neljapäev, 5. august 2010

Loll lind

                            Poja foto.
Üks lind tegi veidraid lennumanöövreid. Kuuri räästast meeter horisontaalset lendu, siis meeter peaaegu otse üles, siis samapalju alla, jälle meeter horisontaalset lendu ja maandumine garaaži katusel. Mõne hetke pärast sama tee jälle tagasi. Ja nii mitu korda. Vaatasin ja imestasin et mis sel linnul küll nüüd viga on. Pärast küll taipasin, viga oli minu arusaamises. Pesa oli sealsamas. Ju ta õpetas pojukesi oma eeskujuga lendama.
Kui oma kodu ostsime, oli see üks vana klassikaline talumaja. Elamise osa tehtud palkidest, kivivoodriga. Paekividest rehetuba, mis oli juba kuidagi ümber ehitatud. Ja laut. Sõnnikut vedasime sealt mitu kärutäit välja. Aastate jooksul oleme siin palju ehitanud. Kogu rehetoa ja lauda osa on saanud uue olemise. Teisele korrusele said uued toad. Ehitamine on käinud ikka kogu aeg. Jupi kaupa. Alguses oli see huvitav. Kui mingi osa jälle valmis sai, oli rõõmu kuipalju. Tasapisi on see aga hakanud tüütama. Üks töö ja töö kogu aeg. Enam ei viitsi, ei taha ja ega enam ei jaksagi. Palkmaja osa aga oleks ka tahtnud teha. Katus na viletsavõitu, alumised palgid mädad ja soenduseta põrandast puhub tuul läbi. Kaalusime küll kergeid kosmeetilisi parandusi. Aga kõige õigem oleks olnud kõik maatasa lammutada ja uuesti teha. Tulemus parem ja .. lihtsam ka. Mõtlesime küll naisega et ei. Meist jääb see tegemata. Lepime nii nagu ta on... kui just lapsed ehk kunagi võtavad teha. Kunagi .. jõudis nüüd kätte. Poeg ütles et tema teeb. Ise teeb, oma raha eest. Et alumine korrus jääb köögiks ja suureks toaks. Teisele aga ehitab tema oma pesa. Einoh, tubli muidugi et ta selle raha on mõistnud kokku korjata. Ja tubli et on ettevõtmist. Meil tema vanuselt küll niipalju raha polnud et midagi ehitada. Teisalt, meil oli siis juba pere, lapsed ja elasime täitsa omal käel. Mitte papa mamma selja taga. Raha on olnud just niipalju kui hädavajalikuks vaja. Ikka on olnud plaane ja unistusi rohkem kui võimalusi ja kulutusi on saanud teha vaid hädapärasuse piires. Poeg aga on raha kogunud. Nojah, tema ju pole ostnud koduks vajalikku tuhandet pisiasja ega täitnud sahvrit, keldrit ega küttepuukuuri. Meil sulab raha näppude vahelt, temal aga koguneb ja peab mõtlema mida sellega ette võtta. Eks tal siis ole teised eluülessanded kui meil.
Nojah. Lammutamisele-ehitamisele minevas osas aga olid meil köök, eestuba ja poja tuba. Igal pool kapid, lauad, toolid, riiulid, lillepotid, panipaigad. Kappides noad kahvlid avajad sulgejad varuvõtmed kindad sallid igatsugu riided käärid tangid ja taignarull. Arvutud pisiasjad olid leidnud endale aastate jooksul koha kus olla ja kust me teadsime neid otsida. Kõik see oli vaja kuhugi panna, kõik see pidi leidma endale uue koha, ja et me teaksime neid sealt leida, mitte et nad kasutult kastides seisaksid. Sest kõik see oli ju meie sissejuurdunud elu. Olime nende pisiasjadega harjunud ja elu ilma nendeta oleks tähendanud elamise totaalset ümberkujundamist. Agaet, on nii, et kodu pisiasjade kohta ja kasutamist määravad selle kodu loojad, ehk meie naisega. Lapsed, kui nad veel on lapsed, on kodu kasutajad. Nii siis oligi et kõik need tuhat pisiasja pidime meie naisega ümber tõstma. Poeg sõpradest lammutusbrigaadiga aga kiirustas takka et korjake juba ära, lammutada vaja. Siis oligi et ühest otsast seinad juba kukkusid, meie aga ikka tõstsime riideharju ja vaipu.

Tuleb tunnistad et lammutamine läks neil kiiresti. Noortel ikka jõudu palju ja sentimetaalsed pidurid mis näiteks mind oleks tublisti pidurdanud kauaegset elukeskkonda lõhkuda, neile ei mõjunud. Tapeet tuli robinal seinast ja põrandalauad kaardusid üksteise järgi naginal oma sissejuurdunud kohtadelt. Laudade vahelt ja sopikestest, õnarustest keerles õhku meie ja teiste seal ammu elanud inimeste tolmu, lõigatud varbaküüsi ja kõõma. Kõikjal hõljus majasoppidesse settinud inimeste lõhnu ja ammu mõeldud mõtteid. Seinalt kus olid rippunud riiulid langesid lauad ja lagi mida olin aastaid voodist põrnitsenud, langes kolinal. Pliit mille ääres olime olnud nii palju oma elamise ajast, keetnud ja praadinud, millelt pühkinud tolmu ja rasva, seisis nüüd keset seda hävingut ja tolmu. Oleks tahtnud minna ja tolmu harjaga pühkida. Mõtlesin et näe, soemüüri pole ammu tuhast puhastanud, peaks vist tegema. Kui ekskavaator pliidi ja korstna maatasa tegi, olime meie naisega kodust ära. Vist oli nii paremgi. Endisest köögist oli saanud nüüd täitsa tühi plats. Kui kergelt ja kiirelt kadus see mis selle keskel elades tundus nii iseenesest mõistetav. Mis polnud enam asjade kogum, vaid elamise harmooniline süsteem. Samuti kui on süsteem loodus. Sealt pole võimalik eraldada mingit osa, vajalik on tervik. Pole võimalik köögist eralda näiteks kraanikaussi, või nõudekappi, või lauda ja toole.
Mõtlesin et selle lammutamisega ei kadunud mitte ainult kivist ja puust konstruktsioon, vaid ka mingi eluetapp oli saanud läbi.
Kui poeg selle ehitamise ideega välja tuli, oli meil naisega üksjagu kahtlusi ja kõhklusi. Tähendas see ju ka muuhulgas et majalt kaob ajutiselt üks sein. Mis juhul kui enne talve seda kinni ehitatud ei saa, pole mingitki lootust soojale kodule. Pole lootust kasutada veevärki külmas majas. Kas poeg ikka jõuab enne külmi niikaugele. Ise ta arvas küll. Et, mis see siis ära ei ole, ikka jõuab. Oleks poeg meie senistest ehitamistest aktiivselt osa võtnud, oleks meie hirmu vähem. Aga seni oli ta vaid harva suuremate asjade puhul appi tulnud. Mis aimu tal võikski olla kõigist neist pisikestest asjadest mis sellise töö käigus kõik ette tulevad. Teisalt, kust sa seda kogemust ikka saad kui tegemise käigus. Poja projekti ärakeelamine jätaks ta ilma nende kogemuste omandamisest. Kumb siis on olulisem. Kas lasta poja algatusvõimel areneda, või riskida võimalusega talveks külma kätte jääda. Ja eks ta teha oleks niikuinii vaja. Nooh, senisest kirjapandust on juba selgunud kumma võimaluse kasuks otsustasime.
Asjal on küll veel üks tahk. Kui ennist kirjutasin et otsustusi kodu pisiasjade kohta määravad kodu loojad, ehk meie naisega. Siis nüüd selle ehituse läbi saaks ka poeg kodu loojaks. Mitte nüüd nii kohe hoobilt, aga see oleks selle algus küll. Ühest küljest on see ju suurepärane. Teisalt tunneme naisega end veidi troonilt tõugatud kuningapaarina. Olgugi et perekond pole diktatuur, vaid üks suur teineteisega arvestamine, on siiski ohjad tavaliselt kellegi käes. Kui oled neid ohje väga palju aastaid hoidnud, pole üldse lihtne neid käest anda. Isegi kui tahaks. Kas ma tahan? Ei tea. Mõistusega saan aru et kunagi peab see toimuma.
Noh, lammutamine läks lihtsalt. Ehitamine aga enam mitte nii hoogsalt. Paratamatult on vaja tervet hulka kogemusi ja teadmisi. Töövõtteid ja oskusi. Nii et poja esialgne plaan et tema kõik üksinda teeb, tähendab nüüd seda et keerulisemaid asju teen ikka mina. Olen nagu kahevahel. Ühest küljest on minul neid kogemusi mida pojal pole ja rumal oleks et poeg peaks jalgratast leiutama. Teisalt tunnen et oma otsustustega ehitusse sekkumisega võtan pojalt ära seda "kodu looja" tunnet ja vastutust. Peaksin rohkem olema nõuandja ja õpetaja kui otsustaja ja tegija. Aga ma hästi ei oska. Olen olnud otsustaja ja tegija nii pikka aega.
Kui poeg oma brigaadiga lammutustöid tegid, sattus meie õuele üks lind. Koperdas teine seal inimeste ja asjade vahel ega pannud sugugi plehku nagu üks õige lind peaks tegema. Noh, oli näha et ta on veel üsna nooruke. Alles pesast välja saanud. Lennatagi veel õieti ei oska. Ju ta oli kukkund sealtsamast pesast millest loo alguses juttu oli. Tõstsime ta siis kiviaia otsa et keegi talle kogemata peale ei astuks. Natuke ta seal soputas tiibu, siis tegi väikse lennu. Esialgu küll vaid allapoole, aga lend seegi. Pärastpoole me seda lindu enam ei näinud. Loodame et läks kõik hästi ja ta õppis ka ülespoole lendamise ära.
Pärast lammutuse lõppu istusime pojaga selle platsi ääres ja poeg küsis. Et kuidas on, kas on kahju ka et seda kohta enam polegi. Viisist kuidas ta seda küsis tundsin et ka tema tundis sisimas kurbust. Mõtlesin siis et olgu nende teadmiste, kogemuste ja vastutustundega kuidas on. Nad tulevad kui on aega ja võimalust. Kõige olulisem et süda oleks õiges kohas.

6 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Lind ja tema pesa, inimene ja tema kodu. Nii sügav alltekst.
Ei õpi lendama see, kes ei harjuta...
Looduselt on palju õppida. Oma kätega tehtud kodu on linnupesa sarnane, "sest ma nagu linnukene igatsen ta järele".
Ilus lugu.

kaamos rules! ütles ...

Ei ole lind loll, ei ole. Meile, inimestele tundub see nõnda, nagu tema vaatab meid kui lolle ja arutuid kolle. Võibolla vaatab - me ei tea seda ju päriselt.
Oskaks me oma lapsi ka samamoodi lendama õpetada: muudkui näitame ette ja - viuh- minek!, aga ei, lahtilaskmine ja usaldama hakkamine on ju nii raske.
Küllap see maja enne külmasid soojaks saab. Olgu need hirmud ja kõhklused kuisuured tahes.
No ja uude poolde hakavad varsti jälle kogunema mälestused. Needsamad sussid, mida ei raatsi ära visata.
Olgu meil neid palju!

Voldemar-August ütles ...

Jah, ainus mis elu mistahes uperpallid üle elab on mälestused.

Bianka ütles ...

Kui sina naisega ütled "minu kodu" ja sedasama ütleb su poeg (ja tema pere), siis kas see tähendaks teie kõigi jaoks "meie kodu"? Või pole selle määratlemine teile oluline? Mina tahan selgelt tunda, et MINU kodu on mu kindlus.

Mina pole paraku sellest puust tehtud, millest need inimesed, kes oskavad mitme põlvkonna kaupa ühe katuse all probleemideta elada. Minu jaoks tuleks see variant kõne alla vaid hädaolukorra leevendamiseks. Nii ma ei kujutagi ette teie pere ühiselu kõiki nüansse. Kindlasti on see nii keeruline kui ka ühteliitev.

Voldemar-August ütles ...

Bianka- see on õige küll et keeruline ja samas ka liitev. Annaks jumal et mitte lahutav. Eks see ole enda teha.

Vaatleja ütles ...

Lugesin kogu toreda loo läbi ja tunnen heameelt, et poeg selle hea otsuse tegi - oma pesa sinna ehitada! Isa võib küll oma tööka ja südamliku poja üle uhkust tunda!!!