neljapäev, 4. märts 2010

Sanitar

Viis aastat tagasi lamasin peale autoavariid haiglavoodis. Seal hindasin ümber nii mõnedki oma väärtushinnangutest. Kui pole võimalust ise tõusta ja oma igapäevaseid vajadusi rahuldada, hakkad aru saama, kuidas inimesed siin maailmas omavahel seotud on. Kõige elementaarsemates asjades,  nagu et kuidas tühjendada põit, või kuidas vabaneda seedetrakti jääkidest, tuli loota teistele. Urineerimisega oli asi suht lihtne. Meesterahval pole just keeruline ka lamavast asendist pudelisse lasta. Soole tühjendamisega oli asi palju keerulisem. Nagunii olin paraja šoki üle elanud. Lisada siia veel pidevad valud ja ravimitest segaduses organism. Ja eks proovi seda teha pikali olles, kui oled terve elu harjunud potil kükitades seda asja ajama. No igatahes, see aeg kui millegipärast defitsiitne siiber minu kasutuses oli, ei tulnud sest midagi. Ja siis, kesk ööd, vaatamatta minu meeleheitlikele pingutustele tulemist takistada, ta ikkagi tuli. Kuradima piinlik oli. Lamasin seal ja mõtlesin et mida põrgut ma nüüd küll peale hakkan. No mõtlesin mis mõtlesin. Ja häbenesin mis häbenesin, viimaks rääkisin ikka sanitarile asja ära. Tema pikalt ei mõelnud, no muidugi, eks haiglas tule sellist asja ikka ette. Tõi oma tööriistad ja asus mu tagumikku kasima. Sel ajal kui oma määrdunud paljast tagapoolt tema poole sirutasin, püüdsid mõte ja keel vormida mingeidki sobivaid vabandusi või tänusõnu. Kui aga vaatasin seda naist toimetamas, hääbusid mu sõnad. Temas polnud kübetki hoiakut et ta minu jaoks nagu mingit heategu teeks. Või et see olukord ehk kuidagimoodi alandav võiks olla. Ta lihtsalt tegi seda mida oli vaja teha. Sel hetkel sai arusaam väärikusest minu jaoks sootumaks teise mõõdupuu. Enam ei sõltunud see mingist kokkuleppelisest väärikuse hoiakust, vaid võimest toimida vastavalt reaalsele olukorrale.

Kui mõned päevad hiljem suutsin kõndimisraami abil ise end peldikupotile vedada, oli see üks minu suurimaid õnnejoovastusi mida kunagi oma saavutuste üle olen tundnud.  Nii vähe on õnneks vaja.

10 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Hää lugu.
Küsimus ongi, kui palju panna oma töösse hinge ja südant. Ilmselt on töid, kus võid automaatselt kätteõpitud liigutusi teha(näiteks kilusid karpi toppida), aga ka selliseid, kus mehaaniliselt ei ole võimalik.
Võib-olla sanitar kuulub esimesse gruppi. Oleks ju hullem, kui ta oleks nina kinni pigistanud ja omaette vandunud. Selliseid oli vene ajal haiglad täis. Mäletan sünnitusmajast, et sanitar sõimas: terve palat noori naisi täis ja tema,vanamutt, peab põrandat pesema. Keegi ei laskunud diskussiooni.

Ma saan aru küll, et Sul oli siin ka teine ja võib-olla tähtsamgi sõnum. Ma olen alati mõelnud, et inimese õnn saab olla ainult
siis täiuslik, kui ta saab oma eluga ise hakkama. Kuni lõpuni.
Teisi aspekte kõrvale jättes.

Voldemar-August ütles ...

Sjgelle- eeee, mul tundub siin on nüüd natuke vääritimõistmist.
Ühest küljest on muidugi suurepärane kui suudame oma asjadega hakkama saada enda päevade lõpuni. Kuid mis viga väärikaks jääda kontrollitavas situatsioonis. Tõeliselt nähtavaks, kas meie väärtushinnangud õiges paigas on, saab olukord kus me ise enam olemist ei kontrolli ja peame lootma teiste abile. Võib küll olla et abiandja meid vähe väärikaks peab. Nagu see sanitar kes nina kinni hoiab ja taolises olukorras sõimama kukub. Minu sanitar küll lasi mul näha, et tema suhtus olukorda tegelikkuse seisukohalt. Minus endas oli see hirm et ma antud olukorras vähe väärikas olen.
Et vahel oleme vaid ise oma alaväärsustunde põhjustajad.

sjgelle ütles ...

Eks kommentaarid lähevadki vahel ommasoodu metsa poole. Ju ma lihtsalt momendil nii mõtlesin (et oleks hea, kui...)

Voldemar-August ütles ...

Ei vaidle vastu. Oleks tõesti hea kui ..

Emmeliina ütles ...

Emmeliina siin loeb ja mõtted siblivad omasoodu.
Ikka sinna hooldajate palkade juurde. ja ikka jälle pean küsima: miks on autoelektriku palk niii mitu korda suurem, kui hooldaja-põetaja oma? Kaua veel on masin tähtsam?

aga minu pea sajaseks elanud vanaema ei suutnud elu lõpuotsas siibriga harjuda. Hea, et ta nii kõhnukeseks kokku kuivas, et tõsta jaksasime.
huvitav, kas Pampersisajand on väärikas?

kaamos rules! ütles ...

Töö mis seisneb teiste aitamises on üks ütlemata keeruline töö. Mitte alati pole see keerukus seotud käelise tegevusega, suur kunst on aidata abivajajat nii, et see oleks loomulik. Aidata nii, abistatav ei tunneks end süüdlasena teise ebamugavustundes või ebaväärikana oma abituses.
Emmeliina teab - mitte alati ei ole meil võimalik leida sellist tööd tegema neid, kellel selleks on sünnipärane anne. Lihtsalt palk, mida aitajaile pakutakse ei lase neil endil väärikalt elada.

Kuid see polnud vist päris teema.
Mõtlesin siin, et näiteks kinkijate seas on inimesi, kes ka paar aastat pärast kingi tegemist ei unusta mainida: näe, mina kinkisin, kas meeldib? No ei jõua sellist ära tänada. Eks aitajategi hulgas on taolisi, kellele jääd tänu võlgu ja võlgu ja võlgu... olles kui ussike.

Voldemar-August ütles ...

Jah, keeruline see abistamise asi.
Näiteks. Ämmaga on mul nii et kui seal külas käime, on ämm ikka pakkumas, lapsed võtke seda ja võtke seda. Aga kui talle endale midagi viia, siis on vastuseis kategooriline. Ei, mis te raiskate, pole mulle midagi vaja. Selline, lihtsa andmise vastuvõtmisest põhimõtteline keeldumine ei jäta ka hinge eriti head tunnet.

Ise mõtlen, et aitama peab siis kui on vaja. Mitte põhimõtteline heategevus, vaid hädasolija märkamine ja tegutsemine vastavalt olukorrale. Pahatihti riigipoolsed arusaamad abi ja toetussüsteemidest ajavad lihtsalt südame pahaks.

Et pole siin kindlat valemit. Tee nii, siis on kõik hästi. Eks ta üks tasakaalupunkti ümber balanseerimine on.

Emmeliina ütles ...

aastaid tagasi, no nii viis, oli meil kõrvalkõndija koolitusel üles võetud selline teema. Kui eideke jääb metsatallu abituks, millega teda aitaksid.

pakkumisi tuli ahjust ahjuni (talvine aeg) ja vaidlemisi ka.
ja järjekordselt jõudsime üksteise najal tõeni, et hingeabi peab olema koos füüsilise abiga

Voldemar-August ütles ...

Emmeliina- loogiline jah. Hing ja keha käivad siin maamunal ju koos.
Aitäh, ka.
Eks ma siin postituses peal kõige muu otsin ka arusaamu abistamise eetika mõistmiseks. Selles mõttes on Sinu mõte keha ja hinge ühtsusest abi andmisel väga selgitav. Probleeme ja arusaamatusi võib hakata tekkima juhul kui abistatakse ainult üht poolt. Näiteks pakutakse toetamiseks raha, kuid jäetakse tähelepanuta et inimesel on ka hingeliselt raske.

Emmeliina ütles ...

just nii see on. Tihti on abistajal endal rohkem seda hea tegemist vaja.
See on (vist) see koht, mis elu lõpuks ka päris selgeks ei saa. Aga mine tea...