kolmapäev, 10. november 2010

Esimene inimene

Katuse ehitasime kõrge. Liigagi kõrge. Ronisin siis sinna kõige kõrgemasse tippu ja vaatasin alla oma kodust kohta. Sellest kohast tundusid asjad olema hoopis teistmoodi kui seni olin harjunud nägema. Mõtlesin, olen esimene inimene kes selles ruumipunktis viibib. Päris uhke tunne oli.

8 kommentaari:

Kaamos rules! ütles ...

Hirmus on nii kõrgel olla ja ilus on samuti.
Kumb üle oli?

neiud ärevil ütles ...

Katuselt on jah hea ülevaade.Ma käin oma maja katusel ka ikka vähemalt paar korda aastas.

Ti:a ütles ...

oot oot, kas sa ehitasid seda või oli ikka ehitaja see esimene, kes sulle vaatepunkti valmis ehitas või olid mõlemad isikud sama isik?

Voldemar-August ütles ...

Eks seal ehitusel oli tegijaid mitu, mina nende hulgas. Ja askeldamisi siin ja sealpool. Aga selles kohas kuhu mina redeliga ronisin, polnud keegi veel käinud.

Kõrge ja ilus. Kui hämmastavalt sageli nad koos käivad.
Ilu võtab hinge rinnus kinni. Samamoodi kui kõrguski.
Kumb oli üle. Ei oska öelda.
Ülevust igatahes oli.

Emmeliina ütles ...

ma naisterahvana ei saa nüüd sotti: kas kõigepealt ehitasid vaatetorni ja siis katuse, või...:P

aga ühest arvan aru saavat - oled püstitanud midagi, mis su tõeliselt õnnelikuks teeb. Kena, et seda tunnet jagasid

Voldemar-August ütles ...

He-hee, vaatetorni.

See teeb ikka uhkeks kui oled midagi valmis saanud.

soodomakomorra ütles ...

kas see on ikka ilu, mis kõrgel hinge kinni võtab?
erilise tunde tekitab?
seeon ikkagi millegi sümbioos iluga.

Voldemar-August ütles ...

soodomakomorra- mõtlesin selle üle. Jah, tõesti, sümbioos. Ülevusega võibolla ennekõikke.