laupäev, 6. veebruar 2010

Märka mind

 
Nad olid juba kaua koos elanud. Lapsed sündisid,  kasvasid suureks ja läksid oma elu peale. Nüüd olid nad kahekesi. Neil ei olnud teineteisele enam palju öelda. Et tuua kuurist puid ja mis täna süüa teha. Kõik mis öeldud, oli öeldud juba ammu ja mis ütlemata, oli ütlematagi selge.
Vahest oli naise hinges igatsus. Naine oleks tahtnud et mees teda  märkaks või nii. Lihtsalt vaataks silma sisse, mitte et huvist või asjalikkusest, vaid lihtsalt. Et mees ei vaataks tema keha, või talle otsa. Vaid et vaataks otse hinge sisse. Justkui võiks pelgalt tema vaatamisest hinges valgemaks minna. Et mees teda lihtsalt hoiaks. Midagi ütlematta, midagi üritamatta. Sellisel hetkel võiks kasvõi nuttagi. Mitte lootusetusest või ängistusest. Vaid nutta nii nagu kallataks ämbrit tühjaks. Pärast oleks olla tühjavõitu, kuid hea ja kerge. Et kõik see pisikeste ja suurte murede ja hirmude lasu mis nagu muda tiigipõhja on settinud, välja saaks. Et hing saaks jälle tiivad. Et oleks millega elu ilusate asjade üle rõõmustada. Või kasvõi selleks et end olemas olevana tunda. Tunda et naise hing on midagi mida tasub märgata, mitte et sellest mööda käijakse kui tühjast kohast, kuni viimaks isegi uskuma võib jääda et polegi seal midagi. Nii elasid nad koos pika elu. Kuid mitte kordagi ei tulnud naisele pähe et ka mees võiks märkamist vajada.



See ei ole minu lugu. Kuigi jah, eks me peaaegu kõik tunne märkamisest vähemal või suuremal määral puudust. Ka oli mul sügavaid kahtlusi selle jutu viimase lause suhtes. Tundus kuidagi liiga dramaatiline. Aga sellisena see jutt minu juurde tuli. Ja mis mul siis üle jäi, pidin ta niimoodi kirja panema. Eks idee kandvaks muutmiseks peabki teda veidi üle paisutama. Ja kuigi tegelik elu pole nii must- valge kui see viimane lause, on selles ka omajagu tõtt. Unustame tihtipeale et vajadused mis on meil endil, on ka teistel. Oled siis mees või oled naine. Kuid see ei ole selle jutu põhiline idee. Põhiline on, et elu meie ümber ei ole vaid asjalik. Me ikka võiks rohkem end pühendada lihtsale olemise ideele.

10 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Mul on sellest mehest kahju. Kui kaks inimest koos vananevad, võib tõesti paraku juhtuda, et tasapisi ei seista elus enam kõrvuti, vaid seljad teineteise poole, aga nii, et terve elu on vaid mees pidanud olema märkaja...
Brrrrrrr

Su sõnad on seekord väga terava pildi maalinud.
Just tänu viimasele lausele, see teeb loole raami ümber!

Voldemar-August ütles ...

Jah, ühest küljest, vaene mees tõepoolest. Teisest küljest, mees ise on omajagu möku ka. Kui mees oleks osand õiged sõnad leida ütlemaks naisele et tema tahab ka märgatud olla, oleks naine hakanud nägema et see tõepoolest nii võiks olla. Sest ega siis naine põhimõtte pärast mehe hinge ei ignoreerinud. Ta lihtsalt ei tulnud selle peale. Eks siin ühiskondliku mõtlemise osa ka omajagu. Ikka, mees suur, mees tugev, tema jaoks pole hingeasjad olulised. Valejutt. On küll olulised. Ega kõikidel aegadel pole niimoodi olnud et mehed nagu püütakse hingeasjadest välja jätta. Praegu on see nii, kus enamus maailmast on haaratud millegi poole püüdlemise või millegi saavutamisega. Inimeste mehelik pool kes saavutamisele lähemal seisab ongi siis põhiliselt selle püüdlemisega hõivatud ja hingeasjade jaoks lihtsalt ei jää aega. Aga see on tasakaalutus, disharmoonia. Hädad mis praegust tsivilisatsiooni vaevavad ei kao iseenesest, vaid ainult siis kui suudame ja oskame disharmoonia uuesti tasakaalu viia. Aga ega pole lihtne rääkida sellest mis hingel, eriti kui pole sellist harjumustki. Ei ole ju konkreetseid sõnu hingeseisundite väljendamiseks. Tuleb leida mõttekujundid. See polegi nii lihtne. Nõuab harjutamist. Eks minagi siin harjutan.

sjgelle ütles ...

"...mitte kordagi ei tulnud naisele pähe, et ka mees võiks märkamist vajada."
Ja vastupidi.
Nii lihtne ja selge, aga kättesaadav ainult vähestele. Nendele, kes oskavad inimsuhteid niimoodi märgata.

Mulle meeldivad Su mõtisklused.

Emmeliina ütles ...

nagu rusikas silmaauku mulle tänasel kuupäeval.

meeldetuletuseks

Bianka ütles ...

Naistel on kombeks arvata, et neil on hing ja hingelised vajadused, aga mehel pole. Sest tema on ju mees. Mees aga arvab, et kui ta palga koju toob, korralikult arveid maksab, võõraid naisi ei vaata ja naisele sünnipäevaks lilli toob, siis peaks naine ju rahul olema...

Bianka ütles ...

Peale kõige muu ma viskasin sinu kapsaaeda meemi.

Voldemar-August ütles ...

Bianka- no täpselt. Agaet. On see juhuslik inimlik lollus, tingitud hea- halva tasakaalust, või on selline mõttemall tasakaalupunktist kaugelt suurem. Et selle taga võiks ehk juba sihikindlat mõtlemise kujundamist näha.

YksikHunt ütles ...

:D
keksin siin ühe jala pealt teise peale ja hüüan HURRAA.
Olen oma tutvusringkonna naiste hulgas ammu üritanud selgitustööd teha. Teemal ka mehed on hingelised olevused ja siis vaadatakse mind nagu kuupealt kukkunut :P või hullemal juhul saan litsinime külge.
Blogiski nii mõnigi kord, meeste ja nende hingelisema poole kaitseks välja astudes, on teemat tabanud tädikeste sõimurahe teemal, mehed on vaid naist orjama ja sugu jätkama loodud.

Olenematta kas oleme naised või mehed on igaühel meist see õrn hingeke kusagil peidus. Oleneb muidugi kui paksu turvise taha seda peita püütakse, kipub ta ometi ikka ja jälle haiget saama ja tähelepanu nõutama.

Hoidke oma kaaslasi, suhtuge neisse kui iseendasse. Ja inimesed RÄÄKIGE omavahel. Looja on meile seks otstarbeks suu risti ninaalla loonud. ;)

Voldemar-August ütles ...

YksikHunt- mõistan täiesti Su HURAA hüüdeid. Ikka on hea leida tõendust mõtetele mida oled tõeseks pidanud, kuid pole neist reaalseid näiteid leidnud.
Olen ka seisukohal et hing on olemas nii mehel kui naisel. Ainult et ühiskondliku mõtlemise surve selle hingelisuse mahasalgamiseks on mehe puhul suurem.

YksikHunt ütles ...

Korrigeerin.
Minu jaoks on need näited elus olemas, ainult mu sooõed ei taha sellest miskit kuulda. Ja rõõmustan selle üle, et lõpuks ometi kuulen sarnast mõtteavaldust meeste suust. :D