neljapäev, 4. veebruar 2010

Musta kasti sündroom

 

Mu kallis kaasa on öelnud, küll oleks tore kui oleks selline must kast. Ühest otsast paned tooraine sisse, teisest tuleb juba pakitud toodang välja.

Väidan et inimkond jaguneb "musta kasti sündroomi" järgi kaheks. Ühed, kes neid musti kaste ehitavad. Täpselt teades mis on mis jupp, mis on tööpõhimõte, milline on konstruktsioon, millised on istud ja lõtkud, milline on optimaalne ja milline kriitiline töörežiim.
Teised, kes kasutavad musti kaste. Nad ei tea midagi mis kasti sees, kuid oskavad erinevatest mustadest kastidest organiseerida eluks vajalikke süsteeme.
Heaks näiteks on siin seesama must, või beež, või misiganes värvi kast mis on ühendatud selle monitoriga millelt seda kirja praegu loed. Vähesed kes teavad kuidas arvutikast funktsioneerib. Kuidas on elektrilised laengu jagatud, et nendega abstraktseid väljendusi tähistada. Teadmata tööpõhimõtet kasutavad arvutit paljud. Ka mina, kes ma olen tavaliselt väga huvitatud asjade olemusest, kuulun arvuti suhtes "kasti kasutajate" hulka.

"Must kast" pole aga üksnes tehniline termin. Ka inimsuhted toimivad samamoodi. Me suhtleme, teeme koos tööd, lävime seltskondlikult või sõbralikult, tihtipeale teadmata suhtluspartneri mõtteid, tema iseloomutüüpi, tema sisemist olemust. Kui  ettevõetud asjad laabuvad, kui koos on lõbus ja huvitav olla, siis puudub sisemiseks mõistmiseks ka vajadus. Oleneb muidugi kas ollakse "kasti ehitaja" või "kasti kasutaja".

Kui oled "kasti kasutaja", näed maailma ilu ja võlu nendes süsteemides mida "mustadest kastidest" ehitada saab. Alates perekonnast, üksikutest masinatest ja tehnoloogiatest koosnevatest tootmisprotsessidest, kuni erinevate ametkondade ja ministeeriumitega riigini välja. Kuidas muidu saaks organiseerida haridussüsteemi, või teostada suuri avastusi, lennutada rakett kuule. See mis kasti sees, on tehnikute rida ja omab teisejärgulist tähendust.

Kui oled "kasti ehitaja", on teisejärguline see mis toimub kastist väljas. Riik on küll vajalik, kuid oluline on kuidas inimesed end ses riigis tunnevad. On nad kõik ühe suure masina mutrikesed, või on riik vaid toetav süsteem et iga inimene leiaks tee iseenda sisemiste väärtuste juurde. Perekond on tähtis. Tõeline vaimustumine aga toimub inimese sees, seepärast peaks igaüks oma vanuses ja arengutasemes tundma end asjakohasena. Kõik peaksid tundma end oma nahas võrdseina, mitte et hierarhia jaguneks rahateenimis-, teadmiste-, või kasvõi välise ilu järgi.

Inimsuheteski võib vaimustuda sellest mis toimub inimeste vahel. Kuid võib ka vaimustuda sellest mis toimub sisimas. Olgu siis enda- või lähedase sisemaailmas.

Nagu ikka on asjad kombes kui vastandite vahel valitseb tasakaal. Kui aga millegipärast tundub et lähedane inimene tegeleb tühiste asjadega ja raiskab oma aega niisama, siis võib ju olla, et ta lihtsalt on teisest kastist.

4 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Väga sisukas.
Siin kipubki nii olema, et harva tuleb, aga see-eest väga tummine.
Inimene on ise üks suur must kast;)

Voldemar-August ütles ...

He- hee. Eks ta on jah.
Täna hommikul kui mannaputru keetsin panin kõvasti täisterajahu ka hulka. Et tummisem saaks. Sinu kommentaari lugedes tuli see puder meelde.

kaamos rules! ütles ...

Seda lugedes tuli meelde ütlemine vorstitegemise üksikasjade teadmise hulga ja vorstisöömise soovi suuruse vahel valitsevast pöördvõrdelisusest.
Kas saab nautida elamist täiesti muretult, olles ise ehitaja-niiditõmbaja? Mõtle ometi kui muretu oleks olla kasutaja, ainult kasutaja.
Nojah, sel on ka oma must pool: leht tuules, ei mingit võimalust suuna valimiseks...

Voldemar-August ütles ...

Jah ega pole et üks on parem kui teine. Või et teine on parem kui esimene. Igal omad head ja vead. Aga arvan vähe on neid kes täpselt kahe vahel tasakaalus on. Ikka on üks pooltest südamelähedasem.