pühapäev, 6. detsember 2009

Filosoofiliselt fotograafiast. Ja vastupidi.


Pilte fotoaparaadiga pildistada pole mingi kunst. Vastavalt sellele kuipalju on valgust, sätid paikka ava suuruse ja katiku lahtioleku aja, objektiivi fookuskauguse rihid samaks kaugusega objektist, sihid aparaadiga seda mida pildistada tahad, vajutad nuppu ja valmis. Muidugi oli veel üksjagu tööd kemikaalidega, kerida film tanki, ilmutus ja kinnitusajad pidid õiged olema, punases valguses (küll pigem pimeduses) sai tundide kauppa istuda suurendi ja reaktiivivannide taga. Praegusel digiajastul tunnen sellest isegi natuke puudust.
Kunst on teha pilt oma käega. Joonistada pliiatsiga või maalida. Mida tõetruum pilt, seda suurem kunst. Nii ma mõtlesin kui olin veel laps. Mida rohkem teadmisi on mahtunud minu pähe ja tunnetusi südamesse, seda keerulisemaks on läinud arusaamine kunsti mõistest. Kuid siiski, ei pea ma ka praegu fotograafiat niiväga kunstiks. Mumeelest on tal rohkem ühist filosoofiaga. Mida ja kuidas näeb fotograaf ümbritsevat maailma. Kui tal on enamus pilte inimestest, siis on inimesed talle olulised. Kas ta pildistab loodust, ehitusi, tehnikat, sporti. Teeb pilte pilvedest või põrnikatest. Pilte mis hõlmavad paljudest detailidest koosnevaid kooslusi, või keskendub ta pisikeste asjade ilu väljatoomisele. Kõik see ütleb palju fotograafi filosoofilistest arusaamadest. Pilt ütleb rohkem kui sada sõna. Mõelge veel kuipalju ütlevad sada pilti. Vahel on fotograafil oma käekiri. Vaadates tema pilte, on neil kõigil mingi ühine joon või nimetaja. Pikapeale taipad et selline on tema maailma nägemine. Nii ta seda näeb ja nii ka seda pildistab. Nagu vaataks maailma tema silmadega. Kuid on pildistajaid kelledel puudub selline ühine joon. Iga pilt on omaette nähtus. Pildistaja ei ole teinud pilti sellest kuidas tema maailma näeb, vaid on tunginud pildistatava olemusse. Olen siit õppinud et pole mõtet pildistada seda mida näed. Siis pildi vaataja vaatab seda mida oled vaadanud. Pildistada tuleb seda mis objekt on. Siis foto vaataja vaatab objekti, mitte vaatamist. (Kui mingit sõna ülemäära palju korrata, hakkab see sõna oma elu elama, mitte omama abstraktset tähendust.)
Mingit asja, ütleme näiteks- maja, võib pildistada kolme moodi. Teha pilt kus on ainult maja, ei midagi muud. Teha pilt majast koos tänavaga, kus enam pole aru saada millisest majast on pilt tehtud, sest kõik tänava majad on ühesuurused. Või siis teha pilt kus enamus pildi pindalast on hõivatud maja poolt, kuid on näha ka ülejäänud tänavat. Sel juhul on see pilt majast omas keskkonnas. Filosoofiliselt võttes siis. Kas vaatame asju eraldiseisvatena muudest asjadest. Vaatame asju võrdselt muude asjadega, kaotades seeläbi keskendatuse antud asjale ja muutudes üldiseks. Või hoides tähelepanu asjal, ei unusta ka et asi kuulunb mingisse keskkonda.
Nii nagu elus ja ka fotograafias, on terve hulk reegleid saamaks head pilti. Kuid kui hakkad pilte tegema ainult reeglite järgi, saad küll head pildid, kuid mitte vaimustavad. Saamaks vaimustavat fotot, pead ühe kõrvaga kuulama reeglite loetelu, teisega aga südame häält. Vaimustavad fotod on väga tihti mööda igasugustest reeglitest. Nagu oleks puht juhuslikult jäänud pildile tardunud aeg. Võik arvata et juhuslikult huupi pildistades on tõenäosusteooria kohaselt võimalik ikka mõni vaimustav pilt saada. Kuid mumeelest pole see nii. Vaimustus saab tulla vaid siis kui ka ise sellesse hetke avatud oled. Nagu eluski.



6 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Kuule, see jutt käib ju iga hobi, iga kunsti, iga töö kohta.
Võib ju olla, et see, kes loob, on tehnikas olnud perfektne ja kõiki reegleid järginud ning valmis on saanud väga täiuslik hingetu ese. Samas on mõnes kohmakas lapse joonistatud pildis sees vägi, mida tajub ka võõras.
Ideaal on muidugi väega ja veatu looming.
Aga näiteks fotograafias on mõni pilt, mida profid kiidavad taevani lihtsalt külm kuldlõikeline jäädvustus, ta ei räägi vaatajaga. Mõnega räägib, aga mitte kõigiga.
Kui teha pilte ainult proffide jaoks kaob mõnikord pilditegija hing pildist ära, jääb külm arvestus.
Noh, lõbu kaob ära. Nagu tehniliselt perfektne seks mis ajudesse ei jõua. :D

Voldemar-August ütles ...

Aga kui asja nõnda vaadata.

Mis asja on seksist mis on ainult ajudes ja kuskile mujale ei jõuagi. Teisisõnu, elu mõtte jõudmine tunnetusest teadmisesse e. Väest tehnilisse täiuslikusesse, on mumeelest selle elu otstarve praegu ja siin.
Tõsi küll, alailma juhtub et minnes tehnilise täiuslikkuse poole, unustatakse Vägi maha. Samuti kui seksis minnakse vaid nühkimisse ja ajud maha jäetakse. Nagu minna külla ja iseennast koju unustada.

Anonüümne ütles ...

Arvan, et tehnilise täiuslikkuse õppimise ajal kaob osa väge ära tõepoolest. Õppimine on ju pidev katsetamine ja loovust jääb seal siis vähemaks.
Aga sealsamas mõtlen, et päris ära ei tohiks vägi ju kaduda, kui see inimeses ikka olemas on. Ja kui tehnilised nipid selged, peaks see olema väele toeks.

No ma ei tea, mõtlen nii.

Aga kas fotograafia on kunst?
Arvan, et siiski on. Need fotod, mille tegemisele on lähenetud loominguga. Seal on siis ju fotograafi vägi sees.


Eiviitsilogida Helve.

Voldemar-August ütles ...

See pole nüüd mingi originaalne mõte et vägi on igaühes olemas, ainult et, on ta kasutuses, või maha surutd ja kõrvale lükatud. Samuti kui ebaausas keskkonnas kipub ausus kängu jääma. Seemned aga siiski olemas.

Miks aga tehnilise täiuslikkuse õppimise ajal vägi kõrvale kipub jääma, on hea küsimus. Mul tundub ka et see nii on. Tähelepanu jagamise ja prioriteetide küsimus võibolla?

Kunst- on aga nii mitmekihiline sõna, et selle määratlemise täpsuse puudumise pärast pole küll mingit mõtet kurvastada. Mina küll ei kurvasta.

Emmeliina ütles ...

tark jutt, vajalik jutt.

ma ei teinud peale fotograafia algkursust mitu kuud ühtegi pilti. Nii kinni jäin õpetusse.

ArvoS ütles ...

to Emmeliina

Nii peabki olema.
Hakkad asju teisiti vaatama.
Pildid hakkavad siis tulema kui leiad oma koha uuesti avastatud maailmas :-)
Peale värvihalduse koolitust ei trükkinud ma välja mitu kuud ühtegi pilti.