esmaspäev, 22. märts 2010

Üle hangede toob tuul lumetolmu




Tulin linnast.  Auto parkisin tagumise otsaga maja seina äärde. Süüte keerasin välja. Tuuleklaasil olid veepiisad. Mõned vedelalt ümmargused, mõned jäiselt sillerdavad. Kummaline aeg see kevad. Päike oli just just silmapiiri taha vajunud. Tema valguse järelkaja täitis taeva kaguosa punaselt särava hiilgusega. Tehniline maastik selle puna taustal joonistus välja kui osava graafiku meistritööl. Raadios mängis Metallica, "nothing else matters". Istusin autos. Mul ei olnud kuhugi kiiret. Mul ei olnud vaja midagi teha. Istusin, vaatasin, kuulasin. Tuul veda Iru korstna suitsusaba lapendavateks räbalateks neid üle taeva pillutades. Pinnatuisk liigutas lumetolmu. Maapind hõljus ja voogles justkui oleks ta elus. Traktoriga tee äärde lükatud lumevallide tippude taga keerlesid sellest lumetolmust keerised. Nende keerdumine mõjus kui hüpnootiline vurr. Raadiost kostuv muusika oli jõuline ja täis igatsust. Samuti kui minu hing igatsusest keerles. Mitte et oleksin midagi taga igatsenud. Soovunelmaid või midagi sellist. Ei. Ma ei tahtnud midagi, ma ei soovinud midagi. Ometi oli see igatsus. Huvitav tunne. Igatsus ilma objektita. Üle hangede tõi tuul lumetolmu.

2 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Seda autorataste alt justkui põgeneda üritavat lumetolmumadu jäin täna isegi vaatama.
Kevad kisub hinge harali - juskui oleks midagi olulist tegemata, midagi "kas nüüd või ei iial" - taolist.
Ah, kohe lööb argipäev laksu kuklasse: "Kussa, kurivaim!"

Voldemar-August ütles ...

Jah, seda ta teeb tõesti.