esmaspäev, 29. juuni 2009

Joodiku õpetus.

Istusin ja lugesin raamatut. Üks mees tuli ja istus minu vastas pingile. Küsis. "Vaatan et istud juba tükk aega siin, midagi ei tee, muudkui istud ja istud, mediteerid või. Nüüd vaatan, loed raamatut." Mees oli ilmselt veidi vindine. Oli ka aru saada et vindisus on tema juures täiesti igapäevane olek. Kainus oleks ebatavaline.
Mees küsis: "Kuule anna mulle nõu. Ma tahaks joomisest lahti saada. Anna mulle üks tasuta nõu, kuidas ma saaks joomisest lahti."
Püüdsin siis talle seletada et asi ongi selles et ta tahab millestki lahti saada. Niikaua kui ta on sellise mõttekujundi kimpus, et on asju millest tuleb lahti saada, niikaua ta joobki. Joomine ju selle jaoks ongi et lahti saada. Joomine on suurepärane maailma juppideks lammutaja ja osa maailma ära kaotaja. Kainena peab ta terve maailmaga hakkama saama. Hea ja halvaga. Et pole vaja lahti saada, vaid on vaja saavutada maailma terviklikkuse nägemine. Ütlesin veel et tasuta asju pole olemas. Niikaua kui on saamine ja andmine, niikaua on ka tasu. See et tundub et on tasuta asju, on ainult illusioon. Pahatihti on näiliselt tasuta asjad veel need kõige kallimad. Lõppkokkuvõttes.
Mees sai vihaseks. Silmad läksid tal suureks ja minu suunas sõnu loopides sattus sinna ka veidi tatti sekka. "Ah sina oled siis selline. Inimlikkust polegi sinu jaoks olemas. Sina siis oledki see kes tahab eurot ja inimestest üldse ei hooli."
Vaatasin teda. Vaatasin teda ilma mingi hirmuta. Vaatasin teda ilma mingi vihata. Elu on mulle sisse istutanud hirmu ja viha purjus inimeste vastu. Kuid see mees tuli ja lasi minul end vaadata, ilma et oleksin oma hinge kerra ja okkaliseks tõmmanud. Mehe maaimavaade, selle valem ja suutmatus õppida olid nii ilmselt nähtavad. Oli selge, selles ongi selle mehe joomise põhjus.
Ütlesin talle. "Mine ära. Headaega."
Mees läkski. Midagi veel vihaselt pobisedes.
Mina poleks saanud talle midagi õpetada. Tema aga õpetas mulle väga palju. Aitäh talle.

11 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Sa oled tuumani jõudnud.
Suutmatus õppida.
Võibolla tahtmatus õppida.
Hirm tundmatu ees.
Ilusasti sildistatud ja raamistatud maailm, mille ainus tõeline hirm on raamidest väljakukkumine, lend tundmatusse.

Voldemar-August ütles ...

Jah, nüüd istun ja mõtlen et olen hirmu ja viha tundnud inimese vastu kes purjus. Aga äkki hoopis kardan seda sildistatud ja raamistatud maailmavaadet.

Bianka ütles ...

Sildid ja raamid... Mumeelest on sinu maailmas need samuti olemas. Võib-olla kui sa poleks seda meest kõiketeadvalt sildistanud (õppimisvõimetu joodik), oleks teie vestlus võinud teisiti kulgeda. Kust sa tead, missugune oli sinu õppetund selles kohtumises?

kaamos rules! ütles ...

Ma ka kardan seda raamdes rabelemist.
Vaevalt sa purjus inimest ennast niiväga kartsid, pigem vägivalda, mis igas võimalikus vormis sealt voolata võinuks. Hull viha tekib sellest, vägivald paljuneb.
Vähemalt ise olen niimoodi tundnud.

Voldemar-August ütles ...

Kui mina meest vaatasin, kas nägin siis mehe tegelikku olemust, või ainult enda ettekujutust temast? Võibolla nii, võibolla naa. Kuid kas purjus inimesel on üldse võimalust tegelikkust näha? Kas on võimalik näha tegelikkust kui ise tegelikult ei ole ise? Kui ise tegelikult ei ole ise, siis saadki maailma näha selle järgi, kuidas teised seda on nimetanud ja mõttelistele siltidele märkinud.
Küsimuse algus aga on ilmselt seal, et kuipalju üldse näeme reaalsust ja kuipalju neid mõttekontsruktsioone, mis maailma tähistamiseks on võetud.
Mumeelest on see väga lihtne. Seda on tunda. Kui mingi müstilise ime läbi näed korraga reaalsust, tunned selle kohe ära. See on reaalsus.

Hm, mu jutt ei saanud nüüd eriti loogiline ega argumenteeritud. Tõe defineerimise aluseks on selle äratundmine. Lihtsalt tundmine. Teaduslikust seisukohast kõlab küll jaburalt, kuid kes iial kunagi on maailma tema täielikus ilus näinud, küllap see aru saab. Napakuse sündroomi võimalikus on ka muidugi alati olemas.

Purjus inimese vägivalla kohta aga on mul kogemust, et hirm ei tulene vägivalla kartusest. Noh, tähendab, võib tuleneda ja enamasti ongi see nii. Kuid olen kogenud olukordi kus vägivalla ohtu ei ole, hirm aga on.

Bianka ütles ...

Joomise ja maailma tunnetamise koha pealt olen nõus. Joomine kaotab ära osa maailmast.

Aga selle mehe lause oli ju, et ta tahaks joomisest lahti saada... Vähemalt sõnades oli tal see soov, iseasi kas see kunagi realiseerunud oleks. Võib-olla panid su sõnad teda mõtlema, aga tõenäolisem on, et need mõtted olid liiga kauged ja kõrged tema jaoks. Kuidas see asi peaks käima, et kas enne saada kaineks, et suuta elu üle järele mõtelda või hakata mõtlema purjus olles ja siis selle tagajärjel otsustada kaineks hakata. Mina pakuksin, et loogiline oleks esimene järjekord, sinu nõuanne käis teise viisi kohta. Ma arvan, et su jutt ei aidanud teda, sest olles purjus, ei suuda inimene loogiliselt mõtelda.

Ega ma ei arvagi, et suvalisi joodikuid peaks päästma hakkama. Mulle tundub, et tema arusaamise tasemelt polnud sinu nõuandes peale halvakspanu muud sõnumit. Sina ehk õppisid temalt midagi, aga tema sinult ilmselt mitte. Sest sina lähtusid enda, mitte tema tasemelt.

Voldemar-August ütles ...

Noneh et ega ma ka päris eila pole sündind. Eks ma ikka natuke tea milleks purjus mõistus võimeline on, ja milleks üldsegi mitte. Ega ma lootnudki et ta minu filosoofilistest kukerpallidest mingitki sotti võiks saada. Lihtsalt see hetk oli selline kuratlik huvi, et huvitav mis saab. Kuidas ta reageerib. Ja peab ütlema, reageering oli väga ootuspärane. See andiski mulle veelkordset kinnitust, et minu teooria purjus inimese filosoofilisest paindumatusest on õige.
Kui muidu on maailm ikka päris segane koht. Annab nuputada mis on hea ja mis on halb, mis illusioonid ja mis tegelikkus. Siis .. tõmba nina täis ja kõik on kohe selge. Kes on hea ... ja kes paha mees.

Eve ütles ...

Kui ma paar aastat tagasi ühel suveõhtul surnuaial käisin, nägin seal ühte kohalikku vanameest toimetamas. Ta on meil igapäevane poe ees istuja, nina punane ja pidevalt purjus. Seekord oli ta jälle purjus. Toimetasin temast natukene eemal, kui nägin, et ta seisab ratta najal ja vahib loojuvat päikest. Korraga kutsus ta mind enda juurde: tütarlaps, tulge vaadake kui kaunilt päike loojub. Läksin siis, sest tema toon oli väga nõudlik ja mõtlesin, et olgu pealegi. Seisin ta kõrval ja vahtisin päikest. Sellised ilusad õhtused päikesed on täpselt nagu elu ise - nii ilusad, et hakkab valus ja kisub vägisi jooma ja vahel nii kurb, et kah ajab jooma, rääkis ta. Peale seda mõtlesin, et võibolla osa inimesi lihtsalt ei kannata valu. Võibolla see on hirm asjadega tegelemise ees, sest olgem ausad - pole just palju inimesi, kes vussis asjadega ja omaenese vigadega agaralt tegeleda tahavad. Pelgalt viga tunnistada ja öelda, et ma lihtsalt olen selline on lihtsam kui asja kallale asuda, aga lihtsast tunnistamisest on vähe kasu kui sellest midagi edasi ei saa. Mina ei pruugi alkoholi, sest mulle ei meeldi kui mu pea on sassis ja olulised detailid minu vaateväljast välja hakkavad libisema või hajuma, aga mõned inimesed vajavad, et see juhtuks. Mulle ei meeldi purjusolek - see, kui mul pole tõeseid andmeid, mille najal õigeid otsuseid teha. Pealegi on äärmiselt nõme see unes-või-ilmsi-tunne, mis joomisega kaasneb ja mida käsitletakse kui internetis ropendamist - et justkui nagu päriselt ei toimunudki.

Mulle aga tundub, et mõned inimesed peavad olema purjus selleks, et rääkida välja oma raskused. Seni, kuni need on välja ütlemata, on nad sees lukus ja neist ei saa midagi - nad valutavad. Ma ei tea, kas nad saavad sellega valst lahti ka või ei. Nad ei oska mõelda või nad ei usu - aga vahet pole kumb, sest minu meelest teeb see ühe välja.
Mitte suutmatus, pigem tahtmatus ikka. Pole asja, mida inimene ei suuda, olles loodusekroon ja kõigest muust maailma loodust paremate potensiaalidega. Raamidest väljakukkumine? Ma arvan, et nad tunnevad, et on juba väljas. Nii palju, kui mina olen püüdnud purjus (või purjutavate) inimese probleemi tuumani jõuda, on seal ikka üks - puudub probleem, mis ootaks lahendamist. On inimene, kes tahab libiseda üle, sest sisse ta lihtsalt upuks. Ta lihtsalt ei taha...

Voldemar-August ütles ...

Seal kus on suutmatus, ehk asjad mis hästi välja ei tule, seal on väga lihtne tekkima tahtmatus. Naguet, ah see asi ei tule kuidagi välja, ma siis ei tahagi. Ma mõtlen et alkoholism meie oludes omab just sellest suurt mõju. Üldlevind arvamus on, et täiskasvanu on nagu valmis inimene, peaks nagu kõikke teadma. Kui täiskasvanu tunnistab et ta midagi ei tea ja õpib alles, siis teda vaadatakse nagu napakat... Kui saaks selles üle. Kui oleks üldtunnustatult normaalne, et inimene õpib kogu elu.

Aga selles raamidest väljakukkumise asjaga pole ma Sinuga Eve päris nõus (kui nüüd õieti aru sain). Minumeelest on nõnda et just mõtteviisilit alkohoolik elab kindlates raamides, eluaegne õppija aga hõljub nagu võilille-ebe tuules.

Anonüümne ütles ...

Vaidleks vastu: eluaegne õppija ei hõlju võililleebemena tuules.
Ebet pillutab tuul suht omatahtsi, kuid õppijal on kindel alus ja suund: tahtmine areneda.

logimata Helve

Voldemar-August ütles ...

Jah, einoh jah. Inimene kes õppimise teed läinud, ikka iga tuulehoo järgi ei jookse küll. Tahtsin selle tuule mõttekujundiga rõhutada et need õppetükid on ka sellised õhkõrnad moodustised, teinekord ei saa arugi et mis on, arvad et niisama kärbes piriseb ... aga on hoopis õppetükk. Seepärast peaks ikka hoolega vaatama, mis tuul seekord toonud on.