kolmapäev, 3. juuni 2009

Elu hinnaga, e. putukas tuuleklaasil.

Sõitsin oma punasest roosaks pleekinud Toyotaga mööda Piibe maanteed. Ilm oli ilus. Õhk oli täis soojust, värve ja just õitsemist alustanud õite lõhnu ja värelusi. Niipaljukest- kuipaljukest neid läbi auto plekise ventilatsiooni läbi mahtus. Oli tõeliselt suvene päev. Esimene sel aastal. Eelnenud soojad päevad olid veel kevade jagu. Nüüd aga oli suvi, minusugusele soojalembesele just kõige ilusam päev. Kõik oli ilus. Ilm, päike ja see et sõitsin puhkama. Sõitsin üksi, jee... Ah et miks ma naist kaasa ei võtnud. No vaadake. Ma ju töötan kodus. Naine on ka kodune. Nii me oleme seal ninapidi koos ja kulutame teineteise õhku. Tund tunni kõrval, päevast päeva ja aastast aastasse. Inimene peab vahest üksi ka olema. Eriti veel selline inimene kui mina. No ja naisele kulub ka ära veidi vabadust minust. He- hee. Niiet ... kujutate ette mis tunne mind valdas. Imeline. Olin just auto tuuleklaasi klaasipuhastajaga puhtaks pesnud. Vaade oli esmaklassiline.

Järsku, viuuu, vops, potsatas üks putukas tuuleklaasile laiaks, jättes selle puhtale pinnale inetu pläraka. Püüdsin plekki klaasipesuri ja kojameestega maha saada, aga ta sinder ei tulnud.


See plekk kuidagi häiris. Oli ju kõik olnud nii ilus ja puhas ja nüüd korraga selline plekk. Mõtlesin isegi kinni pidada ja putuka jäänused lapiga pühkimise teel eemaldada. Aga nagu tundus see kuidagi tobe teha. Sõitsin siis niisama edasi. Plekk aga häiris ja endine vaimustunud seisund ei olnud enam täielik. Jäin selle üle mõtlema. Kuidas siis lasin ühel plärakal end niimoodi mõjutada. Võibolla olengi selline et vaimustun vaid siis kui kõik on täiuslik. Aga elu ju pole selline täiuslike sündmuste jada. Pigem vastupidi. Alati ja igas asjas on mingi jama alati sees. Mingi plärakas tuuleklaasil. Kas siis ehk olengi oma olemistes mittetäielik. Lasen end pisiasjadest häirida ja seetõttu olen võimetu pühenduma jäägitult. Poolik asi aga on ... noh poolik on. Et millegi tegemisest vaimustuda, on seda vaja teha jäägitult. Võibolla ei saavuta ma edu töös, sest lasen end kõigutada ette tulevaist ebaõnnestumistest. Võibolla hoidun eneseväljendusest avalikkuses, sest aegajalt ütlen vale sõna või jään lihtsalt kokutama. Ehk olen võimetu armastama sest lasen end armastatu iseloomuvigadest häirida. Hoidun omaette, sest alati on suure hulga inimeste ühises ettevõtmises ka mingeid ebakõlasid. Mõtlesin et kui nõnda end kogu aeg häirida lasen, siis olengi elus kuidagi kõrvalseisja. Ja eks ma vist tihtipeale olengi.
Olin kohe nagu tänulik sellele putukale et ta mu mõtted selle nägemisele oli juhtinud. Olen ennemgi täheldanud et vahel pole probleemi lahendamiseks vaja muud kui selle olemust mõista. Hm... Maailm oli korraga tagasi saanud oma endise suvise värvikülluse. Elu oli jälle ilus. Alles siis kui kohale jõudsin tuli plekk tuuleklaasil uuesti meelde. Olin ta vahepeal juba täiesti unustanud. On ta veel alles. Jah on.


Mis see nüüd siis oli. Kas olen veidi nõdrameelne et end lömastunud putukast loksutada lasen. Või oli see õppetund. Tulnud minu juurde just sel kõige õigemal hetkel. Moel mida oli raske tähelepanuta jätta. See putukas tõi mulle minu õppetunni oma elu hinnaga.

4 kommentaari:

Bianka ütles ...

Sinu lugu tekitas minus vastukaja, mis on põhiline põhjus teise jutule kaasa rääkimiseks: just-just, mina olen sedasama tundnud. Nii olengi sellest järeldanud, et kui minu jutule kommentaare ei tule, siis see tähendab, et keegi teine ei samastu teemaga. Teine variant kommenteerimiseks on, kui jutt ajab vastu vaidlema.

Sinu seekordne jutt on minu arusaamistega vägagi samal lainel. Siin on kaks nüanssi. Esimene, et kogu aeg ei tahagi koos olla. Mina olen seda veidi nagu isegi häbenenud, et miks ma siis olen selline. Teised paarid justkui tahaks kogu aeg koos olla. Nii lohutav on lugeda, et omaette olemise tahtmine ei ole ainult minu haige ego erivajadus. :D)

Teiseks see täiuslikkuse värk. Sellega olen tõsiselt võidelnud, aga mitte alati pole mõistusepärane lahendus peale jäänud ja õppetund selgeks saanud. Nii väga tahaks, et jama ei oleks ja kõik oleks täiuslik. Sinu putukas tuuleklaasil suri vähemalt loomulikul teel, aga mina pean oma aeda ründavaid tigusid ise mõrvama. Et nad mu ilusat pilti ei risustaks. Aga kuna ma nende üle võitu pole saanud, kas see õppetund tähendaks, et peaksingi üritamast loobuma?

Voldemar-August ütles ...

Bianka- Tore et sain Sind haige ego erivajaduse suhtes lohutada. He- hee. Khõmkh ... vabandust, niisama lõõbin siin.
Agaet ... mumeelest on see lausa vajalik et inimene oleks võimeline ka üksiolekut nautima. Kes seda ei oska, noh, siis on midagi suisa puudu kohe.
Kardan siin et teen elu natuke liiga lihtsustatuks, kuid tundub mul, alati saab vaadata asju tasakaalu seisukohast. Et kui on ainult pidev üksiolek. Või vastupidi, üksi olla on lausa hirmutav, siis on midagi pahasti. Küll olen tähele pannud, et kui vastandite üks pool end kuidagi tunda annab, nagu antud juhul Sa tunned end üksioleku vajaduse pärast veidi puudutatuna, siis on midagi lahti ka vastandiga. Ka enda kohta võin öelda, minu üksiolekuvajadus on vahest lausa karjuv. Kuid minu üksinduse vastandi, e. suhtesõltuvusega, pole ka kõik korras.

Sinu kommentaari küsimusele mul vastust pole. Küll tekkis mõte. Seoses võitlusega. Olen tähele pannud, võitlus ükskõik mis vormis, riikide vahel, religioonide vahel, võitlus nälja, vaesuse, harimatusega, valimisvõitlus. Need kõik võivad saavutada mingil hetkel mingi võidu. Kuid ajaloos on alati kõik võitlusega saavutatud võidud mingi aja pärast oma endistesse rööbastesse tagasi pöördunud. Ühesõnaga, võitlusega ei saavuta tuhkagi. Kuid Einstein ütles, kõik on suhteline. See seadus on mumeelest tunduvalt universaalsem kui tema üldtuntud kasutus (füüsika). Maakeeles öelduna siis. Kui mõrvad (he-hee) tigusid võitluse käigus, ei saavuta Sa tuhkagi. Kui mõrvad tigusid, sest aia eksistentsi seisukohast on see vajalik, siis oled mäel.

Blogi kommentaaridest ka. Mumeelest mõni blogijutt sünnib puhtalt loomingulise sunni rahuldamiseks. Kas sinna kommentaare tuleb või ei tule, ei oma eksistentsi seisukohast tähtsust. Mõttearenduspostitused on muidugi teine lugu. Ma ise olen vahest kimbatuses olnud, loed blogija jutu läbi ja tahaks lihtsalt heakskiitu väljendada. Midagi tarka juurde öelda ei oska, kommid siis midagi stereotüüpset, endalgi pisut piinlik. Õlalepatsutusvõimalust aga pole ju.

Bianka ütles ...

Võib-olla oli nooremana usk sellesse, et kui piisavalt vaeva näha, siis õnnestub luua vähemalt enda jaoks täiuslikkuse saareke keset ebatäiuslikkuse merd. Kas mängib vanus rolli, et enam ei usu, et see on võimalik. Igatahes mina lasen igasugusest häirivatest või ebaõnnestunud asjadest ennast üha rohkem häirida ja siis tunnen, et parem on loobuda. Näiteks suhtlemisest, millegi loomisest või korrastamisest. Samas pole veel käes aeg, et kõigega lepiksin nii nagu see on. Nõnda ongi minus mingisugune rahulolematuse või pettumuse tunne, kuigi tegelikult poleks nagu põhjust. Võib-olla on selle meeleolu taga hoopis vihmane ilm (ja teod, mis vallutavad mu aia, sest meie kõrval on tühi räämas krunt, kust neid lõputult juurde tuleb).

Voldemar-August ütles ...

Jah, tuttav lugu. Sina näed täiuslikkuse nimel ilmatuma vaeva, rabad end või juhmiks. Siis tuleb keegi, räbaldunud ja räpane, krunt räämas, ja vaatab sulle naeratava näoga otsa. Siis mõtled, mille kuradima nimel ma siin rabelen niimoodi.

Kuid minumeelest on nõnda.
See räämas ja õnneliku näoga oskab õnnelik olla. Tal on see kogemus. Kuid sina oled kogenud täiuslikkuse loomist, temal seda pole. See, et sa ise selle juures õnnelik ei oska olla, on ainult suhtumise küsimus.