laupäev, 30. jaanuar 2010

Mälestusi meemitades

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
Et juulikuu, siis oli koolivaheaeg peale teist klassi. Mitte et ma seda mäletaks, vaid nii loogika järgi. Nii palju aga kui oma nirudavõitu mäluga vähegi mäletan, siis selles vanuses mind suurt ei huvitand, mis suures maailmas minu ümber toimub. Sel ajal oli minu pärisosaks põhiliselt raamatute väljamõeldised ja see osa maailmast mida oli võimalik oma nahaga tunda või oma silmaga kaeda. Tuul vihisemas kõrvus, kui ma jalgrattal tolmustel külateedel kihutasin, või võsaveered mis vaja läbi kolada ja kivid millede otsa vaja ronida. Küll kaevanduse mäe otsast nägi kaugele.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Siis olin vene kroonus. Et kodumaale jäi maha tüdruk (seesama kes praegu köögis askeldab), siis kuidagi ei tahtnud sinna kroonu minna. Siiamaani näen vahest unes õudukaid et mind on jälle kroonu võetud. J Ä L L E %¤%#%#%#.
Ei tea mismoodi, aga kuidagimoodi see uudis ikkagi ka sinna vene kolgastesse jõudis. Eks see meid kurvaks tegi. Biitlid on siiski minu noorepõlve muusika.

3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatas 26.4.1986
Lapsed olid just, üks aastane, teine kahene, niiet elu käis ümber nende. Mis muus maailmas, jällegi pold oluline. Meelde on jäänud et kui kord metsast tulime, ülirahulolevatena suure seenesaagi üle. Keegi läks suure ringiga mööda ja väristas õlgu. Uuuh, radioaktiivne.

4. Balti kett 23.8. 1989
Seisin Balti ketis.
Arvasin et nüüd saame vabaks. Nüüd mõistan et vabanesime vaid võõrast võimust.

5. Estonia uppus 28.9.1994
Paha lugu muidugi. Nagu ikka suurte õnnetustega.
Olime hiljaaegu kolinud oma uude koju. Sellesse- samasse kus praegugi olen.

6. Diana suri 31.8. 1997
No ei mäleta. On inimesi kes suudavad mäletada täpselt mis päev midagi juhtus. Ka aastate taha. Mina ei mäleta kas mingi sündmus toimus eelmine nädal, või eelmine aasta.

7. saabus aasta 2000
Ega ole küll et see aasta oleks kuidagi teisiti tulnud kui teised. Väheke ehk. Ikkagi mäherdune number.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile  11.9.2001
Tunne oli küll et midagi olulist on toimunud. Kui ainult selles illusioonide ja propaganda segapudrust läbi näeks, miks siis tegelikult toimus.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
Suhtun sümpaatiaga tema loomingusse. Täiesti mõistetav et šõubisnesis läbilöömiseks peab tekitama ka hulgaliselt populistlikku putru. Kuid on üks lugu, mis kõigest näilisest möödapääsnuna on minu sisemusse tee leidnud. "Earth song". Mis minu tagasihoidlik isik momendil tegi, või kus ta oli. Pole mitte üks karvavõrdki oluline.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Kes seda enam mäletab. Praegu on küll väljas ilus ja päike särab. Õhtul lähen Kadriorgu valgusfestivali vaatama.

esmaspäev, 4. jaanuar 2010

Kuninga kombel



Seisatasin trepil. Toast tulnuna pani vaevalt puudelatvade kõrgusel sirendav päike nägu krimpsutama ja silmi kissitama. Vist harjumatusest. Ammu pole teist niimoodi säramas näinud. Kohevatel lumehelbetel murdus valgus vikerkaarevärviliseks, mida mitte ainult silmaga, vaid ka ninaga tajuda võis. Päikesest veidi eemal lösutasid suured sinised pilveplärakad, veidi kaugemal aga hoopiski õhulised tupsukesed.. Ühest pilvest vajusid maapinna poole kaarjalt udused vined. Ju seal sadas. Pilvest alla hõljuvad lumehelbed paistsid ka seal üleval rohkem hõljuvad kui kukkuvad. Hoopis teistmoodi kui vihmavalingud. Veidi ebatavaline oli näha taevas korraga niiväga erinevaid pilvemoodustisi. Üks kergelt helendav pilvepoiss oli end sättind taustaks raagus puuokstele, luues seeläbi eriti kontrastse pildi puu kulgemisest kesksest jämedast tüvest peeneimate raokesteni välja. Nende raokeste vahel askeldas kamp pisikesi värvukesi. Vilkalt ja väledalt sahmisid nad oksalt oksale, otsekui ilusat päeva tantsuna välja elades. Tuttav harakapaar tegi oma tavapärast tiiru, vahepeal maandudes kümnetuhande voldistele kõrgepingetraatidele. Aga. Kui puudub võimalus kontaktiks vastandpolaarsusega, polegi võimalik taibata et jalgealune endas nii suurt potensiaali kannab. Õhk oli puhas tolmust, mida suvel seal alailma hõljub. Näha oli kerge ja silm võttis kaugele. Külma kargus kõditas nahka ja ergutas kopse. Tundsin end kui kuningas. Mitte võimu mõttes, vaid seepärast, et kõik ümbrus nii majesteetlikult kaunis oli. Ennastki  tajusin vastavalt. Sellisel hetkel keeldud uskumast et elu maal võiks olla vaid juhuslike kokkusattumuste tulemus. Ju seal ikka midagi rohkemat on.

reede, 1. jaanuar 2010

Verstaposti kõrval seistes

Verstapostid panevad ikka seisatama ning vaatama ette ja taha. Mis siis et nii "verstapost" kui "ees ja taga" vaid kokkuleppelised mõisted. Mis tulemas, mis möödas. Lugesin just "Maalehest"  Igor Mangi järgmise aasta horoskoopi ja olin meeldivalt üllatunud et sisuliselt ühiskonnakriitilised kirjutised meediasse siiski jõuavad. Sellest mis järgmisel aastal tõenäoliselt juhtuma hakkab, tegin ka omad praktilised järeldused.
Samuti tegin järeldusi asjadest mis ajalisest seisukohast vaadates juba möödas.
Seistes posti juures numbritega 2009; 2010 ja vaadates tahapoole, mida ma seal näen. On olnud äraviskamiste aasta. Prügimäele on länud vanu traadijuppe ja plekitükke. Prügimäele on länud arusaamu mis tekitamas vaid hirmu, kuid kasutud mõistmiseks või tundmiseks. Nõndamoodi enda sisemusse hulga avarust juurde saanud, on olnud võimalust vaadata asju suurema pilguga. Ikka on parem ülevaade kui seisad lagedal maal, kui kesk kogutud asjade kuhilaid.Sel aastal olen lõpetanud asju mis pikalt poolikult seisnud. Olen krohvinud seinu ja aastaid lageda taeva all seisnud küttepuudele katuse ehitanud. Olen omal nahal ja selle sees tundnud et minu maailmas mind häirivate asjade parandamine käib minu enda sees.

Blogi maailm on hakanud meediat asendama. Kui mul esmapilgull tunduski et blogides on ülekaalus meelega inimeste mõtete köitmiseks genereeritud infomüra ja mulliajamine. Või siis õppimisvõimetu inimese jõuetu viha maailma ebaõigluse vastu. Kuid seegi vaid mu enda oskamatus vaadata õigesse kohta ja õiget asja. Kui natuke pingutada, võib selles maailmas näha inimeste tõeliste elude, võibolla esmapilgul ehk banaalsevõitugi, ülevust. Mis kõrgemadki kui kunstlikult kuhjatud kummardusobjektid. Seepärast suurim tänu kõigile kes lasknud näha enda sisemust. Kes pole seda valehäbist peitnud, ega hoolimatusest tähelepanuta jätnud. Aitäh!