esmaspäev, 29. juuni 2009

Joodiku õpetus.

Istusin ja lugesin raamatut. Üks mees tuli ja istus minu vastas pingile. Küsis. "Vaatan et istud juba tükk aega siin, midagi ei tee, muudkui istud ja istud, mediteerid või. Nüüd vaatan, loed raamatut." Mees oli ilmselt veidi vindine. Oli ka aru saada et vindisus on tema juures täiesti igapäevane olek. Kainus oleks ebatavaline.
Mees küsis: "Kuule anna mulle nõu. Ma tahaks joomisest lahti saada. Anna mulle üks tasuta nõu, kuidas ma saaks joomisest lahti."
Püüdsin siis talle seletada et asi ongi selles et ta tahab millestki lahti saada. Niikaua kui ta on sellise mõttekujundi kimpus, et on asju millest tuleb lahti saada, niikaua ta joobki. Joomine ju selle jaoks ongi et lahti saada. Joomine on suurepärane maailma juppideks lammutaja ja osa maailma ära kaotaja. Kainena peab ta terve maailmaga hakkama saama. Hea ja halvaga. Et pole vaja lahti saada, vaid on vaja saavutada maailma terviklikkuse nägemine. Ütlesin veel et tasuta asju pole olemas. Niikaua kui on saamine ja andmine, niikaua on ka tasu. See et tundub et on tasuta asju, on ainult illusioon. Pahatihti on näiliselt tasuta asjad veel need kõige kallimad. Lõppkokkuvõttes.
Mees sai vihaseks. Silmad läksid tal suureks ja minu suunas sõnu loopides sattus sinna ka veidi tatti sekka. "Ah sina oled siis selline. Inimlikkust polegi sinu jaoks olemas. Sina siis oledki see kes tahab eurot ja inimestest üldse ei hooli."
Vaatasin teda. Vaatasin teda ilma mingi hirmuta. Vaatasin teda ilma mingi vihata. Elu on mulle sisse istutanud hirmu ja viha purjus inimeste vastu. Kuid see mees tuli ja lasi minul end vaadata, ilma et oleksin oma hinge kerra ja okkaliseks tõmmanud. Mehe maaimavaade, selle valem ja suutmatus õppida olid nii ilmselt nähtavad. Oli selge, selles ongi selle mehe joomise põhjus.
Ütlesin talle. "Mine ära. Headaega."
Mees läkski. Midagi veel vihaselt pobisedes.
Mina poleks saanud talle midagi õpetada. Tema aga õpetas mulle väga palju. Aitäh talle.

pühapäev, 21. juuni 2009

Veel täiuslikust aiast

Lugedes Bianka juttu "See ebatäiuslik maailm", ei osanud ma midagi kosta ega kommenteerida. Aiandusest ei tea ma suurt midagi ja täiuslikkuse kohta filosoofilises mõttes ei osanud ka hetkel midagi mõelda ega öelda. Aga kuhugi alateadvuse udustesse avarustesse see mõte hõljuma jäi, sest viimistledes parajasti käsilolevat ehitust, sain sest asjast korraga ilmutuse e. teisisõnu, sain selgust. Juureldes parajasti selle üle kui detailseks peaks detailide lihvimisega minema, järeldasin et peaksin leidma mingi kesktee. Liiga vähe panustades saan tulemuse mis on liig kehv ja robustne. Liig üksikasjadesse minnes aga muudan viimistluse nii töömahukaks, et muuks enam aega ei jätkugi. Siis mul plahvataski siin aju hallolluses, et olin täiuslikust kujutlenud enda jaoks kui teekonda. Et on ebatäiuslikus, pingutades ja vaeva nähes võime saavutada täiuslikuse. Tee ebatäiuslikusest täiuslikusesse. Kuid see kujutelm pole täiuslik. Õigem oleks, et täiuslikus on nagu pendel. Kui oleme keskpunktist kaugel, oleme ebatäiuslikud. Täiustudes läheneme keskpunktile. Kuid võib juhtuda et läheme keskpunktist üle. Liig- ehk, hüpertäiuslikusesse. Näiteks. Harides aeda õpime pidevalt taimede vajadusi ja püüame neid rahuldada, sobitades neid ühtlasi enda vajaduste ja plaanidega. Selline mõnus aednikutöö. Närve rahustav ja rõõmu tekitav. Kuid aiandusega võib sattuda hüpertäiuslikusesse, muutes aia taimekoosluselt, kvantiteedilt ja kvaliteedilt võimalikult täiuslikuks. Püüdes sinna haarata kõik olemasolevad liigid ja alamliigid. Ja veel moel et nad kasvaksid ülimas täiuslikuses. Selline töö pole enam jõukohane ja rahuldustpakkuv aednikuamet muutub rängaks rabamiseks. Natuke mõelnud, leidsin hüpertäiuslikuse näiteid veel terve hulga.
Tehniline progress on tublisti vähendanud töövaeva meie igapäevase leiva teenimisel. Peaksime nagu olema olukorras kus inimene töötab järjest vähem. Kuid tegelikkus on otse vastupidine. Kõik töötavad nagu pöörased, pole aega enda ega laste jaoks. Mida nad selle tööga teenitud raha eest ostavad. Põhiliselt masinaid. Autosid, pesumasinaid, tolmuimejaid, kohvimasinaid, habemeajamismasinaid, arvutusmasinaid. Tehniline progress on saavutanud hüpertäiuslikuse. Tehnika ei teeni enam inimest, vaid inimene on saanud tehnika orjaks.
Et olelusvõitlus oleks kergem, ühinesid inimesed gruppidesse. Sugukondadesse, küladesse, linnadesse, riikidesse. Tegutsemine ühiskonnana hõlbustas paljude suurtemate ettevõtmiste läbiviimist. Kuid vaadake ühiskondlikku organiseerumist praegu. Riik pole enam kogunenud grupp inimesi, vaid käputäis erakondi, kandmas endas ideed rahvast võimalikult suurt kasumit välja pressida. Riik on muutunud hüpertäiuslikuks.
Et ühinenud inimgrupp saaks rahumeeles eksisteerida, loodi seadused. Mida tohib, mida ei tohi. Ära varasta, ära tapa. Inimeste kooseksisteerimise vajadustele anti konkreetne vorm. Seadus. Kas praegu aga keskmisel inimesel on reaalselt võimalik seaduselt kaitset saada. Või on seaduse olemus ja selle rakendamine muutunud lihtinimese jaoks ebareaalselt kättesaamatuks. Kui just on palju raha kalleid advokaate palgata, siis küll jah .. kuid kui seaduse kaitse on hakanud sõltuma raha omamise hulgast, siis pole ju üldse keeruline näha, kelle kaitsel seadus on. Ameerikamaa poolt võib juba näha kuis inimesed hoiduvad paljustki, sest mine tea, juhtub midagi ja kaevatakse kohtusse. Seadus pole enam abiline vaid on muutunud elamise takistuseks.
Info vahetamine on vajalik. Olgu siis suitsupahvakate, telegraafi või e-mailiga. Info kättesaadavus praegu on tohutu. Tee internett lahti ja informatsiooni võib kätte saada mitme eluea jagu. Selline info kättesaadavus muutab olukorra aga kuidagi absurdseks. Inimesed on hakanud informatsiooni eest põgenema. Info on ka hüper- seisundis.
Suhtes on oluline mõista kaaslase olemust ja vajadusi. Kuid tihti, liig tihti muutub kaaslasega suhtlemine täiuslikust hüpertäiuslikuks, seades suhtlemisel esmavajaduseks suhte hea käekäigu. Inimesed suruvad maha enda vajadused ja koos sellega ka olemuse, et vaid suhe ei laguneks.
Ametis on täiuslikus oluline. Et olla oma ala täiuslik proff, nõub suurt pühendumist. Tõeline oma ala asjatundja muud suurt ei tea kui enda kitsast eriala. Kuid mis maailmavaadet saab olla, nähes maailmast vaid ainult üht väikest osa?
Täiuslikus, tundub on kellapendel.

kolmapäev, 10. juuni 2009

Puuviljameem

Kaamos on mind millegagi visanud. Ai !! Mis, mis see on !!. Kastanimuna !! Tõmbasin küll pea õlgade vahele ja püüdsin väiksem näida, aga näe .. ikka sai pihta. Tal täpne käsi ja terav silm, vist on nooruses palju murakaid söönud. Enda noorusest mäletan ka et sügiseti sai alailma põõsa kõrval seistud ja marju suhu topitud. Igasugu marju. Tikreid, vaarikaid, sõstraid, maasikaid. Suur vahe oli, kas korjata marju suhu, või siis turule viimiseks. Turumarjad ei tahtnud kuidagi korvi täita. Suumarjad täitsid palju paremini. Kõhtu muidugi. Õunaaed oli meil korralik. Jätkus aasta läbi. Oma vanematele olen sellise vitamiinirikka nooruse tänulik. Metsmaasikaid, või olid nad muulukad, ei teadnud ma siis ega tea praegu, neid on korjatud vist küll tuhandete kauppa. Sai teisi kõrre otsa aetud. Nüüd mõtlen, et miks me siis neid kohe ära ei söönud ... ei tea.
Võrdlus kastaniga on aga õige. Väljaspoolt karvane ja torkiv, aga kui paljaks koorida, olen sile katsuda küll.

Algatuseks reeglid:
Vahelduse mõttes üks suviselt magus meem ka – seekord puuviljateemaline Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?
2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?
3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on

Ps. Tutti-Fruttil on käimas fotokate loosimise kampaania. Aga mis veelgi parem: nad lubasid puuviljameemi edasipildujate vahel kastitäie komme loosida!

1. Väga suurt lemmikut polegi. Õun, võibolla. Neid on kõige rohkem söödud.
2. Tähtsaim on riis, arvan. Toidab ikkagi enamuse maailma elanikest. Riis aga ei kuulu ühegi küsimuse kategooria alla. Mm viinamari siis. Veinid, mis viinamarjast tehtud, on päris tähtsad. Agaet, tähtsaim ei ole alati olulisim. Olulisim aga ... äh, aitab targutamisest küll.
3. Selle punktiga on nii, et minu blogilistilised (pisuke nagu ta on), on juba puuviljadega pihta saanud. Teine asi et tasuta ma ka tutti-frutti reklaami levitama ka ei hakka. Kui nad just postiga kommikotti ei saada, eks siis kommide pealt vaatame. Kolmandaks. Püramiidid ei seisa püsti tipu peal. Ikka vastupidi.

reede, 5. juuni 2009

Poolkogemata metsas

Minu kodu juures metsa pole. Kui siin pae peal mõni puu ka kasvama on läinud, siis ainult tänu sellele et inimene on selles kohas kunagi ammu kive maapõuest välja urgitsenud. Niiet kui ma poolkogemata kombel metsa sattusin, tuli seal kohe igasugu huvitavaid mõtteid pähe.


Kõigepealt kuulsin metsas linde häälitsemas moel mis kaugel nende harjumuspärasest harmoonilisest kõlast. Pigem meenutas see hääl punnvõrri (kes veel mäletab) käimalükkamishäält. Hääle tekitajad olid kaks pisikest lindu kes üht suurt varest ründasid, ise närviliselt kärtsudes. Ikka on kõige suuremad röövlid kõige suuremad. Olgu siis kogult või võimult. Kordagi ei tulnud mul pähe mõtet et konfliktis võiks väiksem pool agressoriks olla.

Metsas kasvab puid igas suuruses ja vanuses.


Mõned on just äsja nina mullas välja pistnud, pisikesed ja pehmed, osad on juba puu nägu kuid siiski piitspeenikesed, kambakesi koos lehti sahistamas. Osad oma täies pikkuses ja jämeduses kannavad endal aja kortse ja vagusid. Mõne juuksed ja habe on juba üsna halliks läinud.


Mõni puu seisab veel püsti, kuid eluvaim on juba lahkunud, murdumine on vaid aja küsimus.


Osade tee on lõppenud ja nüüd nad kõdunevad ja lagunevad, saades selleks millest nad tulnud on.

Kõik, sünd, elu ja surm ühes metsas koos.
Kuigi metsas on puid palju, paljud ju ka ühest liigist, on igaüks ise nägu. Igaühel oma välimus, saatus ja märgid. Mida nooremad, seda enam sarnased, mida vanemad, seda rohkem igaüks ise nägu.
Siin on puu mis küll üks, kuid tundub nagu oleks tal kahestunud iseloom.


Mõni on kauges minevikus kaotanud midagi olulist. Suur mustav auk ja jõnks tüves on jäänud igaveseks puusse.


Mõni, kaotanud elujõu, ei suuda enam seista. Kuid pole ka päris langenud. Poolvildakil kaaslasele toetudes on ta siiski veel püsti. Suutmatta küll ise lehti kanda ja fotosünteesiga hakkama saada, on ta siiski veel metsa keskel, oma raskusega kaaslast kummargile vajutades.


Mitte kõik puud metsas pole suureks saanud, mõne tee on katkenud üsna noorelt,


mõnel jälle äkki nagu pikselöögist.


Mõnda on elu tublisti räsinud, alla pole puu siiski andnud. Kuniks lehti, seniks elu.


Ja ikka on neid kes tegelevad mittemillegitegemisega ja neid kes muudkui töötavad ja töötavad ja töötavad.


Ja neid on ka kes peavad õigeks et Nemad võivad Oma asjad igale poole laiali laotada.


Metsas kõndides pole võimalik teha sammu nii et ei astuks mõnele elavale taimele peale. Keegi jääb ikka jala alla. Oleneb käijast, kas see sätib oma samme et vähem talluda, või läheb läbi metsa nii et murdund puud ja põõsad kahte lehte. Metsa pärisasukad on ka erinevad. Mõned on madalad ja maadligi, peale tallamist ajavad end jälle sirgu. Mõned on kõrged ja silmapaistvad, kuid tallumist ei kannata. Prõks ... ja ongi lips läbi.


Üldiselt kasvavad metsapuud vastavalt keskkonnale. Kui liivasem, siis rohkem männimets, kui viljakas maa, siis lepik. Erinevates kohtades erinevad puud. Erineva väljanägemise ja kultuuriliste iseärasustega. Vaatasin aga et tammikus muid puid ei kasvanud. Kohe nagu klass omaette. Hoiavad ühte ja teistsuguseid kampa ei võta.


Mis see siin siis nüüd on! Keegi on kirjapulga põõsa otsa riputanud. Ei tea kas nad teadsid et metsa võib ka mõni grafomaan sattuda.

kolmapäev, 3. juuni 2009

Elu hinnaga, e. putukas tuuleklaasil.

Sõitsin oma punasest roosaks pleekinud Toyotaga mööda Piibe maanteed. Ilm oli ilus. Õhk oli täis soojust, värve ja just õitsemist alustanud õite lõhnu ja värelusi. Niipaljukest- kuipaljukest neid läbi auto plekise ventilatsiooni läbi mahtus. Oli tõeliselt suvene päev. Esimene sel aastal. Eelnenud soojad päevad olid veel kevade jagu. Nüüd aga oli suvi, minusugusele soojalembesele just kõige ilusam päev. Kõik oli ilus. Ilm, päike ja see et sõitsin puhkama. Sõitsin üksi, jee... Ah et miks ma naist kaasa ei võtnud. No vaadake. Ma ju töötan kodus. Naine on ka kodune. Nii me oleme seal ninapidi koos ja kulutame teineteise õhku. Tund tunni kõrval, päevast päeva ja aastast aastasse. Inimene peab vahest üksi ka olema. Eriti veel selline inimene kui mina. No ja naisele kulub ka ära veidi vabadust minust. He- hee. Niiet ... kujutate ette mis tunne mind valdas. Imeline. Olin just auto tuuleklaasi klaasipuhastajaga puhtaks pesnud. Vaade oli esmaklassiline.

Järsku, viuuu, vops, potsatas üks putukas tuuleklaasile laiaks, jättes selle puhtale pinnale inetu pläraka. Püüdsin plekki klaasipesuri ja kojameestega maha saada, aga ta sinder ei tulnud.


See plekk kuidagi häiris. Oli ju kõik olnud nii ilus ja puhas ja nüüd korraga selline plekk. Mõtlesin isegi kinni pidada ja putuka jäänused lapiga pühkimise teel eemaldada. Aga nagu tundus see kuidagi tobe teha. Sõitsin siis niisama edasi. Plekk aga häiris ja endine vaimustunud seisund ei olnud enam täielik. Jäin selle üle mõtlema. Kuidas siis lasin ühel plärakal end niimoodi mõjutada. Võibolla olengi selline et vaimustun vaid siis kui kõik on täiuslik. Aga elu ju pole selline täiuslike sündmuste jada. Pigem vastupidi. Alati ja igas asjas on mingi jama alati sees. Mingi plärakas tuuleklaasil. Kas siis ehk olengi oma olemistes mittetäielik. Lasen end pisiasjadest häirida ja seetõttu olen võimetu pühenduma jäägitult. Poolik asi aga on ... noh poolik on. Et millegi tegemisest vaimustuda, on seda vaja teha jäägitult. Võibolla ei saavuta ma edu töös, sest lasen end kõigutada ette tulevaist ebaõnnestumistest. Võibolla hoidun eneseväljendusest avalikkuses, sest aegajalt ütlen vale sõna või jään lihtsalt kokutama. Ehk olen võimetu armastama sest lasen end armastatu iseloomuvigadest häirida. Hoidun omaette, sest alati on suure hulga inimeste ühises ettevõtmises ka mingeid ebakõlasid. Mõtlesin et kui nõnda end kogu aeg häirida lasen, siis olengi elus kuidagi kõrvalseisja. Ja eks ma vist tihtipeale olengi.
Olin kohe nagu tänulik sellele putukale et ta mu mõtted selle nägemisele oli juhtinud. Olen ennemgi täheldanud et vahel pole probleemi lahendamiseks vaja muud kui selle olemust mõista. Hm... Maailm oli korraga tagasi saanud oma endise suvise värvikülluse. Elu oli jälle ilus. Alles siis kui kohale jõudsin tuli plekk tuuleklaasil uuesti meelde. Olin ta vahepeal juba täiesti unustanud. On ta veel alles. Jah on.


Mis see nüüd siis oli. Kas olen veidi nõdrameelne et end lömastunud putukast loksutada lasen. Või oli see õppetund. Tulnud minu juurde just sel kõige õigemal hetkel. Moel mida oli raske tähelepanuta jätta. See putukas tõi mulle minu õppetunni oma elu hinnaga.