laupäev, 14. veebruar 2009

Kaks armastust


Nad kohtuvad nagu magnetid. Mis see on. Kas mehe ja naise kui inimese eri poolte kokkuklõpsatus, pelgalt Jacobsoni elundi poolt tajutud seksuaalse valmiduse lõhnataju, või taevaste jõudude ettemääratus. Need kaks peavad kokku saama, abielluma ja jagama teineteisega head ja halba. Neil kahel on teineteiselt palju õppida.
Armudes tekib särin kahe inimese vahel. Seega siis armastus kahe inimese vahel, ehk väline armastus. Kui nad on välised armastajad, siis armastus jääbki sinna. Kahe inimese vahele. See on armastus millest on kirjutatud lugematul arvul ohkama panevaid romantilisi luuletusi ja lugusid. Seda armastust on ka väljast hästi näha. Vaevalt saab märkamatuks jääda kahe armunu omavaheline külgetõmme. Seda enam et enamasti käituvad nad nagu poolearulised. Ka aastate möödudes on neil kirg mis neid vastupandamatult kokku tirib, isegi vaatamata argielulistele vastuoludele. Tegelikult polegi seal midagi müstilist et vastuolusid on. Sest tõmbuvad ju ikka vastandid. Inimesed kes on teatud mõttes vastaspooled. Nagu on pluss ja miinus. Magneti põhja- ja lõunapoolus. Pooled kelledest üks on ihne ja teine laristaja, üks pidutseja ja teine kodusolija, üks idealist ja teine materialist. Arvamus nagu oleks armastus üks suur ja ilus tunne kesk roosilehti mis nagu iseenest kõik raskused võidab, on muinasjutud lihtsameelsetele. Päriselus on peaaegu alati vastuolud. Ka teie kes te seda blogi loete. Vist on nii, et peaaegu kõik on oma kaasadega n. ö. must ja valge. Mõned aastad tagasi olin perekooli foorumi agar osavõtja. Kuna seal käis jutt enamasti suhete ümber, võis sealt leida ridamisi näiteid kus kirg ja seksuaalne pinge on inimeste vahel kes on totaalsed vastandid ja vaimsel tasandil on neil vähe ühist. See aga kellega mõtetes on hea klapp, ei tõmba jälle seksuaalselt. Eksistentsiaalse arengu seisukohalt on see ka igati loogiline. Kõige enam õppida on vastandilt. Ma mõtlen et duaalsete vastandite tõmme on nagu seaduspärasus mis viib arenemise teele. Mine ja õpi. Kui aga inimene on seisukohal et siia ellu pole ta tulnud õppima vaid nautima, ongi jama. Kergelt tulnud nauding on nagu narkouim. Korraks lend kesk pilvi ja siis suure mürtsuga vastu maad. Suurim nauding on raskele ülessandele higi ja verega leitud lahendus.

Sisemine armastaja vajab armastust inimese sees. Armastuse seisundit endas ja partneris. Kui välise armastaja armastus sünnib kohtumise hetkel, siis sisemise armastaja armastus on juba enne olemas. Tal ainult puudub objekt. Sisemine vajadus leida armastusele objekt on nii suur, et "sisemine" armub arutult paremale ja vasakule. Kooliõpetajasse, klassiõesse, igasse seelikusse kas vähegi lahkemalt naeratab. Ka seksuaalsus on "sisemises" loomulikust intelligentsist. Mastrubeerimine on loomulik. Seevastu "välise" seksuaalsus ärkab siis kui armastuski. Kohtumisest. Eneserahuldus on "välise" jaoks nonsens, ilmselt ka vastumeelne ja põlgustki tekitav. Mitte et eneserahulduse võimalikus või võimatus kuidagi isiksust mõjutaks. Pigem vastupidi. Isiksus määrab seksuaalsuse. Teisalt on jälle seksuaalsuse järgi lihtsam vahet teha kes on sees, kes väljas.

Kuna "sisemine" ja "väline" on vastandid, kehtib ka siin vastandite tõmbumise printsiip. Armunud "sisemine" ja "väline" avastavad ükspäev, et armastus oleks nagu kadunud. Võibolla tõesti on armastus otsas, kuid võibolla lihtsalt ei osata seda üles leida. Armumise faas on möödas. "Välise" jaoks pole midagi muutunud, "sisemise" armastus aga otsib kohta "sees". Kuna partnerid otsivad nüüd armastust erinevatest kohtadest, võib jääda mulje et armastus on otsa saanud, kuigi tegelikult otsitakse seda valest kohast.

Et õppida partnerist, peab teda tundma, tunnetama ja mõistma. Peab tähelepanu pöörama sellele mis on partneri sees. Ühesõnaga, on vaja sisemist armastust. Väline armastus mis sisuliselt on kirg teineteise järgi, jätab partneri tundmaõppimiseks vähe võimalusi. Mis siis on oluline. Kas armastus inimeste vahel, või armastus inimesesse.

17 kommentaari:

Bianka ütles ...

Sinu arutlused, nagu ikka, panevad mõtlema. See on vist tõesti nii, et enamasti satuvad kokku vastandid. Sellega kaasneb ka sundus, et tuleb hakata õppima, kuidas partneriga kooseksisteerida. Endasuguselt pole midagi õppida. Kes arvab, et partner peaks omaks võtma tema põhimõtted ja see on ainus kooseksisteerimise valem, satub ummikusse ja saab haiget. See on märk sellest, et töö suhte kallal on tegemata jäänud ja õppetund õppimata. Olen ise läbi teinud keerulise suhete arengutee ja kuigi praegune seis pole ideaalne, olen rahul selle tulemusega. Varem arvasin, et miks mul elus partneri valikuga ei vedanud. Praegu ütlevad mu sõbrannad, et mis sul viga, nii hea elu. Tegelikult pakub mulle kõige suuremat heameelt teadmine, et mul õnnestus "s***st saia teha". Nagu sina ütlesid: "Suurim nauding on raskele ülesandele higi ja verega leitud lahendus"

Mõtisklesin selle "sisemise" ja "välimise" armastuse üle. Esialgu ei saanudki sotti, kumb siis õigem on. Õigem mitte selles mõttes, et parem, vaid nö. loomulikum. Mina arvan, et nagu paljudes asjades, nii pole ka selles kindlaid piire ega puhtaid tüüpe. See on arengu tagajärg, et välimisest armastusest saaks sisemine. Kui üks partneritest ei arene, tekib vastuolu.

Anonüümne ütles ...

mu õemees ütles kord: "minu naine on mu sõber, mu kaaslane, mu armuke. ta on kõik ,keda vajan, ühes isikus olemas."
õde kinnitab sedasama.

mõtlen nende elule ja pean tunnistama, et nii ongi.

eriarvamused saavad nad tülideta lahendatud. lihtsalt asjast rääkides.

neil on ühine maailmavaade ja ühised hobid.

kas nad on vastandid?
teiste sisse ju ei näe. pealtnäha paistab, et ei ole vastandid.

Voldemar-August ütles ...

Anonüümne- kui asjad on nii nagu õe ja õemehe puhul kirjeldasid, tore ju. Oleks suurepärane kui nemad kirjutaksid armastuse olemusest. ... Aga ilmselt nad ei teeks seda. Kui neil selles vallas kõik hästi on, siis vaevalt nad sellega oma pead enam vaevavad. Neil muud ülessanded. Me küll ei tea, kas selline kooselu on neil lihtsalt tulnud või on nad selle nimel palju õppinud. Meie kes me sellisesse harmooniasse veel jõudnud pole, võiks neilt õppida küll.
Kirjutasid et eriarvamused saavad nad tülideta lahendatud. lihtsalt asjast rääkides.
Ju neis siis ikka mingit vastandlikust on, millest muidu eriarvamused. Nüüd et..., mis paneb inimest oma kaasaga rääkima. Kas see kui asjad on ikka väga halvaks läinud ja vanamoodi enam elada ei saa? Või huvi tunda saada oma kaaslase olemust? Sisemine armastus ühesõnaga.

Bianka- Kes arvab, et partner peaks omaks võtma tema põhimõtted ja see on ainus kooseksisteerimise valem, satub ummikusse ja saab haiget.
Tundub ka mulle et enamasti on haigetsaamise põhjuseks midagi muud kui armastuse puudus. Kas kaaslase egoism ja mõistmatus, liiderlikkus, alkoholism, vägivaldsus. Samas võiks ka öelda, et kõik need loetletud negatiivsed omadused on tingitud armastuse puudusest. Just armastuse puudusest inimese enda sees. Kui egoistlikku inimest armastada, või ta ise armastab kedagi armastusega mis on ainult kirg ja tahtmine kellegi järgi, sellest tema egoism ei muutu. Muutus tuleb siis kui armastus saab tema sisetundeks.

Bianka ütles ...

Muidugi on olemas harmoonilisi paare ja ma oleks ka ise tahtnud sellist elu. Ometi tundub, et selliseid on tunduvalt vähem kui probleemidega paare. Kas selline hea läbisaamine on õige valiku tagajärg või lihtsalt saatuse kingitus, ei tea. Vanema põlvkonna puhul oli tihti nii, et kehtis patriarhaalne peremudel. Naine oli mehest paljus sõltuv ja ka leplikum. Mees omakorda tundis suuremat vastutust ja hoolitsust perekonna eest. Tänapäeva feminism ja naiste iseseisvus on selle peremudeli kõlbmatuks tunnistanud, aga asemele pole midagi paremat pakkuda. Igaüks ajab taga oma õigust ega taha teha loobumisi. Kuniks armastustki...

Need, kellel partnerivalik nii hästi pole läinud, peavad oma elu laabumisega rohkem vaeva nägema. Peredes, kus vanematel oli väga hea suhe, on lapsed oma partneri vastu väga kriitilised ja nõudlikud. Tihtipeale loobuvad suhete parandamisest, sest latt on väga kõrgele asetatud. Et kui kõik nii hästi pole, siis on suhe lootusetu.

Mina usun ja olen elus ka kogenud, et pole olemas sellist asja nagu läbinisti halb või egoistlik inimene. Selliseks muutub inimene, kellel on luhtunud kontaktid ja head algatused suhetes teiste inimestega. Põhjused, miks sinnani jõutakse, on erinvad, oskamatus suhelda, varasem ise suhetest haiget saamine, liiga kõrged ootused teistele ja või ka lapsepõlvest kaasa saadud kasvatus või haavad.

Olen ise näinud, kuidas halvaks peetud inimene hakkab headusele vastu kiirgama headust. Paraku on elus nii, et kes on korra eksinud ja teinud halbu tegusid, neile kergesti uut sanssi ei anta. Hukkamõist teiste poolt seevastu tekitab vastureaktsioonina viha ja lükkab ta samu tegusid kordama ja halb aina süveneb. See on inimlik, kes tahab halvaks peetud inimese peale oma headust raisata. Isegi kui tehakse proovi heaga kurja vastu astuda, ei anna see otsekohe tulemust. See nõuab palju aega, usku ja kannatust. Nii ei ole kasvõi vanglast tulnud inimesel praktiliselt võimalik paremaks muutumine. Sest keegi ei usu enam temasse. Armastus on tõesti ainus, mis muudab maailma paremaks. Kui palju on meis aga omakasupüüdmatut armastust? Ikka loeme punkte, et mina tegin tema heaks nii palju, aga mis ma vastu sain?

toompeale ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Anonüümne ütles ...

vastandlikkusest arvan, et seda on kõikides paarides, suuremal või väiksemal määral. oluline on just üksikisik, see, kuidas ta soovib teise poole vastandlikkusega toime tulla. kas heatahtlikult, teist austades ja teisest lugu pidades ja püüdes aksepteerida teise inimese maailma ja püüdes selgitada partnerile oma maailma. et siis koos leida nn kuldne kesktee.


õe ja õemehe puhul võin öelda, et neil oli selline jutus kirjeldatud kuum armumine ja armastus. aastate möödudes tõesti nooruse tulisus on möödunud, kuid säilinud on endiselt armastus. armastus inimesesse.
tõin selle õe ja õemehe näite vaid seepärast, et tegelikus elus siiski on ka õnnelikke paare.
ja kuna meie pered käivad tihedalt läbi, võin kinnitada, et selline kooselu on siiski suhteliselt lihtsalt tulnud. neis puudub egoism.

Biankal on väga hea tähelepanek: „Kui palju on meis aga omakasupüüdmatut armastust? Ikka loeme punkte, et mina tegin tema heaks nii palju, aga mis ma vastu sain?“
See on ju egoism? või mitte?
kas armastuse puudus tekitabki egoismi?

„Kui egoistlikku inimest armastada, või ta ise armastab kedagi armastusega mis on ainult kirg ja tahtmine kellegi järgi, sellest tema egoism ei muutu. Muutus tuleb siis kui armastus saab tema sisetundeks.“
kuidas on võimalik, et egoistliku inimese armastus muutuks tema sisetundeks?
ega vist teistmoodi pole, kui aidata egoismil egoismist aru saada.
aga selleks peab sügavuti enda sisse vaatama, et ka seal egoismi poleks. ehk?

p.s see on pelgalt teoreetiline arutlus ja egoismis ei ole siin otseselt kedagi süüdistatud.

Voldemar-August ütles ...

Tähelepanuväärne et niipalju juttu on egoismi ümber. Ego on ju inimese sisemine mina. Mina siin püüdsin väita et armastus peaks arenema sisemiseks armastuseks s. t. armastus peaks haarama inimese ego. Mitte jääma väliseks e. kahe ego vahele.
Tahan siin öelda et egoisti all mõeldakse tavaliselt inimest kes juhindub ainult iseendast. Tihti on aga probleemiks see et inimene ei pööra ei enda ega partneri egole tähelepanu, elades vaid väliste reeglite järgi.

Anonüümne ütles ...

kui nüüd hoolega vaadata, olen vist tõesti vales kohas liiga pikalt oma isiklikust kitsast kingast ja konnasilmast heietama jäänud.

lähen ja häbenen natuke...

Voldemar-August ütles ...

Oot!! Aga millest häbi?!

Kui see on egoismiteema, siis minupoolne mõte oli arendada arutelu edasi egoismi tundasaamise suunas. Et egoism pole üksnes enesetähtsus, vaid hoopis ego ühepoolne kasutus, kus ego kasutatakse autoriteedina, mitte kõiksusse sulandumise vahendina.

Bianka ütles ...

Minu meelest pole ka häbeneda midagi. See teebki arutelud huvitavaks, kui inimesed valgustavad asju erineva nurga alt.

Minu blogis toimunud arutelu ajal jäi mul Voldemar-Augustile ütlemata, kui huvitav oli tema arutelu seksis jumalikkuse tunnetamiseni jõudmisest: "Aktsepteerides jumalikkust iseendas (teistes ka muidugi), astudes välja ego piiratusest ja keskendudes kõiksuse tunnetusele, on seda võimalik tunda. See küll tähendab, et vajalik on tõesti niimoodi teha. Võtta ette seks spetsiaalselt sellise tunnetuse saamiseks. Pole nii et selline tunnetus kaasneb seksiga iseenesest."

Mõnes mõttes jäi sellise kogemuse kirjeldus mulle isegi arusaamatuks, oli see ikkagi väga huvitav. Kuigi see pole otseselt tänase arutelu teema, tahtsin praegu seda välja ütelda, kuna tol korral jäi see mainimata.

Niimoodi me saamegi üksteiselt arusaamist kogemustest, mõtisklustest ja tunnetustest, milleni ise ei ole jõudnud.

Anonüümne ütles ...

Kui ego kasutada autoriteedina ja mitte Kõiksusse sulandumise vahendina, ka see on ju egoism.

Tahan öelda sellega, et sisemist armastust tunda saada ei olegi ju võimalik inimesel, kes oma ego ühepoolselt kasutab.


Ahhaaa! Aga kui oma ego oskan suunata Kõiksusesse sulandumisele, kas see tähendab, et ainult siis on minus oskus kogeda sisemist armastust?

Bianka ütles ...

Hakkasin mõtlema, et kuidas see armastuse ja ego küsimus mu enda eluga kokku läheb. Loen siinse blogi tarku arutlusi ja noogutan kaasa. Samamoodi olen nõus, kui keegi räägib, et oma ego ei tohi alla suruda. Kus on tõde?

Ma ei eita, et pean ennast üsna tugeva egoga inimeseks, kes teab, mida tahab, aga kes oskab ka leppida sellega, et alati ei saa kõike, mida tahad. Kui tahad, et sinuga arvestatakse, siis pead ise teisega arvestama. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Usun, et olen suhtunud oma partnerisse nagu kirjeldas Anonüümne:"heatahtlikult, teist austades ja teisest lugu pidades ja püüdes aksepteerida teise inimese maailma ja püüdes selgitada partnerile oma maailma". Aga see ei ole muutnud mu egot olematuks. See on vaid mõistliku kooseksisteerimise valem.

Nagu filmis küsiti, "what´s love got to do it?". Olen mehega pikka aega koos elanud, nii heas kui halvas, praegu saame omavahel päris kenasti läbi. Mina hoolitsen mehe eest, tema minu eest. Koos on parem kui üksi, aeg on teravad nurgad maha lihvinud. Selline leebe sõbralikkus, mida aeg-ajalt seksiga kinnitatakse. Aga kas see on armastus? Seda ideaalse armastuse kirjeldust, et ta "on mu sõber, mu kaaslane, mu armuke. Ta on kõik, keda vajan, ühes isikus olemas", ma küll öelda ei saa. Minu mehes ei ole kaugeltki mitte kõike, mida ma vajan. Kui sellest järeldub, et meie suhe ei ole õige armastus, siis pole mul ju mõtet kaasa rääkida. Ma arvasin kunagi nooruses, et armastasin kedagi teist, aga kas seegi oli armastus? Kas väline või sisemine? See tunne ei saanud argipäevaga pleekinuks kulutatud, nii tundub see mälestustes kirkamana.

Kui lugu on nii, et tõeline armastus on see, kui su ego on kadunud, siis on selge, et minu silmad seda ei näe. Minu ego ei kao kusagile, see ainult kohaneb ja arvestab teistega.

Anonüümne ütles ...

näib, et meil hakkavad mõisted veidi sassi ehk minema.
keeleveeb ütleb, et ego tähendab mina ja egoism on isekus, enesearmastus.

oma mina ei tohigi maha suruda, arvan ma.
aga elus mõistlikult toime tulemiseks ei tohiks olla egoist.

ja kui Sul Su ego enam pole, siis on asi tõelisest armastusest küll väga kaugel...siis ei saa enam mingit armastust olla. ei sisest, ei välist, egota inimene kasutatakse lihtsalt ära.

Voldemar-August ütles ...

keeleveeb ütleb, et ego tähendab mina ja egoism on isekus, enesearmastus.
Näe juba see definitsioon näitab et terminid sisemise mina käsitlemisel on puha segamini ja sassis nagu puder ja kapsad.
isekus oleks nagu taunitav omadus. Sõnapaar isekus ja enesearmastus oleks ka nagu midagi ebameeldivat. enesearmastus on aga kaheselt mõistetav. Enesearmastus kui isekas egoism, või siis hoopis enesearmastus kui armastuse alaliik. Kui armastad maailma, siis armastad ka iseend, sest oled ju maailma osa, mitte midagi eraldiseisvat.
Niiet väga lihtsalt võib siin sõnade ja tähenduste keskel aeda ja aiaauku mängida.

Täitsa nõus, et olla osaline maailmas, on ego vajalik. Muidu oled tõesti vaid tühi kott, teiste inimeste ja egregorite tõugata. Ja Ahhaaa! Aga kui oma ego oskan suunata Kõiksusesse sulandumisele, kas see tähendab, et ainult siis on minus oskus kogeda sisemist armastust täpselt nii. Siis ego, ehk sisemine mina sulandub maailma, sealhulgas ka armastatusse. Muidugi ei peaks ju sulanduma kogu maailma, piisaks sulandududa ainult armastatusse. Kui põhimõtteliselt pole seal vahet. Ja teinekord polegi. Sulandumine on ikka sulandumine, kas kogu maailma, või ainult armastatusse.

Bianka- Kui lugu on nii, et tõeline armastus on see, kui su ego on kadunud, siis on selge, et minu silmad seda ei näe.
Sellega pole ka mina nõus. Sisemine armastus ju eeldakski sisemise mina, ehk ego, armastusevõimet.
Ja tänud minu osa tunnustamisest Sinu blogi arutelus. Tavaliselt on minuga küll nii et kipun lihtsaid asju väga keeruliseks tegema. Omaarust sain tookord hakkama vastupidisega.

Bianka ütles ...

Voldemar-August, sinu jutt minu blogis oli selge, aga tegelik kogemus, mida kirjeldasid, oli minu jaoks kõrgem pilotaaz. Vaevalt, et ma ise seda kunagi tunda saan. Aga võib-olla ongi see ainult meeste värk.

Ego, egoismi, enesearmastuse, isetuse jne. mõisted on paljude inimeste jaoks sassis. Nii ka minu jaoks. Anonüümse definitsioon pani tegelikult asja paika ja selle järgi on tõesti egoism see paha. Aga kas see ikka takistab suuri, tõelisi tundeid? Mitmed erilised isiksused on nii egoistid kui olla saab, ometi on nende elus palju armastust olnud. Kõikvõimalikud loomeinimesed justkui peavadki ainult oma isiklikku eluülesannet silmas pidama, raiskamata ennast teistega arvestamise või nn. kesktee leidmisele. See on küll mingi stampseisukoht, mida siin ette kannan, aga paljud elulood on seda kinnitanud.

Anonüümne ütles ...

Mõtlesin loomingu ja armastuse üle.
Ehk võib siin paralleele tõmmata.

Looming on kirg, on tuli looja sees.
Küsisin kord ühelt kunstnikult, et kust tal see kõik tuleb. Vastuseks sirutas ta käed taeva poole: Kõiksusest, Universumist.
Looja sulandub Kõiksusega, seega on siis loominguline inimene sisemine armastaja???


Armastus on ju samuti kirg, tuli, mis põleb armastajas.
Kui sisemine armastaja sulandub Kõiksusega ja sulandub seeläbi oma armastatuga, on seegi ehk omamoodi looming???

Ehk on vastus loomeinimeste armastusele siin peidus?

Voldemar-August ütles ...

Mind tegelikult häirib inimeste jaotamine: loomeinimesed ja kõik- teised. Mumeelest on kõikides loomevõime ja vajadus. Mõned on teinud loomest oma töö, või siis hobi- töö, neil on loominguga tihe läbikäimine. Mõned on loomise endas täielikult maha salanud. Kuid alge, usun, on kõikides.
Täitsa olen nõus:
Vastuseks sirutas ta käed taeva poole: Kõiksusest, Universumist.
Isegi olen tundnud kus olulised ideed pole tulnud süstemaatilise mõttetööna, vaid niisama heast peast pähe karanud.
Siiski näen et looming on võimalik mõlemat pidi. Egost lähtuvalt. Või siis kõiksuse tunnetuse läbi.
Küll on mumeelest nii, et egost lähtuv looming vajab eksistentsiks ego toetust. Kas siis promo, ehk reklaami läbi. Või siis otseselt kunstniku ego autoriteetsuse läbi.
Kõiksuse tunnetusest lähtuv looming aga ei vaja reklaami. Ta lihtsalt iseenesest on harmooniline.
Sisemise ja välise mõju on ju tegelikult palju universaalsem. Massiline eetika rikkumine ja korruptsioon kõikidel tasemetel on mumeelst välisest JOKK-ist. Sellest et üldse kõikides valdkondades pööratakse esmatähelepanu välisele. Nagu sisemine polekski midagi reaalset. Tõeline arusaamine, eetika ja harmoonia tundmine aga on just sees. Mumeelest.