reede, 5. juuni 2009

Poolkogemata metsas

Minu kodu juures metsa pole. Kui siin pae peal mõni puu ka kasvama on läinud, siis ainult tänu sellele et inimene on selles kohas kunagi ammu kive maapõuest välja urgitsenud. Niiet kui ma poolkogemata kombel metsa sattusin, tuli seal kohe igasugu huvitavaid mõtteid pähe.


Kõigepealt kuulsin metsas linde häälitsemas moel mis kaugel nende harjumuspärasest harmoonilisest kõlast. Pigem meenutas see hääl punnvõrri (kes veel mäletab) käimalükkamishäält. Hääle tekitajad olid kaks pisikest lindu kes üht suurt varest ründasid, ise närviliselt kärtsudes. Ikka on kõige suuremad röövlid kõige suuremad. Olgu siis kogult või võimult. Kordagi ei tulnud mul pähe mõtet et konfliktis võiks väiksem pool agressoriks olla.

Metsas kasvab puid igas suuruses ja vanuses.


Mõned on just äsja nina mullas välja pistnud, pisikesed ja pehmed, osad on juba puu nägu kuid siiski piitspeenikesed, kambakesi koos lehti sahistamas. Osad oma täies pikkuses ja jämeduses kannavad endal aja kortse ja vagusid. Mõne juuksed ja habe on juba üsna halliks läinud.


Mõni puu seisab veel püsti, kuid eluvaim on juba lahkunud, murdumine on vaid aja küsimus.


Osade tee on lõppenud ja nüüd nad kõdunevad ja lagunevad, saades selleks millest nad tulnud on.

Kõik, sünd, elu ja surm ühes metsas koos.
Kuigi metsas on puid palju, paljud ju ka ühest liigist, on igaüks ise nägu. Igaühel oma välimus, saatus ja märgid. Mida nooremad, seda enam sarnased, mida vanemad, seda rohkem igaüks ise nägu.
Siin on puu mis küll üks, kuid tundub nagu oleks tal kahestunud iseloom.


Mõni on kauges minevikus kaotanud midagi olulist. Suur mustav auk ja jõnks tüves on jäänud igaveseks puusse.


Mõni, kaotanud elujõu, ei suuda enam seista. Kuid pole ka päris langenud. Poolvildakil kaaslasele toetudes on ta siiski veel püsti. Suutmatta küll ise lehti kanda ja fotosünteesiga hakkama saada, on ta siiski veel metsa keskel, oma raskusega kaaslast kummargile vajutades.


Mitte kõik puud metsas pole suureks saanud, mõne tee on katkenud üsna noorelt,


mõnel jälle äkki nagu pikselöögist.


Mõnda on elu tublisti räsinud, alla pole puu siiski andnud. Kuniks lehti, seniks elu.


Ja ikka on neid kes tegelevad mittemillegitegemisega ja neid kes muudkui töötavad ja töötavad ja töötavad.


Ja neid on ka kes peavad õigeks et Nemad võivad Oma asjad igale poole laiali laotada.


Metsas kõndides pole võimalik teha sammu nii et ei astuks mõnele elavale taimele peale. Keegi jääb ikka jala alla. Oleneb käijast, kas see sätib oma samme et vähem talluda, või läheb läbi metsa nii et murdund puud ja põõsad kahte lehte. Metsa pärisasukad on ka erinevad. Mõned on madalad ja maadligi, peale tallamist ajavad end jälle sirgu. Mõned on kõrged ja silmapaistvad, kuid tallumist ei kannata. Prõks ... ja ongi lips läbi.


Üldiselt kasvavad metsapuud vastavalt keskkonnale. Kui liivasem, siis rohkem männimets, kui viljakas maa, siis lepik. Erinevates kohtades erinevad puud. Erineva väljanägemise ja kultuuriliste iseärasustega. Vaatasin aga et tammikus muid puid ei kasvanud. Kohe nagu klass omaette. Hoiavad ühte ja teistsuguseid kampa ei võta.


Mis see siin siis nüüd on! Keegi on kirjapulga põõsa otsa riputanud. Ei tea kas nad teadsid et metsa võib ka mõni grafomaan sattuda.

3 kommentaari:

tiia ütles ...

väga head tabamused ja kodune tunne :)

Ma saatsin blogi profiili alt leitud emaile kirja ka :)

kaamos rules! ütles ...

Kuidas metsas puuviljadega lood olid?
Ma viskaksin ühe meemiga, palun!

toompeale ütles ...

mets, see on elu loomulik ringkäik. (kui inimene vahele oma terariistadega ei sega)
see on Sul väga hästi tabatud ja kirja pandud lugu.