pühapäev, 7. märts 2010

Kanala ja raamatukogu

Ikka on nii et kui midagi säärast mida oled iseenesest mõistetavaks pidanud, korraga oma funktsiooni ei täida, siis pöörad sellele tähelepanu. Nii ka blogipuu on viimasel ajal palju tähelepanu saanud. Tegelikult peaks see meile õppetunniks olema. Asjad, inimesed ja institutsioonid, milledele oleme harjunud lootma, ei eksisteeri ju tegelikult meie teenimiseks, vaid neil on endil oma sisemine loogika. Kui nende sisemine loogika eeldab et me neid kasutame, siis on meil see kasutamise võimalus. Kui nende sisemine loogika muutub, siis peame ka meie ümber kohanema ja leidma enda eksistentsiks teisi mooduseid. Antud mõtet heietades jäin juurdlema ka sellele, et mis see blogipuu üldse on. Ühest küljest on see kui kanala. Kes oma mõttekese "munenud", peab ju saama sellest kuskil suure kisaga märku anda. Kui pidada primaarseks sündinud kirjutistest märku andmist, siis ongi blogipuu üks kaagutamist täis kanala. Kuid ega kõikide jaoks pole esmaseks vajaduseks oma mõtteid teistele teadvustada. Mõtted on ju ka midagi väga väärtuslikku. Ja väärtuslikku me ei loobi lihtsalt niisama mööda ilma laiali. Panem selle ilusti kirja, katalogiseerime ja paneme riiulile. Et kel iganes taolise mõtte järgi vajadus tekib, saaks seda sealt leida. Niiet, paljude jaoks on blogipuu kui raamatukogu.

Milleks aga üldse blogida. On see sõnade vahtu löömine, või hoopis vastupidi sõnavahu alt põhilise üles leidmine. Ilmselt kuidas kellelegi. Näen küll et blogimine on meetod inimesel saada kontakti oma sisemise minaga. Meie väljaspoole orienteeritud maailmas, kus põhiliseks peetakse väljaspoolt tulnud autoriteetseid teadmisi. Kus suure osa inimlikkust, nagu õigus, õiglus, väetimate abistamine ja väga suurel osal elu organiseerimine, on delegeeritud inimesest välja riigile. Kus vaimustumine on üle antud kunstile või religioonile. Kus enam inimene ise ei kontrolli oma meelte vabakslaskmist vaimsesse keskkonda, vaid laseb seda teha alkoholil või narkootikumidel. Just sellises ühiskonnas oleks hädasti vaja sellist olemise vormi kus inimene on oma olemusega silm silma vastu.

3 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Võrdlus kanalaga on nii hea, et kiskus mul naeratuse näole. Kujutasin ennast seal vana-aja kanalas õrrel tiibu soputamas. :))

Voldemar-August ütles ...

Minu lapsepõlvekodus olid kanad. Niiet mõttekujund omab minu jaoks ka päris reaalset kujutelma. Mäletan suurepäraselt millise emotsionaalsusega kanad oma muna tulekut hüüdsid.

Anonüümne ütles ...

oppinud