kolmapäev, 30. september 2009

Kükitades redeli viimasel pulgal

Redel polnudki ju üldse kõrge. Vaid kaks meetrit üle tavalise silmavaate. Kuid milline meeleolu muutus kohe. Silm nautis mõõtmatut avaruste vabadust tavapärase väikse koduõue asemel. Pilvetupsud taevas olid just nii parajate vahedega et silmapiiril pikutav päike valgustas altpoolt nende karvaseid kõhtusid. Nii sattusid päikesele lähemal olevate pilvede varjud kaugematele. See valguse ja varjude tavatu kooslus andis taevastele aururullidele erilise reljeefsuse. Peast lipsas läbi mõte fotokas tuua et vaatemängu ka teistega jagada. Kuid ma ei toonud. Ja jumal tänatud. Oleksin ma pildimasina toonud, oleksin olnud vaid vahendaja selle ilmailu ja nende vahel kellele oleksin pilti vaatamiseks pakkunud. Nüüd aga polnud ma vahendaja, vaid olin ise see mida vaatasin. Rinnust pääsenud ohkes oli peale suure süsihappegaasi sisalduse ka sinna settinud stressi ja muresid. Kerge oli kükitada seal redeli viimasel pulgal. Läks isegi meelest milleks sinna ronisin.

3 kommentaari:

Helve ütles ...

väikesed ilusad hetked. nii olulised! hea, et on olemas oskus neid märgata ja ära tunda!

kaamos rules! ütles ...

Kuidas sa siis vahendaja ei ole - nüüd maalisid selle pildi sõnadega!
Natuke jätsid lugejaile värvimisruumi ka, igaüks teeb su jagatu enesele meeldivate värvidega õrnalt üle :D

Voldemar-August ütles ...

Sa oled mu olemuse hästi ära tabanud. Nii vahendaja kui värvide kasutuse poolest.
Oluline on, et just see hetk, ma vahendaja ei olnud.