kolmapäev, 24. märts 2010

Savannis kus kuldsed lõvid ja hõbedased tiigrid

Elu savannis pole kerge. Head mahlakat rohtu kasvab vaid üksikutes paikades ja selle kättesaamine on seal jahtivate kiskjate tõttu riskantne ettevõtmine. Et ellu jääda, tuleb olla ettevaatlik. Kui aga rohusööjad on ettevaatlikud, on ka kiskjate toiduhankimine raske. Kiskjate pere peab alailma tühja kõhtu kannatama. See ei meeldinud kiskjatele sugugi. Siis oligi, et ühel heal päeval tulid kiskjad esmapilgul suurepärasele ideele. Nad kuulutasid, kogu võim savannis kuulub rohusööjatele. Rohusööjatele oli see väga meeltmööda. Nad tundsid end nüüd oma maal peremeestena. Enam polnud vaja peitu pugeda. Enam polnud vaja kiirelt toidupalukest krahmata. Uhkelt jalutasid loomad  merelainetena lehvivatel heinamaadel ja krõmpsutasid muretult rohtu. Nad läksid priskeks ja nende karv hakkas läikima. Kuna rohusööjad polnud enam ettevaatlikud ja  priskus takistas nende kiiret jooksu, said kiskjad nüüd suurema vaevata jahti pidada. Ka nende karv hakkas läikima ja neid sai palju. Ühel, mitte enam nii heal päeval, sai selgeks, et kui asi samamoodi edasi läheb, murravad rohkearvulised kiskjad maha viimase kui ühe rohusööja ja surevad siis ise ka nälga. See oleks savannielu lõpp. Siis ei jäänud muud üle, kui et rohusööjad pöördusid kasina elu juurde tagasi. Palju kasinama kui enne Suurt Segadust. Et elu savannis saaks jälle olla tasakaalus.

esmaspäev, 22. märts 2010

Üle hangede toob tuul lumetolmu




Tulin linnast.  Auto parkisin tagumise otsaga maja seina äärde. Süüte keerasin välja. Tuuleklaasil olid veepiisad. Mõned vedelalt ümmargused, mõned jäiselt sillerdavad. Kummaline aeg see kevad. Päike oli just just silmapiiri taha vajunud. Tema valguse järelkaja täitis taeva kaguosa punaselt särava hiilgusega. Tehniline maastik selle puna taustal joonistus välja kui osava graafiku meistritööl. Raadios mängis Metallica, "nothing else matters". Istusin autos. Mul ei olnud kuhugi kiiret. Mul ei olnud vaja midagi teha. Istusin, vaatasin, kuulasin. Tuul veda Iru korstna suitsusaba lapendavateks räbalateks neid üle taeva pillutades. Pinnatuisk liigutas lumetolmu. Maapind hõljus ja voogles justkui oleks ta elus. Traktoriga tee äärde lükatud lumevallide tippude taga keerlesid sellest lumetolmust keerised. Nende keerdumine mõjus kui hüpnootiline vurr. Raadiost kostuv muusika oli jõuline ja täis igatsust. Samuti kui minu hing igatsusest keerles. Mitte et oleksin midagi taga igatsenud. Soovunelmaid või midagi sellist. Ei. Ma ei tahtnud midagi, ma ei soovinud midagi. Ometi oli see igatsus. Huvitav tunne. Igatsus ilma objektita. Üle hangede tõi tuul lumetolmu.

esmaspäev, 8. märts 2010

Olen viiekümnene

Täna, viiskümmend aastat tagasi, sündis Kohtla-Järve sünnitusmajas poisslaps. Nimeks pandi Udo.
Viiskümmend aastat inimese vanust on üks isevärki suurus. Kahekümnene vaatab imestusega, et näe, see veel jõuab omal jõul trepst üles, ega tast enamaks vist enam asja pole. Kaheksakümnene peab veel poisikeseks. Mine sa siis võta kinni. Ise tahaks arvata et elutarkust on kogund nii mõnegi trepi jagu, aga poisikese kombel üle ühe astme kargamine ei käi ka veel üle jõu.
Seisan siis ja vaatan, kuskohas sel  päevade ja aastatega sillutatud teel  parasjagu olen. Olen ma ehk sirge teelõigu keskel. Või siis juba lõpupoole. On see tee üle mäe. Olen ehk siiamaani kõndinud ülesmäge ja nüüd on kõik puha allakäik. Ise ma küll arvan et elu on kui päikese tee taevavõlvil. Maapinnalt vaadatuna tõesti, hommikune päike on tõusval teel ja pärast keskpäevast kõrgseisu ta laskub, kuni õhtul loojub. Päikese enda seisukohast on tema tõus ja loojang vaid näilisus vaataja silmades. Tema tee ja olemine on kaugelt suuremad kui see maa pealt vaadates paistab.  Seepärast ongi, et märkimisväärse osa oma elamise ajast kulutan ma vaatamaks asjadele päikese kosmiliselt seisukohalt. Maisele jagub seeläbi  vähem tähelepanu. Võibolla liig vähe.  Aga mis siis. Need asjad mis vaimule kosutust toovad, asuvadki päikesele lähemal. Vahel olen küll veidi kimbatuses. Maiste kriteeriumide järgi polekski nagu põhjust rõõmsalt ühelt jalalt teisele karata. Pole mul luksuslikku häärberit ega märkimisväärset varandust hinge (ikka keha vist) taga. Pole mul ideaalset armastust ja terviski pole just raudmehele kohane. Nüüd küll näen et tõeline varandus on see mis mu enda sees. Et armastus pole ideaalide ja unistuste saavutamine, vaid tegelikkusest aru saamine. Et tervis on otseses sõltuvuses tasakaalust maailma suhtes. Et tarkus on oskus näilist tõelisest eristada. Raskest ülessandest jagu saamine läheb lõbusamaks juba siis, kui taipad, mis teed mööda oleks mõistlik lahenduseni jõuda. Niiet, võib hüpata küll.

Mis on siis muutunud aastast tuhat üheksasada kuuskümmend. Mäletan. Alguses oli maailm väga kirgas. Puude ja põõsaste, putukate- mutukate ja suuremate olendite askeldustest tingitud värinad ja pöörised jõudsid minuni otse, ilma enda ja teiste tõekspidamiste rägastikku läbimatta. Olingi vaid suured silmad ja suured kõrvad. Toimuv oli küll kangesti arusaamatu. Mida vanemaks, seda enam hakkas asi sõltuma  teiste arusaamadest. Et enda omi veel polnud, ei jäänudki muud kui teha nii nagu teised ütlevad. Eks see tekitas omajagu protesti ja ka tahtmist aru saada, miks asjad on nii nagu nad on. Küll paistis et inimesed olid enamasti ametis asjade toimimas hoidmise, kui olukorra mõistmisega. Kui minust sai pere isa, muutusin isegi samasuguseks. Polnud aega ega mahti elu üle filosofeerida. Elu tahtis elamist. Suud toitmist ja keha varju. Kuidagi see elu laste sünnist täiskasvanuks saamiseni ongi läinud linnulennul. Kuigi kiire ja tormakas, on see aeg mind ennast tublisti muutnud. Nagu laste kasvatamisest beebist täiskasvanuks, oleks ka mu enda mõttemaailm sama läbi elanud. Nüüd, kui enam ei kulu niipalju aega maailmast elamiseks vajaliku osa endale krabamisega, olen jälle mingis mõttes algses seisus. Olen jälle üks suur silm ja suur kõrv. On jälle mahti maailma olemisele tähelepanu pöörata. Ka siin, blogimaailmas, olen tähele pannud et nooremad tegelevad rohkem argiste probleemidega. Viiekümne ringis blogijad aga on tihtipeale filosofeerima kukkunud.

pühapäev, 7. märts 2010

Kanala ja raamatukogu

Ikka on nii et kui midagi säärast mida oled iseenesest mõistetavaks pidanud, korraga oma funktsiooni ei täida, siis pöörad sellele tähelepanu. Nii ka blogipuu on viimasel ajal palju tähelepanu saanud. Tegelikult peaks see meile õppetunniks olema. Asjad, inimesed ja institutsioonid, milledele oleme harjunud lootma, ei eksisteeri ju tegelikult meie teenimiseks, vaid neil on endil oma sisemine loogika. Kui nende sisemine loogika eeldab et me neid kasutame, siis on meil see kasutamise võimalus. Kui nende sisemine loogika muutub, siis peame ka meie ümber kohanema ja leidma enda eksistentsiks teisi mooduseid. Antud mõtet heietades jäin juurdlema ka sellele, et mis see blogipuu üldse on. Ühest küljest on see kui kanala. Kes oma mõttekese "munenud", peab ju saama sellest kuskil suure kisaga märku anda. Kui pidada primaarseks sündinud kirjutistest märku andmist, siis ongi blogipuu üks kaagutamist täis kanala. Kuid ega kõikide jaoks pole esmaseks vajaduseks oma mõtteid teistele teadvustada. Mõtted on ju ka midagi väga väärtuslikku. Ja väärtuslikku me ei loobi lihtsalt niisama mööda ilma laiali. Panem selle ilusti kirja, katalogiseerime ja paneme riiulile. Et kel iganes taolise mõtte järgi vajadus tekib, saaks seda sealt leida. Niiet, paljude jaoks on blogipuu kui raamatukogu.

Milleks aga üldse blogida. On see sõnade vahtu löömine, või hoopis vastupidi sõnavahu alt põhilise üles leidmine. Ilmselt kuidas kellelegi. Näen küll et blogimine on meetod inimesel saada kontakti oma sisemise minaga. Meie väljaspoole orienteeritud maailmas, kus põhiliseks peetakse väljaspoolt tulnud autoriteetseid teadmisi. Kus suure osa inimlikkust, nagu õigus, õiglus, väetimate abistamine ja väga suurel osal elu organiseerimine, on delegeeritud inimesest välja riigile. Kus vaimustumine on üle antud kunstile või religioonile. Kus enam inimene ise ei kontrolli oma meelte vabakslaskmist vaimsesse keskkonda, vaid laseb seda teha alkoholil või narkootikumidel. Just sellises ühiskonnas oleks hädasti vaja sellist olemise vormi kus inimene on oma olemusega silm silma vastu.

neljapäev, 4. märts 2010

Sanitar

Viis aastat tagasi lamasin peale autoavariid haiglavoodis. Seal hindasin ümber nii mõnedki oma väärtushinnangutest. Kui pole võimalust ise tõusta ja oma igapäevaseid vajadusi rahuldada, hakkad aru saama, kuidas inimesed siin maailmas omavahel seotud on. Kõige elementaarsemates asjades,  nagu et kuidas tühjendada põit, või kuidas vabaneda seedetrakti jääkidest, tuli loota teistele. Urineerimisega oli asi suht lihtne. Meesterahval pole just keeruline ka lamavast asendist pudelisse lasta. Soole tühjendamisega oli asi palju keerulisem. Nagunii olin paraja šoki üle elanud. Lisada siia veel pidevad valud ja ravimitest segaduses organism. Ja eks proovi seda teha pikali olles, kui oled terve elu harjunud potil kükitades seda asja ajama. No igatahes, see aeg kui millegipärast defitsiitne siiber minu kasutuses oli, ei tulnud sest midagi. Ja siis, kesk ööd, vaatamatta minu meeleheitlikele pingutustele tulemist takistada, ta ikkagi tuli. Kuradima piinlik oli. Lamasin seal ja mõtlesin et mida põrgut ma nüüd küll peale hakkan. No mõtlesin mis mõtlesin. Ja häbenesin mis häbenesin, viimaks rääkisin ikka sanitarile asja ära. Tema pikalt ei mõelnud, no muidugi, eks haiglas tule sellist asja ikka ette. Tõi oma tööriistad ja asus mu tagumikku kasima. Sel ajal kui oma määrdunud paljast tagapoolt tema poole sirutasin, püüdsid mõte ja keel vormida mingeidki sobivaid vabandusi või tänusõnu. Kui aga vaatasin seda naist toimetamas, hääbusid mu sõnad. Temas polnud kübetki hoiakut et ta minu jaoks nagu mingit heategu teeks. Või et see olukord ehk kuidagimoodi alandav võiks olla. Ta lihtsalt tegi seda mida oli vaja teha. Sel hetkel sai arusaam väärikusest minu jaoks sootumaks teise mõõdupuu. Enam ei sõltunud see mingist kokkuleppelisest väärikuse hoiakust, vaid võimest toimida vastavalt reaalsele olukorrale.

Kui mõned päevad hiljem suutsin kõndimisraami abil ise end peldikupotile vedada, oli see üks minu suurimaid õnnejoovastusi mida kunagi oma saavutuste üle olen tundnud.  Nii vähe on õnneks vaja.