pühapäev, 19. detsember 2010

Täna on täna

On kummaline olla üksi. Nii kummaline. Üksiolemisest olen tihtipeale unistanud, seda on minu elus minu jaoks liiga vähe olnud. Täna aga olen üksi. Ihuüksi suures majas. Kütan maja ja mõtlen, milleks seda vaja on. Et see maja on nii suur ja nii palju on teda vaja  kütta. Kui olen üksi piisaks mulle vaid ühestainsast väikesest toakesest. Mõelda vaid kui vähe puid selle soojaks saamiseks piisaks.
Üksiolemine äratab armastusevajaduse. Olles kellegagi koos ei olegi mahti seda tunnet tunda. Tunnen seda üksi olles. Tunnen kuidas vajan kedagi kõrval kes mind vaataks samasuguse pilguga nagu mina teda vaatan. Tunnen et inimene võiks olla lihtsalt mu kõrval, polekski vaja rääkida, polekski vaja suhelda. Lihtsalt teaks et ta on siin.
Täna ma igatsen rutiini. Igatsen et tõuseksin hommikul. Imetleksin päeva. Teeksin oma igapäevaseid toimetusi, kütaksin maja, teeksin süüa, teeksin rutiinset tööd. Tööd millest tean mida teha, kuidas teha, et oleks teadmine et ka homme on mul see töö ja elatusallikas. Igatsen istuda soojas teleka ees ja vaadata juba mitut korda nähtud filmi. Teades kõikke ette mis tuleb. Et kodu oleks valmis. Et midagi poleks vaja ehitada ega remontida. Vahest värskenduseks ehk veidi värvi. Et kodu see poleks midagi uhket, vaid just niipalju kui vaja on. Et koht kus olla ja et oleks soe. Et kodus oleks vaid vaja rookida lund ja koristada. Et riideid oleks vähe ja poleks tähtis millised nad on, peaasi et soojad. Et asjad oleks omal kohtadel ja neid oleks vähe. Et poleks vaja kogu aeg niipalju nende peale mõelda. Et võiks mõelda suuri mõtteid.

reede, 17. detsember 2010

Kui võrk käriseb

Vahel ta käriseb, kuidagi ootamatult. Kuigi kui see juhtub taipad et just seda oledki oodanud ja tahtnud. Kui see juhtub, tunned segadust, sest et oled arvanud et nii just peabki olema, et nii kuidas seda seni oled kogenud, ongi õige. Kuid tuleb välja et mitte, tuleb välja et kõik on olnud kaetud justkui peene musta võrguga. Võrk on olnud nii peen õhuline ja ühtesulav, et vaid rebendite ääred ja nende vahelt silma hakkav selgus lasevad aru saada, seni oled vaadanud kõike läbi varjava katte. See mis sealt alt nähtavale tuleb tundub nii ehe. Tundub tuttav, oma sisimas tunned et nii see peabki olema, nii on õige. Nähtust innustunult rebid maha kõik ja seisad siis hämmastunult selle ees. Kõik oleks justkui sama, kuid ometi mitte. Paistab sama, kuid tundub hoopis teistsugune. Mõistus on hämmastunud ja seisab tummana kõrval kui seda maailma tajud. Oo mis maailm. Nii värske ja särav. Pärast hetkelist uudsuse uimasust taipad mille poolest uus vanast erineb. Läbi katte vaadates võis asju näha. Võis näha mis on mis ja kuidas nad üksteise suhtes paiknevad. Katteta maailmas võib seda kõike tajuda. Kuidas valgus hajub ja peegeldub ja sellest tulenevalt asjade suurusi ja omavahelisi kaugusi. Kui massiivsed nad on. Suurem suurus ei pruugi sugugi suuremat massi tähendada.  Väikesed võivad olla tihedad ja omada suurt kaalu. Suured võivad olla vaid ruumitäide, kuid võivad olla ka väga olulised.
Et nähtav poleks vaid pilt asjadest, on vajalik tunnetada asjade sisu. Nende olemust. Siis tunned end maailmas olijana. Mitte vaid vaatajana.
Küllap see "käriseva võrgu" effekt ongi sellest et tõmbud endasse, eraldud maailmast, vaatad ümbritsevat vaid kui vaatemängu, unustades olla ja tunnetada olemist. Kui see jälle meelde tuleb, siis ta kärisebki.

kolmapäev, 10. november 2010

Esimene inimene

Katuse ehitasime kõrge. Liigagi kõrge. Ronisin siis sinna kõige kõrgemasse tippu ja vaatasin alla oma kodust kohta. Sellest kohast tundusid asjad olema hoopis teistmoodi kui seni olin harjunud nägema. Mõtlesin, olen esimene inimene kes selles ruumipunktis viibib. Päris uhke tunne oli.

pühapäev, 17. oktoober 2010

Valgeid raheteri on õuel

Valgeid raheteri on õuel. Hommikuti krõbiseb talla all jäätunud rohi ja puud on kaotanud oma täidluse. Nüüd nad on kui skeletid karge udu taustal. Õhk on külm ja kõle. Loodus on külm ja kõle. Enam ei kutsu hommikuti õue nuusutama lõhnu, kuulama siutsumist säutsumist ja imetlema värve. Vesi ei kutsu enam sisse sulpsatama et jahutada päikesest ülekuumenenud nahka. Tahaks rohkem sooja pessa, vatiteki sisse, kõrvad peitu, et ise oleks rohkem enda sees ega jahtuks ses kõleduses. Oh oleks ma ometi karu. Poeks koopasse, peidaks nina käpaga ja oleks ümbritseva suhtes üpriski ükskõikne.

neljapäev, 23. september 2010

Mäest alla

On nõnda, et see mis nähtav palja silmaga, on tagajärg. Põhjused on tavaliselt peidus pinna all ja nende mõistmiseks peab kasutama nägemist või selle puudumisel loogikat.

Nii ka sõltuvusega.
Sõltuvusest mõeldes torkavad esmalt silma alkoholism, narkomaania, buliimia, suhtesõltuvus jne. Kuid just, nad paistavad silma. Nad on nähtavad palja silmaga. Nad on tagajärjed. Põhjused on mõtlemise viisis. Nii teadlikus, kui selles jäämäe veealuses osas mis jääb teadvusele kättesaamatuks, kuid omab inimese elus oma suuruse tõttu määravat rolli.  Alateadvus või hing või kuidas iganes me seda ei nimetaks. Nagu bass ja rütm muusikas. Nad jäävad meloodia kõrval tahaplaanile, ometi omavad muusikas määravat rolli.
Sõltuvuse tingimuseks on suhe. Suhe kellegi, millegi vahel. Suhe kahe inimese vahel, armastus suhe, sõprus suhe, vanema- lapse suhe, rahva ja valitsuse suhe. Suhe inimese ja alkoholi vahel. Suhe võib olla vaba või sõltuv.

Alkohol. See tuntuim teatum sõltuvus. Öeldakse, alkoholism on keemiline sõltuvus, kuid kui see oleks nii, oleksid sõltuvuses kõik kes alkoholiga kokku puutuvad. Tegelikult on sõltuvuses vaid vähesed. Öeldakse, alkoholism on määratud geenidega, kuid enamasti lapsed kes on kannatanud vanema(te) alkoholismi all, hoiavad ise sellest võimalikult kaugele. Seepärast mõtlen, see on ikka mõtteviis. Ehk, idee juhib mateeriat, nagu iga asjaga. Ja kuigi ka mateeria seab ideedele omad tingimused, ei saa üle ega ümber tõsiasjast et mõte on enne tegu.
Võib öelda, alkoholism on sõltuvuslik suhe inimese ja alkoholi vahel. Kuid milline on siis vaba suhe inimese ja alkoholi vahel? Mida alkohol teeb? Et inimene üleüldse kätt alkoholi poole sirutaks, peab alkoholil olema anda midagi sellist mida inimesel on vaja.
Joobnud inimene on selline milline ta olla tahab. Kui ta tahab olla õnnelik, on ta õnnelik. Kui ta tahab olla vihane, on ta vihane. Kõik tuleks kätte kui iseenesest, ilma pingutuseta. Justkui ei peaks ise otsima teed vaid alkohol juhatab sind käekõrval sinna kuhu soovid. Kui soovid unustada, viib ta unustusse. Kui soovid ennastunustavalt lõbutseda, viib ta sind sinna.
Õnnelikuks saamise teel on tavaliselt kaks suurt takistust.
Üks, on need asjad mille üle õnnelik olla. Tavaliselt kipuvad need olema niivõrd igapäevaselt harjumuslikud et tundub tobe olla õnnelik niivõrd labaste asjade üle. Purjus inimene võib olla õnnelikult rõõmsameelne nii totrate naljade üle, kui ka kasvõi lihtsalt vastutuleva inimese üle hüüdes "oi  sõber tere".  Isegi võhivõõrale. Õnnelikkuse põhjused ei olegi ju tegelikult seitsme maa ja mere taga eikunagimaal, vaid siinsamas meie ümber olevad igapäevased pisiasjad. Kui me ise seda ei oska näha ega aru saada, siis alkohol näitab meile seda.
Teine takistus on elumured ja raskused. Isegi kui näed ja mõistad lihtsate asjade ilu, on tihtipeale piduriks et heade asjadega koos käivad ka halvad. Näiteks, täna on mul kõht täis, aga kust ma homme süüa saan. Lapsed on toredad ja armsad aga nendega on ka nii palju muret. Suvel on hea ja soe, aga talvel on külm.  Elu on nii ilus, kuid surm on paratamatu. Niiet, "Võiks ju olla õnnelik küll, kui seda muret poleks".
Halb pole midagi reeglipäratut juhuslikult meie ellu tungimas. "Halb" on duaalse maailma "hea" tasakaal. Elu ongi selline.
Alkohol eraldab hea ja halva ning laseb olla õnnelik hea üle ja vihane või kurb halva üle. Me peaks ka ise oskama olla õnnelik hea üle ja kurvastama halva üle. Kuid kas peaks halvasse vihaga suhtuma. Suhtudes millegisse viha ja ebameeldivustundega, on võimatu sellest õppida. Aga halvast on õppida samapalju kui heast. Siin on üks koht miks alkohol soodustab sõltuvust. Ta võtab võime õppida. Ja see on üks sõltuvuse alustalasid. Võimetus õppida. Kui inimese ja alkoholi vahel on vaba suhe, õpib inimene kuidas olla õnnelik ja kuidas kurbust üle elada. Edaspidi leiab ta õnnelikuse ka iseseisvalt. Kui ta aga ei õpi, siis jääbki ta oma õnnelikkust käima alkoholilt saamas.

Alkohol on egregor, nagu paljud teisedki. Tema eksistentsi aluseks ei ole tegelikult meile õnnelikuse õpetamine. Tema eesmärk on muuta inimene oma alamaks. Joobnud eufooriline õnnetunne on kui ussike konksu otsas. Kui inimene on juba konksu otsa jäänud, hakkab ta alkoholi ostma, kulutades selleks raha e. oma töövaeva. Ta hakkab alkoholist mõtlema ja sellest unistama. Kuni inimese eluenergia, ehk tema püüdlused ja saavutused, on suunatud alkoholile. Seega on alkoholi egregor saanud saagiks inimese energia. Nii nagu jahivad energiat kõik egregorid. Egregor asemel võiks öelda ka deemon. Või kui meile on vastukarva müstilised terminid siis põhjuste- tagajärgede süsteem.

Õigustatud on küsimus, miks peaksime õppima õnnelikust kelleltki nii omakasupüüdlikult. Ja tõesti ega ei peagi. On teisigi teid õnnelikust õppida. Siiski  ei tohiks lootma jääda et oma vajalikud õpetused saame kätte vaid meie suhtes heatahtlikult meelestatud õpetajatelt. Nendelt ka muidugi. Kuid, halvast on õppida samapalju kui heast. Seepärast õppigem neilt kes tahavad meil nahka üle kõrvade tõmmata. Õppigem rumalatelt, õppigem enda ja teiste vigadest. Siis saame targemaks.

Öeldakse et alkoholi küüsi langenud inimene pole võimeline sealt ise vabanema vaid vajab kõrvalist abi. Samas kui inimene on juba alkoholi alluvuses, siis kuulab ta esimesena seda kellele ta allub. Kui keegi ütleb et peaks alkoholist loobuma, siis läheb see vastuolla vabatahtlikult valitud isanda sooviga. Ikka kuulatakse esmalt selle nõu kes lähemal. Seepärast on mõttetu püüda inimest alkoholist loobuma panna. See vaid suurendab vastuolusid. Mumeelest on sõltuvuse võti õppimises.

Sõltuvus pole vaid pahe.  Sõltuvus on elu loomulik koostisosa. Elu algus ja lõpuaastad veedame sõltuvuses. Sotsiaalabi on seda nägemust ähmastanud, kuid tegelikult, lapsena ja raugana ei saa me oma eluga iseseisvalt hakkama. Sõltume teiste abist. Mees sõltub naise naiselikusest ja naine sõltub mehe mehelikusest. Rikkad sõltuvad vaeste tööst ja vaesed sõltuvad rikaste "heategevusest". On iseenesest mõistetav et laps õpib. Õpib käima, õpib rääkima, lugema ja kirjutama. Õpib teadmisi saama ja asju nägema. Õpib tundma ja kaasa tundma. Kui ta ei õpiks, jääks ta kogu eluks teistest sõltuma. Sõltuvuse võti on õppimises.

Söömine on vajalik. Ilma selleta poleks energiat liigutamiseks ega kehatemperatuuri hoidmiseks. Miks siis minnakse üle piiri kus energiat pole rohkem vaja ja üleliigne hakkab rasvana ladestuma. Stressist? See on küll universaalne seletus kuid asja olemust eriti ei selgita. Minumeelest on võti selles seisundis mis saab valdavaks kui näljatunne on kadunud ja kõht on meeldivalt täis. Rahulolu. Kui me õpiks ära iseseisva rahulolu seisundi, poleks vaja seda söömiselt saada.

Kui oleme vaimustunud seisundis kus hing sees laulab ja tunneme end universumisse sulandununa, pole see tavaliselt üksnes vaimu ergastunud seisund. Sellega käib kaasas ka tunnetuslik teadmine. Näiteks, seistes mere kõrgel kaldal, haarates pilguga lähemate lainete vahust mässu ja samas ka silmaringi ääretut laiust, tuleb vaatepildist lähtuva vaimustunud seisundiga kaasa ka teadmine ülevaatlikuse olulisusest õnnetundes. Et kui oleme oma elus vaid pisiasjadega silm silma vastu, on raske olla õnnelik. Vaimustumiseks on vajalik ülevaatlik nägemus. Näha oma elu pisiasju ülevaatlikult suures pildis.
Või kui näiteks vaimustume muusikas, tuleb sellega kaasa teadmine et harmooniaks on vajalik kooskõla ja ühtsus.
Vaimustudes armastusest saame ka teadmise armastatu isikust ja tingimustest mis on vajalikud armastuse hoidmiseks.
Kõik need vaimu ergastunud seisundi teadmised tulevad siiski vaid juhul kui ise, oma olemusega oleme ergastunud. Kui laseme kellelgi teisel sedas teha. Alkoholil, täiskõhutundel, sugutungil, valitsusel, oleme sõltuvad.

Armastus võib olla nii vaba kui sõltuvus. Sõltuvas armastuses on truudus tingimuseks, vabas armastuses tagajärjeks. Sõltuv armastus on kui vangla. Kui juba vandusid truudust, siis pead mõtlema vaid minule, olema intiimne vaid minuga, unistama vaid minust. Vabas armastuses ma tahan mõelda vaid sinule, olla koos vaid sinuga, olla seksuaalne vaid koos sinuga. Nii nagu omada saab vaid seda millest oled valmis ka loobuma, saab armastada vaid siis kui oled valmis sellest loobuma. Armastus iga hinna eest ei ole enam vaba armastus.

Tahaksin siin rääkida ka hingest. Ma nüüd ei ole päris kindel kas hing on päris õige termin. Võibolla peaksin ütlema vaim, või vahend universumi informatsioonivõrku lülitumiseks. Igatahes, pean siin silmas et inimeses on olemas teadvus, mis saab piirduda vaid sellega mida inimene teab, mida ta on kogenud. Ja on olemas võime ühenduda kõiksusega. Kes mäe otsas seistes ja üle maa vaadates on tundnud kuidas hing saab tiivad ja maist seljataha jättes taevasesse ülevusse sööstab, see mõistab. Kes elab vaid teadolevas, see keerutab selle peale näppu meelekohal. Olete märganud kuidas mõned inimesed haaravad asju kui lennult. Kuidas nende teod ja väljendused on kui pilved. Täis unistusi, kõrgelennulisi ideid ja tundeid. Miks inimene otsides väljendust või lahendusi võib jõuda tulemuseni mis on üllatus ka tema enda jaoks. Miks inimesed tulevad sõltumatult üksteisest samal ajal samasuguste ideede peale. Ka blogimaailmas võib tihti märgata kus kirjutatakse samaaegselt samast teemast.
Samas elab keegi nina igapäevastes tegemistes kinni, märkamata midagi mis oleks nägemis- või katsumisulatusest kaugemal.
Hinge ühendus universumiga on tunne mis sunnib haarama pintslit, muusikariista, klaviatuuri või mõnd muud loomevahendit. See tunne on nii suur ega mahu inimese sisse hästi ära. Tahab loominguna välja saada.Kuid mitte ainult emotsioonides ega hinge seisundites pole küsimus. Iga vaimustunud seisund kannab endas ka informatsiooni universumi harmoonilisest seisundist. Nagu nendes ülevaatlikuse- õnnelikkuse, harmoonias sisalduva kooskõla ja ühtsuse näidetes millest ennist kirjutasin. Nii pole hinge kõiksusega ühendumine üksnes vaimustus, vaid ka informatsioon. Mitte informatsioon absoluutsetest teadmistest, nagu E=mc2, või U=I*R, vaid informatsioon harmoonia seaduspärasustest. See informatsioon mis on eriti vajalik inimsuhetes. Kui suhetes eluta mateeriaga saab inimene tugineda füüsika seaduspärasustele, siis inimhinge tasemel suhtlemiseks vajab ta informatsiooni harmooniast. Et seda informatsiooni saada peab ta ise olema ergas ja avatud. Kui ta sõltub selles egregoritest, siis kõiksusega ühendumist ei toimu. Alkohooliku tüüpiliseks stsenaariumiks on jooma hakkamine suhetest tulenevatest saatuselöökidest. Kuid see on põhjuse ja tagajärje segamini ajamine. Et inimsuhted sassi lähevad on esmalt tingitud sellest et ei osata teist inimest hingega vaadata. Inimese kui jumaliku olendiga ei saa suhelda materiaalse maailma reeglite järgi. Sõltuvuslik mõtteviis on see mis ei lase hingesilmal avaneda ja siis vaadataksegi lähedast vaid materiaalse pilguga. Vaadatakse vaid selle informatsioonihulgaga mis on eneses olemas. Kui kuulatakse vaid sõnu ega püüta sõnade segadiku taga tunnetada lähedase hinge. Reeglina ei soovi keegi ju meelega halba teha. Kõik püüavad teha nii nagu nende arusaamist mööda parim tundub. Kuid sõnade mitmetähenduslikusest sõltuvalt tekkida vääritimõistmisi. Üks vääritimõistmine kuhjub teise otsa ning tekibki trots ja ebasümpaatia. Suhe on saanud saatuselöögi.
Pealegi on nii et elu õppetükid tulevad meie juurde läbi teiste inimeste. Kuidas muudmoodi saakskidki nad tulla. Kui me ei näe õppetükkides teadet meie endi disharmooniast vaid hakkame sõnumitoojaid süüdistama, olemegi jõudnud järjekordse saatuselöögini. Sellele järgnev valu alkoholiga tuimestamine on vaid tagajärg.
Et ei tekiks sõltuvuslikku mõtteviisi on väga tähtis hoida hing avatuna. Kuigi see pole sugugi kerge. Hing, kuigi nähtamatu, on väga haavatav ja saadud haavad väga valusad. Väga lihtne on pärast haiget saamist tõmbuda kaitsvasse suletusse, et teised meie hinge haavama ei ulatuks. Kuid teisipidi ei ole võimalik sellest suletusest ka välja näha. Me ei õpi kõndima kui kardame kukkumisel saadavat valu.
Kui siin kirjutasin et hing on nähtamatu, siis .. no see pole päris nii. Millegipärast on silmadest näha kas on seal hingesoojust või mitte.  Vaadake ema silmi kes oma last vaatab. Hingesoojus paistab silmadest välja. Kuid kas on keegi kunagi näinud hingesoojust purjus inimese silmades. Või vaadake selle silmi kes oma elu on täielikult põhja joonud. Kas on sealt võimalik seda soojust leida!
Nii võib sõltuvuslikku mõtteviisi diagnoosida vaadates inimese silmadesse.

Öeldakse alkohoolikul on probleem alkoholiga. Kuid see pole õige. Alkohoolikul on igasugused muud probleemid, alkohol on vahend neist probleemidest üle saamiseks. Probleemiks on alkohol lähedaste jaoks. Nende jaoks tähendab lähedase purjusolek kaotust. Eriti armastuse puhul. Sest armastus vajab seda hingesidet kõige enam. Purjus inimesega seda sidet luua pole võimalik. Nii ongi armastatu purjusolek tuntav kui millegi väga olulise kaotus.
Alkohol võib hakata olema probleemiks ka alkohoolikule endale. Kui ta mingil hetkel avastab et alkohol kes on olnud kui hea sõber ja toonud muredes lohutust, pole teinud seda heast südamest vaid puhtast omakasust. Saamaks endale alkohooliku eluenergiat. Selle momendi ära tabamine võib alkohooliku tsüklist välja tuua. Kui ta aga seda ei märka, viib trepp lõpuni alla välja.

Et sõltuvusest aru saada tuleks kindlasti vaadata ka sõltuvuse vastandit, ehk vabadust. Vahel öeldakse vabadus on piirangute puudumine. Ma pole nõus. Piirangute puudumine viib varem või hiljem hävinguni. Näiteks võiks tuua piiranguteta tarbimine, või söömine. Mumeelst on vabadus seaduspärasuste tundmine ja järgimine. Ori ei tunne seaduspärasusi. Ta teeb nii nagu talle öeldakse. Vaba metsloom teab kus ja millal ta võib rahulikult süüa ja kus ta peab ettevaatlik olema. Ta teab kuidas hoiduda külmumisest. Milliseid tingimusi on vaja soo jätkamiseks. Millal tuleb tulekahju või maavärin. Inimene ütleb et looma juhib vaid instinkt, kuid see on naivism. Vaba loom on hingega ühenduses universumi infosüsteemiga täpselt samamoodi kui ergastunud inimene. Tal pole ainult võimet intuitiivset teadvuse tasandile tuua.
Koduloomal pole need teadmised vajalikud. Teda kaitseb ja söödab inimene. Vastutasuks võtab ta tema elu või elutöö.

Samavõrd kui on oluline inimese vaba tahe, on oluline ka tema keskkond. Kas keskkond soodustab või takistab sõltuvust. Kas keskkond soodustab seda et inimene tunneks ise oma võimaluste ja piirangute ulatust ja põhjust või õpetatakse teda järgima seadusi nende toimemehhanismidest tegelikult aru saamata. Kas inimest õpetatakse nägema või õpetatakse teda sõna kuulama. Kas väärtuste loomise ja jaotamise süsteemid on inimesele nähtavad ja arusaadavad või toimetatakse jaotamist suletud uste taga. Kas sõltuvusse langemise võimalused leiavad meedia poolt sisulist kajastamist või räägitakse sõltuvusvahendeist põhimõttel pole olemas halba reklaami, peaasi et asjast räägitakse.
Imestan ikka vahest kui ilusa ja südamliku algusega on viinareklaamid.

Sõltuvus kõige laiemas plaanis on ilmselt sõltuvus elust. Elust just sellisel kujul kui ta meil parajasti on. Iga muutus oleks ju selle olemasoleva elu kaotamine ja uue elu vastuvõtmine. Kui ütlen sõltuvus elust, mõtlen püüdu iga hinna eest säilitada seda elu mis momendil on. Et me oleksime võimelised arenema peame olema valmis et iga järgmine arenguetapp võib suuresti muuta meie senist elukäiku. Peame olema valmis eelnevast lahti laskma. Selleks et midagi saavutada peab olema valmis sellest loobuma.

kolmapäev, 22. september 2010

Kuidas me pojaga küttepuid saagisime

Saagisime pojaga küttepuid. Mina saagisin ja poeg tõstis ette. Noh seepärast et tõstmine on raskem töö, saagimine jälle vastutusrikkam. Siis on nii et saagija on juskui põhitööline, ettetõstja aga abitööline. Kui olime mõnda aega niimoodi saaginud, tuli mul korraga see ohjade käest andmise mõte pähe. Noh et tuleks nad ikka enne käest anda kui nad käest pudenevad. Siis pole enam seda kes neid üles korjaks. Noh, sest oskusi ju pole. Ütlesin siis et näe, käsi väsinud, sae nüüd sina, mina tõstan ette. Paistis et poisile see asi meeldis. Ajas kohe rinna kummi ja sirgus tolli jagu pikemaks. Oli ju nüüd tema põhimees.
Ega mulle see tema saagimine hästi ei meeldinud. Midagi ta ikka tegi valesti. Püüdsin aga mitte kobiseda, sest mis sa ikka õiendad, kui isegi täpselt aru ei saa milles asi. Asi aga oli tegelikult väga lihtne, kui olin järele mõelnud. Saag oli nii jämedate puude jaoks natuke nõrgavõitu ja kippus alailma kinni jääma. Kui mina saagisin, püüdsin hoida et mootori pöörded ei langeks. Poeg aga surus takka niiet saag alatihti pea et seisma jäi.  Elektrimootoriga on aga see lugu et kui ta pöörlemist alla normaalpöörete takistada, siis ta läheb kuumaks. Niiet kui talle ülekoormust anda, peaks ta pärast seda pikemat aega puhkama- jahtuma, muidu on oht et lühiskeerud kõrbevad sisse ja siis sest mootorist varsti enam üldse asja pole. Kui aga mootorit normi piirides koormata, võib sellega pikalt ja pidevalt tööd teha.
Mõtlesin et sama süsteem kehtib ju inimeste kohta ka.
Eks ma siis isegi olin vatuke vihane poja peale et ta seda mootorit niimoodi piinas. Pärast aga taipasin et kust poeg seda võis teada et asi niimoodi on. Ma ei olnud talle seda ju öelnud.

esmaspäev, 13. september 2010

Nähtamatud inimesed

Ei ole midagi lihtsamat. Avad silmad ja vaatad. Majad, autod, puud, inimesed. Kuid ärgem laskugem illusioonidesse. Silm on meid järjekordselt petnud. Tegelikult on inimene enamus ajast nähtamatu. Õnneks küll on inimesel vaba tahe ja ta võib valida. Olla nähtav või nähtamatu.

 Kui inimesed on veel päris väikesed, võib näha millised nad on. On näha kui nad on õnnetud, sest siis nad nutavad. On näha kui nad on rõõmsad, siis nad naeravad. Näha on soove, vastumeelsust, hirmu, armastust ja ahastust. Kõik on nähtav.
Siis, kuskil umbes selles ajas kui inimene hakkab enda eksistentsist teadlikuks saama, muutub kõik. Inimloom muutub üha enam ja enam keskkonnaga ühte tooni. Ühtemoodi muutuvad hoiakud, riietus, jutud ja oh õudust, mõttedki. Kuni viimaks lahustub lõplikult.
Ühest küljest on see hea. Maailm pole mingi paradiis. Siin on küllalt neid kes inimlikust toiduks tarvitavad. Ja neid kes puhtast kadedusest nähtavat inimest poriga loobivad. Sest. Nähtav inimene on ilus. Ta särab nagu pärl. Kui keset seda maskeerumist ja ühtsulamist võib kergesti pea kaotada ja ära eksida, siis nähtavad inimesed muudavad amorfse keskkonna reaalsemaks, tajutavamaks.

Tegelikult on ju kogu nipp vaatamises. Kui ei vaata, siis ei näe. Kui ei näe, pole ka ise nähtav.  Vaatamine on vaevanõudev tegevus. See nõuab aega, keskendumist ja iseenda avamist. Kinnise silmaga ei näe midagi.
Et näha, tuleb vaadata endast välja. Kui vaatame vaid seda mis enda sees toimub. Millised rektsioonid e. emotsioonid meie enda sees asjade toimumisele on, siis välja me ei näe.
Kergem võimalus on teada. Teadasaamisvõimalusi on ometi nii palju. Raadio, televisioon, raamatud, internett ja külajutud. Nii palju on neid kes teavad kuidas asjad on. Misjonärid teaduse ja religiooni poole pealt. Autoriteedid, kõrgemalseisvad organid, parteid, pleenumid. Internett on täis tarku kommenteerijaid. Tunduvalt lihtsam on öelda kuidas asjad on, kui panna inimene nägema. Koolis ka õpetatakse meile teadmisi, mitte nägemist.
Kuid siiski on neid kes nähtavad. See pori asi on ka sedapidi et loobitakse enamasti neid kes alles pürgivad nähtavuse poole. Kes on juba nähtavaks saanud, selle pihta muda enam ei lenda. Ja kui mõni üksik määrdunud larakas tulebki, siis kinni ta sinna enam ei jää.
Nähtav olemine annab võimaluse maailma omal nahal tunnetada. Ükski asendustegevus nagu alkoholism, narkomaania, või lihtsalt maailmale selja keeranuna naudingutele andumine, ei anna seda tunnet. Tunnet mis paneb inimese end inimesena tundma.

reede, 10. september 2010

Mina ploomid ja pilved

Käisin juba ammu neid piilumas. Olid ikka veel väikesed ja rohelisevõitu. Kuni saabuski see kauaoodatud hetk mil pehmuse prooviks pigistatud ploom pihku jäi. Mis siis muud. Mis peos sees suus. Nüüdseks on ploomikõhutäisi saanud juba üsna mitu. Vitamiinirikas ja .. seedimine käib ka palju libedamalt läbi. Ükspäev kui jälle ploomioksa küljes rippudes ploome suhu toppisin ja nende mahlast sisu lutsides kive välja sülitasin, jäin pilvi vahtima. Mälusin aga ploome ja vahtisin pilvi. Kuidagi tuttav oli see asi. Ei, mitte pilved, need on alati uued. Ka mitte ploomid, kuigi jah nende maitse oli ju üdini tuttav. Aga just see kuidas ma seal seisin, ploome sõin, pilvi vahtisin ja mitte midagi ei mõelnud.

neljapäev, 5. august 2010

Loll lind

                            Poja foto.
Üks lind tegi veidraid lennumanöövreid. Kuuri räästast meeter horisontaalset lendu, siis meeter peaaegu otse üles, siis samapalju alla, jälle meeter horisontaalset lendu ja maandumine garaaži katusel. Mõne hetke pärast sama tee jälle tagasi. Ja nii mitu korda. Vaatasin ja imestasin et mis sel linnul küll nüüd viga on. Pärast küll taipasin, viga oli minu arusaamises. Pesa oli sealsamas. Ju ta õpetas pojukesi oma eeskujuga lendama.
Kui oma kodu ostsime, oli see üks vana klassikaline talumaja. Elamise osa tehtud palkidest, kivivoodriga. Paekividest rehetuba, mis oli juba kuidagi ümber ehitatud. Ja laut. Sõnnikut vedasime sealt mitu kärutäit välja. Aastate jooksul oleme siin palju ehitanud. Kogu rehetoa ja lauda osa on saanud uue olemise. Teisele korrusele said uued toad. Ehitamine on käinud ikka kogu aeg. Jupi kaupa. Alguses oli see huvitav. Kui mingi osa jälle valmis sai, oli rõõmu kuipalju. Tasapisi on see aga hakanud tüütama. Üks töö ja töö kogu aeg. Enam ei viitsi, ei taha ja ega enam ei jaksagi. Palkmaja osa aga oleks ka tahtnud teha. Katus na viletsavõitu, alumised palgid mädad ja soenduseta põrandast puhub tuul läbi. Kaalusime küll kergeid kosmeetilisi parandusi. Aga kõige õigem oleks olnud kõik maatasa lammutada ja uuesti teha. Tulemus parem ja .. lihtsam ka. Mõtlesime küll naisega et ei. Meist jääb see tegemata. Lepime nii nagu ta on... kui just lapsed ehk kunagi võtavad teha. Kunagi .. jõudis nüüd kätte. Poeg ütles et tema teeb. Ise teeb, oma raha eest. Et alumine korrus jääb köögiks ja suureks toaks. Teisele aga ehitab tema oma pesa. Einoh, tubli muidugi et ta selle raha on mõistnud kokku korjata. Ja tubli et on ettevõtmist. Meil tema vanuselt küll niipalju raha polnud et midagi ehitada. Teisalt, meil oli siis juba pere, lapsed ja elasime täitsa omal käel. Mitte papa mamma selja taga. Raha on olnud just niipalju kui hädavajalikuks vaja. Ikka on olnud plaane ja unistusi rohkem kui võimalusi ja kulutusi on saanud teha vaid hädapärasuse piires. Poeg aga on raha kogunud. Nojah, tema ju pole ostnud koduks vajalikku tuhandet pisiasja ega täitnud sahvrit, keldrit ega küttepuukuuri. Meil sulab raha näppude vahelt, temal aga koguneb ja peab mõtlema mida sellega ette võtta. Eks tal siis ole teised eluülessanded kui meil.
Nojah. Lammutamisele-ehitamisele minevas osas aga olid meil köök, eestuba ja poja tuba. Igal pool kapid, lauad, toolid, riiulid, lillepotid, panipaigad. Kappides noad kahvlid avajad sulgejad varuvõtmed kindad sallid igatsugu riided käärid tangid ja taignarull. Arvutud pisiasjad olid leidnud endale aastate jooksul koha kus olla ja kust me teadsime neid otsida. Kõik see oli vaja kuhugi panna, kõik see pidi leidma endale uue koha, ja et me teaksime neid sealt leida, mitte et nad kasutult kastides seisaksid. Sest kõik see oli ju meie sissejuurdunud elu. Olime nende pisiasjadega harjunud ja elu ilma nendeta oleks tähendanud elamise totaalset ümberkujundamist. Agaet, on nii, et kodu pisiasjade kohta ja kasutamist määravad selle kodu loojad, ehk meie naisega. Lapsed, kui nad veel on lapsed, on kodu kasutajad. Nii siis oligi et kõik need tuhat pisiasja pidime meie naisega ümber tõstma. Poeg sõpradest lammutusbrigaadiga aga kiirustas takka et korjake juba ära, lammutada vaja. Siis oligi et ühest otsast seinad juba kukkusid, meie aga ikka tõstsime riideharju ja vaipu.

Tuleb tunnistad et lammutamine läks neil kiiresti. Noortel ikka jõudu palju ja sentimetaalsed pidurid mis näiteks mind oleks tublisti pidurdanud kauaegset elukeskkonda lõhkuda, neile ei mõjunud. Tapeet tuli robinal seinast ja põrandalauad kaardusid üksteise järgi naginal oma sissejuurdunud kohtadelt. Laudade vahelt ja sopikestest, õnarustest keerles õhku meie ja teiste seal ammu elanud inimeste tolmu, lõigatud varbaküüsi ja kõõma. Kõikjal hõljus majasoppidesse settinud inimeste lõhnu ja ammu mõeldud mõtteid. Seinalt kus olid rippunud riiulid langesid lauad ja lagi mida olin aastaid voodist põrnitsenud, langes kolinal. Pliit mille ääres olime olnud nii palju oma elamise ajast, keetnud ja praadinud, millelt pühkinud tolmu ja rasva, seisis nüüd keset seda hävingut ja tolmu. Oleks tahtnud minna ja tolmu harjaga pühkida. Mõtlesin et näe, soemüüri pole ammu tuhast puhastanud, peaks vist tegema. Kui ekskavaator pliidi ja korstna maatasa tegi, olime meie naisega kodust ära. Vist oli nii paremgi. Endisest köögist oli saanud nüüd täitsa tühi plats. Kui kergelt ja kiirelt kadus see mis selle keskel elades tundus nii iseenesest mõistetav. Mis polnud enam asjade kogum, vaid elamise harmooniline süsteem. Samuti kui on süsteem loodus. Sealt pole võimalik eraldada mingit osa, vajalik on tervik. Pole võimalik köögist eralda näiteks kraanikaussi, või nõudekappi, või lauda ja toole.
Mõtlesin et selle lammutamisega ei kadunud mitte ainult kivist ja puust konstruktsioon, vaid ka mingi eluetapp oli saanud läbi.
Kui poeg selle ehitamise ideega välja tuli, oli meil naisega üksjagu kahtlusi ja kõhklusi. Tähendas see ju ka muuhulgas et majalt kaob ajutiselt üks sein. Mis juhul kui enne talve seda kinni ehitatud ei saa, pole mingitki lootust soojale kodule. Pole lootust kasutada veevärki külmas majas. Kas poeg ikka jõuab enne külmi niikaugele. Ise ta arvas küll. Et, mis see siis ära ei ole, ikka jõuab. Oleks poeg meie senistest ehitamistest aktiivselt osa võtnud, oleks meie hirmu vähem. Aga seni oli ta vaid harva suuremate asjade puhul appi tulnud. Mis aimu tal võikski olla kõigist neist pisikestest asjadest mis sellise töö käigus kõik ette tulevad. Teisalt, kust sa seda kogemust ikka saad kui tegemise käigus. Poja projekti ärakeelamine jätaks ta ilma nende kogemuste omandamisest. Kumb siis on olulisem. Kas lasta poja algatusvõimel areneda, või riskida võimalusega talveks külma kätte jääda. Ja eks ta teha oleks niikuinii vaja. Nooh, senisest kirjapandust on juba selgunud kumma võimaluse kasuks otsustasime.
Asjal on küll veel üks tahk. Kui ennist kirjutasin et otsustusi kodu pisiasjade kohta määravad kodu loojad, ehk meie naisega. Siis nüüd selle ehituse läbi saaks ka poeg kodu loojaks. Mitte nüüd nii kohe hoobilt, aga see oleks selle algus küll. Ühest küljest on see ju suurepärane. Teisalt tunneme naisega end veidi troonilt tõugatud kuningapaarina. Olgugi et perekond pole diktatuur, vaid üks suur teineteisega arvestamine, on siiski ohjad tavaliselt kellegi käes. Kui oled neid ohje väga palju aastaid hoidnud, pole üldse lihtne neid käest anda. Isegi kui tahaks. Kas ma tahan? Ei tea. Mõistusega saan aru et kunagi peab see toimuma.
Noh, lammutamine läks lihtsalt. Ehitamine aga enam mitte nii hoogsalt. Paratamatult on vaja tervet hulka kogemusi ja teadmisi. Töövõtteid ja oskusi. Nii et poja esialgne plaan et tema kõik üksinda teeb, tähendab nüüd seda et keerulisemaid asju teen ikka mina. Olen nagu kahevahel. Ühest küljest on minul neid kogemusi mida pojal pole ja rumal oleks et poeg peaks jalgratast leiutama. Teisalt tunnen et oma otsustustega ehitusse sekkumisega võtan pojalt ära seda "kodu looja" tunnet ja vastutust. Peaksin rohkem olema nõuandja ja õpetaja kui otsustaja ja tegija. Aga ma hästi ei oska. Olen olnud otsustaja ja tegija nii pikka aega.
Kui poeg oma brigaadiga lammutustöid tegid, sattus meie õuele üks lind. Koperdas teine seal inimeste ja asjade vahel ega pannud sugugi plehku nagu üks õige lind peaks tegema. Noh, oli näha et ta on veel üsna nooruke. Alles pesast välja saanud. Lennatagi veel õieti ei oska. Ju ta oli kukkund sealtsamast pesast millest loo alguses juttu oli. Tõstsime ta siis kiviaia otsa et keegi talle kogemata peale ei astuks. Natuke ta seal soputas tiibu, siis tegi väikse lennu. Esialgu küll vaid allapoole, aga lend seegi. Pärastpoole me seda lindu enam ei näinud. Loodame et läks kõik hästi ja ta õppis ka ülespoole lendamise ära.
Pärast lammutuse lõppu istusime pojaga selle platsi ääres ja poeg küsis. Et kuidas on, kas on kahju ka et seda kohta enam polegi. Viisist kuidas ta seda küsis tundsin et ka tema tundis sisimas kurbust. Mõtlesin siis et olgu nende teadmiste, kogemuste ja vastutustundega kuidas on. Nad tulevad kui on aega ja võimalust. Kõige olulisem et süda oleks õiges kohas.

neljapäev, 29. juuli 2010

Puhkus partide ja koeraga


Ikkagi jube tore on puhata.

Mis siis et vaid kolm päeva. Mis siis et nõnda vähe. Tööandja, mina ise siis, rohkem ei andnud.
Kuid millised kolm päeva. Enamus ajast vedelesin voodis ja mitte midagi ei teinud. No tõesõna, kohe mitte midagi. Olin juba peaaegu unustanud mis tunne see on. Aga .. kohutavalt hea tunne. Järjekordselt leidis tõestust tõsiasi et mõtlemiseks on jõudeaega vaja. Inimene kes pidevalt nagu orav rattas keerleb, ainult arvab et mõtleb. Tegelikult on mõttetegevust immiteeriv protsess vaid suure masinavärgi kasutuseeskirja fragmendid. Tõeliselt mõtlemiseks on vaja kõigest kõrvaleastununa kaugusse põrnitseda.


Kauguses aga ujusid pardid.


Tegelikult algul märkasin vaid paari parti. Olles vaid hetkeks kõrvale vaadanud, oli parte juba rohkem. Asi tundus imelik. Kuidas nad nii äkki sinna said. Veel hetk ja asi sai selgeks. Nad vupsatasid välja vee alt. Nagu õngekorgid. Vups ja vups. Varsti oli neid terve trobikond. Vaid hetk hingetõmbeaega ja pardid sukeldusid uuesti. Järvepind oli jälle tühi. Päris tükk aega. Siis .. vups ja vups, mõni lind oli kala ka saanud. Seda osavalt õieli nokaga žongleerides, kugistasid nad kalad alla. Just kugistasid, sest närida nad ju ei saa. Mõtlesin kui keeruline oleks vingerdavat kala süüa kui poleks kaht kätt, nuga ja kahvlit. Ainult nokk. Poleks üldse lihtne.


Huvi pärast lugesin kaua pardid vee all on. Sain nii keskmiselt seitseteist sekundit. Ja üsna tihti vupsasid nad välja sukeldumiskohast märgatavalt kaugel. Osavad ikkagi. Pääsukesed kes järve kohal putukaid püüdsid näiteks ei sukeldunud kordagi. Näe. Kellena oled sündinud, nii pead ka elama. Kui oled mais, siis hõljud terve elu vaid tuule käes.


Kui seen, põrnitsed metsahämaruses puude varbaid.


Üks partidest viljeles omapärast kalapüüki. Pistnud pea vaid mõneks hetkeks vee alla, oli tal üha uuesti ja uuesti kala nokas.


Üks teine part märkas seda ja proovis esimese sabas ujudes sama tehnikat kasutada. Kui esimene napsas üha uue ja uue kala, siis sabarakk ei saanud midagi. No loogiline ju. Eks ole meil inimestelgi nõnda. See kel on taiplikust midagi ette võtta saab kala. See kes vaid ahvib, jääb tühja pihuga.

Kogu see tegevus järvel ilusa tuulevaikse ilmaga meenutas kangesti idülli. Päike paistab, peegelsile veepind ja ujuvad pardid. Kuid ometi polnud see vaid ilu ja kaunidus. Üsna mitmed järves ujuvad kalad jätsid oma elu. Kalaparvesse, kes olid juba jõudnud üksteise seltskonnaga harjuda, jäid tühjad kohad. Vee kohal lendlevatest putukatest paljud ei näe enam kunagi päikesevalgust. Me ei tohiks seda unustada ega lasta end näilisest idüllilisusest petta. Elus on alati kaks poolt. Samamoodi ei saa pöörata tähelepanu üksnes halvale. Siis me ju ei näekski, kui ilus maailm tegelikult on.

Eeh, tagumik sügeleb.


Vaatasin kuidas pardid järvel ujuvale parvele hüppasid. Foto pole küll kõige parem, aga hetke jäädvustus väärib ka kehvemat pilti.


Eks proovige ise veest üles enda peast kõrgemale tasapinnale hüpata. Minu järjekordne kummardus partide osavusele.

Aga, ilus puhkus oli.


Kohtusin inimesega kellega oli tõeliselt huvitav rääkida. Miks seda küll nii harva juhtub! Võibolla pärlid peavadki haruldased olema. Siis oskame hinnata nende erakordsust.

Proovisin ka siia otsa ronida.


Jõudsin vaid siiamaani.

Ehk siis vaid poole peale. Eeeh, argpüks.
Koduteel lehvitas mulle üks koer.

laupäev, 10. juuli 2010

Kivi kõrval meres

Loksun meres. Lained, mis merelt maa poole tüürides mind üles alla kiigutavad on just sellised laisapoolsed niikui inimesed tänase kuuma ilmaga. Niiet loksumine on minu meres olemise kohta just õige nimetus. Koos minuga loksub vees veel veidi vetikaid ja pisemat prahti. Ainult kivi mille kõrval ujun, ei loksu üldse. Seisab kindlalt oma kohal. Natuke kivist on üle veepinna, nii parasjagu et ainult kõige kõrgemad lained sest üle ulatuvad. Väiksemad ainult limpsivad kivi külgi. Katsun, et üsna siledaks on nad selle limpsinud. Allpool veepiiri on kivi kaetud vetikatega, ülalpool jälle millegi libedaga niikui tatt. Vaid veepiiril olev osa tundub kivil puhas olema. Kivi paistab üsna suur. Nii suur kivi kaalub kindlasti mitmeid tonne. Ükski elav olend sellel planeedil ei jaksaks sellist mürakat liigutada. Kivi on kõva. Ja kindlasti ka üsna vana. Molekulid, millest kivi koosneb, on päris kaua aega külg külje kõrval olnud. Kõik teised molekulid, nagu vee molekulid, molekulid millest koosnevad vees hulpivad vetikad, õhus lendav kajakas, liiva molekulid, minu molekulid, on pidevas liikumises. Nad liiguvad maailmas ja üksteise suhtes. Vaid kivi aine osakesed on ühe koha peal ja teineteise kõrval kõik see aeg. Loksun meres nii umbes viis minutit. Siis hakkab jahe. Kujutlen veel korraks kuidas oleks kivi kombel seista siin meres terve päeva. Lained tulevad ja lähevad. Väikesed kalamaimud ujuvad mööda. Mina ainult seisaksin. Seisaksin terve päeva. Siis terve aasta. Mere läheks jäässe. Siis sulaks jälle üles. Pilved tuleksid ja läheksid. Päike käiks üle taevalae rohkem kui kolmsada korda. Mina ikka seisaksin. Huvitav, kui kaua see kivi on siin meres olnud. Kindlasti aastasadu. Mis tunne see küll oleks ...

neljapäev, 3. juuni 2010

Taevased luited

Üks mesilane lendas võilillelt võilillele. Ühel õiel mida ta külastas aga oli teine mesilane juba ees. Viivuks tekkis rüselus. "Kus sa ronid. Vabu õisi kuipalju. Tõmba vehkat." Ja tõmbaski. Soe oli. Polegi ammu olnud nõnda soe et riideid vaja poleks. Osad võililled õitsesid, osad puistasid juba udemeid üle õue. Ja alles mõned päevad tagasi olin siin niitnud. Jaaa, võilill on kiire. Selles vist ongi tema edu saladus. Oleks eestlased ka nii kiired.
Mingi lõhn oli. Natuke rohu, natuke lillede ja natuke sooja looduse moodi. Pole ammu seda lõhna tundnud. Eeeee, vist lapsepõlves viimati. Ei tea kas loodus polegi vahepeal lõhnanud. Või äkki, mine tea, on asi minus.
Kuskil toksis suruõhuhaamer. Ja kuskil mürisesid masinad. Muidu oli päris sumbe.
Pilved olid taevas. Kuidagi tuttavas vormis. Kus olen seda varem näinud. Aaaa.. . Liiv mere põhjas. No täitsa sama moodi. Egas asjata öelda et kuidas taevas, nõnda ka maa peal.

teisipäev, 1. juuni 2010

Minu raua tükkideks tegemise masin


Jätkates A.I.V.O. algatust "seiklusjutte meestest ja masinatest", kirjutan siin oma metalli lõikamise masinast. See mul oma tehtud. Täpselt selle tegemise aega ei mäleta, aga üle kahekümne aasta tuleb küll. Ega muidu seda juttu poleks tulnudki, aga juhtus täna nii et oli vaja suuremat metallitükki mitmeks väiksemaks saada. Kõõritasin siis selle pingi poole. Ammu pole teist kasutanud. Tükk aega on ta siin väljas vihma käes olnud. Teab kas töötabki enam. Väiksemad asjad saab relakaga tehtud ja ju ma siis ammu polnud midagi uut ja suurt ehitanud. Tõsi ta on. Omal ajal sai päris palju töö tegemise riistapuid valmistatud. Ammuaega aga enam mitte. On olnud nende riistapuude kasutamise aeg.
Nügisin siis seda massinat natuke. Ja-ah, kiilrihmad on rataste külge kinni roostetanud. On tõesti palju aega viimasest korrast. Kahtlane värk. Ei, mis seal ikka. Proovime. Rabasin juhtme pihku ja suundusin pistikupesa poole. Oot- oot. Enam polegi siin. Õige jah, sai seda elektrivärki ju vähe moderniseeritud. Nüüd pesa teises kohas. Mnjah. Panen siis sinna. Aga .. sikutad mis sa sikutad. Kakskümmend sentimeetrit jääb puudu. Sügan kukalt. Tooks pikendusjuhtme või .. . See seal ka ümber mitme setme asja kasutuses. Eh, lihsaim vist see kakskümmend sentimeetrit masinat liigutada. Rabasin kinni ja sikutasin. Ei tule. No muidugi. Masina jalad on viis sentimeetrit maa sisse vajunud. Tuleb vist kümme aastat ära küll mil teda viimati liigutasin. No kangi abiga sain maa sisse juurdunud masinavärgi uuesti pinnale. Sikutasin uuesti. Ikka ei tule. No mis värk! Ennevanasti sai küll teist siia ja sinna tõstetud. Miks ta nüüd enam ei tule. Salamisi hiilis ligi mõte et äkki on asi minus. Ju siis pole seda rammu mis enne. Aga .. hea et kaduma läinud rammu asemele on väheke mõistust siginenud. Kangi ja vähendatud hõõrdumiseffekti e. libisemise abil sain ta siiski sinna kus tahtsin. Ja tööle läks ta ka. Sain vajalikud asjad tehtud. Tuju kohe tõusis kuidagi. Kui see vana pink siin veel asja eest on. Olen asja eest veel ehk minagi.

Üks asi jäi mõtteisse mõlkuma. Mul oli raske seda tööpinki liigutada. Mitte selles mõttes raske niikui siin ennist kirjeldasin. Et musklirammu vähesus. Liigutada midagi mis igapäevases elu on pikki aastaid ühe koha peal olnud. On raske. Kas või kakskümmend sentimeetritki. Näe, selle ajaga olid tööpingi najale puud kasvanud. Nüüd peavad nad omapäi hakkama saama.

kolmapäev, 24. märts 2010

Savannis kus kuldsed lõvid ja hõbedased tiigrid

Elu savannis pole kerge. Head mahlakat rohtu kasvab vaid üksikutes paikades ja selle kättesaamine on seal jahtivate kiskjate tõttu riskantne ettevõtmine. Et ellu jääda, tuleb olla ettevaatlik. Kui aga rohusööjad on ettevaatlikud, on ka kiskjate toiduhankimine raske. Kiskjate pere peab alailma tühja kõhtu kannatama. See ei meeldinud kiskjatele sugugi. Siis oligi, et ühel heal päeval tulid kiskjad esmapilgul suurepärasele ideele. Nad kuulutasid, kogu võim savannis kuulub rohusööjatele. Rohusööjatele oli see väga meeltmööda. Nad tundsid end nüüd oma maal peremeestena. Enam polnud vaja peitu pugeda. Enam polnud vaja kiirelt toidupalukest krahmata. Uhkelt jalutasid loomad  merelainetena lehvivatel heinamaadel ja krõmpsutasid muretult rohtu. Nad läksid priskeks ja nende karv hakkas läikima. Kuna rohusööjad polnud enam ettevaatlikud ja  priskus takistas nende kiiret jooksu, said kiskjad nüüd suurema vaevata jahti pidada. Ka nende karv hakkas läikima ja neid sai palju. Ühel, mitte enam nii heal päeval, sai selgeks, et kui asi samamoodi edasi läheb, murravad rohkearvulised kiskjad maha viimase kui ühe rohusööja ja surevad siis ise ka nälga. See oleks savannielu lõpp. Siis ei jäänud muud üle, kui et rohusööjad pöördusid kasina elu juurde tagasi. Palju kasinama kui enne Suurt Segadust. Et elu savannis saaks jälle olla tasakaalus.

esmaspäev, 22. märts 2010

Üle hangede toob tuul lumetolmu




Tulin linnast.  Auto parkisin tagumise otsaga maja seina äärde. Süüte keerasin välja. Tuuleklaasil olid veepiisad. Mõned vedelalt ümmargused, mõned jäiselt sillerdavad. Kummaline aeg see kevad. Päike oli just just silmapiiri taha vajunud. Tema valguse järelkaja täitis taeva kaguosa punaselt särava hiilgusega. Tehniline maastik selle puna taustal joonistus välja kui osava graafiku meistritööl. Raadios mängis Metallica, "nothing else matters". Istusin autos. Mul ei olnud kuhugi kiiret. Mul ei olnud vaja midagi teha. Istusin, vaatasin, kuulasin. Tuul veda Iru korstna suitsusaba lapendavateks räbalateks neid üle taeva pillutades. Pinnatuisk liigutas lumetolmu. Maapind hõljus ja voogles justkui oleks ta elus. Traktoriga tee äärde lükatud lumevallide tippude taga keerlesid sellest lumetolmust keerised. Nende keerdumine mõjus kui hüpnootiline vurr. Raadiost kostuv muusika oli jõuline ja täis igatsust. Samuti kui minu hing igatsusest keerles. Mitte et oleksin midagi taga igatsenud. Soovunelmaid või midagi sellist. Ei. Ma ei tahtnud midagi, ma ei soovinud midagi. Ometi oli see igatsus. Huvitav tunne. Igatsus ilma objektita. Üle hangede tõi tuul lumetolmu.

esmaspäev, 8. märts 2010

Olen viiekümnene

Täna, viiskümmend aastat tagasi, sündis Kohtla-Järve sünnitusmajas poisslaps. Nimeks pandi Udo.
Viiskümmend aastat inimese vanust on üks isevärki suurus. Kahekümnene vaatab imestusega, et näe, see veel jõuab omal jõul trepst üles, ega tast enamaks vist enam asja pole. Kaheksakümnene peab veel poisikeseks. Mine sa siis võta kinni. Ise tahaks arvata et elutarkust on kogund nii mõnegi trepi jagu, aga poisikese kombel üle ühe astme kargamine ei käi ka veel üle jõu.
Seisan siis ja vaatan, kuskohas sel  päevade ja aastatega sillutatud teel  parasjagu olen. Olen ma ehk sirge teelõigu keskel. Või siis juba lõpupoole. On see tee üle mäe. Olen ehk siiamaani kõndinud ülesmäge ja nüüd on kõik puha allakäik. Ise ma küll arvan et elu on kui päikese tee taevavõlvil. Maapinnalt vaadatuna tõesti, hommikune päike on tõusval teel ja pärast keskpäevast kõrgseisu ta laskub, kuni õhtul loojub. Päikese enda seisukohast on tema tõus ja loojang vaid näilisus vaataja silmades. Tema tee ja olemine on kaugelt suuremad kui see maa pealt vaadates paistab.  Seepärast ongi, et märkimisväärse osa oma elamise ajast kulutan ma vaatamaks asjadele päikese kosmiliselt seisukohalt. Maisele jagub seeläbi  vähem tähelepanu. Võibolla liig vähe.  Aga mis siis. Need asjad mis vaimule kosutust toovad, asuvadki päikesele lähemal. Vahel olen küll veidi kimbatuses. Maiste kriteeriumide järgi polekski nagu põhjust rõõmsalt ühelt jalalt teisele karata. Pole mul luksuslikku häärberit ega märkimisväärset varandust hinge (ikka keha vist) taga. Pole mul ideaalset armastust ja terviski pole just raudmehele kohane. Nüüd küll näen et tõeline varandus on see mis mu enda sees. Et armastus pole ideaalide ja unistuste saavutamine, vaid tegelikkusest aru saamine. Et tervis on otseses sõltuvuses tasakaalust maailma suhtes. Et tarkus on oskus näilist tõelisest eristada. Raskest ülessandest jagu saamine läheb lõbusamaks juba siis, kui taipad, mis teed mööda oleks mõistlik lahenduseni jõuda. Niiet, võib hüpata küll.

Mis on siis muutunud aastast tuhat üheksasada kuuskümmend. Mäletan. Alguses oli maailm väga kirgas. Puude ja põõsaste, putukate- mutukate ja suuremate olendite askeldustest tingitud värinad ja pöörised jõudsid minuni otse, ilma enda ja teiste tõekspidamiste rägastikku läbimatta. Olingi vaid suured silmad ja suured kõrvad. Toimuv oli küll kangesti arusaamatu. Mida vanemaks, seda enam hakkas asi sõltuma  teiste arusaamadest. Et enda omi veel polnud, ei jäänudki muud kui teha nii nagu teised ütlevad. Eks see tekitas omajagu protesti ja ka tahtmist aru saada, miks asjad on nii nagu nad on. Küll paistis et inimesed olid enamasti ametis asjade toimimas hoidmise, kui olukorra mõistmisega. Kui minust sai pere isa, muutusin isegi samasuguseks. Polnud aega ega mahti elu üle filosofeerida. Elu tahtis elamist. Suud toitmist ja keha varju. Kuidagi see elu laste sünnist täiskasvanuks saamiseni ongi läinud linnulennul. Kuigi kiire ja tormakas, on see aeg mind ennast tublisti muutnud. Nagu laste kasvatamisest beebist täiskasvanuks, oleks ka mu enda mõttemaailm sama läbi elanud. Nüüd, kui enam ei kulu niipalju aega maailmast elamiseks vajaliku osa endale krabamisega, olen jälle mingis mõttes algses seisus. Olen jälle üks suur silm ja suur kõrv. On jälle mahti maailma olemisele tähelepanu pöörata. Ka siin, blogimaailmas, olen tähele pannud et nooremad tegelevad rohkem argiste probleemidega. Viiekümne ringis blogijad aga on tihtipeale filosofeerima kukkunud.

pühapäev, 7. märts 2010

Kanala ja raamatukogu

Ikka on nii et kui midagi säärast mida oled iseenesest mõistetavaks pidanud, korraga oma funktsiooni ei täida, siis pöörad sellele tähelepanu. Nii ka blogipuu on viimasel ajal palju tähelepanu saanud. Tegelikult peaks see meile õppetunniks olema. Asjad, inimesed ja institutsioonid, milledele oleme harjunud lootma, ei eksisteeri ju tegelikult meie teenimiseks, vaid neil on endil oma sisemine loogika. Kui nende sisemine loogika eeldab et me neid kasutame, siis on meil see kasutamise võimalus. Kui nende sisemine loogika muutub, siis peame ka meie ümber kohanema ja leidma enda eksistentsiks teisi mooduseid. Antud mõtet heietades jäin juurdlema ka sellele, et mis see blogipuu üldse on. Ühest küljest on see kui kanala. Kes oma mõttekese "munenud", peab ju saama sellest kuskil suure kisaga märku anda. Kui pidada primaarseks sündinud kirjutistest märku andmist, siis ongi blogipuu üks kaagutamist täis kanala. Kuid ega kõikide jaoks pole esmaseks vajaduseks oma mõtteid teistele teadvustada. Mõtted on ju ka midagi väga väärtuslikku. Ja väärtuslikku me ei loobi lihtsalt niisama mööda ilma laiali. Panem selle ilusti kirja, katalogiseerime ja paneme riiulile. Et kel iganes taolise mõtte järgi vajadus tekib, saaks seda sealt leida. Niiet, paljude jaoks on blogipuu kui raamatukogu.

Milleks aga üldse blogida. On see sõnade vahtu löömine, või hoopis vastupidi sõnavahu alt põhilise üles leidmine. Ilmselt kuidas kellelegi. Näen küll et blogimine on meetod inimesel saada kontakti oma sisemise minaga. Meie väljaspoole orienteeritud maailmas, kus põhiliseks peetakse väljaspoolt tulnud autoriteetseid teadmisi. Kus suure osa inimlikkust, nagu õigus, õiglus, väetimate abistamine ja väga suurel osal elu organiseerimine, on delegeeritud inimesest välja riigile. Kus vaimustumine on üle antud kunstile või religioonile. Kus enam inimene ise ei kontrolli oma meelte vabakslaskmist vaimsesse keskkonda, vaid laseb seda teha alkoholil või narkootikumidel. Just sellises ühiskonnas oleks hädasti vaja sellist olemise vormi kus inimene on oma olemusega silm silma vastu.

neljapäev, 4. märts 2010

Sanitar

Viis aastat tagasi lamasin peale autoavariid haiglavoodis. Seal hindasin ümber nii mõnedki oma väärtushinnangutest. Kui pole võimalust ise tõusta ja oma igapäevaseid vajadusi rahuldada, hakkad aru saama, kuidas inimesed siin maailmas omavahel seotud on. Kõige elementaarsemates asjades,  nagu et kuidas tühjendada põit, või kuidas vabaneda seedetrakti jääkidest, tuli loota teistele. Urineerimisega oli asi suht lihtne. Meesterahval pole just keeruline ka lamavast asendist pudelisse lasta. Soole tühjendamisega oli asi palju keerulisem. Nagunii olin paraja šoki üle elanud. Lisada siia veel pidevad valud ja ravimitest segaduses organism. Ja eks proovi seda teha pikali olles, kui oled terve elu harjunud potil kükitades seda asja ajama. No igatahes, see aeg kui millegipärast defitsiitne siiber minu kasutuses oli, ei tulnud sest midagi. Ja siis, kesk ööd, vaatamatta minu meeleheitlikele pingutustele tulemist takistada, ta ikkagi tuli. Kuradima piinlik oli. Lamasin seal ja mõtlesin et mida põrgut ma nüüd küll peale hakkan. No mõtlesin mis mõtlesin. Ja häbenesin mis häbenesin, viimaks rääkisin ikka sanitarile asja ära. Tema pikalt ei mõelnud, no muidugi, eks haiglas tule sellist asja ikka ette. Tõi oma tööriistad ja asus mu tagumikku kasima. Sel ajal kui oma määrdunud paljast tagapoolt tema poole sirutasin, püüdsid mõte ja keel vormida mingeidki sobivaid vabandusi või tänusõnu. Kui aga vaatasin seda naist toimetamas, hääbusid mu sõnad. Temas polnud kübetki hoiakut et ta minu jaoks nagu mingit heategu teeks. Või et see olukord ehk kuidagimoodi alandav võiks olla. Ta lihtsalt tegi seda mida oli vaja teha. Sel hetkel sai arusaam väärikusest minu jaoks sootumaks teise mõõdupuu. Enam ei sõltunud see mingist kokkuleppelisest väärikuse hoiakust, vaid võimest toimida vastavalt reaalsele olukorrale.

Kui mõned päevad hiljem suutsin kõndimisraami abil ise end peldikupotile vedada, oli see üks minu suurimaid õnnejoovastusi mida kunagi oma saavutuste üle olen tundnud.  Nii vähe on õnneks vaja.

laupäev, 13. veebruar 2010

Inimsuhete matemaatika- ühisosa

Kui kaks hulka osaliselt kattuvad, siis kattuvat osa nimetatakse ühisosaks. Oli vist nõnda. Matemaatikaraamatust mäletan uduselt joonist kahe ringiga mis osalt üksteise peal.
Kellegi jaoks on keeruka inimese võrdlemine matemaatika kompromissitusega suisa pühaduseteotamine. Kuid mumeelest kehtivad ühed ja samad seaduspärasused nii inimeste maailmas, matemaatika valemites, kui füüsika ja keemia seadustekogumikes. Et kui matemaatikas on ühisosa, on ühisosa ka inimeste vahel. Inimestel on ühiseid huve. Ühiseid mõtteid, ühiseid arusaamu. Kuid samuti kui matemaatilise ühisosa definitsioonis on tegemist osaga tervikust, ei kattu ka kaks inimest, kui kaks ringi, kunagi täielikult, vaid ainult osaga.  Erinevate inimestega kattuvad erinevad kohad. Erilise selgusega näen seda blogimise  juures. Ühisosa, mida tajun ühe blogisõbraga, puudub täielikult või osaliselt teises blogisõbras. Kolmandas on ühisosa hoopis kolmandas kohas. Ühisosa on see mis seob. Ühine mõistmine võimaldab teineteise väljenduspüüdlustest aru saada. Isegi kui väljendused pole just perfektsed. Nii on väga kerge rääkida kui teine sinu mõtteid pea poolelt lauselt mõistab. Kuid jäädes suhtlemises vaid ühisosa piiridesse korratakse seda mis mõlemale juba niigi teada.  Puudub areng. Arenemine hakkab pihta siis kui ühisosa baaslaagrina kasutades hakatakse tunnetama seda mis ühisosast välja jääb.

Vahel arvatakse et armastuses peaks olema hingesugulus. Inimeste ringid peaksid täielikult kattuma. Ja kui nad ka alguses ei kattu, siis tuleks täielikuks ühildumiseks üht teist kohendada. Et kattuks.
Mumeelest on see väärarusaam. Ja niikui väärarusaamadega ikka, viivad nad pikemas perspektiivis hävinguni. Kas armastajate lahkuminekuni, või võõrandunud kooselule. Füüsika seaduspärasuse järgi sarnased ei tõmbu, vaid tõukuvad. Nii on minule tuttavad paarid mumeelest eranditult kõik n. ö. erinimelised laengud. Oma olemuselt vastandid, on kõikidel aga mingi ühisosa. Võtmeküsimus siin on mumeelest, kas ühisosa kasutatakse kooeluks ning ülejäänud osa tõrjutakse, ignoreeritakse. Või püütakse ühisosa kaudu jõuda selleni mis paikneb väljaspool ühise arusaama pinda. Nii oleks minumeelest jätkusuutlik armastus tee ühisosa suurendamise suunas. Tuleks ainult eristada tegelikku ja näilist. Tegelikuses suureneb ühisosa kui jõutakse mõistmise täieliku tunnetamiseni. Kui midagi inimesest surutakse maha või tõrjutakse, on see siiski vaid näiline ühisosa suurenemine.

kolmapäev, 10. veebruar 2010

Võhikult võhikule. Kuidas linkida youtube oma blogisse.

Need kes on spetsialistid, seletavad seda asja terminitega millest minusugused puusepp-toruluksepad suurt muhvigi ei jaga. Et pidin hiljaaegu selle keerulise asja endale selgeks tegema, püüan säästa neid kel see veel ees.

Niisiis. Teed lahti
http://www.youtube.com/
Valid sealt mis meeldib. Siis vaata, üleval paremal on selline kast "Subscribe" peale kirjutatud. Selle sees on kastike nimega "Embed", klõpsad sinna, kui kasti sisu siniseks läheb, teed sellest copy. 


Nüüd lähed oma blogi postituse kirjutamise lehele ja selle kirjutamise raami üleval paremal on kaks nuppu. Vajutad Edit HTML.
 

Siis paned kursori kirjutamise tahvli pääle ja teed paste. Ilmub sinna selline sigrimiri.


 

Nüüd vajutad paremalt ülalt nuppu Compose

Ja ilmub tahvi pääle selline kastike. See ongi see õige asi. Võid nüüd juttu ka vahele kirjutada. Kui oma postituse avaldad, on seal kus ennem oli kirjas object, ka vastava video pilt.


Kõigi maade võhikud, ühinege!

teisipäev, 9. veebruar 2010

Muusikameem

Bianka viskas muusikameemi mu kapsaaeda. Sellega ta muidugi ei arvestanud et on südatalv. Niiet selle asemel et mõnusalt kapsaste vahel platseeruda, lõdiseb ta nüüd poolest saadik hange mattunult ja vaatab mulle küsiva näoga otsa. Ei saa ju teda sinna niimoodi värisema jätta, tuleb ta ikka tuppa lasta ja ära õppida, mismoodi sinutorust muusikat blogisse saab linkida. Näe, peale pisukest (ah, mis ma siin ikka, pikka) pusimist, saingi hakkama. See mis Bianka enda kohta oma meemi üles pani, ühtib üsna üheselt sellega milline ettekujutus minul temast on jäänud. Minu kohta käivat pala kuulasin ka suurima heameelega. Tänud.
Niietsiis, euroreglement näeb ette järgmise käitumisjuhise:

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.
Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”
Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”

Siin on nüüd selline lugu et minu jaoks pole vahet, on pulmad, sünnipäev, pühapäev, niisama päev, või matused. On muusika mis on südamelähedane ja muusika mis jätab külmaks. See tähendab, ei saa ma öelda et mingi pala sobib pulmadeks, aga matusteks mitte. Kui sobib üheks, sobib ka teiseks. Kui ei sobi, ei sobi üldse mitte. Niiet kui peaks juhtuma et minu matustel võtab keegi nõuks süldimusa lasta, siis olgu ma surnud või mitte, aga jalga ma sealt lasen. Pealegi on pulmad minu puhul nähtus mille toimumise tõenäosus on tunduvalt teadaolevatest numbritest allpool. See aga, et matused ükskord kindla peale tulevad, võin kasvõi mürki võtta.
Niisiis, minu muusika. Võimatu on millegi sellise kui muusika puhul tekitada pingerida. Kas sinine on ilusam kui punane. Kas ilusamad on mäed või meri. Iga hea muusika on omaette väärtus. Saan siis vaid öelda milline muusika on minu jaoks oluline. "Queen" kindlasti. Mitte nüüd et ma nende muusikat kõige paremaks peaksin, vaid seepärast, et üldjuhul on muusikalistel ühendustel mõned väljapaistvad tipud mis kaugele üle nende ülejäänud loomingu paistavad. Queeni puhul aga on peaaegu kogu nende tehtu pealpool pilvepiiri ja vaid üksikud kohad on keskmisel tasemel. Üks lugu mis mind iseäranis on liigutanud. Muusika on sama, kuid pilt mitte. Otsisin youtubist ka just seda varianti aga ilmselt seal seda pole või ei oska ma leida. Minu poolt mõeldu oli ühes seriaalis "Surematu". Aga mitte see kus mängib Cristofer Lambert, vaid Adrian Pauliga peaosas. Stseen oli peale lahingut kus niipalju kui silm ulatus olid väljal surnud või surevad mehed. Nad olid võidelnud kellegi eest või millegi nimel ja nüüd olid nad kõik surnud. Kas see mille nimel olid nad võidelnud, oli ikka nende elusid väärt. Või oli see vaid hetkeillusioon kindralite poliitikute omavahelistes mängudes. Ja üle kõige see muusika. Mind see igatahes vapustas.



See lugu on ka minu muusika.



Ja see.



Ise ma arvan et minu muusikas peab peale harmoonia ka jõudu ja mässu olema. Ei lase ma niiväga asjadel isevoolu kulgeda ühti. Veel mitte.

Muusikalist teatepulka sooviks edasi anda Tegelinskile. Peter Gabrieli lugu "Sledgehammer". Mitte haamri kujundi pärast, vaid see muusik mumeelest teab mida ta teeb. Samuti kui mumeelest on Tegelinskis teadmist lihtsatest olulistest asjadest.




Veel tahaks muusikameemiga visata Helvet. Uriah Heep. Selles loos võib esmapilgul jääda mulje rutiinsest stereotüüpsusest, kuid on seal peidus midagi mis laseb näha palju kõrgemalt ja kaugemale kui see algul tundus.




Vaatasin et peaks kolm olema, aga minu blogilistis olijatel juba need meemid käes, tundmatu ukse taga ka nagu ei tahaks virtuaalse tordiga koputada.

Õpin toru linkima



no mis

laupäev, 6. veebruar 2010

Märka mind

 
Nad olid juba kaua koos elanud. Lapsed sündisid,  kasvasid suureks ja läksid oma elu peale. Nüüd olid nad kahekesi. Neil ei olnud teineteisele enam palju öelda. Et tuua kuurist puid ja mis täna süüa teha. Kõik mis öeldud, oli öeldud juba ammu ja mis ütlemata, oli ütlematagi selge.
Vahest oli naise hinges igatsus. Naine oleks tahtnud et mees teda  märkaks või nii. Lihtsalt vaataks silma sisse, mitte et huvist või asjalikkusest, vaid lihtsalt. Et mees ei vaataks tema keha, või talle otsa. Vaid et vaataks otse hinge sisse. Justkui võiks pelgalt tema vaatamisest hinges valgemaks minna. Et mees teda lihtsalt hoiaks. Midagi ütlematta, midagi üritamatta. Sellisel hetkel võiks kasvõi nuttagi. Mitte lootusetusest või ängistusest. Vaid nutta nii nagu kallataks ämbrit tühjaks. Pärast oleks olla tühjavõitu, kuid hea ja kerge. Et kõik see pisikeste ja suurte murede ja hirmude lasu mis nagu muda tiigipõhja on settinud, välja saaks. Et hing saaks jälle tiivad. Et oleks millega elu ilusate asjade üle rõõmustada. Või kasvõi selleks et end olemas olevana tunda. Tunda et naise hing on midagi mida tasub märgata, mitte et sellest mööda käijakse kui tühjast kohast, kuni viimaks isegi uskuma võib jääda et polegi seal midagi. Nii elasid nad koos pika elu. Kuid mitte kordagi ei tulnud naisele pähe et ka mees võiks märkamist vajada.



See ei ole minu lugu. Kuigi jah, eks me peaaegu kõik tunne märkamisest vähemal või suuremal määral puudust. Ka oli mul sügavaid kahtlusi selle jutu viimase lause suhtes. Tundus kuidagi liiga dramaatiline. Aga sellisena see jutt minu juurde tuli. Ja mis mul siis üle jäi, pidin ta niimoodi kirja panema. Eks idee kandvaks muutmiseks peabki teda veidi üle paisutama. Ja kuigi tegelik elu pole nii must- valge kui see viimane lause, on selles ka omajagu tõtt. Unustame tihtipeale et vajadused mis on meil endil, on ka teistel. Oled siis mees või oled naine. Kuid see ei ole selle jutu põhiline idee. Põhiline on, et elu meie ümber ei ole vaid asjalik. Me ikka võiks rohkem end pühendada lihtsale olemise ideele.

neljapäev, 4. veebruar 2010

Musta kasti sündroom

 

Mu kallis kaasa on öelnud, küll oleks tore kui oleks selline must kast. Ühest otsast paned tooraine sisse, teisest tuleb juba pakitud toodang välja.

Väidan et inimkond jaguneb "musta kasti sündroomi" järgi kaheks. Ühed, kes neid musti kaste ehitavad. Täpselt teades mis on mis jupp, mis on tööpõhimõte, milline on konstruktsioon, millised on istud ja lõtkud, milline on optimaalne ja milline kriitiline töörežiim.
Teised, kes kasutavad musti kaste. Nad ei tea midagi mis kasti sees, kuid oskavad erinevatest mustadest kastidest organiseerida eluks vajalikke süsteeme.
Heaks näiteks on siin seesama must, või beež, või misiganes värvi kast mis on ühendatud selle monitoriga millelt seda kirja praegu loed. Vähesed kes teavad kuidas arvutikast funktsioneerib. Kuidas on elektrilised laengu jagatud, et nendega abstraktseid väljendusi tähistada. Teadmata tööpõhimõtet kasutavad arvutit paljud. Ka mina, kes ma olen tavaliselt väga huvitatud asjade olemusest, kuulun arvuti suhtes "kasti kasutajate" hulka.

"Must kast" pole aga üksnes tehniline termin. Ka inimsuhted toimivad samamoodi. Me suhtleme, teeme koos tööd, lävime seltskondlikult või sõbralikult, tihtipeale teadmata suhtluspartneri mõtteid, tema iseloomutüüpi, tema sisemist olemust. Kui  ettevõetud asjad laabuvad, kui koos on lõbus ja huvitav olla, siis puudub sisemiseks mõistmiseks ka vajadus. Oleneb muidugi kas ollakse "kasti ehitaja" või "kasti kasutaja".

Kui oled "kasti kasutaja", näed maailma ilu ja võlu nendes süsteemides mida "mustadest kastidest" ehitada saab. Alates perekonnast, üksikutest masinatest ja tehnoloogiatest koosnevatest tootmisprotsessidest, kuni erinevate ametkondade ja ministeeriumitega riigini välja. Kuidas muidu saaks organiseerida haridussüsteemi, või teostada suuri avastusi, lennutada rakett kuule. See mis kasti sees, on tehnikute rida ja omab teisejärgulist tähendust.

Kui oled "kasti ehitaja", on teisejärguline see mis toimub kastist väljas. Riik on küll vajalik, kuid oluline on kuidas inimesed end ses riigis tunnevad. On nad kõik ühe suure masina mutrikesed, või on riik vaid toetav süsteem et iga inimene leiaks tee iseenda sisemiste väärtuste juurde. Perekond on tähtis. Tõeline vaimustumine aga toimub inimese sees, seepärast peaks igaüks oma vanuses ja arengutasemes tundma end asjakohasena. Kõik peaksid tundma end oma nahas võrdseina, mitte et hierarhia jaguneks rahateenimis-, teadmiste-, või kasvõi välise ilu järgi.

Inimsuheteski võib vaimustuda sellest mis toimub inimeste vahel. Kuid võib ka vaimustuda sellest mis toimub sisimas. Olgu siis enda- või lähedase sisemaailmas.

Nagu ikka on asjad kombes kui vastandite vahel valitseb tasakaal. Kui aga millegipärast tundub et lähedane inimene tegeleb tühiste asjadega ja raiskab oma aega niisama, siis võib ju olla, et ta lihtsalt on teisest kastist.

laupäev, 30. jaanuar 2010

Mälestusi meemitades

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
Et juulikuu, siis oli koolivaheaeg peale teist klassi. Mitte et ma seda mäletaks, vaid nii loogika järgi. Nii palju aga kui oma nirudavõitu mäluga vähegi mäletan, siis selles vanuses mind suurt ei huvitand, mis suures maailmas minu ümber toimub. Sel ajal oli minu pärisosaks põhiliselt raamatute väljamõeldised ja see osa maailmast mida oli võimalik oma nahaga tunda või oma silmaga kaeda. Tuul vihisemas kõrvus, kui ma jalgrattal tolmustel külateedel kihutasin, või võsaveered mis vaja läbi kolada ja kivid millede otsa vaja ronida. Küll kaevanduse mäe otsast nägi kaugele.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Siis olin vene kroonus. Et kodumaale jäi maha tüdruk (seesama kes praegu köögis askeldab), siis kuidagi ei tahtnud sinna kroonu minna. Siiamaani näen vahest unes õudukaid et mind on jälle kroonu võetud. J Ä L L E %¤%#%#%#.
Ei tea mismoodi, aga kuidagimoodi see uudis ikkagi ka sinna vene kolgastesse jõudis. Eks see meid kurvaks tegi. Biitlid on siiski minu noorepõlve muusika.

3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatas 26.4.1986
Lapsed olid just, üks aastane, teine kahene, niiet elu käis ümber nende. Mis muus maailmas, jällegi pold oluline. Meelde on jäänud et kui kord metsast tulime, ülirahulolevatena suure seenesaagi üle. Keegi läks suure ringiga mööda ja väristas õlgu. Uuuh, radioaktiivne.

4. Balti kett 23.8. 1989
Seisin Balti ketis.
Arvasin et nüüd saame vabaks. Nüüd mõistan et vabanesime vaid võõrast võimust.

5. Estonia uppus 28.9.1994
Paha lugu muidugi. Nagu ikka suurte õnnetustega.
Olime hiljaaegu kolinud oma uude koju. Sellesse- samasse kus praegugi olen.

6. Diana suri 31.8. 1997
No ei mäleta. On inimesi kes suudavad mäletada täpselt mis päev midagi juhtus. Ka aastate taha. Mina ei mäleta kas mingi sündmus toimus eelmine nädal, või eelmine aasta.

7. saabus aasta 2000
Ega ole küll et see aasta oleks kuidagi teisiti tulnud kui teised. Väheke ehk. Ikkagi mäherdune number.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile  11.9.2001
Tunne oli küll et midagi olulist on toimunud. Kui ainult selles illusioonide ja propaganda segapudrust läbi näeks, miks siis tegelikult toimus.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
Suhtun sümpaatiaga tema loomingusse. Täiesti mõistetav et šõubisnesis läbilöömiseks peab tekitama ka hulgaliselt populistlikku putru. Kuid on üks lugu, mis kõigest näilisest möödapääsnuna on minu sisemusse tee leidnud. "Earth song". Mis minu tagasihoidlik isik momendil tegi, või kus ta oli. Pole mitte üks karvavõrdki oluline.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Kes seda enam mäletab. Praegu on küll väljas ilus ja päike särab. Õhtul lähen Kadriorgu valgusfestivali vaatama.

esmaspäev, 4. jaanuar 2010

Kuninga kombel



Seisatasin trepil. Toast tulnuna pani vaevalt puudelatvade kõrgusel sirendav päike nägu krimpsutama ja silmi kissitama. Vist harjumatusest. Ammu pole teist niimoodi säramas näinud. Kohevatel lumehelbetel murdus valgus vikerkaarevärviliseks, mida mitte ainult silmaga, vaid ka ninaga tajuda võis. Päikesest veidi eemal lösutasid suured sinised pilveplärakad, veidi kaugemal aga hoopiski õhulised tupsukesed.. Ühest pilvest vajusid maapinna poole kaarjalt udused vined. Ju seal sadas. Pilvest alla hõljuvad lumehelbed paistsid ka seal üleval rohkem hõljuvad kui kukkuvad. Hoopis teistmoodi kui vihmavalingud. Veidi ebatavaline oli näha taevas korraga niiväga erinevaid pilvemoodustisi. Üks kergelt helendav pilvepoiss oli end sättind taustaks raagus puuokstele, luues seeläbi eriti kontrastse pildi puu kulgemisest kesksest jämedast tüvest peeneimate raokesteni välja. Nende raokeste vahel askeldas kamp pisikesi värvukesi. Vilkalt ja väledalt sahmisid nad oksalt oksale, otsekui ilusat päeva tantsuna välja elades. Tuttav harakapaar tegi oma tavapärast tiiru, vahepeal maandudes kümnetuhande voldistele kõrgepingetraatidele. Aga. Kui puudub võimalus kontaktiks vastandpolaarsusega, polegi võimalik taibata et jalgealune endas nii suurt potensiaali kannab. Õhk oli puhas tolmust, mida suvel seal alailma hõljub. Näha oli kerge ja silm võttis kaugele. Külma kargus kõditas nahka ja ergutas kopse. Tundsin end kui kuningas. Mitte võimu mõttes, vaid seepärast, et kõik ümbrus nii majesteetlikult kaunis oli. Ennastki  tajusin vastavalt. Sellisel hetkel keeldud uskumast et elu maal võiks olla vaid juhuslike kokkusattumuste tulemus. Ju seal ikka midagi rohkemat on.

reede, 1. jaanuar 2010

Verstaposti kõrval seistes

Verstapostid panevad ikka seisatama ning vaatama ette ja taha. Mis siis et nii "verstapost" kui "ees ja taga" vaid kokkuleppelised mõisted. Mis tulemas, mis möödas. Lugesin just "Maalehest"  Igor Mangi järgmise aasta horoskoopi ja olin meeldivalt üllatunud et sisuliselt ühiskonnakriitilised kirjutised meediasse siiski jõuavad. Sellest mis järgmisel aastal tõenäoliselt juhtuma hakkab, tegin ka omad praktilised järeldused.
Samuti tegin järeldusi asjadest mis ajalisest seisukohast vaadates juba möödas.
Seistes posti juures numbritega 2009; 2010 ja vaadates tahapoole, mida ma seal näen. On olnud äraviskamiste aasta. Prügimäele on länud vanu traadijuppe ja plekitükke. Prügimäele on länud arusaamu mis tekitamas vaid hirmu, kuid kasutud mõistmiseks või tundmiseks. Nõndamoodi enda sisemusse hulga avarust juurde saanud, on olnud võimalust vaadata asju suurema pilguga. Ikka on parem ülevaade kui seisad lagedal maal, kui kesk kogutud asjade kuhilaid.Sel aastal olen lõpetanud asju mis pikalt poolikult seisnud. Olen krohvinud seinu ja aastaid lageda taeva all seisnud küttepuudele katuse ehitanud. Olen omal nahal ja selle sees tundnud et minu maailmas mind häirivate asjade parandamine käib minu enda sees.

Blogi maailm on hakanud meediat asendama. Kui mul esmapilgull tunduski et blogides on ülekaalus meelega inimeste mõtete köitmiseks genereeritud infomüra ja mulliajamine. Või siis õppimisvõimetu inimese jõuetu viha maailma ebaõigluse vastu. Kuid seegi vaid mu enda oskamatus vaadata õigesse kohta ja õiget asja. Kui natuke pingutada, võib selles maailmas näha inimeste tõeliste elude, võibolla esmapilgul ehk banaalsevõitugi, ülevust. Mis kõrgemadki kui kunstlikult kuhjatud kummardusobjektid. Seepärast suurim tänu kõigile kes lasknud näha enda sisemust. Kes pole seda valehäbist peitnud, ega hoolimatusest tähelepanuta jätnud. Aitäh!