kolmapäev, 22. september 2010

Kuidas me pojaga küttepuid saagisime

Saagisime pojaga küttepuid. Mina saagisin ja poeg tõstis ette. Noh seepärast et tõstmine on raskem töö, saagimine jälle vastutusrikkam. Siis on nii et saagija on juskui põhitööline, ettetõstja aga abitööline. Kui olime mõnda aega niimoodi saaginud, tuli mul korraga see ohjade käest andmise mõte pähe. Noh et tuleks nad ikka enne käest anda kui nad käest pudenevad. Siis pole enam seda kes neid üles korjaks. Noh, sest oskusi ju pole. Ütlesin siis et näe, käsi väsinud, sae nüüd sina, mina tõstan ette. Paistis et poisile see asi meeldis. Ajas kohe rinna kummi ja sirgus tolli jagu pikemaks. Oli ju nüüd tema põhimees.
Ega mulle see tema saagimine hästi ei meeldinud. Midagi ta ikka tegi valesti. Püüdsin aga mitte kobiseda, sest mis sa ikka õiendad, kui isegi täpselt aru ei saa milles asi. Asi aga oli tegelikult väga lihtne, kui olin järele mõelnud. Saag oli nii jämedate puude jaoks natuke nõrgavõitu ja kippus alailma kinni jääma. Kui mina saagisin, püüdsin hoida et mootori pöörded ei langeks. Poeg aga surus takka niiet saag alatihti pea et seisma jäi.  Elektrimootoriga on aga see lugu et kui ta pöörlemist alla normaalpöörete takistada, siis ta läheb kuumaks. Niiet kui talle ülekoormust anda, peaks ta pärast seda pikemat aega puhkama- jahtuma, muidu on oht et lühiskeerud kõrbevad sisse ja siis sest mootorist varsti enam üldse asja pole. Kui aga mootorit normi piirides koormata, võib sellega pikalt ja pidevalt tööd teha.
Mõtlesin et sama süsteem kehtib ju inimeste kohta ka.
Eks ma siis isegi olin vatuke vihane poja peale et ta seda mootorit niimoodi piinas. Pärast aga taipasin et kust poeg seda võis teada et asi niimoodi on. Ma ei olnud talle seda ju öelnud.

7 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Mul on väga hea minia. Kui tema mul köögivõtme käest katkus, siis leidis ta endas iidset tarkust tulla mu käest kõikvõimalikke pisiasju küsima - ikka kuidas ühte rooga teha ja teist valmistada. Siis ma muudkui õpetasin ja õpetasin...
Tagantjärele saan aru küll, et polnud tal vaja midagi küsida, küll ta juba teadis, aga küllap ta sai aru, kui kole see käestandmine mulle tundus.
Nüüd kui ta teinekord jälle külas on tundub nii loomulik, et ma ei pea köögis madistama.
Tjah, lapsi ei pea mitte ainult midagi tegema õhutama, vaid ka küsima ärgitama. Natuke hiljaks jäi see tarkus mu jaoks, õnneks mitte lootusetult hiljaks.

Voldemar-August ütles ...

Jah. Selleks et nad küsiksid peavad nad avastama et vanemates ikka on neid tarkuseteri mida sealt õppida. Tuleb meelde vist Mark Twaini ütlus et.
Kui olin kahekümne aastane, oli mu isa loll mis loll. Kui olin kolmekümnene, siis ei jõudnud ma ära imestada, kuipalju targemaks oli see vana mees kümne aastaga saanud.

kaamos rules! ütles ...

"Selleks et nad küsiksid peavad nad avastama et vanemates ikka on neid tarkuseteri mida sealt õppida."
Tuleb välja, et laste uudishimul on ikkagi tähtis eesmärk :D

Voldemar-August ütles ...

Jah, oligi juba meelest läinud kui palju oli neid mikse siis kui lapsed olid alla kümne.

Barbara ütles ...

Minu arust ei tasu kohe õpetama tikkuda, et vat tee nii ja ära sa naa tee. Seepeale tõmbub õpipoiss kaitseseisundisse, et ega ma nii loll ka pole ja kogu tarkus jookseb mööda külge maha. Natuke peab laskma tal endal tunnetada (nagu seda mootori häält teie loos), aga kui näed, et ise ikka ei taipa, siis tuleb ütelda. Kui kaua vait olla, see ongi üks peenike värk.

soodomakomorra ütles ...

Mina teen järelduse,et enne inimeseõpetus ja siis alles tööõpetus.

aga no see , kui kaua vait olla, on küsimuste küsimus. sama liiki nagu mis värvi on armastus.

Voldemar-August ütles ...

Ega vist saagi inimese- ja tööõpetust lahutada. Kasvavad nad mõlemad koos. Tööga tuleb mitte ainult oskus midagi valmis teha vaid muu ilmatarkus ka. Et millal õpetada ja millal vait olla. See on küsimuste küsimus jah. Eks ta ikka sinna tasakaalu poole rihib.

Aga et mis värvi on armastus. Oot- oot, ma teadsin küll sellele vastust. ee .. praegu nii hoobilt ei tule kohe meelde.