neljapäev, 23. september 2010

Mäest alla

On nõnda, et see mis nähtav palja silmaga, on tagajärg. Põhjused on tavaliselt peidus pinna all ja nende mõistmiseks peab kasutama nägemist või selle puudumisel loogikat.

Nii ka sõltuvusega.
Sõltuvusest mõeldes torkavad esmalt silma alkoholism, narkomaania, buliimia, suhtesõltuvus jne. Kuid just, nad paistavad silma. Nad on nähtavad palja silmaga. Nad on tagajärjed. Põhjused on mõtlemise viisis. Nii teadlikus, kui selles jäämäe veealuses osas mis jääb teadvusele kättesaamatuks, kuid omab inimese elus oma suuruse tõttu määravat rolli.  Alateadvus või hing või kuidas iganes me seda ei nimetaks. Nagu bass ja rütm muusikas. Nad jäävad meloodia kõrval tahaplaanile, ometi omavad muusikas määravat rolli.
Sõltuvuse tingimuseks on suhe. Suhe kellegi, millegi vahel. Suhe kahe inimese vahel, armastus suhe, sõprus suhe, vanema- lapse suhe, rahva ja valitsuse suhe. Suhe inimese ja alkoholi vahel. Suhe võib olla vaba või sõltuv.

Alkohol. See tuntuim teatum sõltuvus. Öeldakse, alkoholism on keemiline sõltuvus, kuid kui see oleks nii, oleksid sõltuvuses kõik kes alkoholiga kokku puutuvad. Tegelikult on sõltuvuses vaid vähesed. Öeldakse, alkoholism on määratud geenidega, kuid enamasti lapsed kes on kannatanud vanema(te) alkoholismi all, hoiavad ise sellest võimalikult kaugele. Seepärast mõtlen, see on ikka mõtteviis. Ehk, idee juhib mateeriat, nagu iga asjaga. Ja kuigi ka mateeria seab ideedele omad tingimused, ei saa üle ega ümber tõsiasjast et mõte on enne tegu.
Võib öelda, alkoholism on sõltuvuslik suhe inimese ja alkoholi vahel. Kuid milline on siis vaba suhe inimese ja alkoholi vahel? Mida alkohol teeb? Et inimene üleüldse kätt alkoholi poole sirutaks, peab alkoholil olema anda midagi sellist mida inimesel on vaja.
Joobnud inimene on selline milline ta olla tahab. Kui ta tahab olla õnnelik, on ta õnnelik. Kui ta tahab olla vihane, on ta vihane. Kõik tuleks kätte kui iseenesest, ilma pingutuseta. Justkui ei peaks ise otsima teed vaid alkohol juhatab sind käekõrval sinna kuhu soovid. Kui soovid unustada, viib ta unustusse. Kui soovid ennastunustavalt lõbutseda, viib ta sind sinna.
Õnnelikuks saamise teel on tavaliselt kaks suurt takistust.
Üks, on need asjad mille üle õnnelik olla. Tavaliselt kipuvad need olema niivõrd igapäevaselt harjumuslikud et tundub tobe olla õnnelik niivõrd labaste asjade üle. Purjus inimene võib olla õnnelikult rõõmsameelne nii totrate naljade üle, kui ka kasvõi lihtsalt vastutuleva inimese üle hüüdes "oi  sõber tere".  Isegi võhivõõrale. Õnnelikkuse põhjused ei olegi ju tegelikult seitsme maa ja mere taga eikunagimaal, vaid siinsamas meie ümber olevad igapäevased pisiasjad. Kui me ise seda ei oska näha ega aru saada, siis alkohol näitab meile seda.
Teine takistus on elumured ja raskused. Isegi kui näed ja mõistad lihtsate asjade ilu, on tihtipeale piduriks et heade asjadega koos käivad ka halvad. Näiteks, täna on mul kõht täis, aga kust ma homme süüa saan. Lapsed on toredad ja armsad aga nendega on ka nii palju muret. Suvel on hea ja soe, aga talvel on külm.  Elu on nii ilus, kuid surm on paratamatu. Niiet, "Võiks ju olla õnnelik küll, kui seda muret poleks".
Halb pole midagi reeglipäratut juhuslikult meie ellu tungimas. "Halb" on duaalse maailma "hea" tasakaal. Elu ongi selline.
Alkohol eraldab hea ja halva ning laseb olla õnnelik hea üle ja vihane või kurb halva üle. Me peaks ka ise oskama olla õnnelik hea üle ja kurvastama halva üle. Kuid kas peaks halvasse vihaga suhtuma. Suhtudes millegisse viha ja ebameeldivustundega, on võimatu sellest õppida. Aga halvast on õppida samapalju kui heast. Siin on üks koht miks alkohol soodustab sõltuvust. Ta võtab võime õppida. Ja see on üks sõltuvuse alustalasid. Võimetus õppida. Kui inimese ja alkoholi vahel on vaba suhe, õpib inimene kuidas olla õnnelik ja kuidas kurbust üle elada. Edaspidi leiab ta õnnelikuse ka iseseisvalt. Kui ta aga ei õpi, siis jääbki ta oma õnnelikkust käima alkoholilt saamas.

Alkohol on egregor, nagu paljud teisedki. Tema eksistentsi aluseks ei ole tegelikult meile õnnelikuse õpetamine. Tema eesmärk on muuta inimene oma alamaks. Joobnud eufooriline õnnetunne on kui ussike konksu otsas. Kui inimene on juba konksu otsa jäänud, hakkab ta alkoholi ostma, kulutades selleks raha e. oma töövaeva. Ta hakkab alkoholist mõtlema ja sellest unistama. Kuni inimese eluenergia, ehk tema püüdlused ja saavutused, on suunatud alkoholile. Seega on alkoholi egregor saanud saagiks inimese energia. Nii nagu jahivad energiat kõik egregorid. Egregor asemel võiks öelda ka deemon. Või kui meile on vastukarva müstilised terminid siis põhjuste- tagajärgede süsteem.

Õigustatud on küsimus, miks peaksime õppima õnnelikust kelleltki nii omakasupüüdlikult. Ja tõesti ega ei peagi. On teisigi teid õnnelikust õppida. Siiski  ei tohiks lootma jääda et oma vajalikud õpetused saame kätte vaid meie suhtes heatahtlikult meelestatud õpetajatelt. Nendelt ka muidugi. Kuid, halvast on õppida samapalju kui heast. Seepärast õppigem neilt kes tahavad meil nahka üle kõrvade tõmmata. Õppigem rumalatelt, õppigem enda ja teiste vigadest. Siis saame targemaks.

Öeldakse et alkoholi küüsi langenud inimene pole võimeline sealt ise vabanema vaid vajab kõrvalist abi. Samas kui inimene on juba alkoholi alluvuses, siis kuulab ta esimesena seda kellele ta allub. Kui keegi ütleb et peaks alkoholist loobuma, siis läheb see vastuolla vabatahtlikult valitud isanda sooviga. Ikka kuulatakse esmalt selle nõu kes lähemal. Seepärast on mõttetu püüda inimest alkoholist loobuma panna. See vaid suurendab vastuolusid. Mumeelest on sõltuvuse võti õppimises.

Sõltuvus pole vaid pahe.  Sõltuvus on elu loomulik koostisosa. Elu algus ja lõpuaastad veedame sõltuvuses. Sotsiaalabi on seda nägemust ähmastanud, kuid tegelikult, lapsena ja raugana ei saa me oma eluga iseseisvalt hakkama. Sõltume teiste abist. Mees sõltub naise naiselikusest ja naine sõltub mehe mehelikusest. Rikkad sõltuvad vaeste tööst ja vaesed sõltuvad rikaste "heategevusest". On iseenesest mõistetav et laps õpib. Õpib käima, õpib rääkima, lugema ja kirjutama. Õpib teadmisi saama ja asju nägema. Õpib tundma ja kaasa tundma. Kui ta ei õpiks, jääks ta kogu eluks teistest sõltuma. Sõltuvuse võti on õppimises.

Söömine on vajalik. Ilma selleta poleks energiat liigutamiseks ega kehatemperatuuri hoidmiseks. Miks siis minnakse üle piiri kus energiat pole rohkem vaja ja üleliigne hakkab rasvana ladestuma. Stressist? See on küll universaalne seletus kuid asja olemust eriti ei selgita. Minumeelest on võti selles seisundis mis saab valdavaks kui näljatunne on kadunud ja kõht on meeldivalt täis. Rahulolu. Kui me õpiks ära iseseisva rahulolu seisundi, poleks vaja seda söömiselt saada.

Kui oleme vaimustunud seisundis kus hing sees laulab ja tunneme end universumisse sulandununa, pole see tavaliselt üksnes vaimu ergastunud seisund. Sellega käib kaasas ka tunnetuslik teadmine. Näiteks, seistes mere kõrgel kaldal, haarates pilguga lähemate lainete vahust mässu ja samas ka silmaringi ääretut laiust, tuleb vaatepildist lähtuva vaimustunud seisundiga kaasa ka teadmine ülevaatlikuse olulisusest õnnetundes. Et kui oleme oma elus vaid pisiasjadega silm silma vastu, on raske olla õnnelik. Vaimustumiseks on vajalik ülevaatlik nägemus. Näha oma elu pisiasju ülevaatlikult suures pildis.
Või kui näiteks vaimustume muusikas, tuleb sellega kaasa teadmine et harmooniaks on vajalik kooskõla ja ühtsus.
Vaimustudes armastusest saame ka teadmise armastatu isikust ja tingimustest mis on vajalikud armastuse hoidmiseks.
Kõik need vaimu ergastunud seisundi teadmised tulevad siiski vaid juhul kui ise, oma olemusega oleme ergastunud. Kui laseme kellelgi teisel sedas teha. Alkoholil, täiskõhutundel, sugutungil, valitsusel, oleme sõltuvad.

Armastus võib olla nii vaba kui sõltuvus. Sõltuvas armastuses on truudus tingimuseks, vabas armastuses tagajärjeks. Sõltuv armastus on kui vangla. Kui juba vandusid truudust, siis pead mõtlema vaid minule, olema intiimne vaid minuga, unistama vaid minust. Vabas armastuses ma tahan mõelda vaid sinule, olla koos vaid sinuga, olla seksuaalne vaid koos sinuga. Nii nagu omada saab vaid seda millest oled valmis ka loobuma, saab armastada vaid siis kui oled valmis sellest loobuma. Armastus iga hinna eest ei ole enam vaba armastus.

Tahaksin siin rääkida ka hingest. Ma nüüd ei ole päris kindel kas hing on päris õige termin. Võibolla peaksin ütlema vaim, või vahend universumi informatsioonivõrku lülitumiseks. Igatahes, pean siin silmas et inimeses on olemas teadvus, mis saab piirduda vaid sellega mida inimene teab, mida ta on kogenud. Ja on olemas võime ühenduda kõiksusega. Kes mäe otsas seistes ja üle maa vaadates on tundnud kuidas hing saab tiivad ja maist seljataha jättes taevasesse ülevusse sööstab, see mõistab. Kes elab vaid teadolevas, see keerutab selle peale näppu meelekohal. Olete märganud kuidas mõned inimesed haaravad asju kui lennult. Kuidas nende teod ja väljendused on kui pilved. Täis unistusi, kõrgelennulisi ideid ja tundeid. Miks inimene otsides väljendust või lahendusi võib jõuda tulemuseni mis on üllatus ka tema enda jaoks. Miks inimesed tulevad sõltumatult üksteisest samal ajal samasuguste ideede peale. Ka blogimaailmas võib tihti märgata kus kirjutatakse samaaegselt samast teemast.
Samas elab keegi nina igapäevastes tegemistes kinni, märkamata midagi mis oleks nägemis- või katsumisulatusest kaugemal.
Hinge ühendus universumiga on tunne mis sunnib haarama pintslit, muusikariista, klaviatuuri või mõnd muud loomevahendit. See tunne on nii suur ega mahu inimese sisse hästi ära. Tahab loominguna välja saada.Kuid mitte ainult emotsioonides ega hinge seisundites pole küsimus. Iga vaimustunud seisund kannab endas ka informatsiooni universumi harmoonilisest seisundist. Nagu nendes ülevaatlikuse- õnnelikkuse, harmoonias sisalduva kooskõla ja ühtsuse näidetes millest ennist kirjutasin. Nii pole hinge kõiksusega ühendumine üksnes vaimustus, vaid ka informatsioon. Mitte informatsioon absoluutsetest teadmistest, nagu E=mc2, või U=I*R, vaid informatsioon harmoonia seaduspärasustest. See informatsioon mis on eriti vajalik inimsuhetes. Kui suhetes eluta mateeriaga saab inimene tugineda füüsika seaduspärasustele, siis inimhinge tasemel suhtlemiseks vajab ta informatsiooni harmooniast. Et seda informatsiooni saada peab ta ise olema ergas ja avatud. Kui ta sõltub selles egregoritest, siis kõiksusega ühendumist ei toimu. Alkohooliku tüüpiliseks stsenaariumiks on jooma hakkamine suhetest tulenevatest saatuselöökidest. Kuid see on põhjuse ja tagajärje segamini ajamine. Et inimsuhted sassi lähevad on esmalt tingitud sellest et ei osata teist inimest hingega vaadata. Inimese kui jumaliku olendiga ei saa suhelda materiaalse maailma reeglite järgi. Sõltuvuslik mõtteviis on see mis ei lase hingesilmal avaneda ja siis vaadataksegi lähedast vaid materiaalse pilguga. Vaadatakse vaid selle informatsioonihulgaga mis on eneses olemas. Kui kuulatakse vaid sõnu ega püüta sõnade segadiku taga tunnetada lähedase hinge. Reeglina ei soovi keegi ju meelega halba teha. Kõik püüavad teha nii nagu nende arusaamist mööda parim tundub. Kuid sõnade mitmetähenduslikusest sõltuvalt tekkida vääritimõistmisi. Üks vääritimõistmine kuhjub teise otsa ning tekibki trots ja ebasümpaatia. Suhe on saanud saatuselöögi.
Pealegi on nii et elu õppetükid tulevad meie juurde läbi teiste inimeste. Kuidas muudmoodi saakskidki nad tulla. Kui me ei näe õppetükkides teadet meie endi disharmooniast vaid hakkame sõnumitoojaid süüdistama, olemegi jõudnud järjekordse saatuselöögini. Sellele järgnev valu alkoholiga tuimestamine on vaid tagajärg.
Et ei tekiks sõltuvuslikku mõtteviisi on väga tähtis hoida hing avatuna. Kuigi see pole sugugi kerge. Hing, kuigi nähtamatu, on väga haavatav ja saadud haavad väga valusad. Väga lihtne on pärast haiget saamist tõmbuda kaitsvasse suletusse, et teised meie hinge haavama ei ulatuks. Kuid teisipidi ei ole võimalik sellest suletusest ka välja näha. Me ei õpi kõndima kui kardame kukkumisel saadavat valu.
Kui siin kirjutasin et hing on nähtamatu, siis .. no see pole päris nii. Millegipärast on silmadest näha kas on seal hingesoojust või mitte.  Vaadake ema silmi kes oma last vaatab. Hingesoojus paistab silmadest välja. Kuid kas on keegi kunagi näinud hingesoojust purjus inimese silmades. Või vaadake selle silmi kes oma elu on täielikult põhja joonud. Kas on sealt võimalik seda soojust leida!
Nii võib sõltuvuslikku mõtteviisi diagnoosida vaadates inimese silmadesse.

Öeldakse alkohoolikul on probleem alkoholiga. Kuid see pole õige. Alkohoolikul on igasugused muud probleemid, alkohol on vahend neist probleemidest üle saamiseks. Probleemiks on alkohol lähedaste jaoks. Nende jaoks tähendab lähedase purjusolek kaotust. Eriti armastuse puhul. Sest armastus vajab seda hingesidet kõige enam. Purjus inimesega seda sidet luua pole võimalik. Nii ongi armastatu purjusolek tuntav kui millegi väga olulise kaotus.
Alkohol võib hakata olema probleemiks ka alkohoolikule endale. Kui ta mingil hetkel avastab et alkohol kes on olnud kui hea sõber ja toonud muredes lohutust, pole teinud seda heast südamest vaid puhtast omakasust. Saamaks endale alkohooliku eluenergiat. Selle momendi ära tabamine võib alkohooliku tsüklist välja tuua. Kui ta aga seda ei märka, viib trepp lõpuni alla välja.

Et sõltuvusest aru saada tuleks kindlasti vaadata ka sõltuvuse vastandit, ehk vabadust. Vahel öeldakse vabadus on piirangute puudumine. Ma pole nõus. Piirangute puudumine viib varem või hiljem hävinguni. Näiteks võiks tuua piiranguteta tarbimine, või söömine. Mumeelst on vabadus seaduspärasuste tundmine ja järgimine. Ori ei tunne seaduspärasusi. Ta teeb nii nagu talle öeldakse. Vaba metsloom teab kus ja millal ta võib rahulikult süüa ja kus ta peab ettevaatlik olema. Ta teab kuidas hoiduda külmumisest. Milliseid tingimusi on vaja soo jätkamiseks. Millal tuleb tulekahju või maavärin. Inimene ütleb et looma juhib vaid instinkt, kuid see on naivism. Vaba loom on hingega ühenduses universumi infosüsteemiga täpselt samamoodi kui ergastunud inimene. Tal pole ainult võimet intuitiivset teadvuse tasandile tuua.
Koduloomal pole need teadmised vajalikud. Teda kaitseb ja söödab inimene. Vastutasuks võtab ta tema elu või elutöö.

Samavõrd kui on oluline inimese vaba tahe, on oluline ka tema keskkond. Kas keskkond soodustab või takistab sõltuvust. Kas keskkond soodustab seda et inimene tunneks ise oma võimaluste ja piirangute ulatust ja põhjust või õpetatakse teda järgima seadusi nende toimemehhanismidest tegelikult aru saamata. Kas inimest õpetatakse nägema või õpetatakse teda sõna kuulama. Kas väärtuste loomise ja jaotamise süsteemid on inimesele nähtavad ja arusaadavad või toimetatakse jaotamist suletud uste taga. Kas sõltuvusse langemise võimalused leiavad meedia poolt sisulist kajastamist või räägitakse sõltuvusvahendeist põhimõttel pole olemas halba reklaami, peaasi et asjast räägitakse.
Imestan ikka vahest kui ilusa ja südamliku algusega on viinareklaamid.

Sõltuvus kõige laiemas plaanis on ilmselt sõltuvus elust. Elust just sellisel kujul kui ta meil parajasti on. Iga muutus oleks ju selle olemasoleva elu kaotamine ja uue elu vastuvõtmine. Kui ütlen sõltuvus elust, mõtlen püüdu iga hinna eest säilitada seda elu mis momendil on. Et me oleksime võimelised arenema peame olema valmis et iga järgmine arenguetapp võib suuresti muuta meie senist elukäiku. Peame olema valmis eelnevast lahti laskma. Selleks et midagi saavutada peab olema valmis sellest loobuma.

kolmapäev, 22. september 2010

Kuidas me pojaga küttepuid saagisime

Saagisime pojaga küttepuid. Mina saagisin ja poeg tõstis ette. Noh seepärast et tõstmine on raskem töö, saagimine jälle vastutusrikkam. Siis on nii et saagija on juskui põhitööline, ettetõstja aga abitööline. Kui olime mõnda aega niimoodi saaginud, tuli mul korraga see ohjade käest andmise mõte pähe. Noh et tuleks nad ikka enne käest anda kui nad käest pudenevad. Siis pole enam seda kes neid üles korjaks. Noh, sest oskusi ju pole. Ütlesin siis et näe, käsi väsinud, sae nüüd sina, mina tõstan ette. Paistis et poisile see asi meeldis. Ajas kohe rinna kummi ja sirgus tolli jagu pikemaks. Oli ju nüüd tema põhimees.
Ega mulle see tema saagimine hästi ei meeldinud. Midagi ta ikka tegi valesti. Püüdsin aga mitte kobiseda, sest mis sa ikka õiendad, kui isegi täpselt aru ei saa milles asi. Asi aga oli tegelikult väga lihtne, kui olin järele mõelnud. Saag oli nii jämedate puude jaoks natuke nõrgavõitu ja kippus alailma kinni jääma. Kui mina saagisin, püüdsin hoida et mootori pöörded ei langeks. Poeg aga surus takka niiet saag alatihti pea et seisma jäi.  Elektrimootoriga on aga see lugu et kui ta pöörlemist alla normaalpöörete takistada, siis ta läheb kuumaks. Niiet kui talle ülekoormust anda, peaks ta pärast seda pikemat aega puhkama- jahtuma, muidu on oht et lühiskeerud kõrbevad sisse ja siis sest mootorist varsti enam üldse asja pole. Kui aga mootorit normi piirides koormata, võib sellega pikalt ja pidevalt tööd teha.
Mõtlesin et sama süsteem kehtib ju inimeste kohta ka.
Eks ma siis isegi olin vatuke vihane poja peale et ta seda mootorit niimoodi piinas. Pärast aga taipasin et kust poeg seda võis teada et asi niimoodi on. Ma ei olnud talle seda ju öelnud.

esmaspäev, 13. september 2010

Nähtamatud inimesed

Ei ole midagi lihtsamat. Avad silmad ja vaatad. Majad, autod, puud, inimesed. Kuid ärgem laskugem illusioonidesse. Silm on meid järjekordselt petnud. Tegelikult on inimene enamus ajast nähtamatu. Õnneks küll on inimesel vaba tahe ja ta võib valida. Olla nähtav või nähtamatu.

 Kui inimesed on veel päris väikesed, võib näha millised nad on. On näha kui nad on õnnetud, sest siis nad nutavad. On näha kui nad on rõõmsad, siis nad naeravad. Näha on soove, vastumeelsust, hirmu, armastust ja ahastust. Kõik on nähtav.
Siis, kuskil umbes selles ajas kui inimene hakkab enda eksistentsist teadlikuks saama, muutub kõik. Inimloom muutub üha enam ja enam keskkonnaga ühte tooni. Ühtemoodi muutuvad hoiakud, riietus, jutud ja oh õudust, mõttedki. Kuni viimaks lahustub lõplikult.
Ühest küljest on see hea. Maailm pole mingi paradiis. Siin on küllalt neid kes inimlikust toiduks tarvitavad. Ja neid kes puhtast kadedusest nähtavat inimest poriga loobivad. Sest. Nähtav inimene on ilus. Ta särab nagu pärl. Kui keset seda maskeerumist ja ühtsulamist võib kergesti pea kaotada ja ära eksida, siis nähtavad inimesed muudavad amorfse keskkonna reaalsemaks, tajutavamaks.

Tegelikult on ju kogu nipp vaatamises. Kui ei vaata, siis ei näe. Kui ei näe, pole ka ise nähtav.  Vaatamine on vaevanõudev tegevus. See nõuab aega, keskendumist ja iseenda avamist. Kinnise silmaga ei näe midagi.
Et näha, tuleb vaadata endast välja. Kui vaatame vaid seda mis enda sees toimub. Millised rektsioonid e. emotsioonid meie enda sees asjade toimumisele on, siis välja me ei näe.
Kergem võimalus on teada. Teadasaamisvõimalusi on ometi nii palju. Raadio, televisioon, raamatud, internett ja külajutud. Nii palju on neid kes teavad kuidas asjad on. Misjonärid teaduse ja religiooni poole pealt. Autoriteedid, kõrgemalseisvad organid, parteid, pleenumid. Internett on täis tarku kommenteerijaid. Tunduvalt lihtsam on öelda kuidas asjad on, kui panna inimene nägema. Koolis ka õpetatakse meile teadmisi, mitte nägemist.
Kuid siiski on neid kes nähtavad. See pori asi on ka sedapidi et loobitakse enamasti neid kes alles pürgivad nähtavuse poole. Kes on juba nähtavaks saanud, selle pihta muda enam ei lenda. Ja kui mõni üksik määrdunud larakas tulebki, siis kinni ta sinna enam ei jää.
Nähtav olemine annab võimaluse maailma omal nahal tunnetada. Ükski asendustegevus nagu alkoholism, narkomaania, või lihtsalt maailmale selja keeranuna naudingutele andumine, ei anna seda tunnet. Tunnet mis paneb inimese end inimesena tundma.

reede, 10. september 2010

Mina ploomid ja pilved

Käisin juba ammu neid piilumas. Olid ikka veel väikesed ja rohelisevõitu. Kuni saabuski see kauaoodatud hetk mil pehmuse prooviks pigistatud ploom pihku jäi. Mis siis muud. Mis peos sees suus. Nüüdseks on ploomikõhutäisi saanud juba üsna mitu. Vitamiinirikas ja .. seedimine käib ka palju libedamalt läbi. Ükspäev kui jälle ploomioksa küljes rippudes ploome suhu toppisin ja nende mahlast sisu lutsides kive välja sülitasin, jäin pilvi vahtima. Mälusin aga ploome ja vahtisin pilvi. Kuidagi tuttav oli see asi. Ei, mitte pilved, need on alati uued. Ka mitte ploomid, kuigi jah nende maitse oli ju üdini tuttav. Aga just see kuidas ma seal seisin, ploome sõin, pilvi vahtisin ja mitte midagi ei mõelnud.