esmaspäev, 13. september 2010

Nähtamatud inimesed

Ei ole midagi lihtsamat. Avad silmad ja vaatad. Majad, autod, puud, inimesed. Kuid ärgem laskugem illusioonidesse. Silm on meid järjekordselt petnud. Tegelikult on inimene enamus ajast nähtamatu. Õnneks küll on inimesel vaba tahe ja ta võib valida. Olla nähtav või nähtamatu.

 Kui inimesed on veel päris väikesed, võib näha millised nad on. On näha kui nad on õnnetud, sest siis nad nutavad. On näha kui nad on rõõmsad, siis nad naeravad. Näha on soove, vastumeelsust, hirmu, armastust ja ahastust. Kõik on nähtav.
Siis, kuskil umbes selles ajas kui inimene hakkab enda eksistentsist teadlikuks saama, muutub kõik. Inimloom muutub üha enam ja enam keskkonnaga ühte tooni. Ühtemoodi muutuvad hoiakud, riietus, jutud ja oh õudust, mõttedki. Kuni viimaks lahustub lõplikult.
Ühest küljest on see hea. Maailm pole mingi paradiis. Siin on küllalt neid kes inimlikust toiduks tarvitavad. Ja neid kes puhtast kadedusest nähtavat inimest poriga loobivad. Sest. Nähtav inimene on ilus. Ta särab nagu pärl. Kui keset seda maskeerumist ja ühtsulamist võib kergesti pea kaotada ja ära eksida, siis nähtavad inimesed muudavad amorfse keskkonna reaalsemaks, tajutavamaks.

Tegelikult on ju kogu nipp vaatamises. Kui ei vaata, siis ei näe. Kui ei näe, pole ka ise nähtav.  Vaatamine on vaevanõudev tegevus. See nõuab aega, keskendumist ja iseenda avamist. Kinnise silmaga ei näe midagi.
Et näha, tuleb vaadata endast välja. Kui vaatame vaid seda mis enda sees toimub. Millised rektsioonid e. emotsioonid meie enda sees asjade toimumisele on, siis välja me ei näe.
Kergem võimalus on teada. Teadasaamisvõimalusi on ometi nii palju. Raadio, televisioon, raamatud, internett ja külajutud. Nii palju on neid kes teavad kuidas asjad on. Misjonärid teaduse ja religiooni poole pealt. Autoriteedid, kõrgemalseisvad organid, parteid, pleenumid. Internett on täis tarku kommenteerijaid. Tunduvalt lihtsam on öelda kuidas asjad on, kui panna inimene nägema. Koolis ka õpetatakse meile teadmisi, mitte nägemist.
Kuid siiski on neid kes nähtavad. See pori asi on ka sedapidi et loobitakse enamasti neid kes alles pürgivad nähtavuse poole. Kes on juba nähtavaks saanud, selle pihta muda enam ei lenda. Ja kui mõni üksik määrdunud larakas tulebki, siis kinni ta sinna enam ei jää.
Nähtav olemine annab võimaluse maailma omal nahal tunnetada. Ükski asendustegevus nagu alkoholism, narkomaania, või lihtsalt maailmale selja keeranuna naudingutele andumine, ei anna seda tunnet. Tunnet mis paneb inimese end inimesena tundma.

3 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Milline ilus rohutirts.... kas ta peabki nähtav olema, äkki piisab kuulda olemisest?
Tema pärliläige on ta hääles. Kui tirts laulaks lagedal, jääks soolo väga lühikeseks ja edasi laulaks varblane.

/See pori asi on ka sedapidi et loobitakse enamasti neid kes alles pürgivad nähtavuse poole/- mõnikord jõutakse nähtavuse poole pürgija enne poriga surnuks loopida, kui ta särama hakkab.
Seda kartvast inimesest saab soomustatud kindlus, mis sulgeb kiiresti kõik uksed-aknad, kui näeb kedagi lähenemas. Sest ta ei tea kunagi, kas väljasirutatud käsi on mõeldud tere või hoobi jaoks.

Vaikselt vaatan, kuidas siil end lahti rullib. Alguses paistab uudishimulik silm, siis niiske ninaots. Kui ollakse kindel, et ohtu pole, ilmuvad käpakesed. Usalduse saabudes nahistab enne nii suletud olend ringi, uudishimutseb ja näkitseb.
Mõni ootaja avastab, et see, mida ta nüüd siilis näeb ei ole see, mida ta ootas. Põnts! jalaga vastu maad ja nahistajast on taas saanud jalgadega kaktus.
Vabandust, pikk sai. Sest pihta läks :D

Voldemar-August ütles ...

Kaamos- loodan et pihta saamine väga haiget ei teinud.

Ma nagu natuke kartsin et sõnad mis siin kirja panin ehk liig palli kombel hüppama jäävad, selgitamata minu mõtte olemust. Et Sa aga oma metafoorid (väga värvikad igatahes, pean veel kord ütlema) otse kümnesse oled pannud. Ju siis nii ei olnud.

kaamos rules! ütles ...

Iga pihtasaamine ei tee haiget. Mõni müks raputab ärkvele.
Väga selgeks oled Sa osanud oma mõtte kirjutada!