laupäev, 21. veebruar 2009

Merilõvid ja flirt

Telekast tuli loodusfilm. Merilõvisid näidati. Olid teised ilusad ümarad, loivasid mööda randa ja pahistasid oma lohmakatest sõõrmetest aurupahvakuid. Polnud neil käsi ega jalgu. Polnud neil riideid ega kodutehnikat, haldusreforme ega maksudeklaratsioone. Lohistasid ainult oma tünnimoodi kehi mööda kive ja pröökasid hirmsal kombel.
Isased olid ametis mõõduvõtmisega. Vibutasid võdisedes oma tonniseid kehi ja .... pläraki peadpidi kokku. Natuke pearaputust, sõõrmeist pahvakas auru, natuke kurja lõrinat, kehavõdin ja jälle.... pläraki. Vaatasin seda madinat ja ütlesin, näe... pole see inimene teistmoodi midagi. Saavad kaks isast inimest kokku, käib samasugune mõõduvõtmine. Otse madinaks ja peadpidi pläraki kokkupõrkamiseks läheb harva. Enamast jääb mõõduvõtmine vaid mõttelisele tasemele. Ometi on see tavaline protokoll, aju dinosaurusteaegse osa instinkt. Isaste mõõduvõtmine. Naine ütles et naistel on ju ka ajus igivanu osi. Kui emane inimene isast inimest kohtab, käib flirt. Alateadlik, tahtest sõltumatu. Ka enamasti ilma väljundita, vaid mõtte tasemel. Emane ei soovigi midagi ette võtta ega arendada, kuid flirdi refleks on veres. Mmm. Huvitav. Eks ma pea teda uskuma kui ta nii ütleb. Miks ta peakski mulle udu ajama. Aga mine tea muidugi.
Mjah, võib see inimene küll olla kõrge intelligentsiga olend, vundament on tal sama mis merilõvil.
Merilõvi pilti mul polnud. No ei ole ühtegi neist kaamera ette jäänud. Alati kui fotokas käepärast, on nemad kuskile kadunud. Vutte on ikka vahest õue peal askeldanud. Pildistan siis neid.

2 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Proloogiks: kas sa tead seda imelikku tunnet, kui näed, et keegi on näiteks "sinu" salajase kukeseenekoha tühjaks korjanud? Oma üle-üleeelmise postituse teises pooles hakkasin algul kirjutama flirdist (kevad?), aga asi kiskus käest ja kustutasin ära.

Nüüd loen sind ja mis ma näen...

Aga naistega on jah natuke sedamoodi, et flirt on veres. Mitte võrgutamine, mitte "ärarääkimine", vaid kerge, libisev ja kihelev flirt.
Samas on mulle jäänud mulje, et mehed teevad oma "pläraki" trikke palju meelsamini, kui naised neid jälgivad. Siin pole tähtis isegi naise vanus või välimus, isegi omaenese vanaema on publikuks piisavalt hea - peaasi, kui nägija, tunnustaja, on naine.
Võib seda ehk nimetada meeste viisiks flirtida?

Kunst on flirtida doosides, mis ei muutuks piinlikuks või labaseks. Piinlik on lugu siis, kui "objekt" on mingil põhjusel flirdile immuunne. Juhtub, harva küll, aga usuhullude, jõmmide või kurtummpimedatega juhtub vahel.
Labane on, kui naine kasutab flirti vahendina meest kätte saada, aga meest küll köidab väike mäng - kuid ei midagi enamat.
Nojh, aga see pole enam flirt.

Eks ta üks tedremäng ole. Tetredel, merilõvidel, inimestel. Et lustakam oleks.

Voldemar-August ütles ...

Vabandust seeneplatsil käigu eest. Olen täheldanud et see on päris levinud fenomen. Olen lugenud kus mitmes erinevas blogis on sama teema korraga jutuks. Vahel küll seepärast et üks lugu on teisest inspireeritud. Kuid vahel on see sõltumatu. Endal on vahest mõni teema peas keerelnud ja samas olen lugenud, keegi on sellest juba kirjutanud. Seepärast järeldangi et mõtted pole elektriliste impulsside jada ajuneuronites, vaid kerged pilvekesed mis üle maa hõljuvad. Kes endale väga paksu nahka kasvatanud pole, saab need kätte.

Sinu flirdi arutlusega olen täiesti nõus. Mehed (mina ka muidugi) kipuvad ikka rohkem naiste lähedusesolekul oma sulgi kohevile ajama. Siiski on see meeste omavaheline "mõõduvõtmine" ka täiesti olemas. Mitte alati, kuid siiski, enamasti täiesti tahtmatult, karjajuhi positsioon tahab selgitamist. Seal meie ürgses sisemuses on asju millest me ei saa üle ega ümber.
Lustakam ka muidugi.