neljapäev, 14. mai 2009

Juhm

Matemaatika ei ole kunagi minu tugev külg olnud. Mitte et ma loogikast aru ei saaks või ei mõikaks mis on mis. Pigem on see minu loomupärane hoolimatus arvestamise vastu. Aeg ajalt maksab see mulle valusalt kätte.
Näiteks kui olen hoolimatult suhtunud enda töö ajalisse arvestusse, kipun sellega hätta jääma. Nii ka eelmine nädal. Hetk mille hoidsin kokku tähtaja täpsemaks arvestamiseks, tõi mulle kaela terve nädala kümnetunniseid tööpäevi. Mitte äraistumise ajatööd, vaid eelkõige just füüsiliselt rasket tööd. Tööd kus midagi tuleb valmis saada. Nädala esimene pool polnud väga vigagi. Vahelduseks täitsa mõnus enda füüsilise võimekuse piire tunnetada. Mingist hetkest aga hakkas asi oksele ajama. Ja ma ei mõtle siin mitte ainult kujundlikult. Kui juba tööhoog sees, polnud väga vigagi, kuid pärast väikest puhkust või hommikuti, tõi mõte et peab jälle minema, esile vastikult keerleva soolikate protesti. Sain veelkordset kinnitust et töötahe omab mitut päris selgelt tunnetatavat rajajoont. Täielikult väljapuhanuna on töötegemises isegi suur annus lusti. Kui väsimus juba kallal, tuleb piir kus peab end liigutama hakkamiseks sundima. Hästi nagu ei taha, tead et peab ja end kokku võtnuna lähedki. Järgmise piirina tuleb hetk kus töö on juba ebameeldiv, öökima ajav. Lihased avaldavad valjuhäälset protesti, meeled on kaotanud oma teravuse ja taju eheduse. Ümbritsev maailm hakkab meenutama kiirelt liikuvast sõidukist filmitut. Asjad muutuvad häguseks ja ähmastuvad olukordade tähendused. Füüsiliselt saab veel hakkama, vastumeelselt, kuid saab. Kuid ettetulnud lahendamist vajavad probleemid kipuvad väga lihtsalt rööpast välja lööma. On hea kui keha oma mäluga teab mis teha. Kui aga tuleb olukord mis vajab otsustamist, läheb raskeks. Ootamatult võid end leida mõtlemast täiesti rutiinse asja üle, et kuidas kasutada haamrit, või et millise liivapaberi poolega lihvida. Järgmise piiri tulekus annab märku juba organism. Ta ütleb et nüüd on kõik, käsi ei tõuse enam vööst kõrgemale, jalg ei võta ette sammu tegemiseks vajalikku liigutust, selg ei suuda säilitada vertikaalset asendit. Ka sellest piirist on võimalik tahtepingutusega üle minna. Ma tean, olen käinud. Kuid enam ma nii ei tee. Sest piirist üleminek toob endaga küll eneseületusest tingitud ebameeldivustunde kadumise, kuid sellega koos kaob ka osa endast. Mina pole enam päris mina. Kõhtu tekib õõnes tunne ja öösel kaob uni. Sealt maalt tagasi inimeseks saamine on juba üpris keeruline. Niiet jäägu tähtajad täitmatta või juhtugu veel midagi hullemat, seda piiri ma enam ei ületa. Piisab mulle eelmisestki. Sealgi olen enda jaoks ebameeldivalt juhm.

2 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Valusalt tuttav kirjeldus. Kui see õppetund ainult meelde jääks, kas pole? Pahatihti teeme elus ikka ja jälle vigu, mida märgates ise ohkame: "täpselt nagu tookord.."


Lillelaadal piidlesin eemalt, oma häbiks pean tunnistama, et ligiastumiseks julgust nappis.
Loodan, et oli hea ja tululik laadalkäik?

Voldemar-August ütles ...

Nojah, kujutan ette et mu nägu laada kolmandal päeval just midagi rõõmustavat enam ei pakkunud, ega ma muidugi mingi ilueedi pole, aga laada mittemidagi-tegemine keerab sisemise seisundi ka vähe kreeni. Küll aga hoopis teistmoodi kui üleväsimus.
Ja häbi Sulle jah. Oleks olnud täitsa põnev näost näkku kohtuda.