neljapäev, 28. mai 2009

Laadast, kriisist ja mustast kraest.

Kuskil siin peaks see ju olema ... , siin või .. mingit silti ka pole. Türi hakkab juba lõppema, aga laadast ei märkigi. Pöörame otsa ringi ja vähe juhatust küsinud, leiame siiski õige koha. Laadakorraldajate lahke vastutulelikus meie platsi leidmisel teeb meele heaks. Ilmselt paistab see ka meie nägudelt, sest korraldajad muhelevad. Järgmistele platsiküsijatele on nad juba veel sõbralikumad, nii see lumepall veereb.
Nõndaks, kindel plats olemas, nüüd on aega ka ringi vaadata. Koht paistab päris hea olema, tuleks nüüd vaid rahakaid kliente ja et vihma ei tuleks. Miski nagu häirib. Osaaa, muusika mis üle laadaplatsi kajab. Siin, Eestimaa südames, kohas kus kokku on tulnud rahvast kohalikest küladest, nooremaid ja vanemaid eesti käsitöölisi, kauplejaid lähematest ja kaugematest valdadest, kaigub üle kõige vene rahvusmuusika. Toho pele. No seda ma küll ei kavatse kannatada. Valmistun vaimselt füüsiliseks võitluseks ja sean sammud kamba poole kelle avatud kaubiku ustest seda kammaruskat kostab. Ütlen et see siin on ikkagi avalik ruum ja pole sugugi ilus et nad üle kõige oma muusikat lasevad. Palun ilusti et nad vaiksemaks paneksid. Pean küll tunnistama et viisakus minu sõnades ja minu vaenulikus mida ma eriti varjata ei püüagi lähevad siin tugevasti vastuollu. Lubatakse vaiksemaks panna, ning pannakse muusikamasin hoopis kinni. Pööran juba tagasiminemiseks selja kui kostub vihane hääl mis ütleb midagi umbes sellist, et on ikka nahaalsus. Pööran kannalt ringi. Olin ju võitluseks valmistunud nagu ennist ütlesin, ütleja hääletoon aga tähendas just "mis tulid siia ülbama". Küsin: "mida?". Visuaalne turja jämeduse mõõduvõtt näitab vihase hääletooni omaniku allajäämist, niiet see paneb suu kinni ja teeb näo et tema pole küll midagi öelnud. Mõtlen endamisi et tõesti on ju nahaalsus lasta avalikus kohas kohalikule kultuurile võõrast rahvusmuusikat. Aga vaevalt küll et ütleja seda silmas pidas. Püüan leida loogilist seletust ja arvan, et küllap ta mõtles et on nahaalsus kui mingi eestlane tuleb venelasele ütlema et siin pole kohane vene suurt kultuuri levitada. Et on ikkagi päris palju neid immigrante kes peavad ennast peremeesteks, mitte külalisteks võõral maal ja võõras kultuuris. Kes kord võõra vallutuse all elanud, jääb see okas vist küll igaveseks hinge. Jah, aga iseenesest ju ebaõiglane et konflikt sedakorda "turja jämedusest" sõltuvalt lahenes. Olen end ikka harmooniliseks inimeseks püüdnud kasvatada ja näed nüüd mismoodi kriisisituatsioonis käitun. Või mis need riikide konfliktid siis teistmoodi on. Hmm... püüan end välja vabandada või ..!

Hea küll. Rahu majas, pakime oma müügiks toodud jubinad laiali ja uudistame ümbrust. Müüad puha tuttavad. Ikka ühed ja samad näod. Nagu rändtsirkus. Igale laadale tulevad kokku ikka enamvähem ühed ja samad müüjad, laadast laata, aastast aastasse. Inimene on ikka väga inertne olevus.
Nii, kahekesi siin passida pole mõtet, nii käime naisega vaheldumisi laadal uudistamas ja tuttavatega juttu ajamas. Päris palju on muidugi igasugu kräppi, noh nagu ikka. Ja noh muidugi vahendajaid. Neid kes tõesti ise midagi toodavad ja siis ise müümas käivad on tegelikult üsna vähe. Laat peakski ju see kõige õigem koht selliste jaoks olema. Aga pole. Ju siis vahendamine on majanduslikus mõttes kasulikum. Eks see suund sinnapoole ikka on et milleks midagi teha, parem vahendame. Lõpuks ei jäägi enam neid kes midagi toodaks, kõik vahendavad. Jeee. On muidugi täiesti ebaratsionaalne et kõik tootjad ise ka oma kauppa turustaksid, kuid elu kus kaubitseda on mõttekam kui teha, on väga lääbakil viltu.

Laadaelu on üks isevärki elu. Tööd pole vaja teha, aga õhtaks oled ikka väsinum kui kodus tööd tehes. Teistmoodi väsimus ainult. Mitte selline tuim ja juhm nagu ületöötamisega. Saab ikka mahti mõtteid mõlgutada. Nii saabki mõtteid veeretades ja ilusat päikest vahtides päev õhtale. Kaubakäive jääb saja krooni ringi, aga pole muret, küll homme. Õhtul poeme telki ja loodame magusat und. Lootuseks see jääbki. Telgi helipidavus on häbematult väike ja rahvast palju tihedalt koos. Ikka igasugu hääli kostub. Pealegi poeb poole öö pealt luid ja liikmeid raputav külm ligi. Hommikul oleme varakult üleval. Maa on kaetud valge värviga. Aitab küll magamise teesklemisest. Hommikuprotseduurid hädapärast tehtud, asume jälle põhitöö kallale. Müüma muidugi. Ostjad jälle ei taha kuidagi meiega koostööd teha. Huvi on, tahtmist on, aga raha näe, pole. Inimestest võib ju täitsa aru saada. Kui raha vähe, ostetakse ikka vaid esmavajalikku. Kuidagi kõhe on. Minu pere vajab ju ka elatist. Sedasama kõhedust paistab ka teiste müüjate silmist. Laada lõpus pakivad paljud enamuse oma kauppa koormasse tagasi. Eeh. Vähemalt öösel ehk saame seekord und. Teeme nüüd asemed autosse ja laseme selle enne uinumist veel seest soojaks ka. Uni tuli nii hea.

Küll aga mitte kauaks. Pool seitse hakkab kuskil hüüdma valjuhäälne muusika. Eesti muusika. Hea eesti rahvamuusika, aga ... pool seitse hommikul. Proovime veel uinuda, aga mis sa ikka uinud kui keegi sulle kõrva karjub. Vähkreme veel natuke lootes uinuda, aga kus ... . Ronime siis porisedes autost välja otsides sellise jõhkra äratuse allikat. Ümberringi hakkab teisigi oma öistest varjupaikadest välja ilmuma. Seal ta ongi. Õks rõõmsameelne ühte jalga lonkav papi askeldab oma platsil autost kaste ja karbikesi välja tõstes. Saateks rõõmsameelne, valjuhäälne umpajaa. Mind hakkas asi huvitama et mis küll liigub sellise mehe peas kes paarkümmend inimest oma rõõmsameelsusega üles on ajanud. Läksin ja küsisin. Seekord ilma igasuguse vaenulikkuseta, puhtast uudishimust. Et mees, miks teed niimoodi? Ta oli imestunud. Mida! vaadake ometi kui ilus hommik. Laat ongi ju nagu pidu peaaegu, küll kodus jõuab magada. Ja minul on ometi nii hea muusika! Kas kuulsite mis muusikat siin eile õhtul lasti. Mingit vastikut tümpsu. Hilja õhtul veel.
See vastik tümps on ju kellegi jaoks hea muusika. Ja polnud see nii hilja õhtul midagi. Kell üksteist oli rahu. Et kui mängida õhtul muusikat mis temale ei meeldi, siis on halvasti. Kui lasta hommikul vara temale meeldivat muusikat, siis ta nagu teeks ümberkaudsetele heategu. Papi nägi tõega viimase peal rõõmsameelne välja. Oh hoiaks jumal meid küll selliste heategijate eest. Eh, lonkisin igavleval sammul välipeldikute poole. Sealpool laadaplatsil paistis veel üks selline "heategija". Kaubiku uksed valla, rõõmus muusika hüüab üle maa ja magavate inimeste. Ülejäänud hommiku kössitasime niisama kurjade nägudega. Päike aga tuli välja, ümbrus läks soojaks ja meelgi lahkemaks. Inimesi hakkas laadaplatsil liikuma. Püüdsime neid siis vestlusse kiskuda. Mitte nüüd niiväga müümise pärast, vaid lihtsalt ... igav oli.


Kuskil õhtupoole tuli meie platsile üks mees kes ütles et talle väga meeldib see töö mida teen. Tema tahaks ka midagi sellist teha. Et ta oli saanud eurorahasid ja siis veel ettevõtlustoetust, et nüüd võiks midagi teha ka. Küsisin talt et milleks siis enam tööd teha kui raha igalt poolt niisama tuleb. Mõtlesin. Näe siin ongi see majanduskriis. Pole mingi ime. Raha ei liigu enam väärtuse põhiselt. Liigub selle järgi kes raha küsib. Khõm. On meil kapitalism või see, mis ta nüüd oligi ... noh need kes raha küsivad ... .

Aga vaatan et olen kõvasti virisemisse kinni jäänud. Ilusaid asju oli ju kaa. Esimesed kastaniõied

ja hobused
Eeh, ilus oli aga otsa sai. Rahvast oli murdu.

Ja jumal tänatud. saab ka inimese kombel peldikusse ja kodus sauna.

Nüüd on siis näha need tuhanded jalajäljed murul


Krae ongi juba must. Küünealused ka, nagu pärast pildist järeldasin.

1 kommentaar:

kaamos rules! ütles ...

Käisin ka ise korve näppimas, oli enda oma koju unustanud. Rott minus ei lubanud uut osta, vaimus seevastu viisin koju neid umbes sama palju nagu tollel jalgadega kuhilal kanda on.

Huvitav, kui erinev on laat seestpoolt kirjeldatuna ja teiseltpoolt letti nähtuna.
Nagu oleks sama sündmus, aga ei ole ka.
Panen kaks pilti kokku ja saan terviku.