pühapäev, 15. märts 2009

Maalinäitus

Kuidas pilti vaadata? Eks ikka parajalt kauguselt. Kui on väiksem pilt, lähemalt. Kui suurem, siis kaugemalt. Noh, loomulik ju, siililegi selge. Seistes pildile liiga lähedal, suisa nina vastu pilti, saab keskenduda detailidele, näiteks imetleda pintslitõmmete graatsiat või värvilaikude värvilisust. Miks ka mitte. Pisiasjad on väärt samapalju tähelepanu kui tervik. Kui seista liiga kaugel, kaotavad detailid oma tähenduse. Paljugi jääb nägematta. Aimata võib vaid pildi üldist tonaalsust ja seda mis seal pildil üleüldse olla võib. Kas maastik või portree. Kas maastikul lilled õitsevad või on troostitu sügis, kas inimene portreel on kurb või õnnelik võib pildist liiga kaugel seismise puhul jääda tajumatta. Kui nüüd selline pildi vaatamise õpetus võib tunduda naeruväärselt naiivne, siis kandes ülalöeldu filosoofilisse mõistesse, asendades pildi vaatamist elu tajumisega, siis ... . Alailma seisame elule liiga lähedal, nina vastu pilti. Näeme et miski on ebameeldiv, miski on kutsuvalt ihaldust tekitav, kuid mida see kõik üldises plaanis tähendab, on arusaamatu. Sest seisame liiga lähedal. Vahel on jälle vastupidi. Tean inimesi, kes igapäevaselt paar õlut või midagi muud alkohoolset ära joovad. No mida nad sest maailmapildist küll sellises seisundis üldse näha suudavad. Ainult hägust üldplaani. Vahel pole maailmapildist irdumiseks vajagi end täis juua. Piisab kui ükskõikse õlakehitusega kohelda kõikke mis iskliku meeldivuse- ebameeldivuse taju piiridest väljaspool seisab.
Kuid kui seista pildist õigel kaugusel. Nii lähedal et näha kuis värvid omavahel vahetuvad ja mis tooni nad vahepeal on. Tabada värvide ja vormide väiksemaidki variatsioone. Parajalt kaugel et tabada pildi kõigi osade kooskõla ja ka selle väljajoonistamatta ideed. Kui vaimustav see on ! Jaa muidugi on igas terviklikus pildis ka halli ja mustagi. Kuid pole maailmas ülevaimat tunnet kui tajuda tervikut. Seepärast on mul arusaamatu, miks nii tihti suisa vabatahtlikult tervikpildi tajumisest loobutakse.

7 kommentaari:

Bianka ütles ...

See õigesti vaatamise oskus on väga tähtis. Kui maalid pilti (elad oma elu), siis viimistled detaile. Need peaksid eelneva kogemuse baasil tulema sellised, et kaugelt vaadates ka pilti sobiksid. Vahest satud maalides nii hoogu, et unustad kaks sammu tahapoole astuda, et kontrollida. Ja mõnikord on nii, et lihtsalt ei oska õieti maalida.

Ja muidugi ei saa jätta tähelepanuta prille. Kaugelt vaatamiseks ühed ja ligidalt vaatamiseks teised. Üldistuse mõttes võiks siis prillid olla nagu suhtumine või maailmavaade.

Voldemar-August ütles ...

Jaaa, see pildi tõesuse värk on üks küsimuste küsimus. Praegu tundub mulle et mina olen liiga palju tähelepanu pööranud pildi tõesusele ja liiga vähe sellele kuidas pilt tundub. Aga nii vist kipub juhtuma kui oled mehena sündinud.
Prillide värk ajab selle segase asja veel üksjagu segasemaks. Oli Sul nüüd siis vaja seda veel meelde tuletada.
Jaaa- jaa ja toriseda näed oskan ka.

kaamos rules! ütles ...

Su jutus puudub õpetus, kuidas vaadata pilti, kui oled kõrvuni selles sees :D
Juhtub ju ka niimoodi, et kangesti tahaks taganeda, et näha detailide ja üksikute motiivide asemel nende koosmõju ja -tähendust, ege elu muudkui hoiab kätt kukla taga ja ei lase sammugi tahapoole...
Elu kui hiigelpannoo.
Peab ikka paar sammu tagasi võtma, kasvõi mõnikord.

Bianka ütles ...

Noh, mul prillid endal just teravalt päevakorras, sellest see tuligi. Ja pildi vaatamisest rääkimise asemel seletasin hoopis tema maalimisest. Nii see asi kommentaariumis kulgeb, aiast ja august...

Pilti ja elu vaadates on vahe ehk hoopis selles, et pilt ei pea tõene olema, aga elu nagu peaks. Pilt on teinekord seda muljetavaldavam, mida rohkem asjad nihkes on. Eluga vist nii ei ole.

toompeale ütles ...

et tajuda pildin terviklikkust, peaks ehk pilti vaatama nii hästi lähedalt kui ka kaugelt. peaks ehk leidma võimaluse vaadata ka nö keskmisest, sobivast kaugusest.
peaks end vaatama pildi sisse ja üldse lihtsalt möödamineja, kõrvaltvaatajana.
terviklikkuse tajumiseks peaks ehk olema veidi aega ja tahtmist seda tajuda.

Voldemar-August ütles ...

No aga olekski meil pilt palju selgem kui saaks seda elu vaadata hästi lähedalt kui ka kaugelt ja pildi seest ja lihtsalt möödaminejana, kõrvaltvaatajana. Paraku on pahatihti tõesti nii, keegi hoiab kätt kukla taga ja ei lase sammugi tahapoole. Just täpselt nii tunnengi. Võiks ju siin süüdistada igasugu väliseid süsteeme mis inimesest ampelmanni teevad. Aga, pagana pihta, see on minu elu ju. Kunagi oli mul mulje et olen ise oma elu peremees. Nüüd aga tundub järjest enam et igasugu segadused ja rumalused minu sees ei lase mul olla see maalikunstnik kes võiks vaadata pilti kaks sammu siit ja sealtpoolt. Ikka olen ninapidi sees ja teen oma siplemisega haiget endale ja oma lähedastele.

Bianka, Sa kirjutad et Pilt on teinekord seda muljetavaldavam, mida rohkem asjad nihkes on. Eluga vist nii ei ole.
Mumeelest Kaamos oma blogi juttudega on eredaks näiteks et nihkes asjad on muljetavaldavad küll. Minu lugupidamine muideks.

Ja veel üks muideks. Kirjutasin seda juttu ja prillid olid ees.
He-hee.

sjgelle ütles ...

"Pisiasjad on väärt samapalju tähelepanu kui tervik. Kui seista liiga kaugel, kaotavad detailid oma tähenduse".
Ma ei ole kusagilt paremat põhjendust leidnud, miks on elu pisiasjad tähtsad.Aitäh!!!
Tervikpilt on oluline, aga kõik ei oska seda näha - fookusesse satuvad "valed asjad" või on rakurss sootuks veider.
AGA sinu jutud on väga põnevad.