neljapäev, 23. juuli 2009

Kehv televiisor

Pilt pole üldse hea. Vormid kujutisel on ähmasevõitu, asjade piirjooned pole täpsed vaid sulanduvalt kergelt üksteisesse. Kõik tundub veidi kahekordne. Õige natuke. Täpsuse puudumine muudab ruumilise taju umbkaudseks. Vahel põrkan kokku asjadega mis tundusid veel kaugel olema. Midagi mis tundub lausa käeulatuses olema, on pingutustele vaatamata kättesaamatu. Pilt on hall ja määrdunud. Kui ta kogu aeg selline oleks, ega siis teaks paremat tahtagi. Kuid vahel on kõik filigraansuseni säravselge. Enda asukohta ruumis saab määratleda millimeetri täpsusega, sest, noh, asjade suurused ja kaugused on lausa käegakatsutavad. Ja mitte ainult väliselt vormilt. Ka nende raskus, faktuur, struktuur ja see kuidas nad puudutamisel tunduvad, on ülimalt selge. Iga valguslaik ja lõhnapuhang omab täpset asukohta ja tähendust. Olen mõelnud. Miks on see nii?
Aga ega siin midagi keerulist polegi. Vahel ma lihtsalt pole kohal. Olen tulevikus. Seal kus minu plaanid ja kavatsused peaksid realiseeruma, või kus arvan ihaldatut saavutavat. Mõnikord jälle minevikus. Veel kord läbi elades hetki mis hinge soojendavad, või otsides haiget teinud vigade algust. Vahel olen hoopis teises maailma paigas. Seal kus tahaksin olla.
Hea pilt on vaid siis kui olen siin ja praegu.

esmaspäev, 20. juuli 2009

Tore Tartu

Nädalavahetusel olin Tartu hansal. Soojust oli küll isegi minusuguse kõrbeelaniku jaoks veidi paljuvõittu. Õnneks oli Anne kanal sealsamas jalgsitee kaugusel. Ujumas olles püüdsin ikka rohkem sukelduda et ka kolbas paiknev aju saaks ka vajalikul määral jahutust.
Kesklinn on küll palju muutund. Hirm klaasine ja kandiline. Eks see rahamaailma tundemärk. Selline karm ja tundetu.


Turul käisin. Ostsin mett ja tomateid ja kurke. Turumüüjate ja pakutava kauba rohkus ja hea kvaliteet lõi küll pahviks. Kadestan teid tartlased. Mõtlesin et see turg ja turu sild on suure tähtsusega Tartu hea aura jaoks. Kui ikka on sellise kohapeal kasvanud söögikraami ühelt poolt väiketootja turustusvõimalus, teiselt poolt hea võimalus osta. See mõjutab inimest palju. Tallinnas polegi sellise hea auraga turgu. Inimesed ostavad oma köögiviljad põhiliselt igasugu marketitest. Aga mis see kraam ka väärt on. Samasugune puine ja närviline nagu inimesed kes seda söövad. Ja turud on Tallinnas ka kuidagi tolmused ja rääbakad. Tartu turul aga oli hea olla.
Ja see sild. Just paras otsetee linnast jala ujuma tulla. Ja sillal käijaid oli päris palju. Kujutan ette, kes on selle tee jala käinud, vahepeal end karastavasse vette kastnud, on palju parem inimene kui see kes ujuma saamiseks peab ette võtma teekonna autos või tolmuses ühistranspordis. Noh nagu Tallinnas.
Sest noh. Kuidagi hea oli kohe Tartus olla. Eks see sellest aurast.

neljapäev, 9. juuli 2009

Näpp elu pulsil

Mida sest elust tunned. Oled kõrvaltvaataja või hoiad näppu elu pulsil. Kuidas on kui oled elus igati osaline. Kas osaleja see kes täiega kõigest osa võtab ja kõrvaltvaataja see kes üksi nurgas istub. Või on see asi tsipa keerulisem.
Kui ikka tahad olulistest asjadest osa võtta, ega siis pole aega niisama molutada. Elutempo on kiire.
Kui aga ei kiirusta. Lamad selili rohus. Sitikad mardikad siristavad ja krõbistavad siinsamas. Mõni jookseb oma pisikeste jalgadega üle põse, iga sammukesega nahka kõditades. Ninna tungib lillede üksteist ületrumpav agresiivsevõitu aroom. Liblikad laksutavad tiibu. Vaid pilvede liikumise rütm ja rohu ühetasane lainetus annavad tunnustust sellest et aeg veel liikumises on. Olles päris tasa näed kuis see kõikkehõlmav hiiglane märkamatul kuid mõjuval sammul üle kõige elava ja elutu ikka edasi liigub.
Aga milleks kiirustada. Mõistlikult plaane seades saab teised enda eest tööle panna raha tegema. Ise sõidad kaunile troopilisele rannale. Tänapäevaste vahenditega pole probleemi asjade käigul ka teisest maakera otsast silma peal hoida. Las need kel pea nii hästi ei lõika teevad ära töö. Töö mis päeva lõpuks annab tunda igas kui viimases musklis. Paneb tundma liigeste olemasolu ka seal kus neis nagu ei peakski olema. Annab end tunda paljude pisikeste higiniredena mis selga ja kõhtu mööda kõdistades püksivärvli vahele roomavad. Annab tunda kus väsinuna maale lähemale vajud. Las teised lahendavad probleeme, las süüvivad asjade olemusse, uurivad välja mis on milleks ja panevad need asjad eesmärgi saavutamiseks koostööle. Las vaevavad end probleemidega ja rõõmustavad nendest ülesaamise üle. Sind see ju ei puuduta. Sina istud mõnusalt rannatoolis ja lased ajal lennata.

Kas näpp elu pulsil tähendab et imad endasse teadmisi kui käsn. Oled kursis mis maailmas sünnib ja milline on prognoositav tulevik. Kui aga oled kodune, kasvatad lapsi, pesed nende kakast tagumikku, pühid nende ilast suud ja tatist nina. Julgustad neid tegema esimesi samme ja tunned kaasa nende kukkumise valule. Püüad leida mõistetavat seletust sadadele miksidele mis oma sisus ulatuvad totrustest ülima eetikani välja. Leiad endas vastupidavust üle elada murdeea kapriisid. Siis leiad endas jõudu murda viimase paarikümne aasta jooksul olnud harjumus olla õpetajaks ja võtta teda kui võrdset, kui täiskasvanut. Kui palju aega ja energiat selle alla läheb. Kus siis see aeg hoida näppu elu pulsil. Ei, targem ikka palgata lapsehoidjad, õpetajad, psühholoogid, spetsialistid. Las nemad teevad.

Me oleme spetsialistid. Õpime ja oskame üht kindlat eriala. Kui oled hea spetsialist ja läbilöögivõimeline, polegi vaja mingit muud tööd teha. Kõik mis vaja, võid lasta raha eest teha. Ravivad arstid, ehitavad ehitajad, torusid panevad torulukksepad ja valitsevad valitsejad. Ise oleme vaid mutrike suures masinavärgis... Et kumb siis... Kas inimene suure algustähega, looduse kroon ja kuningas, või vaid mutrike masinavärgis.

Et kas siin tsivilisatsioonis ikka oleme eluga heas kontaktis. Kui ostame poest liha. Maitsestatud ja ilusaks vormitud, pakendatud, kaunistatud, puhastatud, parajalt suupärasteks tükkideks lõigatud. Või kui seisame ise vastamisi oma jahisaagiga. Päris täpselt teadmata kes ses heitluses sureb. Kuid teame et keegi kindlasti sureb. Kui see ei ole jahisaak, siis sureme ise nälga ja kogu pere takkapihta. Kui vaatame surevale loomale silma ja pärast oleme küünarnukini tema elumahlades, muutes seda mis enne oli elu, nüüd toiduks. Kogu ses toidu poest ostmise harjumuspärasuses oleme ehk juba unustanud, et kõik toit mis meid näljasurmast eemal hoiab, on kunagi olnud elu. Olgu siis loomne või taimne.
Teaduslik tehniline revolutsioon on meie eluolu palju muutnud. Lennukiga lendame ühest maailmaotsast teise vähem kui päevaga. Lennukis on hea ja õdus, kitsas ehk ainult. Loeme raamatut ja igavleme niisama, võibolla magamegi natuke. Kuid kui käiksime kõik selle maa jala. Kuipalju kuluks selleks aega ja kuipalju me sel ajal näeksime. Kuipalju tunneksime võõraid lõhnu. Saaksime tunda eri maid ja rahvaid. Nende elu ja arusaamu. Kui erinevad nad on. Kui mitmekesised. Kui suur on ruum.
Veeklosett on üks märkamatuid, kuid olulisemaid leiutisi. See on takistanud haigustel levida kesk ülerahvastatud keskkonda. Ilma veeklosetita poleks olnud võimalik selline linnade tiheasustus kui praegu on. Nii me ei kohtu enam suurt sellega mis meist väljub. Sulpsti potti, vesi peale ja läinud ta ongi. Niisamuti oleme enda elust eemaldanud paljutki mis hästi ei lõhna. Sünnime kesk haiglate steriilsust. Steriliseerime, rafineerime, puhastame, ilustame oma toidu, et ei mingitki mustust ega paha sinna hulka ei satuks. Olgu või seal desinfitseerimisvahendit või mürki, peaasi et mustust pole. Vaktsineerime ja antibioseerime oma organismi et ükski pahalane ei areneks. Antidepressandid ja rahustid et vaimu mingi paha asi ei vaevaks. Hingame filtreeritud õhku ja oma loomupärase lõhna matame deodorandi alla. Kui sureme on selleks eraldi mehed kes meie maised jäänused kiiresti elavate seast eemaldavad, et me ei näeks, haistaks ega katsuks, kuidas surm välja näeb.

Kas ikka hoiame näppu elu pulsil või kipub see sealt ära libisema.