neljapäev, 9. juuli 2009

Näpp elu pulsil

Mida sest elust tunned. Oled kõrvaltvaataja või hoiad näppu elu pulsil. Kuidas on kui oled elus igati osaline. Kas osaleja see kes täiega kõigest osa võtab ja kõrvaltvaataja see kes üksi nurgas istub. Või on see asi tsipa keerulisem.
Kui ikka tahad olulistest asjadest osa võtta, ega siis pole aega niisama molutada. Elutempo on kiire.
Kui aga ei kiirusta. Lamad selili rohus. Sitikad mardikad siristavad ja krõbistavad siinsamas. Mõni jookseb oma pisikeste jalgadega üle põse, iga sammukesega nahka kõditades. Ninna tungib lillede üksteist ületrumpav agresiivsevõitu aroom. Liblikad laksutavad tiibu. Vaid pilvede liikumise rütm ja rohu ühetasane lainetus annavad tunnustust sellest et aeg veel liikumises on. Olles päris tasa näed kuis see kõikkehõlmav hiiglane märkamatul kuid mõjuval sammul üle kõige elava ja elutu ikka edasi liigub.
Aga milleks kiirustada. Mõistlikult plaane seades saab teised enda eest tööle panna raha tegema. Ise sõidad kaunile troopilisele rannale. Tänapäevaste vahenditega pole probleemi asjade käigul ka teisest maakera otsast silma peal hoida. Las need kel pea nii hästi ei lõika teevad ära töö. Töö mis päeva lõpuks annab tunda igas kui viimases musklis. Paneb tundma liigeste olemasolu ka seal kus neis nagu ei peakski olema. Annab end tunda paljude pisikeste higiniredena mis selga ja kõhtu mööda kõdistades püksivärvli vahele roomavad. Annab tunda kus väsinuna maale lähemale vajud. Las teised lahendavad probleeme, las süüvivad asjade olemusse, uurivad välja mis on milleks ja panevad need asjad eesmärgi saavutamiseks koostööle. Las vaevavad end probleemidega ja rõõmustavad nendest ülesaamise üle. Sind see ju ei puuduta. Sina istud mõnusalt rannatoolis ja lased ajal lennata.

Kas näpp elu pulsil tähendab et imad endasse teadmisi kui käsn. Oled kursis mis maailmas sünnib ja milline on prognoositav tulevik. Kui aga oled kodune, kasvatad lapsi, pesed nende kakast tagumikku, pühid nende ilast suud ja tatist nina. Julgustad neid tegema esimesi samme ja tunned kaasa nende kukkumise valule. Püüad leida mõistetavat seletust sadadele miksidele mis oma sisus ulatuvad totrustest ülima eetikani välja. Leiad endas vastupidavust üle elada murdeea kapriisid. Siis leiad endas jõudu murda viimase paarikümne aasta jooksul olnud harjumus olla õpetajaks ja võtta teda kui võrdset, kui täiskasvanut. Kui palju aega ja energiat selle alla läheb. Kus siis see aeg hoida näppu elu pulsil. Ei, targem ikka palgata lapsehoidjad, õpetajad, psühholoogid, spetsialistid. Las nemad teevad.

Me oleme spetsialistid. Õpime ja oskame üht kindlat eriala. Kui oled hea spetsialist ja läbilöögivõimeline, polegi vaja mingit muud tööd teha. Kõik mis vaja, võid lasta raha eest teha. Ravivad arstid, ehitavad ehitajad, torusid panevad torulukksepad ja valitsevad valitsejad. Ise oleme vaid mutrike suures masinavärgis... Et kumb siis... Kas inimene suure algustähega, looduse kroon ja kuningas, või vaid mutrike masinavärgis.

Et kas siin tsivilisatsioonis ikka oleme eluga heas kontaktis. Kui ostame poest liha. Maitsestatud ja ilusaks vormitud, pakendatud, kaunistatud, puhastatud, parajalt suupärasteks tükkideks lõigatud. Või kui seisame ise vastamisi oma jahisaagiga. Päris täpselt teadmata kes ses heitluses sureb. Kuid teame et keegi kindlasti sureb. Kui see ei ole jahisaak, siis sureme ise nälga ja kogu pere takkapihta. Kui vaatame surevale loomale silma ja pärast oleme küünarnukini tema elumahlades, muutes seda mis enne oli elu, nüüd toiduks. Kogu ses toidu poest ostmise harjumuspärasuses oleme ehk juba unustanud, et kõik toit mis meid näljasurmast eemal hoiab, on kunagi olnud elu. Olgu siis loomne või taimne.
Teaduslik tehniline revolutsioon on meie eluolu palju muutnud. Lennukiga lendame ühest maailmaotsast teise vähem kui päevaga. Lennukis on hea ja õdus, kitsas ehk ainult. Loeme raamatut ja igavleme niisama, võibolla magamegi natuke. Kuid kui käiksime kõik selle maa jala. Kuipalju kuluks selleks aega ja kuipalju me sel ajal näeksime. Kuipalju tunneksime võõraid lõhnu. Saaksime tunda eri maid ja rahvaid. Nende elu ja arusaamu. Kui erinevad nad on. Kui mitmekesised. Kui suur on ruum.
Veeklosett on üks märkamatuid, kuid olulisemaid leiutisi. See on takistanud haigustel levida kesk ülerahvastatud keskkonda. Ilma veeklosetita poleks olnud võimalik selline linnade tiheasustus kui praegu on. Nii me ei kohtu enam suurt sellega mis meist väljub. Sulpsti potti, vesi peale ja läinud ta ongi. Niisamuti oleme enda elust eemaldanud paljutki mis hästi ei lõhna. Sünnime kesk haiglate steriilsust. Steriliseerime, rafineerime, puhastame, ilustame oma toidu, et ei mingitki mustust ega paha sinna hulka ei satuks. Olgu või seal desinfitseerimisvahendit või mürki, peaasi et mustust pole. Vaktsineerime ja antibioseerime oma organismi et ükski pahalane ei areneks. Antidepressandid ja rahustid et vaimu mingi paha asi ei vaevaks. Hingame filtreeritud õhku ja oma loomupärase lõhna matame deodorandi alla. Kui sureme on selleks eraldi mehed kes meie maised jäänused kiiresti elavate seast eemaldavad, et me ei näeks, haistaks ega katsuks, kuidas surm välja näeb.

Kas ikka hoiame näppu elu pulsil või kipub see sealt ära libisema.

8 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Näpp on alati elu pulsil, just niikaua kuniks elu on antud.
Ainult, et elul, vaesekesel on mõnikord südamepekslemishood.

Aeglane pulss annab pikema elu.
Räägitakse.
Või lihtsalt tundub siis elu pikem, nagu igav ja aeglane film.
Arvatakse mõnikord.

Aegajalt on raske otsustada, kumb ei eksi.
Kogemus ütleb, et sellisel juhul on mõlemal õigus ja kummalgi pole tõe monopoli.

Voldemar-August ütles ...

"tõe monopol" on päris hirmuäratav sõnapaar.

Ramloff ütles ...

Samas, vaid kõrvaltvaataja saab anda hinnanguid, anda nõu, analüüsida ... sest olles kogu selle mäsu sees on oht uppuda elamisse.

Seega ikkagi pigem kõrvaltvaatamine!

Pealegi, selles väljendist "elu pulsil" kiirgab elujanu. Aga elujanu on kannatuse allikas. Seega võiks ütelda, et ka elu pulsil olemine on kannatuste valimine.

Voldemar-August ütles ...

Mmmm. No tegelikult oligi mu jutu mõte selles et oleme hakanud liialt pooli valima. Duaalsuse ühte tahku. Et oleme jaganud maailma selleks mis on hea ja mille poole püüelda ja selleks mis on pähh ja mida tuleks tõrjuda. Aga harmoonias need asjad nii ei käi. Harmoonias on duaalsus tervik. Niisamuti ei oleks mõistlik valida "kõrvalseisja" ja "osalise" vahel, sest ka need on duaalsuse kaks tahku.

kaamos rules! ütles ...

Kuidas saab nõu anda elujanustele ise elamata?
Meenub tõdemus, et need kes oskavad, need teevad, kes ei , neist saavad nõunikud :D
Kas ma eksin kõvasti, kui pakun, et ka need, kes veendunult väidavad kõrvaltvaatamise eelist on siiski ka ise elu maitsnud? Võibolla kibedast kohast, kuid siiski?

"Tõe monopol" on tõesti kole väljend.
Suur osa inimesi teab seda karta, aga mu meelest on liiga palju neid, kes ihalevad sellise monopoli omamist. Käivad oma veendumusi teistele vastu pead viskamas, armulikult aegajalt lubades neil ebatäiuslikel maakoort tallata. Mis siis, et nad iial õndsaks ei saa. (judin käis üle selja)

Voldemar-August ütles ...

Mul tuli kohe mu kadund äiapapa meelde. Ta oli õpetaja ehituse alal. Kord ladusin mina tellistest keldri seina. Äiapapa tuli ka appi. Mässas tükk aega nende tellistega. Siis vaatas minu tööd, vangutas pead ja ütles, et jaa. Sinu tellised on sirges reas, minu omad nii ja naapidi viltu. Pole see praktika nii kerge ühti.

Aga jaa. See kes õpetab midagi sellist mida ise kogend pole, toetub ikka mingile valmis tõele.

sjgelle ütles ...

Väljend "näpp elu pulsil" tekitab minus otseseose pulsiga, mida ma iseendal sageli kompan - kas ikka on olemas, kas on kiire või aeglane. Ma ei oska kuidagi ette kujutada seda näppu ja seda pulssi, mis Eluga seotud on.
Kujundid ongi sellepärast põnevad, et neil on ka üks-ühene tähendus.
Näpp elu pulsil - see tähendaks minu jaoks olemist elusana, aktiivsena, osalejana. Igal juhul mitte vegeteerimist elulemise elementaarsel tasemel, näiteks mõelda ainult sellele, mida süüa või juua ja kus magada. Aga sellest algab kõik ju peale ja lõpeb ka sealsamas.

Bianka ütles ...

See kirjutis on nii mitmetahuline, et mõtlesin küll, aga ei osanudki suurt midagi ütelda.

Seesama "poolte valimine" ja "tõemonopol" on need, mille vastu ka mina hääletaks. On mingid üldtunnustatud triviaalsed arusaamad, missugune on täisväärtuslik elu. Armastada, luua oma kodu, paljuneda, kasvatada üles lapsed ja leida iseenda koht maailmas. Kindlasti on sellest hoopis erinevaid määratlusi, aga ma ei pretendeerigi "tõe monopolile".

Kellele mis on elus kõige olulisem, selle poole ta püüdleb. Samas detailid, kuidas kõik toimub ja kas saadakse elult täispakett või jäädakse millestki ilma, on väga individuaalne. See, kas süüakse poest ostetud valmistoitu või nauditakse kokkamist, kas loetakse raamatut või vaadatakse filmi, kas elatakse looduses või linnakividel jne, ei oma minu arust nii suurt tähtsust. Oluline määratlus selleks, et tunda, et "näpp on elu pulsil", on see, et kas sa elad just sellist elu, mis sulle sobib. Enamasti aga ei saa me kõike, millest unistame ja siis eelistatakse jääda hoopis kõrvalvaatjaks. Et vältida pettumusi. Just sellised inimesed ei tunne tegelikult enam hästi elu pulssi. Aga kes need on? Sina või mina või hoopis tema?