valiku tegemiseks ei saa toetuda tuntud tõdedele, vaid peame olukorda enda sisimas, enda egos tunnetama. Siis on küsimus ego võimekuses aru saada ja tunnetada. Kui jätame enda ego teisejärguliseks, kuidas on tal siis võimalust areneda mõistvaks ja empaatiliseks.
On veel üks ego aspekt mis mind isiklikult väga puudutab. Kas ego on maailma osa, või asub ego maailmast väljaspool. Minumeelest on ego maailma osa. Mis tähendab et on võimatu olla maailma suhtes kõrvaltvaataja. Kõik mis toimub maailmas puudutab ka mind. Mis toimub minus puudutab maailma. See sugugi ei tähenda et peaksin kõigesse sekkuma, see on rohkem justkui olemise tunnetamine. Tõsi, kunagi tundsin endas suurt  usku et suudan muuta maailmas seda mis tundus valesti olema. Kuid üha enam ja enam on see tunne minus vaibunud. Üks põhjus et olen näinud oma vigu. Vahest see mis tundus olema harmoonituse põhjus, on osutunud hoopis tagajärjeks. See mida olen pidanud veaks, on hoopis paratamatus. Teine põhjus, olen aru saanud et tegelikult ei ole minu võimuses maailma muuta. Kuid on võimalik muuta iseend. Iseenda muutumine aga eeldab tõe leidmist iseendas. Niiöelda maailma iseenda sees. Mulle on öeldud et maailm enda sees ja tõe otsimine  tähendab ülimat egoismi. Tähendab maailma allutamist iseenda tahtele. Kuid minus ei ole tahet maailma allutada. Ma ei näe, kuidas saaksin maailma ja selle inimesi tunnetada kui ma neid enda sisse ei lase. Kui olen kõrvaltvaataja. Miks see jätab mulje maailma allutamisest, ma ei mõista.

Vabadus ja sõltuvus. Nad on palju sügavamal kui see esmapilgul tundub. Näib nagu vabadusepuudus oleks võimetus toimida vastavalt tahtmisele ja sõltuvus oleks vajadus millegi järele. Kuid mumeelest on asi palju sügavamal. Asi on mõtlemises.
Enda arusaama mõistetavaks tegemiseks toon kõigepealt ühe näite. Mets- ja kodu-loomast. Vabast ja sõltujast. Et metsloom suudaks ellu jääda peab ta väga hästi tundma reegleid. Peab teadma kus ja millal on võimalik sööki leida. Kuidas hoida end külmumise eest ja kuidas vältida kiskjaid. Kui ta neid reegleid ära ei õpi on tõenäosus ellujäämiseks väga väike. Koduloom ei pea reegleid õppima. Tema eest hoolitseb peremees.
Kui inimest on kasvatatud keeldude, käskudega ja vajadusega alluda autoriteetidele ja kehtestatud seadustele, on temasse sisendatud mõtlemisviisi maailmast kui reeglite kogumikust milledele inimene peab alluma. Reeglid juhivad elu. Kuna on paratamatu et reeglid piiravad vaba tahet tekib reeglite vastu protest ja soov neid reegleid võimaluse korral rikkuda. Põhimõttel kui keegi teada ei saa võib reegleid rikkuda.
Kui inimest on kasvatatud mitte ainult reegleid ära õppima vaid neist ka aru saama, on suhtumine hoopis teistsugune. Kui inimene tunnetab et reeglite õppimisest sõltub tema ellujäämine ja hakkamasaamine antud keskkonnas, pole reeglid enam vägivald isiksuse vastu vaid teadmine ellujäämisest mis on väärt tähelepanu ja arusaamist. Sõltuja jaoks on reegel midagi paindumatult jäika millele peab alluma. Vaba jaoks sõltub reegel olukorrast. Tema jaoks tähendab reegel  põhjuste ja tagajärgede loogilist seost. Kui on erinevad põhjused on ka erinevad tagajärjed. Sõltuja on eraldunud maailmast mis tundub tema jaoks pealesunnitud vägivallana. Vaba inimese sees on maailma mõistmine ja tunnetus.
Kas inimesest kasvab vaba või sõltuja pole ainult lapseea kasvatuse küsimus. See on ka ühiskonna küsimus kes kas hoiab oma eksistentsi alused läbipaistvad ja arusaadavad. Või matab nad mitme- setme kihi alla.

Kord ja kaos. Keerulises maailmas on keeruline mõista mis on mis. Nii võime oma tsiviliseeritud, loogilisest, geomeetrilise vormiga keskkonnast metsa minnes arvata et olema sattunud loogikast kaosesse. Kuid on see ikka nii? Puud oma vormilt sisaldavad nii lihtsat silindrit kui ülimalt keerukat lehtede segadikku. Segadikku küll esmapilgul, sest iga leht on tegelikult just seal kus ta peab olema ja just selline ja sedapidi et valgust kätte saada.  Iga oks on just nii jäme ja nii pikk kui see puu materialist, kasvukohast ja põhilistest õhu liikumise tingimustest loogiline on. Puu rakkude ehitus ja tugevus, kõik omab kindlat tähendust ja otstarvet. Keemilised ühendid mis puu soontes voolavad, on just sellised nagu vajalik. Rohi kasvab seal kus päike ja niiskus seda võimaldab. Lilled õitsevad siis kui see ühtub ülejäänud ökosüsteemi elutsükliga. Kõik omab loogilisust  Miski pole üle, miski pole puudu. Tervikust mingi osa (varblaste näiteks)  süsteemist eemaldamine tähendaks kogu süsteemi kokkuvarisemist. See on maailma keerulisus kus iga väiksemgi osa omab tähendust ja otstarvet. Mets pole kaos, vaid kindel süsteem ja loogika. Kaost võime kohata prügimäel kus asjad ja vormid mis seal koos ei oma vähematki kooskõla. Nad pole suutelised koos funktsioneerima ega moodusta ka vormiliselt midagi kaunist. Kaost võime kohata organisatsioonis mille tegelik otstarve parema ühisolemise loosungi taga on omakasu.
Vahel oma elu tagamise rattas veeredes tüütab ära selle lihtne loogika. Tööle ja magama, tööle ja magama, tahaks nagu välja sellest monootnsusest. Tahaks vabaneda loogikast. Kuid me ei lähe ju selleks prügimäele elamust saama. Läheme loodusesse või kohta kus on midagi harmoonilist. Harmoonia aga on olemuselt mingi süsteem. Nagu loodus, nagu muusika  Et muusika kõlaks harmooniliselt, peab selle struktuur olema väga süsteemselt paigas. Kuid matemaatilisest täpsusest üksi on vähe. Vajalik on komponent mis tähendaks midagi ka vaimu jaoks. Mis seostuks meie vaimsete väärtustega. Ka need väärtused on harmoonilised, järelikult ka loogilised. Kuid see on loogika mida me oma teadvusega pole võimelised tabama. Me pole võimelised loogiliselt põhjendama armastust, hingesoojust, empaatiavõimet, vaimustumist, ega kirgastumist. Mis viibki mind järgmise teema juurde ..

Teadus ja religioon, terviku kaks vastandit. Mõlema tuumaks on tõde, erinevad on vaid teed sinna jõudmiseks. Teadus on justkui veerev lumepall mis järjest üha enam maailma olemist lahti mõtestab. Et see võimalik saaks olla, peab peale teadaoleva eksisteerima ka teadmataolev maailm mis on veel lahti mõtestamata ja kust see veerev lumepall endasse pidevalt uut ammutab. Maailm aga ei toimi vaid selle järgi mis on teada. Maailm toimib tervikuna. Religioosne mõtlemine aitab  suhtuda maailmasse kui nende kahe tervikusse. Nii nagu on viltu vaadatud teadusele, pidades seda mustaks maagiaks ja silmamoonduseks, on viltu vaadatud ka religioonile, pidades seda tobedaks usuks pilvepealsesse vanamehesse. Kuid need on primitiivsed vaatenurgad. Meie õhtumaises tsivilisatsioonis pole vist väga vaja selgitada teaduse olemust. Et teaduse läbi on võimalik mõista maailma olemust ja selles olemise reegleid, peaks vist igaühele selge olema. Küllap hakkab aga ka õhtumaalastele  selgeks saama et elu vaid teaduse järgi seades, ootab meid ees hukatus. Tänu teadusele on muutumas planeedi kliima. Tänu teadusele reostub vesi kõikvõimalike kemikaalidega ja tänu teadusele on meil nüüd olemas võimalus lasta planeet õhku väga pisikesteks tükikesteks. Et me oma hulluses saada üha rohkem ja paremat, seda kas või teistelt väevõimuga või pettusega võttes, emakest maad enneaegu hauda ei ajaks, on vajalik eetika. Eetika aga hõlmab ka teadmataolevat. Eetilisuseks peame oskama mõelda religioosselt. Samuti kui teaduse läbi on sündinud palju halba, on sündinud palju halba ka religiooni läbi. Kuid vaatamata kõigele halvale mis on sündinud teaduse läbi, ei eita me ju ometi teadust kui tõe avastamise teed. Miks peaksime seda siis religioonis tegema. Teaduses tõe leidmise meetodiks on põhjuste ja tagajärgede seoste leidmine. Et tõepoolest leida tõde, mitte pelgalt illusiooni, on vajalik arvestada kõikki põhjusi mis antud keskkonnas toimivad. Niisiis maailma olemisele teaduslikult mõeldes peame arvestama ka teadmata olevate põhjustega. Peame mõtlema maailmast kui tervikust. Peame mõtlema religioosselt. Religioone aga on palju erinevaid. Põhimõtteliselt tegelevad nad kõik maailma kui tervikuga, vaid veidi erineval moel. Et meie arusaam maailmast oleks kui tervikust, ei saagi me valida vaid ühte religiooni, sest siis poleks see enam terviklik maailm. Ja ega religioon ei olegi valimiseks või allumiseks. Ta on kui mingi keskkond maailma tervikuna tunnetamiseks. Samuti kui näiteks internetis on erinevad sotsiaalvõrgustikud, facebookid ja twitterid ja kõik mis veel. Religiooni tuumaks on ju tõde. Tõde olemisest. Olemine aga pole kõikjal maakeral päris ühesugune. Igal rahvusel on omad kultuurilised erinevused. Igal rassil on omad erinevused. Erinevused on ida ja lääne vahel. Erinevused on kristluse ja islami vahel. Kuid erinevused ei vastandu, nagu võitlusele pühendunud seda näidata püüavad, vaid on paikkonna kultuuriline omapära. Kõik koos moodustavad nad maailma kui terviku.
Vahel näib et religioon on lugu jumalast, kuigi minumeelest on see lugu olemisest. Minu jaoks on jumal kõiksuse olemise sümbol.


Mees ja naine on ka vastandid. Nii nende sugutunnused kui vastandlikus mõtlemises mis vaatamiseta nägemata võib jääda. Mitte ainult mees ja naine, meid ümbritseva maailma vastandsugupoolte käitumismustrid on reeglina erinevad.
Et mehe ja naise kooseksistents ei kujuneks võitluseks vaid toimuks harmoonias, peaks nägema ja aktsepteerima reaalsust.  Vastandlikust siis.
Vastandlikus võib olla silmatorkavalt nähtav. Naine sünnitab lapsed. Mehel pole midagi võrdväärset vastu panna.  Mees jõuab viljakoti õlale visata. Naine ei jõua. Muidugi leidub ka nääpsukesi mehi ja musklis naisi, kuid need on erandid.
Vastandlikus võib olla paljale silmale nähtamatu. Mees lööb elus läbi toetudes eelkõige loogikale, teadmistele ja füüsilisele jõule. Naine sisetundele. Naises tihtipeale ei ole teadmist sellest mida ta tahab. See ei tähenda sugugi et temas ei oleks tahtmist. Naise tahtmine on reeglina palju kindlam kui mehel. Kuid temas pole teadmist selle tahtmise kohta. Nojah, pole nüüd õige öelda et naises pole üldse teadmisi. Oluline on, et teadvuslik tegevus pole naise jaoks primaarne. Sisetunne on tema jaoks tähtsam. See on seesama millest kirjutasin "Kummale poole kuuluvad teadmised?" all ideedest mis eksisteerivad sõltumata sellest kas oleme neist teadlikud või mitte. Et arusaadavaks teha minu ettekujutust naise olemusest tooksin sellise näite. Väga suure osa meie olemusest määravad lapsepõlve vajakajäämised. Lapsed kes on kasvanud ilma ema ja isata lastekodudes internaatides, saavad sealt päris korraliku õppetunni meheliku mõistmise kohta, sest teadmisi ikka õpetatakse ja elu isegi õpetab mõistmist raskes keskkonnas toime tulemiseks. Kuid nad jäävad peaaegu päris ilma naiselikust tunnetusest. Täiskasvanuna on neil väga raske teise inimese hingeseisundit tunnetada. Näha inimeses inimlikkust. See on naiselikuse olemus.
Et mees on kontaktis ainult nende ideedega milledest ta on teadlik, naine aga maailmaga tervikuna, järeldubki et naine on kontaktis palju suurema maailmaga kui mees. Nii võib mees oma otsuse täiesti loogiliselt põhjendada ja naine olles vastupidisel seisukohal ei oska end üldse põhjendada. Kuid tõenäosus on suurem et naisel on õigus. Just selle suurema maailmaga kontaktisolemise pärast. On ju inimkonna ajaloos küllalt näiteid kus on tehtud otsuseid hetketeadmiste põhjal, pärast aga on selgunud veel terve rida tegureid mis kokkuvõttes muudavad olukorda kardinaalselt. Absoluutse ja suhtelise tasakaalt lähtuvalt on pooled tõed suhtelised sõltudes paljude asjade koosmõjust. See teeb otsuste tegemise vaid mõistusele toetudes väga ebamõistlikuks. Meie praeguses aegruumis kus elamise pearõhk on materiaalsel võib tõesti jääda mulje et mees on võimeline paremini orienteeruma ja tegutsema. Kuid ei tohi unustada et meie ühiskond on vildakas. Inimese inimlikkus pole selles kui palju asju tal on vaid tema võimes tunnetada maailma terviklikust. Et maailm pole vaid olukordade ja tegevustiku paik, vaid maailm kui olek, kui vaimne seisund. Meelte ja intellektuaalse omandamisvõime läbi oleme suutelised  tunnetama maailmast vaid väikest osa. Naiselik kõiksuse tunnetus on see mis annab võimaluse olla Inimene suure tähega.
Nagu enne kirjutasin on ideed ilma võimaluseta neid omal nahal kogeda üsna udused. Et ideed jõuaksid käegakatsutavusse, on vaja meest. Seda mitte nii otseselt kui täideviijat, vaid kui mehelikku printsiipi mis ideede omavahelise seostatuse läbi ühendab vaimse materiaalsega. Teostab tehnoloogiad ja seob põhjused ja tagajärjed omavahelisse seosesse. Loogikasse. Et saaks toimuda materiaalse ja vaimse sümbioos.
Teades ja aktsepteerides seda vastandlikkuse printsiipi võivad mees ja naine oma jõud ühendada, elada harmoonias.
Vaadelda inimsuhteid omas mahlas on päris keeruline. Palju mõistetavam on neid vaadata materiaalses avaldusvormis. Ja mis sobiks selleks paremini kui seksuaalsus. Valgustav moment oli minu jaoks vaadates dokumentaali "Surmaorg" kaljukitsedest. Seal oli koht kus karja külastavad täiskasvanud isased. Oli täiesti selge mis neil kaasas oli. Sugutung. See oli neil kaasas nagu kotipoisil kott. Nad ainult otsisid emaseid kes seda sugutungi vastu võtaksid. Seal ei toimunud midagi vägivaldset. Paarituti ainult nende emastega kes olid innal ja valmis seksuaalsust vastu võtma. Ja see on loomariigis reegel. Isastel on seksuaalsus alati olemas. See on nende loomulik koostisosa. Emastel see nii ei ole. Loomariigi armuelu on tulvil armurituaale mis kõik kannavad üht eesmärki. Luua naiselik seksuaalsus. Ka tantristliku õpetuse järgi peab mees oma seksuaalset energiat hoidma, mitte teda ülemäära raiskama.  Eks ikka seepärast et seksuaalenergia on mehe koostisosa ja kui seda raisata, saab mees otsa. Naise seksuaaleneria on nagu looming. Seda luuakse  Nii palju kui suudetakse luua, niipalju saab ka kulutada. Naine võib väsida, kuid ta ei saa otsa. On reegel et naine on peale ühet ergas, mees aga väsinud ja unine. Ikka seepärast et mees on midagi endast kulutanud, nii vaimses kui materiaalses mõttes sperma kujul. Naine on protsessis osalenud. Mees juhindub partneri otsinguil eelkõige seksuaalsusest. Naise seksuaalsus tekib partneri leidmise tulemusena. Suures plaanis, inimese kui liigi evolutsiooni ja püsimajäämise seiskohast on see oluline. Kui mõlemate sugupoolte osaks oleks seksuaalsus, toimuks seks valimatult ja evolutsioon paremate geenide valiku järgi jääks ära. Kui mõlema poole seksuaalsus vajaks loomist, oleks soo jätkamiseks liiga väha motivatsiooni ja inimliik sureks välja. Vastandite harmoonia on siin lausa hädavajalik.
Mees kes ei näe ja mõista seksuaalsuse loomise vajadust naises võib suhtuda asjasse enda mehelikuse tasandilt. Arvates et seksuaalsus on naises olemas samuti kui temas endaski, ei vaevu ta seda looma. Kui naises pole seksuaalsust loodud tunneb ta end kui vahend nehe seksuaalkire rahuldamiseks. Nagu täispuhutav nukk võtta ja kasutada. Nagu seksobjekt. See ei lase naisel end naiselikuna tunda. Naised vajavad ilusaid sõnu ja hoolimise näitamist et nad saaksid naisena puhkeda. Taiplikumad mehed on selle läbi nänud ja õppinud neid nippe kasutama naise voodisse saamiseks. Kuid on muidugi väga suur vahe kas luua naises naine vaid mehe vajaduste rahuldamiseks või selleks et moodustuks mehe ja naise harmoonia. Mees kes hoolib naiselikusest naises ei hoolitse naiselikuse eest vaid seksuaalse eelmängu ajal, vaid kogu aeg. Mõni ilus sõna või lilleõis naisele lihtsalt niisama polegi tegelikult pelgalt niisama. See on naiselikkuse tunnustus mehe poolt.
Naine kes ei suuda mehe seksuaalsust tunnetada, võtab seisukoha et suur ja puhas armastus ongi vaid seksuaalsuse loomises, nii nagu see on temas endas. Objektiivne seksuaalsus mehes leiab halvakspanu kui väärastumus normaalsusest. Mees ei vaja hoolitsuse nätamist vaid tundmist et naine tema seksuaalsusest hoolib. Et naine mehes püsivat seksuaalsuse kohalolekut ei pea liiderlikkuseks või perverssuseks, vaid millekski mis samamoodi vajab igapäevast tunnustus nagu naiselikus naises. Kui naine, kes vaimselt tugevam, loob seksuaalse õhkkonna mis on tema meelest inimlikum (loe naiseliku), mitte loomalik (loe mehelik), siis mehelikus ei saa seal kaua eksisteerida ja kaob. Potensiprobleemid meie ühiskonnas võivad küll osalt olla ebatervetest eluviisidest, kuid põhiline põhjus minumeelest on mehelikkuse mitte tunnustamisest naise poolt.
Olen näinud kuidas naised, loonud teadmistest või sisetundest sellise puhtal armastusel põhineva seksuaalsuse mudeli, hävitavad nii enda kui partneri elu. Tegelikult on ju õige. Kõige puhtam seksuaalsus on kõige puhtamast armastusest. Kuid see on ideaalmudel mis kehtib vaid pühakute ja jumaluste kohta. Rakendada seda mudelit inimese puhul tähendab mitte tunnustada inimest. Et areng inimeses oleks üleüldse võimalik, tuleb teda kõigepealt võtta nii nagu ta on ja sellest punktist edasi liikuda.  Ideaaliga võrdlemise alusel inimese väärtusetuks tunnistamine suleb selle tee. Kui on tee, saab liikuda. Kui inimene ikka tahab liikuda.
Olen mõelnud millest tuleb et naine vajab hoolitsust ja mees tunnustamist. Minumeelest on asi elu jätkumises. Et naine saaks lapsed sünnitada ja kasvatada on tal vaja abi. Hoolitsust. Mnjah, ta saab ka üksi hakkama, aga see on väga raske.
Et toimuks viljastumine peab mees oma seksuaalsust pakkuma ja naine peab selle vastu võtma. Evolutsiooni kõikvõimalikel astmetel ja loendamatute põlvkondade vältel on seda tehtud. Looduslik valik tähendab et mitte alati ei ole emase poolt isase seksuaalsust vastu võetud. Pole seda tunnustatud. Seepärast istub sügaval isase geenimälus hirm et emane teda ei tunnusta.
Vahel küll väidetakse et tänapäeval see kõik ei kehti. Paljud naised on ise mammutikütid ja mehed hoiavad kodus lapsi. Kuid ma pole selle seisukohaga nõus. Kõik keeruline sisaldab endas kõikke alates lihtsast. Ja inimene koosneb kõigest sellest mis temaga arenguteel alates ainuraksest on juhtunud. Ka inimloote arengukäigus on seda näha.
On muidugi vähe kui mees või naine on teadlik mehelikkuse või naiselikkuse olemusest ja käitub vastavalt. Vaja oleks seda ka sügaval sisimas tunnetada. Siis tunneb partner et tähelepanu tuleb tõepoolest südamest. Sisemine tunnetus tähendab et tunnetatav saab osaks selle inimese olemusest. Mees omandab naiselikust ja naine omandab mehelikust. Kas see on vajalik? Minumeelest on. Ühelt poolt seepärast et partnerid ei tunnetaks üksteist vaid kire e, vastandite tõmbe seisukohalt, vaid olemuslikult, e. empaatiaga. Et empaatia poleks ainult hingeseisundi tunnetus, vaid hõlmaks ka mõistmist. Nojah, siinkohal pean küll tunnistama et kuigi ma omas mõtteis pean eelöeldut õigeks, pole elu minu jaoks just nõndamoodi kujunenud. Miks see nii on?, peaksin endas veel selgusele jõudma.
Kuid ega minu pidev tähelepanu seksuaalsuse vastu ole tingitud liiderlikkusest või perverssusest, kuigi jah mine tea, tahan asju selles valguses vaadates jõuda mehe ja naise olemusliku vastandlikuseni. Mees tegutseb valdkonnas mis on temas objektiivne reaalsus. Olgu siis loogika, teadmised või seksuaalsus. Naine tegutseb valdkonnas mis on kõiksuse seisukohast reaalsus. Suhte nimel pingutab mees et mõista. Naine keskendub olemisele. On loogiline et mehe püüded mõistmisele ei oma naise silmis suurt väärtust ja kuna mees ei pööra peatähelepanu olemisele, võib naisele tunduda et mees ei pühendugi täielikult suhtele. Ja vastupidi mehelt naise suhtes ka. Mees peaks aru saama et kui ta tahab naiseni jõuda, ei peaks ta püüdma seda teha läbi mõistmise. Mina igatahes olen aru saanud, läbi paljude eksimuste küll.
Seepärast ongi minumeelst väga tähtis et pööraksime mehe ja naise vastandlikusele tähelepanu. Meie tegelikuses on tähelepanu vastandlikusele aga väike võrreldes sellega mis suunatud võrdsusele. Õige, võrdsus peab olema. Harmoonia saabki toimida vaid siis kui vastandid on võrdsed. Kuid pöörates tähelepanu ainult võrdsusele vastandlikust välja jättes, ei saavuta me midagi vaid teeme olukorda vaid hullemaks. Nii on hakatud võrdsust paika panema eeskirjade ja reeglitega mis viib vastastikuse rivaalitsemiseni ja veelgi enam pingestab vastandsugupoolte omavahelist seisu. Mehe ja naise võrdsust pole võimalik saavutada ilma vastandlikust tunnistamata.
Teoreetiliselt oleks võimalik täiuslikust saavutada ka vaid mehelikule mõistmisele toetudes. Kui suudaksime absoluutselt kõike mõista, tajuksime kogu maailma. Kuid selleks peaksime olema teoreetilise jumala tasemel. Olles inimesed, on mõistmine üksi puudulik maailma tajumine.
Samuti on naiseliku kõiksuse tunnetusega. Absoluutse naiseliku tunnetusega peaks olema võimalik kõikke tunnetada, ka loogikat. Reaalse naise tunnetus aga jääb keskmiselt emotsioonide ja hingeseisundite piiridesse. Mees ja naine koos oleksid täiuslikusele palju lähemal.

Tihtipeale pööratakse tähelepanu näilisele. Mees näib suurem ja tugevam, kuid vaimujõud mis seda füüsilist jõudu juhib, on tugevam naises. Naine näib olevat tugevam tunnetes, emotsioonides ja üldse vaimsetes väärtustes, kuid mees pöörab elufilosoofiale enam tähelepanu kui füüsilisele välimusele, no kes küll istub rohkem peegli ees!?
Olen mõelnud miks mees kelle olemus on eelkõige materialistlik näeb niipalju vaimset. Naine aga vastupidi. Kuid sellel on väga lihtne seletus. Kujutlege nüüd tuba kus on koos kaks vastandit. Mida  nad näevad!!
Mees riskeerib enam kui naine. See on ka loogiline. Elu jätkub ju naises, mitte mehes. Kui saabub aeg muutusteks, teeb seda mees. Oleks see naise teha, jätkuks elu ühetasaselt, ühetasemeliselt, aegade lõpuni. Seda vastandlikust teades peaks mees arvestama  et naine tema ette võetud uuendustega kaasa ei tule ja vastu punnib. See peabki nii olema. Liiga palju muutusi tähendab ka liiga palju riski, mis muudaks elu jätkumise küsitavaks. Mees peab muutmiseks rohkem pingutama ja olema valmis võtma vastutust luhtaläinud uuenduste eest. Sest tõelised uuendused ongi enamasti risk, hüpe tundmatusse, tegu mille tagajärgi on võimatu prognoosida. Kõigepealt on uuendusteks vaja teha muutusi mõtlemises. Muutusi vaimses valdkonnas millele vaimselt tugevam naine vastupanu osutab. Mehe peab neid uuendusi teha. See on mehe jaoks keerukas väljakutse. Samuti kui on keerukas naisel füüsilises maailmas hakkama saada füüsiliselt tugevama mehega.
Naise konservatiivsuse ja mehe dünaamilisuse näiteks võiks tuua sõltuvustest vabanemise. Naine ei lange sõltuvusse nii kergelt  kui mees. Kuid olles juba sõltuvuses on naisel sellest tunduvalt raskem vabaneda kui mehel. Seda seepärast et vabanemiseks on vaja kehtivat olukorda muuta.
Meie õhtumaise maailmavaate puhul jääb esimesena silma asjade füüsiline pool. Ka mehe ja naise koosolemises jääb esmalt silma mehe füüsiline tugevus. On isegi üldrahvalik väljendus tugevam pool e. mees ja nõrgem pool e. naine. Kuid kui mees ja naine alustavad kooselu avastab mees korraga et asjad pole sugugi nii nagu paistab. Kuigi mees oleks juskui tugevam pool, on otsustusolukordades just naise sõna see mis maksab. Naine isegi ei pea oma seisukohta põhjendama et tema arvamus peale jääks. Naine lihtsalt on arvamustes ja mõtetes, mis on maailma vaimne pool, tugevam. Mehe, kes on elus harjunud streopüüpidele tuginema, võib selline avastus jalust lüüa.
Kui vastandite harmooniat ei tunnistada ja läheb hoopis vastandite võitluseks, hakkab mees end kehtestama, tehes seda moel milles ta tugevam on. Füüsiliselt. Naine kehtestab end vaimselt. Meest n. ö. surnuks näägutades. Ega selles sõjas võitjaid pole.
Sugupoolte võrdsus ei ole minumeelest sugugi sugupoolte küsimus, vaid hoopis ego ja empaatiavõime küsimus. Siin on küsimus selles et ei vaadataks ja hinnataks maailma enda ego omadustest lähtuvalt. Et osataks näha ja tunnetada ka teist sugupoolt, või teist liiki, või teist religiooni, või teist kultuuri, või ka meie igapäevasusest midagi sootumaks erinevat.
Kui ma siin kirjutasin meeste ja naiste erinevustest vaimsel tasandil, tekkis mul palju tõrkeid et asjad võivad teinekord sellistest reeglipärasustest väga suuresti erineda. Ja tõesti. Kui välisest küljest on rõhuval enamusel juhtudest võimalik öelda kes mees, kes naine. Siis vaimsed tasandil see nii lihtne ei ole. Kui imikuna on poisid ja tüdrukud käitumismustritelt üsna sarnased, siis teismelisena on erinevused kõige selgemad. See on ka loogiline. On see ju paariheitmise aeg ja nagu me füüsikast teame, vastandid tõmbuvad. Vanemas eas jälle sõltub asi sellest kas inimene on vastasugupoolt tunnetada osanud ja saanud või mitte. Kui on elatud vastandite harmoonias, on olnud võimalus vastassugupoolt tunnetada. Kui on elatud võitluses, jääb vastassugu võõraks. Siingi aga sõltub asi väga paljudest teguritest. Õppida tahtmisest, õppimisvõimest. Iseloomu tugevusest, et kas iseloomus on kõvadus ja pehmus ikka tasakaalus olnud. Kas on oldud kinni vaid enda tõdedes või on olnud ka valmisolekut muutuda. Või kas enda eest on ikka piisavalt seistud, või on lihtsalt teisele poolele alla antud.
On muidugi vaieldav kas inimene peaks omandama vastassugupoole olemust, või peaks ta jääma oma sugupoole juurde. Minumeelest tähendab mehelikuse ja naiselikuse tasakaalu saabumine vaimsesse mustrisse inimlikustumist. Sest mis on mehe ja naise tervik .. Inimene.

Lapsed, olles sündinud vastandite ühtest, omavad selle seaduspärasusega hästi silma hakkavat sidet. Nad on nii väetid ja mõistavad seda maailma nii vähe, sellegipoolest loovad nad suurt armastust. Nad toovad kõige suuremat rõõmu ja ka kõige suuremat muret. Neid ei tohi külmetada lasta ega või ka liig soojalt riideisse toppida.
Neid tuleb kasvatada, kuid nad õpetavad ka sulle endale väga palju. Nendega tuleb olla karm, järjekindel ja nõudlik. Ja neile tuleb näidata enda vigu, näidata enda hirme ja rumalust, ja paluda neilt andeks kui midagi valesti on läinud. Vanemad ei tohiks eemalduda lapsest aruteluks ja rääkida lapsega alles siis kui otsusele on jõutud. Nii näeb laps vaid keelde ja käske ja kasvab inimeseks kes on harjunud et talle öeldakse valmis tõdesid ja tal endal ei jää muud kui vaid neid järgida. Laps peaks oma vanemate peal nägema inimlikku kahevahelolekut, peaks nägema et tõde pole mitte sugugi  ühene ja kuidas erinevate seisukohtade puhul kompromissile jõuda. Peaks nägema otsuse tegemise protsessi ja neid eeldusi mis selleks vajalikud on. Et ta oskaks olla ise ja oskaks olla teistele toeks. Et temast ei kasvaks mutrike ühiskonnas mis koosneb vaid juhmist töörabamisest ja totruseni ulatuvast priiskamisest. Vaid et ta näeks kaugemale, palju kaugemale.

Ja veel on pähe tulnud igasugu mõtteid vastandite ühtsusest:

Keel on parim mis inimesega on juhtunud. Läbi selle on tal tekkinud võimalus edastada seda mis mõtetes toimub. See on võimaldanud teadmisi levitada niii ruumis kui ajas. Tänu sellele on toimunud inimese areng. Keel võimaldab inimestel teha koostööd.
Keel on halvim mis inimesega on saanud juhtuda. Tänu keele on ta kaotanud reaalsustaju ja sukeldunud peadpidi illusioonidesse. Inimene ei mõtle enam kõigest vahetult, vaid tõlgib maailmaasjad ja sündmused kõigepealt kokkuleppelistesse sümbolitesse, sõnadesse, ja mõtleb siis nende abil. Nii ei ole inimese mõtetes enam vahetu reaalne maailm, vaid selle aseaine. Tänu keelel on inimene kaotanud palju maailma peensustest. Sõnad on kanged, paindumatud ja robustsed. Kui maailma absoluutsete asjadega saavad sõnad veel päris hästi hakkama, siis suhtelise poolega jääb keel jänni niikui nendertaallane arvuti kallal.

Vastandite tasakaalu võib leida paljudes pisiasjades. Spordis pingutuse ja lõdvestuse tasakaalus, hügieenis on surmav nii räpane kui steriilne bakterivaba keskkond, muusikas helide ja vaikuse tasakaal, eesmärkides nii saavutamise kui loobumise oskus. Me ei saavuta midagi kui valitseb ükskõiksus, liigne pingutamine tähendab aga sedasama. Inimkonnas on viimasel ajal toimunud tõeliselt tormiline tehniline areng. Samal ajal vaimsete väärtuste osas valitseb täielik stagnatsioon. Inimene on selles maailmas suutnud luua tõeliselt ülevaid asju. Kuid inimene on teinud ka kõige suuremad koledused. Muusika võib viia hinge tõelistesse kõrgustesse, kuid võib ka toksida ajudes nagu masin segades mõtlemist ja olemist. Keskendudes süvendatud teadmistele mingis maailma osas, jääb meil ülejäänud maailm jälle sellevõrra arusaamatuks. Et näha, peame ka näitama. Et elu saaks jätkuda peab keegi surema, sest me ei saa süüa anorgaanilist toitu. Me ei saa saavutada eesmärke kui me ei mõista kus me praegu asume.

Ja siis veel tasakaal ise. On ju sellelgi vastand- tasakaalutus. Ka need vastandid on ühtsuses. Maailmas ei toimuks mitte midagi kui valitseks täielik tasakaal. Kõik areng ja häving, liikumine ja muutumine on tasakaalutuse tulemus.

Aga Newton. Ka tema poleks saanud teha oma avastusi kui ta oleks toetunud vaid teadaolevale. Temagi pidi teadmataolevat kuidagi tajuma.



Seda juttu üle lugedes leidsin palju sõnapahna. Paljut oleks saanud palju lühemalt öelda. Leidsin palju vigu ja vasturääkivusi. Aga on ehk seegi vastandite tasakaal et tõe otsimise juures teed ka vigu. Vigadeta on vaid need kes midagi otsi.
Püüdsin hoida mingit järjepidevust et mõtted oleksid loogilises reastatuses. Kuid kuna kõik on omavahelises seoses on seda ääretult raske teha. Seepärast on see lugu jutuna lugemiseks liiga hüplik.
Ja. Tunnen et see jutt on hakanud minu elu segama. Mõtlen sellele liiga palju. Põhilisest olen ma ju aru saanud. Vastandid on ühtsuses.
Niiet, aitab küll.
Tsau.

teisipäev, 15. november 2011

Sein

Kui enamuse oma elust oled pühendanud seinale mis on meie vahel. Vahelduva eduga seda kord mõista, kord lammutada püüdes. Kui ühel päeval paljudest kogutud pisikestest kildudest koguneb pilt mida korraga täies ulatuses nägema küündid, lööb see päris põhjalikult jalust. On ju siiamaani selle seina arusaamatus ja ajatus olnud kui mõnitus minu pingutustele. Näib et mida enam ma pingutan seda paksemaks ta läheb. Kui lähedal ma olen olnud tõele. Just niimoodi see ongi. Just need minu pingutused on tinginud seina olemasolu.
Kas üldse on oluline hinge mõista. Tema jaoks ei ole see ju oluline. Tema jaoks on oluline et keegi ei tungiks hinge. Iga püüe seda teha on potensiaalne haigetsaamine. Ka iga püüe mõista näib kui püüe tungida hinge. Kindlam moodus end kaitsta on sein.
Oh pagan.
Sein mida olen vihanud, mida olen õppinud ja uurinud, mida olen küünte ja hammastega kraapinud. See sein on mu enda põhjustatud!
Kui lihtne. Kui irooniline. Küll ma olen ikka loll.

neljapäev, 3. november 2011

Elu on loogiline


Elu on nii paganama loogiline ja etteaimatav. Muidugi on loogiline tõusta kui läheb valgeks ja minna magama kui enam ei näe sammu astuda. Kõht läheb tühjaks ja ega söök ise suhu ei jookse. Peab seda mingit moodi hankima. Ise jahtima või väärtuste tingliku süsteemi osaks saades teenides ja kulutades seda hankima. No ja ilm meie laiuskraadidel tingib hooajalist lisasoojendamise vajadust.
Vahel aga, kui kedagi pole kodus, paned peale Queeni plaadi ..  no tegelikult küll otsid selle üles digitaliseeritud informatsiooni varakambrist. Keldrist tood pudeli kodumaist sõstraveini ja imestades inglismannide kolmkümmend aastat tagasi produtseeritud muusika nüansirikkuse üle, unustad loogika. Unustad enda kuulumise elu ülalpidamise süsteemi vääramatusse masinavärki. Elu polegi enam loogiline, tundub nagu oleks ta hoopis kaleidoskoop kus vaatenurka keerates erinevad mustrid kui nõiaväel üksteise järel ilmuvad. Siiski saan ma suurepäraselt aru et võimatu on kaleidoskoopi keerutama jäädagi. Elu värviliste mustrite keskel on ootamatult rabav, kuid üürike. Sinnajäädes muutuks ma ise valguslaiguks, suutmatuks muutuvat valgusmängu näha. Niiet homme. Homme olen ma jälle osake masinavärgist.

esmaspäev, 24. oktoober 2011

Ilmast


Üks hommik sattusin õue tööd tegema just sellise koha peale kust päikesetõus joonelt kätte paistis. Vehkisin siis seal seda va tööd vihtuda, päike aga ronis tasapisi silmapiiri tagant ülesse. Algul taevast punaseks värvides, siis aga kiir kiire haaval ka ise pimedusest üles ronides. No küll oli hea tunne. Justkui vana sõbraga oleks kokku saanud. Kuidagi soe hakkas kohe. Ja mitte ainult soojuskiirgusest. Mingi veerand tunnikest ta seal paista sai, siis said pilved jaole ja summutasid ta sära oma vatiga ära. Aga see veerandtund esimesi päikesekiiri tegi tuju heaks terveks päevaks.
Üks teine päev jälle, ka siin üsna hiljuti, jäin jälle ilma põrnitsema. Oli selline külmalt karge. Sai kohe tuntavaks terav kontrast just möödunud suvesoojusega. Päike säras ja lehed olid kollased. Ja vaatamata sellele külmatundele ja saabuva pimeda ja külma aastaja paratamatu saabumise tuntavaks saamisele, oli tunne siiski kuidagi helge.
Mõtlesin siis et ilmal ja inimestel on selles mõttes palju ühist. Ka ilm koosneb paljudest osadest. Temperatuur, niiskus, tuulekiirus ja veel mõned sõnulkirjeldamatud asjad. Ja kuigi soe on üldiselt parem kui külm. Ja tuulevaikus parem kui torm. Siis see kas ilm mõjub helge või rusuvana, oleneb koostisosade omavahelisest vahekorrast.
Kui inimeses on palju headust kuid puudub õppimisvõime, võib see olla kui kui hingemattev suvekuumus ilma jahutava tuuleõhuta. Sarkasm ja iroonia võivad olla isegi kosutavad juhul kui jätkub piisavalt empaatiavõimet. Samuti kui külm ilm koosluses päikesepaistega teeb hinge helgeks.

laupäev, 1. oktoober 2011

Rannalt leitud kivi

 Leidsin rannalt selle kivi. 

Võibolla tead seda tunnet kui midagi üsna tavalist köidab su tähelepanu ja ei oska aru saada et miks küll. Lõpuks heidadki selle meelest, kuid kerge kripeldus jääb siiski justkui oleks midagi olulist maha maganud. 
Vaatasin siis seal rannal seda kivi mõnda aega ja kummardusin lõpuks teda üles võtma. No eks ta oli teistmoodi küll kui teised kivid. Teised olid ümarad, see aga lapik ja terava servaga, kivikirveks just paras. Huvitav kas kivi seepärast oli pingutanud minu tähelepanu püüdmiseks et tema erilisus märgatud saaks. Või oli tal ehk midagi muud öelda. Vaatasin ja mõtlesin, aga aru ei saanud. Mõtlesin kivist pilti teha aga fotokat polnud kaasas. Panin ta siis tasku. Nii jäi mul kivi tasku ja samas ka mõtteisse. Ja nagu nende teadmistega ikka on mis .. Kuskilt tulevad, vajavad nad tulemiseks keskendatust sellele asjale, ja aega. Ega nad nii plaksust iseenese tahtmise peale ei tule. Nii ka mina hakkasin ajapikku taipama.
Ühelt poolt oli see kivi selline.


Teiselt poolt oli ta selline.


Ei olnud just keeruline taibata et sile oli kivi väline külg mis pikast jääs veeremisest ja meres loksumisest oli üsna siledaks ja ümaraks lihvunud. Konarlik säbruline aga oli kivi murdunud külg  paljastades kivi olemuse kristallilist struktuuri mis aatomite omavaheliste tihedate sidemega määrab ära kivi olemuse. Kõva ja raske. Kivi sisemine olemus paistab teistsugune kui tema välimus. Välimust on vorminud läbielatu. Sisemus väljendab olemust. Samuti kui inimesel.
See küsimus on minu peas viimasel ajal palju olnud. Miks inimesed on väliselt hoopis teistsugused kui sisemiselt? Miks inimesed nii vähe näitavad oma sisemist struktuuri?
Siis seda see kivi mulle ütlema tuligi. Et välimise ja sisemise erinevus on loomulik. Pole mõtet selle erinevuse pärast oma pead vaevata. Võiks hoopis rohkem mõelda sellele kuidas välise asemel sisse vaadata.

teisipäev, 9. august 2011

Tahan rikkaks



Öelda mis hinges, on keeruline. Igapäevaste maiste vajadustega on asi lihtsam. Tahan süüa, kui kõht täis, tahan magada. Vahel tahaks ka et natuke nalja saaks. Nende asjade jaoks on olemas lihtsad ja konkreetsed sõnad.  Mis aga paneb hinge pürgima ja ihalema, mis ajab vahel öösel une ära ja paneb sinaka valguse poole õhkama. Või siis hoopis et tahaks karjuda valjemini kui häälepaelte füüsikaline ehitus ja kopsmumaht seda iganes võimaldaksid. Mis see on. Hm, keeruline värk.
Siiski, olles nüüd veidi üle viiekümne aasta selle peale mõelnud, arvan end seda nüüd teadvat ja öelda oskavat. Ja nagu ikka nende asjadega mis esmapilgul üle mõistuse keerulised tunduvad, on nende olemus tegelikult lausa naiivselt lihtne.
Tahan rikkaks.
Et selle mõtte pealkirjana sõnastasin, tuleb tunnistada, oli ka omajagu blogikirjutaja provokatiivsust. Kui oled  minu blogi on vähekegi lugenud, siis ilmselt tõusid su kulmud koos imestusega veidi kõrgemale. Oli nii või? Vaatamata provokatiivsuse komponendile esitluses, on selle mõtte sisus lihtne ja paljas tõde.
Nüüd on vist juba läbinähtav et ma ei pea rikkuse all silmas eurode suurt hulka minu pangakontol, vaid seda kui palju olen võimeline oma hingega tunnetama seda mis maailmas minu ümber toimub. Sõna mis seda vääramatu täpsusega väljendab, ongi just - rikkus.
Sest kui olen vaene, jääb paljugi minu tunnetusest välja. Kui oskan tunda rõõmu ja vaimustust, kuid ei oska seda ära tunda minu lähedases või mistahes inimeses, siis olen vaene. Kui ma ei oska kaasa elada loomingu seisundis olija hingeseisundiga, vaid vaatan teda kui tsirkusetola, siis olen vaene. Kui inimeste, riikide, religioonide, rahvuslike traditsioonide vahel toimuv suudab panna mind vaid rõõmsalt innustuma, või arusaamatuses pahandama, kuid ma ei oska näha asjade sisemist loogikat, osalejate mõtteid ja seisundeid, siis olen vaene.
Olen vaene kui ei oska näha viha taga hirmu. Kui ei oska lihtsameelsuse taga näha puhtust.
Kui ma muusikas ei taju selle looja seisundit vaid harmoonilise ülesehituse valemit. Tõsi, vahel ei olegi muusikas seisundit ja kogu lugu ongi vaid üks matemaatiliselt täpne harmoonia struktuur. See aga on juba hoopis eraldi teema.
Minu käidavad teed viivad mind rikkuse poole ja iga leitud tõde, mis pole üksnes teadmine vaid osa minu maailmapildist, teeb mind rikkamaks. Hommikul õue minnes hingan sisse maapinna rõskusest õhkuvat õhku ja olen selle õhu võrra rikkam. Tänaval möödub minust keegi kelle lõhn paneb oma veidruses imestunult kulme kergitama. Olen selle lõhnaga kaasneva mustri võrra rikkam.
Suudan aru saada ühest oma probleemide põhjusest. Imestan et kuidas ma varem küll pole seda taibanud. Olen nüüd selle arusaamise võrra rikkam. Ühel heal päeval mõistan korraga et protsessid ühiskonnas mis oma arusaamatuses on siiani vaid kurvalt ohkama pannud, omavad korraga selgelt mõistetavat loogikat. Jällegi olen rikkam.
Enamuse oma ajast torman ma ühest paigast teise tehes vajalikke tegemisi, pilk ja mõtted suunatud sellele mis ees. Mingil hetkel aga köidab miski mu tähelepanu ja ma vaatan kohta kus ma olen. Vaatan valgust varje ja lõhnu. Vaatan rohtu ja puid mis on siin just sellised nagu nad praegu on. Homme nad enam ei ole sellised. Olen siin ja praegu selles hetkes ja olen selle hetke võrra rikkam. Selle hetke väärtus on nii suur et katab ka selle suure ajahulga mis peost pudeneb.
Sekundi murdosaks püüan kinni inimese pilgu kelle ilme just sel hetkel ütleb rohkem kui kogu see jutt siin kokku. Olen selle sekundi murdosasse pressitud äratundmise võrra rikkam.
Öösel vaatan musta tähistaevast ja mõtlen kui kaugel on need pisikesed pisikesed säravad täpid mis tegelikult on tunduvalt suuremad kui see kera millel mina seisan. Kera mille suurust kümne kilomeetri kõrgusel lennukiaknast vaadates veel kuidagi tajuda saab. Maapinnal metsade ja mägede keskel aga vaevalt. Kujutlen kõike seda ruumi ja tema suurust ja olen selle suuruse võrra rikkam. Ja mitte ainult ruumi suuruse, vaid kõige mis on.

Kui olin nii väike et koolis veel ei käinud, olid meil hamstrid. Pisikesed roti moodi närilised kes oma toidust punnis põskedega palju nalja tegid. Ükskord juhtus, et hamstrid olid toas lahti ja mina toast väljudes, ilma vaatamata, tõmbasin ukse kinni, hamster aga oli uks vahel ja nii ma pressisin ta peaaegu pooleks. See oli minu senise elu kõige kohutavam elamus. Vaadata kuidas see väike loomake kellega olin juba jõudnud sõbraks saada, seal niimoodi oma viimaseid hingetõmbeid vaakus. Ja minu pärast. See on üks minu lapsepõlve eredamatest mälestustest. Üks kõige hirmsamatest mälestustest. Midagi mille läbielamine oli ääretult raske.
Kuid see on osake minu kogemuste varamust. Hirmus ja ebameeldiv, aga siiski osake. Arvan et see elamus on mind väga suuresti mõjutanud. Pannud mind ehedamalt tajuma elu väärtust. Niiet, tajutav kui halb, on sel tähtis roll minu olemuses. Kui minuga poleks seda juhtunud, ilmselt oleksin hoopis teistsugune inimene. Ilmselt siis ma ei kirjutaks praegu seda jutttu siin.

Nii juhtuvad meiega head asjad. Ja juhtuvad halvad asjad. Häid asju tahame, halbu ei taha. Kuid tahame või ei taha. Nii hea kui halb on osake meist. Osake meie rikkusest. Võib vaid kujutleda millised mannetud tossikesed oleksime kui kogu  elu jooksul meiega üldse mitte midagi halba ei juhtuksgi.

Nii olen rikkam ka siis kui suudan kaasa elada inimese tragöödiale, olgu see lähedane, blogituttav, või keegi kellega kokku juhtud täiesti juhuslikult. Kuigi jah. Ega ma eriti juhustesse ei usu.

Maine, ehk raha rikkus, pole üksnes üheselt ühene. Sellel on palju nüansse. Kellelegi on materiaalne rikkus vahend, abinõu silmaringi laiendamiseks. Kellelegi on raharikkus eesmärk omaette. See on kõige tähtsam. Keegi on kaotanud oma rikkuse üle kontrolli. Tal on seda niipalju et ta enam ei taju oma rikkuse piire, ei tea mis tema rahaga toimub. Võibolla see lihtsalt hallitab kuskil. Keegi pingutab rikkaks saamiseks kõigest hingest, kõik ülejäänu sellele ohvriks tuues. Kellegi juurde tuleb rikkus nii et ta selleks peaaegu üldse midagi tegema ei pea. Ja ega ta sellega midagi peale ei oska hakatagi. Pigem on see koormaks. Sellised inimesed on küll väga haruldased. Aga neid on.
Vaimse rikkuse juures on mumeelest asjad täpselt samamoodi. On neid kes materiaalse ja vaimse tasakaalus hoiavad. On neid kes elavad omas maailmas ja kõigest uuest meeleheitlikult hoiduvad. On neid kes pea ees tormavad seiklustesse, omamata vähimatki ettekujutust mis juhtuma hakkab.

Kui materiaalse rikkuse jaoks tuleb üldjuhul pingutada, siis vaimu rikkuse juures töötab avanemine. Pingutamine, ehk püüd olla maailmas osaline ilma sügavama tunnetuseta, viib tavaliselt absurdi. Et teha pingutus mingis suunas, peame teadma mida teha. Et omandada vaimset rikkust, ehk saada rikkamaks kogemuse võrra mis meil seni puudub, peame olema valmis seda vastu võtma. Peame olema avatud.
Teadmised ja tõekspidamised, isiklikuid veendumused, segavad kui püüame teise inimese hingest tõest pilti saada. Kõige parem on ego ja mõtlemine hoopis vaigistada, lasta meeltel ja tajudel avali olla. Eriti kui püüame näha teise kultuuritasandi inimese sisse. Kui püüame tajuda inimest teisest maailma otsast. Või näiteks metsas meile otsa põrnitsevat rebast.
Vaimne rikkus ei saa olla eesmärk omaette. Mis kasu on tohutust elamuste ja kogemuste hulgast kui me ei oska sellest kogupilti kokku panna. Nagu tükkideks laialipillutatud maailm. Klassikud on ka öelnud. Kui tervet rehkendust teha ei oska, tee pool. Aga tee hästi.

neljapäev, 4. august 2011

Bussiga Lasnamäe kanalis


Bussis on aega ringi vahtida. Autoga olen siit sadu kordi sõitnud aga pole pooltki seda näinud mis üks kord bussiga. Ühes peatuses nägin üht kummalist meest. Tal oli t- särk ja põlvpüksid. Sealt alt paistvad jalad olid justkui renessanssi aegsed sambad. Jämedad ja ümarad. Üldse olid selle mehe juures kõik vormid kuidagi ümarad. Ega ta nüüd paks ei olnud. No mitte väga. Aga kuidagi ümar. Käed avaldasi mulle kõige enam muljet. Kämblat olid väikesed ja ümarad. Näpud selle kämbla otsas olid ka ümarad ja tundusid käe jaoks kuidagi suured. Nagu oleks keegi sellistest täispuhutud õhupallidest milledest tavaliselt loomi kokku sõlmitakse, käe teinud. Siis võttis see mees välja oma rahakoti. See polnud selline nagu minul, kulunud ja näljane. See rahakott oli klantsnahast ja sätendavate kaunistustega. Ümarik, nagu mees isegi. Mees hoidis seda rahakotti moel nagu poleks see kott vahend millegi hoidmiseks, vaid osake sellest mehest endast. Mõtlesin et enne olid mehed vintsked ja musklis. See siin aga on uus inimtüüp. Mees rahakotiga. Pead pöörates avastasin et minu kõrval istub samasugune naine. Tema kaunistustatud küüntega käsi lasi arvata et ta pole kunagi käes hoidnud midagi raskemat kui lusikas.
Sõit viis mööda Kotka poest. Mäletan kui prestiižne oli see pood selle avamise aegu. Nii peen ja moekas. Sellest kirjutati lehtedes ja näidati telekas. Sinna poodi minekuks panid kohe pidulikumad riidedki selga. Nüüd olid asfaldis augud, krohv kukkus siit ja sealt, uksed viltu ja roostes, seinad gräffitit täis ja trepil prahti. Tõeline slumm. Jaa, tsivilisatsioonid tõusevad ja langevad.
Maxima poe juures kõndis bussist mööda üks neiu miniseelikus. Üks äraütlemata kena neiu väga lühikeses seelikus. Tipptasemel meik-up-i ja asfaldil kõpsuvate kingadega. Küllap talle vahiti järgi kogu aeg, sest neiu ei teinud teist nägugi et teda sellisel jahmunud pilgul põrnitsesin. Neiust veidi tagapool kõndis üks noormees. Püksipõlved olid tal lottis ja soeng sigrimigri sassis. Ei ta olnud asotsiaali moega. Vaid selline tööst üleväsinud, turukotiga pereisa.  Peast käis läbi mõte et see noormees küll seda neidu ei saaks. Aga küllap noormehel on endal pere ja lapsed. Pilgus oli tal midagi sellist millega isa vaatab oma lapsi. Proovisin kujutleda seda neidu oma lapsi sooja pilguga vaatamas. Aga ei suutnud. Selline pilk ei sobinud kuidagi tema veatusse näolapikesse.

pühapäev, 10. juuli 2011

Olen koobas

Ma olen koobas. Sügav ja sopiline. Või, nii ma ise vähemalt arvan. Põhiline välismaailmaga suhtlemine toimub seal kus on koopasuu. Noh, loogiline ju. Onju see koht kus mina ja välismaailm kohtume. Mina olen kindlalt koopas ja kõik muu on seal väljas. Üldiselt ega mul iseendaga igav pole. Endale olen ma piisavalt huvitav. Ja kogu aeg on midagi uut avastada ka. Kuid siiski on vahel üksildasevõitu. Tahaks kedagi koopasse kutsuda või ise oma koobas välisele avada. Noh et saaks suhelda. Et keegi ehk näitaks midagi sellist mis endal kahe silma vahele kipub jääma. Ja veel seepärast et ei tekiks liiga suurt erinevust koopa sisemuse ja koopa välise vahel. See blogi siin on ilmselt koht mis kõige sügavamale koopasse ulatub. Sel lihtsal põhjusel et blogi on osake minust ja välisele maailmale läbi interneti on ta ka avatud. Pealegi on blogi sellevõrra tänulik keskkond et teisele inimesele oma hinge juba nii heast peast puistama ei hakka. Blogisse aga võib küll. Ometi on koopas ka blogi eest varjatud soppe. Vahel tahaks neid ka tuulutada.
Hm, kuidas küll.

laupäev, 9. juuli 2011

Käed puusas

Seisan käed puusas mere kaldal ja vaatan seda suurt säbrutavat vesist pinda. Käed ei ole puusas seepärst et hirmuäratavam välja näha, vaid pole teisi lihtsalt kuhugi panna. Üpris ebatavaline olukord.
Päike on end just heitmas sinna kust mina mõned minutid tagasi tulin. Vette nimelt. Taevas on mõned pilveraasud ja vees mõned inimesed. Rahulik on. Ninaga õhku tõmmates on seal soolast veeauru ja .. . Ja polegi rohkem nagu midagi. Ei tolmu ega kuumavat leitsakut. Ei kiirustamist ega aja defitsiiti. Kuidas aeg küll saab defitsiit olla. On teda ju just niipalju kui on. Ei vähem ega rohkem. Ja kui asja laiemalt vaadata siis on teda vähemalt viisteist miljardit aastat olnud. Küllaga rohkem kui minu kujutlusvõime hakkama saaks. Võibolla siis polegi küsimus aja nappuses vaid selles kui mõistlikult mina seda mulle eraldatud osa kulutada mõistan.
Puhub kerge tuuleõhk ja tunne on vapustavalt puhas. Ei higiga kleepuvaks massiks tõmbuvat nahka kipitama ajavat puutolmu, ega täis tolmukotiga tolmuimejamootori moodi undavaid lihaseid. Pole vaja otsustada mis nüüd järgmisena ette võtta ega pole hirmu et mõni ununenud tegemine oma tegematajätmisega ka ülejäänud ponnistused ära nullib.
Hm, selles hetkes on aega rohkem kui pealiskaudsel vaatlusel üldse sinna mahtuda võiks.
Kui ennist meres silmad vaid vaevalt üle vee tasapinna vete suurust imetlesin. Siis praktilise ja paadunud ehitusmehena ei saanud jätta vaatamata kas veepind ka loodis on. Tundus olema küll.

laupäev, 4. juuni 2011

Vaadates inimesesse

Muidugi oleme me välimuselt erinevad. Kuidas muidu üksteist ära tunneksime. Ka kauge maa tagant. Ka kõige tihedamas rahvamurrus. Kuid.
Justkui oleks seal veel midagi. Peale erineva nahavärvi, suuruse ja silmadevahe. Juuksevärvi, soengu ja jalanumbri. Oleks justkui veel midagi. Eriti torkab see silma kui inimene on ise oma olemises. Siis kui ta parajasti ei räägi, ei vaidle, ei kiida takka ega ei mossita. Ei nõustu ega ei kahtle. Sest sel ajal on temas ka osa teisest suhtlemispoolest. Ei. Just siis kui ta on omaette olemises, päikesepaistel istumas või patseerimas, oskamata aimatagi et keegi ehk just tema isikule tähelepanu võiks pöörata. Siis kui ta ei rõõmusta ega kurvasta, ega üleüldse millelegi ei mõtle. Just siis võib märgata et peale erinevate välimuste on inimestes ka erinevad tuumad. Mitte ainult teadmised, uskumused, kogemused, arusaamad, väärtushinnangud. Kõik elu jooksul omandatu. Vaid ka oma koht ses vaimsuse mustris mis värvitud avatusest- kinnisusest, hirmust- julgusest, egost- kõiksusest, hoolivusest- ükskõiksusest, ambitsioonidest- minnalaskmisest,  pisiasjadest-  suurtest asjadest ja paljust muustki. Igal inimesel on isesugune tuum.
Kui inimene suhtleb välisilmaga. Kui ta püüab aru saada või ise ennast mõistetavaks teha. Kui ta püüab midagi anda või midagi saada. Kui ta püüab meeldida või eralduda. Siis ei paista see muster välja. Just siis kui ta ei taha, ei püüa, ei mõtle. Siis on see näha.
Tundub juskui ei mängiks inimese tuum suhtlemisel mingit rolli. Sest pole ta sel hetkel vist kuidagimoodi kasutuses. Kuid tundub mulle, just tuumas on õnnelikuse võti.  Isegi siis kui pöörame palju tähelepanu välimusele, mõtetele, tunnetele nii enda kui teiste juures. Isegi siis jääb ikkagi millegi puudumise tunne. Kuid me võime olla üldse rääkimata .. ja ilmselt olemegi. Sest tuuma jaoks puuduvad nimi- omadus- ja tegusõnad. Siiski on see just see mille tundmist ja tunnustamist sügaval sisimas vajame.
Me kulutame palju sõnu  ja mõtte-energiat mõistmaks üksteise mõtteid ja tegusid. Siiski on võimatu saavutada selles osas täiuslikust. Selle asemel et selle üle meelt heita peaks võibollal hoopis rõõmustama variatsioonide rikkuse üle. Ja mitte nii meeleheitlikult täiusliku tunnetuse saamiseks pingutama. Intiimsus on seal tuumas ja selle saavutamiseks pole vaja üldse pingutada. Ainult avaneda.

reede, 3. juuni 2011

Soe sirel

Sirelite lõhn on selline et iga hingetõmme on kui sõõm nektaripotist. See pole enam elu vaid sulaselge joovastus.

neljapäev, 19. mai 2011

Ületöötamise esimene tunnus


Õudne väsimus ja õudsalt tahaks magada. Voodis aga uni ei tule ega tule.
Seekord aitas piparmündi tee meega ja mõtete ühte kohta kokku kraabitsemine.
Millal ma küll õpin aega paremini planeerima.

neljapäev, 28. aprill 2011

Katusel, lindudega


Jah, tuleb meelde küll. Nii on ennemgi korduvalt olnud. Kui enda jaoks midagi ehitad, kipub päev väledaks ja pikaks venima. On pühapäeva õhtu üheksa paiku  ja päike sätib end just loojuma. Käed tulitavad ja selg suriseb, aga jupp tööd sai tehtud ja kõik on ilusti kinni kaetud ka. Mine seda ilma ja tema sademeid tea. Homme on tööpäev ja saab ehk vähe kergema päeva teha. Aga nüüd käed puhtaks ja kangesti tahaks midagi hamba alla. Kõht teeb juba väga pahast häält.
Katusel tuleb ebatavalisi mõtteid. Nagu tänagi. Kõigepealt vaatasin kuidas vares puu latva maandus. Varesega samal kõrgusel olles paistis see palju ehedamana kui altpoolt vaadates. Parajasti puhus priske tuulehoog ja varesel oli tükk tegemist et oksale pihta saada. Mõtlesin siis, selleks et olla vaba kui lind peab väga hästi keskkonda tundma ja sellega arvestama. Siis lendas üks haneparv mööda. Praegusel kevadisel ajal juhtub seda tihti. Aga seal kõrgelt katuselt vaadates oli perspektiivi nurk hoopis teine ja sain tunda kus see rändavate lindude parv täpselt atmosfääris asub. Maa on all. Siis on tükk maad tühja ruumi, ja siis alles on linnuparv. Kaugel, kaugel maapealsetest sekeldustest. Kõrvus vaid tuule vihin, kaaslaste tiibade vuhin ja huiked. Kõrgel üleval päike ja sügaval all maa. Ümberringi vaid tühi õhk. Nii üksi ja samas saab maailma näha nii ülevaatlikult. Maapealne olend võib sellest vaid unistada. Tahaks ka sinna, eemale pisiasjadest, suure maailma juurde. Otsin jalale toetuseks kindlama koha ja tõukan ka end sinna ülespoole, hanekarjale järgi. Kõrvus vihiseb tuul ja maapealsed mured jäävad kaugele alla. Maapinnal valitsev hallikas toon asendub läbipaistva sinega. Värvilise õhuga millelt silm ei leia tuge, ja pole vajagi. Pole küll millelegi toetuda, kuid pole end ka mille vastu ära lüüa, haiget saada, otsa tormata. Puuduvad piirid ja raamid. Keelud ja käsud. On vaid lõpmatu ruum ja lõpmatu liikumine. Seal all on asjad mis kunagi on olnud nii tähtsad ja olulised, mis on andnud elule pidet ja tähendust. Üleval õhupiiri sinetuse taga on aga lõpmatu ruum, nii särav ja hele. Kutsuv oma õndsas meeletuses. Siin keskel ongi kõige parem koht. Et mäletada elamise rõõme ja saada aimu kõiksuse lõpmatust olemisest. Kuule, võta kinni. Siia tahaks ma nüüd jäädagi. Kuuled või, mis unistad seal, võta prussist ja tõstame paika. Vaatan mõistmatuses pojale otsa. Ahjaaa. Ehitame ju katust siin. Kraban prussiotsast ja tõstame.

kolmapäev, 13. aprill 2011

Masinate maailm


Nõndamoodi kui kõik teisedki lood, mis masinate ülemvõimust inimeste üle räägivad, algas seegi üsna tasa ja targu. Algul olid lihtsad asjad. Puust vedru külge kinnitatud loomasoole mille abil sai lendu lasta teritatud oksa, see tegi jahipidamise tüki maad hõlpsamaks. Inimestel hakkas tekkima vaba aega masinate jaoks. Vaja läks veel vaid ratast. See võimaldas masinatel, sõltumatult inimestest, liikuda. Suuremaks tehnoloogiliseks hüppeks sai oskus  looduses vabalt leiduvatest metallioksiididest puhast metalli teha. Edasi läks kõik juba nagu lepase reega. Inimestele õpetati kuidas teha aurumasin, kuidas elektrit toota, levitada, ja selle abil käitada kõikvõimalike pöörlevaid masinaid. Sest samamoodi kui kogu universum, oli masinategi eksistentsi põhiliseks aluseks pöörlemine. Vaid inimeses, ses looduse kummalises vingerpussis, ei pöörelnud midagi. Ometi tundus inimene kahtlaselt intelligentne. Selle poolest oli ta masinatele vääriline vastane.  Nojah, kui ei saa üle trumbata kvaliteediga, saab seda kvantiteediga. Masinaid tehti üha rohkem, ühe suuremaid ja üha kiiremini pöörlevaid. Et mitte sõltuda inimeste ajupotensiaalist oli masinatel vaja midagi mis suudaks süstematiseerida, andmeid hoida ja levitada, midagi mis suudaks arvutada. Sest masinate juurde ja paremaks tegemiseks oligi just väga palju vaja arvutada. Nii said arvutid.
Masinad oli väga ühtehoidvad ja solidaarsed. Sugugi mitte nii nagu inimesed kes alailma üksteist suisa niisama asja eest teist taga maha nottisid. Masinad kandsid endasarnaste eest hästi hoolt. Veerevate masinate jaoks korraldati lausa kohustuslikus korras iga-aastased tehnilised ülevaatused. Inimeste tehniline ülevaatus oli täiesti kuidas juhtus. Ja mis nende tühjade peale ikka niipalju raisata. Vähem raha tervishoiule,  rohkem raha masinatele.
Ajal mil planeeti laastasid suured majanduslikud segadused mida inimesed ise majanduskriisideks nimetasid ja sellest lähtuvalt üha kokkuhoidlikumalt läbi püüdsid ajada,  ehitati veerevatele masinatele ühe uusi, üha uhkemaid, laiemaid ja kõrgemate standarditega maanteid. Inimesed aga veeretasid oma kulunud rahakottides viimaseid veeringuid. Ja nad töötasid. Oi kuidas nad töötasid. Töötasid palju rohkem kui nende tehnilised parameetrid seda ette nägid, misläbi paljud neist oma enneaegse lõpu leidsid. Palga eest mille nad tööga teenisid, ostsid nad aga üha uusi ja üha uhkemaid  masinaid.
Masinad oskasid ennast inimestele väga vajalikuks teha. Et inimesed vajaksid masinaid üksteisega suhtlemisel, leiutati telefonid. Et meelelahutus tuleks masinate abil, tehti televisioon. Et inimesed vajaksid masinate abi omavahelisel kauplemisel, leiutati pangakaardid. Ka nende sõnade kirjutaja ja lugeja vahel on masinad.
Igaks juhuks olid masinad käiku lasknud suure massiga aatomituumade lagundamise tehnoloogia, mille abil oleks võimalik toota ja levitada piisavas koguses inimesi välja lülitavat kuid masinaid säästvat radioaktiivsust. Tõsi, see jõud oli esialgu veel inimeste kontrolli all, või nii nad ise vähemalt uskusid. Tegelikult lihtsalt polnud veel õige aeg. Veel oli inimesi vaja.
Suurim masinate ja inimeste erinevus näis peituvat mõtlemises. Inimeses olid alailma mingid siseheitlused. Ikka istus neil ühel õlal saatan ja teisel ingel, neid erinevates suundades tõmmates. Inimene kas muutus ühe või teise orjaks, või kui ta tahtis vabaks jääda, pidi ta leidma tasakaalu vastandlike jõudude vahel. Masinad olid teistsugused. Nende filosoofiaks oli ON ja OFF. Et inimesi rohkem enda sarnaseks muuta oli inimestele vaja kasutusjuhendeid mis täpselt ära määratleksid, kuidas peab toimima. Et poleks mingeid kahevahelolekuid. Et inimesed oleksid rohkem masinate moodi.

reede, 25. märts 2011

Kohad mida pole


Imelik et ma polnud seda varem märganud. Ega ma ju polnud vaadanud ka. Seal aia taga kus lõppeb sirelivõsa ja kiviaed, kohe saarepuude taga, seal on tühi koht. Mitte lihtsalt koht kus midagi ei kasva, paljas maa. Vaid seal tõepoolest polnudki midagi. Ruum oleks justkui ootamatult lõppenud. Polnud valgust, polnud helisid. Isegi mingit mustavat läiget millest oleks võinud millegi kaetust aimata, isegi seda polnud. Lihtsalt olematus. Loogiline mõistus tarretus mõistmatuses nähtut kuidagimoodigi tõlgendada. Ei olnud ju ometi võimalik et midagi ei ole. Midagi on ju alati olnud. Kui pole puid ja põõsaid, on vähemalt tühi väli ja kasvõi pimeduski. Aga ... pimedust ka ei olnud. Sellest ootamatust faktist teadlikuks saanuna uurisin ümbrust kahtlustava pilguga. Ja tõesti. Lähemal ja kaugemal, suuremaid ja väiksemaid auke oli täis kogu universum.

Vanasti sai päris palju ulmekaid loetud. Kõige paremad olid need kus hästi tajutav reaalsus oli võrdeline loogilisele mõistusele teadaoleva vastuolulisega. Jutud kus ülima usutavusega oli kirjeldatud midagi mida mitte kuidagi poleks saanud olemas olla. Ei tea nüüd kui hästi või halvasti see minu lugu siin välja kukkus, ega ma pole sõnaseades just eriti osav. Aga loodan et andis see katkend edasi seda millest kirjutada tahan. Kohtadest mida pole.

Kui meid ümbritsevas maailmas oleksid sellised olematud kohad äärmiselt veidrad, siis vaimses olemises on selline olematus täiesti tavaline. Kuskil kellelgi pole kaastunnet, pole hoolivust, pole huumorimeelt, pole mõistmist. Mõistmisega on vist nõnda et selleks peab olema teadmine, kogemus. Et keegi mõistaks minu seletust induktiivsuse ja mahtuvuse võnkeringi selektiivusest, peaksid temas olema teadmised elektrotehnikast. Sama kehtib hingeasjade kohta ka. Et keegi mõistaks kaotusvalu, peab temas see kogemus olemas olema. Et keegi mõistaks hinge vajadust lennata kõige kaduva kohal ja kõigest lahtiöelnuna väriseda koos kõigega mis vähegi väreleb ja vibreerib, selleks peab temas see tunne olemas olema. Keegi kes on harjunud elama toetudes kindlatele käegakatsutavatele asjadele, põhinedes teadaolevatele tõdedele, temal on hinge lennu koha peal tühi koht. Tema ei mõista Sind.
Kellelegi kellel puudub tasakaal, võid sa end ära katkestada, püüdes seletada vastandite harmoonia seaduspärasusi, ta ei saa aru. Keegi aga mõistab sind poolelt sõnalt. Temas on see koht olemas.
Olen nüüd siin küll enda arusaadavaks tegemise eesmärgil läinud väga mustvalgeks. Päriselus päris olematuid kohti tuleb harva ette. On võimeid mis on arenenud tugevamini ja neid mis nõrgemini. Mõned kohad on liiga nõrgad et tekitada muutusi mõttemaailmas.
On reeglipärane et puudujääva koha vastand on sellevõrra jälle rohkem arenenud. Kui näiteks kelleski on puudu võimet tunnetada inimeste võrdsust, on sellevõrra arenenum enese maksmapanek. Selline inimene võib palju saavutada. Paraku küll on tema tee sillutatud jalge alla tallatutega. Keegi aga kellel on väga hea loogika, võime suurt hulka teadmisi süsteemideks kokku sobitada, on nõrk ligimese lihtsaid tundeid märkama. Selle koha peal on tal tühjus.
Kohad mida pole ei ilmne aga üksnes nii ilmselgetes ja silmnähtavates asjades kui hoolimatus, empaatiavõimetus, mõistmatus. Neid kohti on väkseid ja päris väikseid kõige erinevamates kohtades. Puudu on skeptitsismist ühiskonnakorralduses, võimest läbi näha pettusi, oskust näha teistes seda mille olemasolu iseendas on iseenesestmõistetav, oskust lahi lasta ja puudus oskusest kinni hoida. Keegi näeb suurepäraselt üldist ja mõistab selle seaduspärasusi, detailide nägemist aga pole. Keegi mõistab suurepäraselt andestamise olemust, tunnetes aga ei suuda seda läbi viia. Keegi on suurepärane suhtleja ja saab kõigiga suurepäraselt läbi, kuid tema tühi koht algab sealt kus suhtlemine läheb isiklikuks. Ta ei suuda avada oma hinge ega vaadata teisesse. Kellegil on aga täpselt vastupidi. Silmast silma jutud edenevad hästi, kuid suuremas seltskonnas ei suuda ega oska ta sõna sekka öelda. Meis kõigis on oma suuremad ja väiksemad olematud kohad.

Kuid mina. Kas mina olen ka, niiöelda, auklik. Ma küll ei tunne niimoodi. Kuidas saaksingi. Kuidas tunda seda mida pole. Jah võib küll millestki puudust tunda, kuid siis on see miski hingemustris siiski olemas. Pole ainult seda kellegagi jagada. Et mina oma olematuid kohti ei tunne ei tähenda ju sugugi et neid pole. Ja kuigi mul pole vahetut võimalust neid tunnetada, siis tihtipeale kui jään hätta teise inimese tunnetamisega, on loogiline järeldada et minus puudub miski mis selles teises inimeses olemas on. Mõistusega adun küll et tühjad kohad minus on paratamatus, ilma nendeta oleksin pühak ja ma poleks muster vaid valge valgus, kuid siiski teevad kohad mida pole mind veidi närviliseks. On nad siiski puudujääk harmoonilisest tervikust. Maailm ja inimeste olemused aga on nii lõpmata keerukad et kõiki teadmisi ja kogemusi omada oleks nonsenss. Loota jääb vaid intuitsioonile.

Seda juttu ajas mind kirjutama mõte et kohad mida pole, on saanud endale teenimatult vähe tähelepanu. Olematu iseendas jääb väga lihtsalt tunnetamata ja teadvustamata. Siiski mängivad tühjad kohad hingemustris meie elus väga olulist rolli. Ühest küljest on nad elu loomulik külg ja nende aktsepteerimata jätmine nii endas kui teistes toob palju segadust mida oleks võimalik vältida. Teisest küljest mingi ebameeldiva omaduse olemasolu lähedases inimeses ei häiri meid niipalju kui tühi koht. Liigse upsakuse, ahnuse, närvilisuse lähedases kannatame ära. Kuid kui hing püüab ühendust saada mingis osas mida lähedases polegi, jätab see väga tühja tunde.

Kirjutasin alguses et olematud kohad materiaalses maailmas oleksid veidrad. Maa peal küll, jah. Kosmoses aga on mustad augud täiesti tavaline nähtus.
Kus on minu mustad augud?

Kevadine lumetorm


Kevadine lumetorm. Üürike nagu sügisene lumigi. Veerand tundi tuhisevat tuult ja kõike valgeks värvivat lumetolmu, ning möödas ta ongi. Päike särab jälle soojalt. Nüüd kus maapind on siit ja sealt valge värvi alt juba välja murdnud, on selline üürike üdini valge maailma tagasitulek väga silma ja meelde torkav. Toob veel korraks tagasi meelest juba ära kippuva talvemeeleolu kus kõik on nii ühte valget tooni kui ka vormilt üksnes lume luidete moodi. Kogu maailm nii ühtemoodi. Tuleb kevad ja muudab rohu rohu moodi ja värvi, puud lehte, lilled värviliseks ja inimesed erksaks. Veel viimane valge värvi trall ja siis ta tuleb.