pühapäev, 19. detsember 2010

Täna on täna

On kummaline olla üksi. Nii kummaline. Üksiolemisest olen tihtipeale unistanud, seda on minu elus minu jaoks liiga vähe olnud. Täna aga olen üksi. Ihuüksi suures majas. Kütan maja ja mõtlen, milleks seda vaja on. Et see maja on nii suur ja nii palju on teda vaja  kütta. Kui olen üksi piisaks mulle vaid ühestainsast väikesest toakesest. Mõelda vaid kui vähe puid selle soojaks saamiseks piisaks.
Üksiolemine äratab armastusevajaduse. Olles kellegagi koos ei olegi mahti seda tunnet tunda. Tunnen seda üksi olles. Tunnen kuidas vajan kedagi kõrval kes mind vaataks samasuguse pilguga nagu mina teda vaatan. Tunnen et inimene võiks olla lihtsalt mu kõrval, polekski vaja rääkida, polekski vaja suhelda. Lihtsalt teaks et ta on siin.
Täna ma igatsen rutiini. Igatsen et tõuseksin hommikul. Imetleksin päeva. Teeksin oma igapäevaseid toimetusi, kütaksin maja, teeksin süüa, teeksin rutiinset tööd. Tööd millest tean mida teha, kuidas teha, et oleks teadmine et ka homme on mul see töö ja elatusallikas. Igatsen istuda soojas teleka ees ja vaadata juba mitut korda nähtud filmi. Teades kõikke ette mis tuleb. Et kodu oleks valmis. Et midagi poleks vaja ehitada ega remontida. Vahest värskenduseks ehk veidi värvi. Et kodu see poleks midagi uhket, vaid just niipalju kui vaja on. Et koht kus olla ja et oleks soe. Et kodus oleks vaid vaja rookida lund ja koristada. Et riideid oleks vähe ja poleks tähtis millised nad on, peaasi et soojad. Et asjad oleks omal kohtadel ja neid oleks vähe. Et poleks vaja kogu aeg niipalju nende peale mõelda. Et võiks mõelda suuri mõtteid.

13 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Ilusad mõtted, aga miks sa siis nii üksi oled? Kus on sinu kodakondsed?

neiud ärevil ütles ...

Mina olen ka sageli üksi oma suures majas,aga ma vajan ruumi enda ümber.Ei kujuta ette, et mul poleks minu viite suurt tuba.Igal toal on oma otstarve ja olen selles majas algusest peale olnud.See on minu päris kodu.Ei vahetakse seda mitte millegi vastu.Maja on täis mälestusi.Siin on lapsed suureks kasvanud.Arvan samuti ,et ilma armastuse ja hoolivuseta polegi elul mõtet.Inimene pole loodud üksi olema.

Kaamos rules! ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Hundi ulg ütles ...

Üksiolemise võlu ja valu. Sellel olekul, üksinduse tunnetamisel on vist ka oma arenguloogika. Algul on võlu, siis valu, kuid kokkuvõttes... Jääb vist ikkagi võlu?

Voldemar-August ütles ...

No täpselt, nõnda just ongi.

Et kodu on suuresti enamat kui maja või tuba. Mälestused ja koduturvalisus teevad kodu.

Et palju lihtsam on näha seda mida pole, kui seda mis on.

Ja võlu on kestvam kui valu.

Kodakondsed mööda ilma laiali. Tütar jälle väljamaal. Poeg ajab omi asju, naine põetab oma ema. Ja mina üksi. Valan oma üksindust kirjasõnasse.

Bianka ütles ...

See on hea, et üksindus su kirjutama paneb. Olidki juba viimasel ajal blogi unarusse jätnud ;)

soodomakomorra ütles ...

Mulle meeldib, sa kirjutad nii ehedalt, et jääb selline tunne, et saab kohe käega katsuda.

väga väga ilusti ja soojalt.

Helve ütles ...

üksiolemise mingil hetkel tundub üksindus veidi ehmatav. aga lõppkokkuvõttes on hinge puhastus. siis kui suured mõtted ka mõeldud saavad.

Emmeliina ütles ...

küpse mehe mõtted, nii suured kui väikesed

Voldemar-August ütles ...

Täpselt Emmeliina, ega nooruses niimoodi ei mõelnud.

Soodomakomorra, aitäh heade sõnade eest.

Barbara ütles ...

Minuga aga on lugu vastupidi, mida vanemaks, seda rohkem tahan üksi olla...

osaline ütles ...

Kõik meie kallid on vaid mõtte kaugusel :) Häid pühi!

Kaamos rules! ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.