kolmapäev, 16. september 2009

Ohakates on tuuste

Ohakates on tuuste ja kõrred on klorofüllist tühjad. Väli, mis enne oli täis värve, lõhnu, tormakust, elujanu ja mahlu, on nüüd kui vanakese soeng. Valge ja habras. Kui enne oli kõik ees või praegu, siis nüüd on kõik möödas. Looduse aastaring on lõpukorral. Varsti saabub uni. Tühja sest kalendrist kus ametliku aastalõpuni on veel oma veerand aastat. Praegu on see aeg kus lõpu algus on emotsionaalselt kohal. Rohi kuivab, lehed langevad, vihma sajab ja mõttes juba lehvitan lahkuvale aastale. Varemasti tegi see mind tõesti kurvaks, sest, noh, millegi lõppemine on ikka kurb. Kuid see aasta on tunne kuidagi teistmoodi. Mõtlesin et millest see. Arvan seepärast, et lõpp ja algus pole minu jaoks enam eraldi, teineteisele vastanduvad asjad. Suhtun nüüd neisse kui ühte tervikusse. Kui ei oleks lõppu, poleks ka algust. Kui poleks algust, poleks ka lõppu. Tundes looduse aastaringi lõppu, tunnen samas, et peale lõppu tuleb paratamatult algus. Rohi läheb roheliseks, mahlad hakkavad jooksma ja õhk pakseneb segunenud lõhnadest. Seepärast ongi õhus sügise värelused, kuid nad pole kurvad.



Lõhnad pole enam täis elujõudu ja püüdlemist. Nüüd on aroomid valminud. Sülge jooksma panevad magushapud õunad ja rohus pealeastutud laiakslitsutud ploomid. Juba lõhn iseenesest täidab kõhtu ja ajab peeretama. Köögipõrand naksub suhkrust ja marjadest.


Päike tõuseb hoopis teisest kohast kui siis kui veel kõrvetavalt palav oli.



Ämblike hordide üles alla õõtsuvad tantsud nende pikkadel koibadel meenutavad millegipärast Michael Jacksonit. Sipelgad on lendamise ära õppinud. Jah, mõnel küll on see tegevus päris halvasti lõppenud.

Alles see oli kui käisin kannatamatult ploomipuud piiramas, et kas saab juba. Nüüd on kokkuhoid magustoitudelt suur. Kui jälle magusaisu peale tuleb, sean sammud ploomipuu alla. Sai küll proovitud neid kaussi korjata, et siis hea sohval teleka ees näkitseda. Aga ... maitse pole nagu see. Kõige parem on ikka otse puu otsast ja kõige parem veel kui päikesesooje. Nii võibki mind alailma leida ploomipuu alt, ühe käega oksa alla koolutamas ja teisega ploome suhu toppimas, ise samal ajal tuustis ohakatele mõeldes.


8 kommentaari:

Helve ütles ...

Jacksonid tegid tuju eriliselt lõbusaks! Seega tänane hommik hakkas hästi. Võtan seenekorvi ja tantsisklen metsa!

Bianka ütles ...

Aga meil ei ole veel üldse sügist! Hoopis väga ilus ja veidi nukker vananaistesuvi on. Vaid suur kahjutunne suve käestlibisemisest, aga pole veel saabunud sügisega leppimist ega uue kevade ootamist. Küll ta tuleb, ega ta tulemata jää...

Voldemar-August ütles ...

Lõunaosariikides tuleb see asi hiljem jah.

Anonüümne ütles ...

Põhja-Läti mõjudest tingituna on päris piiri ääres Eesti pool suvi üldse lühem. Kehv on see, et peale Jaani tulevad jõulud. Aga hää, et peale jõule - jälle Jaanid.
Sain sust nii aru, kuigi Sinu esitlus oli lüürilisem ja vähemalt minu jaoks erutav.

Anonüümne ütles ...

Kas lillade viljadega puu, mida piirasid oli Emma Leppermann?

Voldemar-August ütles ...

Ei ma hästi ei usu. Küll ei tea, aga mumeelest Leppermanni viljad peaksid olema heledamad ja suuremad. Meie pisikesed ja sinised on vaid pöidlaotsa suurused. Need ploomid ostsime koos majaga. Nüüd on nad omatahtsi juure kaudu paljunenud.

osaline ütles ...

Äh, need ka mõned ämblikud! Need on koibikud - minu lemmikud!

Voldemar-August ütles ...

Hehee, Jacksonid- koibikud.