laupäev, 13. veebruar 2010

Inimsuhete matemaatika- ühisosa

Kui kaks hulka osaliselt kattuvad, siis kattuvat osa nimetatakse ühisosaks. Oli vist nõnda. Matemaatikaraamatust mäletan uduselt joonist kahe ringiga mis osalt üksteise peal.
Kellegi jaoks on keeruka inimese võrdlemine matemaatika kompromissitusega suisa pühaduseteotamine. Kuid mumeelest kehtivad ühed ja samad seaduspärasused nii inimeste maailmas, matemaatika valemites, kui füüsika ja keemia seadustekogumikes. Et kui matemaatikas on ühisosa, on ühisosa ka inimeste vahel. Inimestel on ühiseid huve. Ühiseid mõtteid, ühiseid arusaamu. Kuid samuti kui matemaatilise ühisosa definitsioonis on tegemist osaga tervikust, ei kattu ka kaks inimest, kui kaks ringi, kunagi täielikult, vaid ainult osaga.  Erinevate inimestega kattuvad erinevad kohad. Erilise selgusega näen seda blogimise  juures. Ühisosa, mida tajun ühe blogisõbraga, puudub täielikult või osaliselt teises blogisõbras. Kolmandas on ühisosa hoopis kolmandas kohas. Ühisosa on see mis seob. Ühine mõistmine võimaldab teineteise väljenduspüüdlustest aru saada. Isegi kui väljendused pole just perfektsed. Nii on väga kerge rääkida kui teine sinu mõtteid pea poolelt lauselt mõistab. Kuid jäädes suhtlemises vaid ühisosa piiridesse korratakse seda mis mõlemale juba niigi teada.  Puudub areng. Arenemine hakkab pihta siis kui ühisosa baaslaagrina kasutades hakatakse tunnetama seda mis ühisosast välja jääb.

Vahel arvatakse et armastuses peaks olema hingesugulus. Inimeste ringid peaksid täielikult kattuma. Ja kui nad ka alguses ei kattu, siis tuleks täielikuks ühildumiseks üht teist kohendada. Et kattuks.
Mumeelest on see väärarusaam. Ja niikui väärarusaamadega ikka, viivad nad pikemas perspektiivis hävinguni. Kas armastajate lahkuminekuni, või võõrandunud kooselule. Füüsika seaduspärasuse järgi sarnased ei tõmbu, vaid tõukuvad. Nii on minule tuttavad paarid mumeelest eranditult kõik n. ö. erinimelised laengud. Oma olemuselt vastandid, on kõikidel aga mingi ühisosa. Võtmeküsimus siin on mumeelest, kas ühisosa kasutatakse kooeluks ning ülejäänud osa tõrjutakse, ignoreeritakse. Või püütakse ühisosa kaudu jõuda selleni mis paikneb väljaspool ühise arusaama pinda. Nii oleks minumeelest jätkusuutlik armastus tee ühisosa suurendamise suunas. Tuleks ainult eristada tegelikku ja näilist. Tegelikuses suureneb ühisosa kui jõutakse mõistmise täieliku tunnetamiseni. Kui midagi inimesest surutakse maha või tõrjutakse, on see siiski vaid näiline ühisosa suurenemine.

10 kommentaari:

Bianka ütles ...

Väga huvitav tähelepanek, et ühisosast välja jääv annab võimaluse arenguks. Sa ise kuulud nende inimeste hulka, kelle minust erinevad vaated ja kogemused pakuvad mulle huvi. Kas ma neist hakkan aru saama või midagi enda jaoks õpin, on teadmata. Vähemalt üritan.

Kahjuks olen kohanud ka selliseid inimesi, kelle puhul erinevustest pole midagi õppida. Need omadused või suhtumised on minu vaatevinklist vaadates kas ebahuvitavad või vastuvõetamatud. Sel juhul ei toimu ka arengut ja kui ühisosa on ammendunud, kaob ka põhjus suhtlemiseks.

Mul oli nooruses mitmeid sõbrannasid, kusjuures igal oli erinev roll mu elus. Kellega sidus mind sarnane elustiil, kellega oli lõbus ja lahe koos pidutseda, kellega sai elu üle arutada. Siis oli veel selliseid, keda ma pidasin endast mingis valdkonnas paremaks või haritumaks ja kellelt oli midagi õppida. Niisugust, kelles kõik omadused koos oleksid, ma pole leidnud. Ammugi mitte sellist inimest, kes oleks minuga täiesti ühesugune.

Voldemar-August ütles ...

Bianka- mõtlesin selle Sinu mõtte peale
Kahjuks olen kohanud ka selliseid inimesi, kelle puhul erinevustest pole midagi õppida. Need omadused või suhtumised on minu vaatevinklist vaadates kas ebahuvitavad või vastuvõetamatud.
Sellisel juhul on teise inimese ühisosast välja jääv Sinu enda jaoks juba käidud rada. Ainult, oled leidnud et see tee on tupiktee, ega tasu käimist. Minumeelest aga on väga tihti nii, et leiame, teine inimene on ebahuvitav. Kuid asi on tegelikult selles et me ei oska teise inimese olemisest aru saada. Meis endas puudub selle kohta teadmine ja kogemus. Ja on vist nii, mida me vaadata ei oska, seda me ka ei näe.

Ja et sellise inimeste arvukuse juures pole kahte ühesugust nii välimuselt ega olemuselt, on tõepoolest tähelepanuväärne. Tõestab seda väidet et inimene on ikka väga keeruline muster.

Bianka ütles ...

Sa oled väga osav märkama ebakõlasid. Tõesti, see, et ma teise inimese osa maailmast kuulutasin ebahuvitavaks või vastuvõetamatuks, ei lähe tegelikult kokku ka mu oma maailmavaatega. Sest üks mu juhtmõtteid on see, et iga inimene on huvitav, kui tema vastu huvi tunda.

Samas on selline olukord ikkagi aset leidnud, et ma pean teist inimest ebahuvitavaks. Üks seletus on tõesti see, et tema mõtted või kogemused on mul juba käidud rada, nagu sa õigesti märkisid. Teine põhjus, miks teise edasine tundmaõppimine ära jääb, on see, kui inimene ennast avada ei taha. Või näitab endast vaid ühekülgset pilti, olgu siis kallutatud kas pessimismi või ilustamise poole. Saad küll aru, et temas on varjul ka muud, aga ei oska või ei jaksa tegeliku tuumani jõuda. See oleks liiga suurt vaeva ja aega nõudev ettevõtmine ja kahtled, kas see kõik on vaeva väärt. Nõnda siis loobudki huvi tundmast.

Voldemar-August ütles ...

Jaa. Kui inimene end avada ei taha. Ega vägisi ei saa seda teha.
Pealegi on meie aeg piiratud. Tahame või mitte, kuid peame oma huvisid piirama.

Mõtet, et

Sest üks mu juhtmõtteid on see, et iga inimene on huvitav, kui tema vastu huvi tunda.

ma ei jaga. Kui inimene ei ole ise, vaid on ainult selle järgi mis teised on avastanud, teada saanud, tunnetanud. Siis inimesena ta ei ole huvitav. Tõsi, selliseid inimesi on väga vähe. Aga siiski on.

kaamos rules! ütles ...

Olen täiesti päri, et kui inimhuvide ühisosad kattuvad liiga suurelt, muutub kaaslane nö teiseks minaks ja kui kaua siis ennast ikka peeglist vahtida jõuad. Samas kui üldse mitte mingit kokkupuutepinda pole ,siis on raske isegi lihtsalt tuttavaks saad (autoõnnetus või muud sellist ei loe vist?.)
Ma võrdleks ühisosa hingamisruumiga. Kui ühist on liiga palju hakkab mõni inimene lämbuma, ta vajab värsket õhku, kahekesi kulutatav õhk muutub läppunuks. Kui aga mõlemad seisavad oma akna peal ja ahmivad ainult värsket tuulekest kaob side ja selle värske õhu järele minnakse üha kaugemale ja kaugemale, et mitte jumala pärast teise hingeõhku tunda.
Blogindudes on mõne kirjutajaga tihe side, mind huvitab, mida nemad ühest või teisest asjast arvavad ja lehvitan julgelt ka omi ideid, mõnel teisel juhul käin meelsasti lugemas, kuid sõna sekka ei ütle, kuna kas tunnen end liialt teadmatuna või arvan juba ette tema reaktsiooni ja mul on lihtsalt igav küsida küsimusi, millele ma vastust tean.
Mõni kirjutaja küll kisub lugema, aga pigem sellisest loomaaiahuvist. no mille pentsikuga ta jälle lagedale on tulnud..?
Samas tikun omi häid vestluskaaslasi pidama liiga enesestmõistetavaiks ning olen näiteks viimasel ajal laisk kommenteerija olnud. Pisike süütunne närib, inimesed on endiselt huvitavad - peaks neile seda sagedamini ütlema. Muidu on blogipidamine nagu kaevu kõnelemine.

Voldemar-August ütles ...

Ah et kui ühisosa liiga suureks läheb, pole ka jälle hea. Ei tea. Pole kogenud. Minuga midagi sellist pole juhtunud. See jääb minu osast välja.

Isegi kui minu blogi keegi ei loeks ega kommenteeriks, saaksin siiski paremini aru ja suuremaks sõbraks vähemalt ühe inimesega. Iseendaga.

kaamos rules! ütles ...

Kui ma nüüd hoolega järele mõtlesin, miks ma minuga liiga paljut jagavat, liigsuure ühisosaga inimest lämmatavaks peaksin avastasin, et ma vajan õudustäratavalt palju oma ruumi. Jagan asju ja tundeid, mille jagamist peetakse tabuks ning hoian end ikkagi varjus.
Võib ju olla, et ehkki ma olen endaga ise enamasti rahujalal ei suudaks ma teist samasugust inimest oma elus taluda?
Tõepoolest saab enda kohta targemaks...

sjgelle ütles ...

Kes oskab iseendaga sõber olla, see oskab ka teistega!?
Võib-olla ongi nii.
Vahel on küll väga raske endale kiituskirja anda. Kuidas sa ikka laiska ja lohakat kiidad!
Loed blogidest, kui tublid, andekad, vaimurikkad, humoorikad, heamaitselised, rikkad, noored, ilusad on teised, siis ... tahaks ka olla/ omada nendega ühisosa.
Hääd sõbrapäeva!

Voldemar-August ütles ...

Sjgelle- See oli küll hästi öeldud. Mahlakalt. Märgatava koguse kihvtise vürtsiga.

Voldemar-August ütles ...

Kaamos- Siin on nüüd väga hea näide (kui nii võib öelda) ühisosast ja sellest välja jäävast. Sinul ja minul on päris suur ühisosa (mina vähemasti arvan nii). Kuid kui ütled et vajad suurt omaruumi, on see midagi sellist mis minu ringist (tunnetatud mõistmisest) välja jääb. Küllap on see seepärast et lapsepõlves on minu vanemad olnud hõivatud oma probleemidega ja pole neil aega olnud minu vastu huvi tunda. Ei heatahtlikult- huvitatut, ega agresiivselt- kasvatavat. Lisada siia veel minu kokutamisest ja liigsest alaväärsustundest tingitud kinnisus ja võibki aru saada, et olen omaruumis suurema aja üksi olnud. Niiet olen suisa õnnelik kui keegi pea minu olemuse ukse vahelt sisse pistab ja huvi tunneb et "mis teed siin?". Sina jälle oled saanud seda agresiivset- kasvatavat külge, mille lausa loomulikuks reaktsiooniks on omaruumi vajadus. Lisada siia veel
Jagan asju ja tundeid, mille jagamist peetakse tabuks
siis ongi, et Sinu omaruumis on palju sekeldamist olnud. Pole üldse ime et rahu, vaikust ja omaetteolemist vajad.

Novot. Kui nüüd ülaltoodud mõttekäik peaks ka loogiliselt õige olema, siis mõistusega saan ma sellest aru küll. Aga omaruumi vajaduse tunnetust minus pole. Niiet selle piiri ette jään mina kohmetunult seisma ega oska ega julge sellele pinnale astuda.