laupäev, 10. juuli 2010

Kivi kõrval meres

Loksun meres. Lained, mis merelt maa poole tüürides mind üles alla kiigutavad on just sellised laisapoolsed niikui inimesed tänase kuuma ilmaga. Niiet loksumine on minu meres olemise kohta just õige nimetus. Koos minuga loksub vees veel veidi vetikaid ja pisemat prahti. Ainult kivi mille kõrval ujun, ei loksu üldse. Seisab kindlalt oma kohal. Natuke kivist on üle veepinna, nii parasjagu et ainult kõige kõrgemad lained sest üle ulatuvad. Väiksemad ainult limpsivad kivi külgi. Katsun, et üsna siledaks on nad selle limpsinud. Allpool veepiiri on kivi kaetud vetikatega, ülalpool jälle millegi libedaga niikui tatt. Vaid veepiiril olev osa tundub kivil puhas olema. Kivi paistab üsna suur. Nii suur kivi kaalub kindlasti mitmeid tonne. Ükski elav olend sellel planeedil ei jaksaks sellist mürakat liigutada. Kivi on kõva. Ja kindlasti ka üsna vana. Molekulid, millest kivi koosneb, on päris kaua aega külg külje kõrval olnud. Kõik teised molekulid, nagu vee molekulid, molekulid millest koosnevad vees hulpivad vetikad, õhus lendav kajakas, liiva molekulid, minu molekulid, on pidevas liikumises. Nad liiguvad maailmas ja üksteise suhtes. Vaid kivi aine osakesed on ühe koha peal ja teineteise kõrval kõik see aeg. Loksun meres nii umbes viis minutit. Siis hakkab jahe. Kujutlen veel korraks kuidas oleks kivi kombel seista siin meres terve päeva. Lained tulevad ja lähevad. Väikesed kalamaimud ujuvad mööda. Mina ainult seisaksin. Seisaksin terve päeva. Siis terve aasta. Mere läheks jäässe. Siis sulaks jälle üles. Pilved tuleksid ja läheksid. Päike käiks üle taevalae rohkem kui kolmsada korda. Mina ikka seisaksin. Huvitav, kui kaua see kivi on siin meres olnud. Kindlasti aastasadu. Mis tunne see küll oleks ...

11 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Kivid on tegelikult elusad, nad lihtsalt elavad väga aeglaselt. Rahn, mille najal end loksutada lasksid on tegelikult teel turule :D

Voldemar-August ütles ...

Seda mullegi tundus et ta seal mitte niisama ei lesinud, vaid et midagi ikkagi oli teoksil.

neiud ärevil ütles ...

Ei tahaks küll seda tunnet teada -aastasadu meres.Inimene on loodud tegutsema ja elama huvitavat ja sisukat elu.Pilved ,päike ,tuul ja kalamaimud.sellest ei piisa.Inimene vajab ka armastust.

Voldemar-August ütles ...

Jah. Aga me ju ei tea. Tõenäoliselt on ka kivid armastuseks võimelised. Võibolla on inimene natuke liiga pinnapealne on liikumises ja muutumises. Võibolla oleks inimese armastus sügavam ja laiem kui tal oleks oskus panna end tuhandeaastase kivi rolli.

Helve ütles ...

Suur ja tugev rahn ütleb oma külje all asuvale väiksemale, pealtnäha veidi hapramale rahnule: "Ma... (sajandid mööduvad) armastan... (väga paljud sajandid mööduvad) sind (taas sajandid möödas).
Ja meie ei saagi kivide hingeelust midagi teada.

neiud ärevil ütles ...

Äkki neil kivist süda ka...

Voldemar-August ütles ...

Jah vaevalt et nende sisemas midagi muud on kui räni ja hapnikku koos mõningate metalliliste lisanditega. Et siis ilmselt on ka süda kivist.

Inimesed vahest ütlevad et kui süda on kivist, siis inimene on kalk ja tundetu. Aga see siiski on vaid kokkuleppeline semantika.
Kui me sajandeid kestvaid lauseid kuulata ei oska, siis võiksime kivi kõrval loksudes ehk tunda küll, mis tunne on kui asjad ja olukorrad ei vahetu ajas vaid vilksamisi vaid kestavad kaua. Mis tunne on kui me ei põgene keskkonnast tubadesse, fantaasiatesse, illusioonidesse. Vaid seisame oma kohal, oma elus, võttes vastu kõik mis on ja mis tuleb.

Ma ei taha sugugi öelda et peaksime elama nagu kivid, ignoreerides elava looduse seaduspärasusi. Kui siiski on mumeelest ääretult huvitav leida tunnetusi inimesest sootuks erinevates kategooriates.

kaamos rules! ütles ...

Aga äkki on maailmas olendeid, kelle jaoks oleme meie igavesed nagu kivid? Meie ainsa sissehingamise ajal nad elavad, saavad täiskasvanuiks, kel on umbes kaks tosinat lärmakat last, kasvatavad need suureks, saavad grosina jagu lapselapsi ja heidavad hinge.
Kui igav on meie elu nende arust, kui nad satuvad sinnasamasse merre, kus Voldemar-August parajasti loksub, just tema kõrvale om perega suplema ?

Voldemar-August ütles ...

Olgu kiidetud Kaamos kes seda asja nüüd jälle sedapidi laskis paista.

soodomakomorra ütles ...

mina ei julgegi nii suurte asjade kõrval ujuda.

tegelinski ütles ...

Mul oli kunagi mere ääres üks kivi, mis (kes) ohkas.
...
Järgmistel suvedel kahjuks enam mitte.