laupäev, 28. märts 2009

Koos

Nii mõnedki mõtted on jäänud juttudeks kirjutamatta, sest on nappinud võimet väljendada asju koos. Mingit detaili on ju lihtne sõnaga kirjeldada, kuid terviku e. koos olemise kirjeldamiseks ei piisa sõnadest. Vaja on väljendusi ja et väljendamine terviklik oleks. Poolik mõte on väärarusaamade allikas. Nii ongi siis et piirdun alailma vaid keskendumisega mingile detailile, mis fotograafias päris tavaline, terviklikke mõtteid aga veeretan ja otsin asjade kooslust. Jäävadki teised tihti välja ütlematta või kirja panematta. Sest tunduvad teised ju veel poolikud. Nii ju eluski. Lihtne on elada vaid enda mina järgi. Koos olla on tunduvalt keerulisem. Mitte lihtsalt ära olla. Vaid, olla, selle sõna kõige suuremas tähenduses.

pühapäev, 22. märts 2009

reede, 20. märts 2009

Kevadekärbes




Ilmast veel kevadet tunda pole. Kärbsed aga juba lendavad. Küllap ta siis juba tuleb.


pühapäev, 15. märts 2009

Maalinäitus

Kuidas pilti vaadata? Eks ikka parajalt kauguselt. Kui on väiksem pilt, lähemalt. Kui suurem, siis kaugemalt. Noh, loomulik ju, siililegi selge. Seistes pildile liiga lähedal, suisa nina vastu pilti, saab keskenduda detailidele, näiteks imetleda pintslitõmmete graatsiat või värvilaikude värvilisust. Miks ka mitte. Pisiasjad on väärt samapalju tähelepanu kui tervik. Kui seista liiga kaugel, kaotavad detailid oma tähenduse. Paljugi jääb nägematta. Aimata võib vaid pildi üldist tonaalsust ja seda mis seal pildil üleüldse olla võib. Kas maastik või portree. Kas maastikul lilled õitsevad või on troostitu sügis, kas inimene portreel on kurb või õnnelik võib pildist liiga kaugel seismise puhul jääda tajumatta. Kui nüüd selline pildi vaatamise õpetus võib tunduda naeruväärselt naiivne, siis kandes ülalöeldu filosoofilisse mõistesse, asendades pildi vaatamist elu tajumisega, siis ... . Alailma seisame elule liiga lähedal, nina vastu pilti. Näeme et miski on ebameeldiv, miski on kutsuvalt ihaldust tekitav, kuid mida see kõik üldises plaanis tähendab, on arusaamatu. Sest seisame liiga lähedal. Vahel on jälle vastupidi. Tean inimesi, kes igapäevaselt paar õlut või midagi muud alkohoolset ära joovad. No mida nad sest maailmapildist küll sellises seisundis üldse näha suudavad. Ainult hägust üldplaani. Vahel pole maailmapildist irdumiseks vajagi end täis juua. Piisab kui ükskõikse õlakehitusega kohelda kõikke mis iskliku meeldivuse- ebameeldivuse taju piiridest väljaspool seisab.
Kuid kui seista pildist õigel kaugusel. Nii lähedal et näha kuis värvid omavahel vahetuvad ja mis tooni nad vahepeal on. Tabada värvide ja vormide väiksemaidki variatsioone. Parajalt kaugel et tabada pildi kõigi osade kooskõla ja ka selle väljajoonistamatta ideed. Kui vaimustav see on ! Jaa muidugi on igas terviklikus pildis ka halli ja mustagi. Kuid pole maailmas ülevaimat tunnet kui tajuda tervikut. Seepärast on mul arusaamatu, miks nii tihti suisa vabatahtlikult tervikpildi tajumisest loobutakse.

laupäev, 14. märts 2009

Triibud

Hea tahtmise juures võib neilt piltidelt ikka triipe leida. Kriitilise meele puhul ei saa jätta nentimatta, et side teemaga on ikka väga napp. Aga noh... saage siis ometi aru. Pildid ka tüdind kõvaketta umbses keskkonnas vedelemisest. Tahavad välja värske õhu kätte.

reede, 13. märts 2009

Lapsepõlve viltused puud

Iga endast lugupidav hingetohter vaatab murede põhjuseid otsides esimese asjana ikka lapsepõlve poole. Ja tõesti, sealt on nad tulnud. Meie elu õppetunnid. Meie mured ja vaevad. Meie omaeneste armastavatelt vanematelt. Ja enamasti ikka sellest et see armastus on siia või sinnapoole vildakas olnud. Oma viga muidugi, oleks siis ju pidanud endale täiuslikud vanemad vaatama, aga ... kust neid täiuslikke võtta. Võibolla ka et oleme ise veel nii toored et täiuslikkusest õppida. Ja tunduvalt lihtsam ongi õppida vildakusest. Kasvõi seepärastki et vildakus torkab silma. Täiuslikus on märkamatu ja selle tunnetamiseks peab nägemisoskusele lisaks olema ka võime vaadata. Igatahes, seal selles eas, kus maailm tundub täiesti mängu olemuse järgi vormitav, vormitakse meid endid. Kes sirgemaks, kes kõveramaks.
Kes mattudes vanemate üleküllase hoolitsuse alla, püüab seal välja rabeleda, otse hoolimatuse käte vahele. Oma tulevases elus hoiab ta lämmatavast kammitsevast armastusest nii kaugele kui võimalik. Ise sest arugi saamata, et seeläbi jääb ta armastuse sisust kõrvale, piirdudes vaid välise atribuutikaga. Keegi kuskil aga jääb hoopis ilma vanemate heasüdamlikust paist. Ema, isa on vaid kurjad või nõudlikud. Täiskasvanuks saades hakkab ta oma lapsepõlve puudujääki kompenseerima, külvates oma lapsed üle heaga millest ta ise ilma on jäänud. Sihikindla heategemisega aga on see viga et unustatakse vaadata kas see kellele head tehakse seda ka vajab. Lõpuks kaotavad heateod sootumaks oma sisu ja muutuvad pealesunnitud heategudeks, millest lõppudelõpuks on veel rohkem kahju kui pahategudest.
Keegi kannatab ema või isa alkoholismi all. Edaspidises elus hoiab ta alkoholist eemale nagu katkust, püüdes hoida elu eemal alkoholi kontrollimatust kaosest. Elu aga tahab olla tasakaalus. Ta vajab nii asjade üle kontrolli hoidmist kui ka omajagu minnalaskmist. Hoides elu kindlalt ohjes, ei lase me ligi kõikki neid kõiksuse poolt kingitud ootamatusi, üllatusi, mis elul väljaspool meie teadmisvõimalusi varuks on. Elu muutub karmi režiimiga laagriks, kust üheks põgenemise vahendiks on seesama alkohol. Nii juhtubki alatihti, et inimene, elades hirmus alkoholi ees, põhjustab alkoholismi oma lähedastel inimestel.
Siis ongi, et asju, mille üle lapsepõlves valu tundsime, hakkame ise kunagi põhjustama.

kolmapäev, 4. märts 2009

Kummalised kõrvaklapid

Täna, terve päeva, lõikasin pulkadel otsi ümmarguseks. Pulga võtsin ühest kastist, freesisin pingis paraja pikkuse ümmarguseks ja panin teise kasti. Kui üks kast sai tühjaks, võtsin järgmise. Ühest kastist teise....ümmarguse otsaga pulkki....terve päeva. Midagi polnud vaja mõelda, ei midagi kombineerida, ainult ühest kastist võtta pulk, teha ots ümmarguseks ja panna teise kasti. Pulga pinki kinnitamine ja lõiketera käsitsemine nõudis küll erinevaid töövõtteid, kuid käed teadsid isegi mida teha. Mõttted said niisama ringi uidata. Loksusidki siis teised peas nagu laisad lained. Polnud neis kuskile jõudmise sihikindlust ega saavutamise ambitsioone, konkreetsusest rääkimatta. Kui Sa küsiks, ega ma ei mäletakski, mis mõtlesin. Mäletan ainult kuidas nad minu peakolus siia ja sinnapoole veeresid nagu oleks lapsed palli mänginud. Lihtsalt niisama, lusti pärast. Mõtlen, see on nende kõrvaklappide pärast. Mitte ainult et nad masinate mürinad eemale hoiavad. Võõrad mõtted ka ei pääse sisse ega enda omad välja.