pühapäev, 21. juuni 2009

Veel täiuslikust aiast

Lugedes Bianka juttu "See ebatäiuslik maailm", ei osanud ma midagi kosta ega kommenteerida. Aiandusest ei tea ma suurt midagi ja täiuslikkuse kohta filosoofilises mõttes ei osanud ka hetkel midagi mõelda ega öelda. Aga kuhugi alateadvuse udustesse avarustesse see mõte hõljuma jäi, sest viimistledes parajasti käsilolevat ehitust, sain sest asjast korraga ilmutuse e. teisisõnu, sain selgust. Juureldes parajasti selle üle kui detailseks peaks detailide lihvimisega minema, järeldasin et peaksin leidma mingi kesktee. Liiga vähe panustades saan tulemuse mis on liig kehv ja robustne. Liig üksikasjadesse minnes aga muudan viimistluse nii töömahukaks, et muuks enam aega ei jätkugi. Siis mul plahvataski siin aju hallolluses, et olin täiuslikust kujutlenud enda jaoks kui teekonda. Et on ebatäiuslikus, pingutades ja vaeva nähes võime saavutada täiuslikuse. Tee ebatäiuslikusest täiuslikusesse. Kuid see kujutelm pole täiuslik. Õigem oleks, et täiuslikus on nagu pendel. Kui oleme keskpunktist kaugel, oleme ebatäiuslikud. Täiustudes läheneme keskpunktile. Kuid võib juhtuda et läheme keskpunktist üle. Liig- ehk, hüpertäiuslikusesse. Näiteks. Harides aeda õpime pidevalt taimede vajadusi ja püüame neid rahuldada, sobitades neid ühtlasi enda vajaduste ja plaanidega. Selline mõnus aednikutöö. Närve rahustav ja rõõmu tekitav. Kuid aiandusega võib sattuda hüpertäiuslikusesse, muutes aia taimekoosluselt, kvantiteedilt ja kvaliteedilt võimalikult täiuslikuks. Püüdes sinna haarata kõik olemasolevad liigid ja alamliigid. Ja veel moel et nad kasvaksid ülimas täiuslikuses. Selline töö pole enam jõukohane ja rahuldustpakkuv aednikuamet muutub rängaks rabamiseks. Natuke mõelnud, leidsin hüpertäiuslikuse näiteid veel terve hulga.
Tehniline progress on tublisti vähendanud töövaeva meie igapäevase leiva teenimisel. Peaksime nagu olema olukorras kus inimene töötab järjest vähem. Kuid tegelikkus on otse vastupidine. Kõik töötavad nagu pöörased, pole aega enda ega laste jaoks. Mida nad selle tööga teenitud raha eest ostavad. Põhiliselt masinaid. Autosid, pesumasinaid, tolmuimejaid, kohvimasinaid, habemeajamismasinaid, arvutusmasinaid. Tehniline progress on saavutanud hüpertäiuslikuse. Tehnika ei teeni enam inimest, vaid inimene on saanud tehnika orjaks.
Et olelusvõitlus oleks kergem, ühinesid inimesed gruppidesse. Sugukondadesse, küladesse, linnadesse, riikidesse. Tegutsemine ühiskonnana hõlbustas paljude suurtemate ettevõtmiste läbiviimist. Kuid vaadake ühiskondlikku organiseerumist praegu. Riik pole enam kogunenud grupp inimesi, vaid käputäis erakondi, kandmas endas ideed rahvast võimalikult suurt kasumit välja pressida. Riik on muutunud hüpertäiuslikuks.
Et ühinenud inimgrupp saaks rahumeeles eksisteerida, loodi seadused. Mida tohib, mida ei tohi. Ära varasta, ära tapa. Inimeste kooseksisteerimise vajadustele anti konkreetne vorm. Seadus. Kas praegu aga keskmisel inimesel on reaalselt võimalik seaduselt kaitset saada. Või on seaduse olemus ja selle rakendamine muutunud lihtinimese jaoks ebareaalselt kättesaamatuks. Kui just on palju raha kalleid advokaate palgata, siis küll jah .. kuid kui seaduse kaitse on hakanud sõltuma raha omamise hulgast, siis pole ju üldse keeruline näha, kelle kaitsel seadus on. Ameerikamaa poolt võib juba näha kuis inimesed hoiduvad paljustki, sest mine tea, juhtub midagi ja kaevatakse kohtusse. Seadus pole enam abiline vaid on muutunud elamise takistuseks.
Info vahetamine on vajalik. Olgu siis suitsupahvakate, telegraafi või e-mailiga. Info kättesaadavus praegu on tohutu. Tee internett lahti ja informatsiooni võib kätte saada mitme eluea jagu. Selline info kättesaadavus muutab olukorra aga kuidagi absurdseks. Inimesed on hakanud informatsiooni eest põgenema. Info on ka hüper- seisundis.
Suhtes on oluline mõista kaaslase olemust ja vajadusi. Kuid tihti, liig tihti muutub kaaslasega suhtlemine täiuslikust hüpertäiuslikuks, seades suhtlemisel esmavajaduseks suhte hea käekäigu. Inimesed suruvad maha enda vajadused ja koos sellega ka olemuse, et vaid suhe ei laguneks.
Ametis on täiuslikus oluline. Et olla oma ala täiuslik proff, nõub suurt pühendumist. Tõeline oma ala asjatundja muud suurt ei tea kui enda kitsast eriala. Kuid mis maailmavaadet saab olla, nähes maailmast vaid ainult üht väikest osa?
Täiuslikus, tundub on kellapendel.

3 kommentaari:

Bianka ütles ...

Sinu nägemus täiuslikkuse poole pürgimisest on väga huvitav ja ma pean sellega nõustuma. Täiuslikkus pole tõesti see viimseni lihvitud hüpertäiuslikkus, vaid paras keskmine. Millest saad oma rahulolu juba kätte, teades küll, et arenguruumi ju on. Aga seda ei pea mitte püüdma minema, sest sealtmaalt ei pruugi rahulolu tunne enam suureneda. Selline lähenemine ei pruugi sobida küll kõigile inimestele.

Kui nii vaadata, siis peaksin ma oma aiapidamise ideoloogiaga mõõdukas õnnetundes kümblema, sest hüper-super täiuslikkus pole mind kunagi tõmmanud. Mulle meeldib tulemuse nimel pingutada, aga seejärel teatud aeg lihtsalt nautida oma töövilju. Paraku on viimasel ajal mul aiast saadav rõõmu osa vähenenud ja pettumuse noodid sagenenud. Katsun endale selgeks teha, miks see nii on. Ega see kliima nüüd nii palju hullemaks ka pole läinud, viga peab olema minus.

Igale nähtusele on võimalik konstrueerida seletus, mis enam-vähem klapib. Kas see tegelikult ka tõele vastab, on iseküsimus. Mõtlesin siis välja, et varasemast rohkem on mind häirima hakanud minust sõltumatute tegurite vahelesegamine. Et olles juba omandanud teatava vilumuse ja praktika, olen hakanud ka vastavaid tagajärgi ootama. Ja kui siis miski väljastpoolt selle ära rikub, olen pettunud. Varem, kui ma oma oskustes nii kindel ei olnud, asusin virisemata vigu parandama. On niisugune termin nagu õigustatud ootused. Paraku neis valdkondades, kus Tema Kõrgeausus Loodus ise olulist rolli mängib, ei maksaks seda rakendada.

Mida ma oma analüüsi tulemusega oma elus muuta saaks? Kas tuleks katsuda olla alandlikum ja vähenõudlikum? Või hoopis töökam, teha sama palju, nagu kuluks ilma segavate asjaoludeta palju suurema täiuslikkuse saavutamiseks, aga tegelikkuses jõuaks vaid ikka selle vana hea harju keskmiseni?

Arutlesin siin oma hobi valguses, aga kui üldisemaks minna, kas on üldse valdkonda, kus sinust sõltumatud tegurid su plaanidesse korrektuure ei teeks?

Voldemar-August ütles ...

Mind huvitab selle asja juures kas Sõltumatud Tegurid on kaosest tingitud, s. t. juhusliku iseloomuga. Või ei juhtu midagi juhuslikult ja kõik on osa suuremast plaanist, lihtsalt me ei oska näha. Kui on juhuslikud annaks see täieliku õiguse nende pagana Sõltumatute Tegurite peale viha pidada. Kui see aga on tegelikult meie juurde tulnud õppetükk, ükskõik mis hinnaga siis, sel juhul oleks ju targem õppida. Oskame me ikka õppida või? Ka asjadest mis otsekui kiusu pärast meie juurde on tulnd.

Bianka ütles ...

Ei tea, äkki õppisingi sellest midagi. Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka.