esmaspäev, 8. märts 2010

Olen viiekümnene

Täna, viiskümmend aastat tagasi, sündis Kohtla-Järve sünnitusmajas poisslaps. Nimeks pandi Udo.
Viiskümmend aastat inimese vanust on üks isevärki suurus. Kahekümnene vaatab imestusega, et näe, see veel jõuab omal jõul trepst üles, ega tast enamaks vist enam asja pole. Kaheksakümnene peab veel poisikeseks. Mine sa siis võta kinni. Ise tahaks arvata et elutarkust on kogund nii mõnegi trepi jagu, aga poisikese kombel üle ühe astme kargamine ei käi ka veel üle jõu.
Seisan siis ja vaatan, kuskohas sel  päevade ja aastatega sillutatud teel  parasjagu olen. Olen ma ehk sirge teelõigu keskel. Või siis juba lõpupoole. On see tee üle mäe. Olen ehk siiamaani kõndinud ülesmäge ja nüüd on kõik puha allakäik. Ise ma küll arvan et elu on kui päikese tee taevavõlvil. Maapinnalt vaadatuna tõesti, hommikune päike on tõusval teel ja pärast keskpäevast kõrgseisu ta laskub, kuni õhtul loojub. Päikese enda seisukohast on tema tõus ja loojang vaid näilisus vaataja silmades. Tema tee ja olemine on kaugelt suuremad kui see maa pealt vaadates paistab.  Seepärast ongi, et märkimisväärse osa oma elamise ajast kulutan ma vaatamaks asjadele päikese kosmiliselt seisukohalt. Maisele jagub seeläbi  vähem tähelepanu. Võibolla liig vähe.  Aga mis siis. Need asjad mis vaimule kosutust toovad, asuvadki päikesele lähemal. Vahel olen küll veidi kimbatuses. Maiste kriteeriumide järgi polekski nagu põhjust rõõmsalt ühelt jalalt teisele karata. Pole mul luksuslikku häärberit ega märkimisväärset varandust hinge (ikka keha vist) taga. Pole mul ideaalset armastust ja terviski pole just raudmehele kohane. Nüüd küll näen et tõeline varandus on see mis mu enda sees. Et armastus pole ideaalide ja unistuste saavutamine, vaid tegelikkusest aru saamine. Et tervis on otseses sõltuvuses tasakaalust maailma suhtes. Et tarkus on oskus näilist tõelisest eristada. Raskest ülessandest jagu saamine läheb lõbusamaks juba siis, kui taipad, mis teed mööda oleks mõistlik lahenduseni jõuda. Niiet, võib hüpata küll.

Mis on siis muutunud aastast tuhat üheksasada kuuskümmend. Mäletan. Alguses oli maailm väga kirgas. Puude ja põõsaste, putukate- mutukate ja suuremate olendite askeldustest tingitud värinad ja pöörised jõudsid minuni otse, ilma enda ja teiste tõekspidamiste rägastikku läbimatta. Olingi vaid suured silmad ja suured kõrvad. Toimuv oli küll kangesti arusaamatu. Mida vanemaks, seda enam hakkas asi sõltuma  teiste arusaamadest. Et enda omi veel polnud, ei jäänudki muud kui teha nii nagu teised ütlevad. Eks see tekitas omajagu protesti ja ka tahtmist aru saada, miks asjad on nii nagu nad on. Küll paistis et inimesed olid enamasti ametis asjade toimimas hoidmise, kui olukorra mõistmisega. Kui minust sai pere isa, muutusin isegi samasuguseks. Polnud aega ega mahti elu üle filosofeerida. Elu tahtis elamist. Suud toitmist ja keha varju. Kuidagi see elu laste sünnist täiskasvanuks saamiseni ongi läinud linnulennul. Kuigi kiire ja tormakas, on see aeg mind ennast tublisti muutnud. Nagu laste kasvatamisest beebist täiskasvanuks, oleks ka mu enda mõttemaailm sama läbi elanud. Nüüd, kui enam ei kulu niipalju aega maailmast elamiseks vajaliku osa endale krabamisega, olen jälle mingis mõttes algses seisus. Olen jälle üks suur silm ja suur kõrv. On jälle mahti maailma olemisele tähelepanu pöörata. Ka siin, blogimaailmas, olen tähele pannud et nooremad tegelevad rohkem argiste probleemidega. Viiekümne ringis blogijad aga on tihtipeale filosofeerima kukkunud.

17 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Sooviksin Sind tervitada ühega mu lemmikutest, Suumani Sassi sulest:

Üle mu õue sammuvad päevad
pikas reas.
Nad tulevad kusagilt hommikukandist,
toredate nägudega noored matkamehed
ja lähevad õhtute poole.
Kuni silmapiirini on näha nende vaarudes hallimaks muutuvaid selgi.
Mõned neist vaatavad tagasi
nagu kutsudes kaasa
või kippudes tagasi.
Kuid hommiku poolt tulevad,
päikesekettad õlal,
uued ja uued
toredate nägudega päevad üle mu õue...

P.S. Kuna viibin kodust kaugel, siis kirjutasin mälu järgi ja ridade asetus ja kirjavahemärgid ei pruugi õigetes kohtades olla.

Soovid see eest küll!

lishu ütles ...

"Õndsad on üksikud ja valitud, sest teie leiate kuningriigi, sest teie tulite sealt ja te lähete sinna.
Süvenege igasse sõnasse, "õndsad on üksikud..." Kes on üksik? See, kelle vajadus olla vajalik on ära heidetud, see kes rahuldub täielikult iseendaga, see kes on täielikult iseendaga rahul; see kes ei vaja enam kedagi kes räägiks kui mõttekas tema olemasolu on. Tema mõte on temas endas. Nüüd ei tule tema tähtsus enam teistest, ta ei nuru seda enam teiste käest, tema tähtsus tuleb tema enda olemusest. Ta ei ole enam kerjus, ta elab iseenesega." /Osho/


naer on aer!

Bianka ütles ...

Õnnitlen! Nii et olid oma emale naistepäevakingitus. Häid inimesi su teele ja pakkugu elu sulle veel avastamisrõõmu! Ja tugevat tervist, et kõiki neid päevi, mis ees seisavad, saaksid kasutada täisvereliselt.

Kõik olulised asjad elus on need, mida rahas ei saa mõõta. Selle tarkuseni jõuame me aegapidi kõik, aga lahti seletada oskad sina seda paremini kui mõni teine. Tahaks loota, et sa edaspidigi meiega oma maailmanägemist jagaksid.

kukupai ütles ...

Õnnitlen!
Ja võin omast kogemusest öelda, et viiskümmend on täitsa mõnus vanus, lapsed suured ja aega maailma asjade üle mõelda jälle rohkem...

sjgelle ütles ...

Viiskümmend on veel päris poisike. Tea, et kui vaim on erk ja hing noor, siis kehagi ei saa tönts olla!!! Ikka trepist üles ja alla!
Mäe otsast on ka hea alla vaadata - näeb kaugele!
Suur õnn võib mööda mühiseda, aga pisike on ütlelugu siin (a´la Ellen Niit, ei viitsi üles otsida)

kaamos rules! ütles ...

Soovin Sulle õnne ja uudishimu veel pikaks ajaks!
Mõtle ometi: pool sajandit on möödas.
Maailmas on rohkem inimesi, kes on sinust nooremad kui neid, kes vanuse poolest sust üle.

Praegu on aeg olla kuningas! Selleks paremat iga ei ole!

Voldemar-August ütles ...

Aitäh kõigile heade soovide eest. Ikkagi nii tore on tunda sõprade toetust.

A.I.V.O. ütles ...

Paraku filosofeerima ajab inimest siis, kui stabiilsus on edasiseks eluks on saavutatud ja oma sisemusest tuleb käsk lõpetada rahmeldamine.

Hilinenud õnnesoovid ka minu poolt.

Ti:a ütles ...

õnne pole kunagi hilja soovida.

noorus pole aastad, vaid mõttemaailm!
nooruslikke aastaid!

ArvoS ütles ...

Noor mees alles - küta! Parajalt elukogenud.
:-)

Anonüümne ütles ...

Blogimaailma huvitavaimale filosoofile soovin minagi viljakat uut poolsajandit!

Voldemar-August ütles ...

No nüüd te olete mu pea täitsa sassi ajand. Kes ma selline olen, või kas noor või vana. Lõpetan vist selle üle pea murdmise.

Helve ütles ...

no kui pea sassis, siis küllap ikka noor!
vanainimene enam ei märka sassis pead kui see imekombel sassi minema satubki.

Laps Eestis ütles ...

Oh, kas ongi tähtsust, kas noor või vana - praegune hetk loeb! Ja olgu see eriline - alati!
Palju õnne ja rõõmu minu poolt ka!
Armastuse valgust igasse päeva!

joanamari ütles ...

ÕNNITLUSED KA MINU POOLT!!!

Anonüümne ütles ...

Palju õnne.
Läheb vaja.

Udo ütles ...

Tänud tundmatu. Oled meeles pidanud mu sünnipäeva ja võtnud vaevaks üles otsida see vana postitus.
No tõeliselt südantsoojendav.
Tänud.