neljapäev, 10. detsember 2009

Uudised


Naeran suure häälega.
Naine pistab pea ukse vahelt sisse, mina üksinda, raadio mängib. Vaatab mind veidi kahtlustava näoga.
"Mis naerad siin"
Mina
"Uudised"

pühapäev, 6. detsember 2009

Filosoofiliselt fotograafiast. Ja vastupidi.


Pilte fotoaparaadiga pildistada pole mingi kunst. Vastavalt sellele kuipalju on valgust, sätid paikka ava suuruse ja katiku lahtioleku aja, objektiivi fookuskauguse rihid samaks kaugusega objektist, sihid aparaadiga seda mida pildistada tahad, vajutad nuppu ja valmis. Muidugi oli veel üksjagu tööd kemikaalidega, kerida film tanki, ilmutus ja kinnitusajad pidid õiged olema, punases valguses (küll pigem pimeduses) sai tundide kauppa istuda suurendi ja reaktiivivannide taga. Praegusel digiajastul tunnen sellest isegi natuke puudust.
Kunst on teha pilt oma käega. Joonistada pliiatsiga või maalida. Mida tõetruum pilt, seda suurem kunst. Nii ma mõtlesin kui olin veel laps. Mida rohkem teadmisi on mahtunud minu pähe ja tunnetusi südamesse, seda keerulisemaks on läinud arusaamine kunsti mõistest. Kuid siiski, ei pea ma ka praegu fotograafiat niiväga kunstiks. Mumeelest on tal rohkem ühist filosoofiaga. Mida ja kuidas näeb fotograaf ümbritsevat maailma. Kui tal on enamus pilte inimestest, siis on inimesed talle olulised. Kas ta pildistab loodust, ehitusi, tehnikat, sporti. Teeb pilte pilvedest või põrnikatest. Pilte mis hõlmavad paljudest detailidest koosnevaid kooslusi, või keskendub ta pisikeste asjade ilu väljatoomisele. Kõik see ütleb palju fotograafi filosoofilistest arusaamadest. Pilt ütleb rohkem kui sada sõna. Mõelge veel kuipalju ütlevad sada pilti. Vahel on fotograafil oma käekiri. Vaadates tema pilte, on neil kõigil mingi ühine joon või nimetaja. Pikapeale taipad et selline on tema maailma nägemine. Nii ta seda näeb ja nii ka seda pildistab. Nagu vaataks maailma tema silmadega. Kuid on pildistajaid kelledel puudub selline ühine joon. Iga pilt on omaette nähtus. Pildistaja ei ole teinud pilti sellest kuidas tema maailma näeb, vaid on tunginud pildistatava olemusse. Olen siit õppinud et pole mõtet pildistada seda mida näed. Siis pildi vaataja vaatab seda mida oled vaadanud. Pildistada tuleb seda mis objekt on. Siis foto vaataja vaatab objekti, mitte vaatamist. (Kui mingit sõna ülemäära palju korrata, hakkab see sõna oma elu elama, mitte omama abstraktset tähendust.)
Mingit asja, ütleme näiteks- maja, võib pildistada kolme moodi. Teha pilt kus on ainult maja, ei midagi muud. Teha pilt majast koos tänavaga, kus enam pole aru saada millisest majast on pilt tehtud, sest kõik tänava majad on ühesuurused. Või siis teha pilt kus enamus pildi pindalast on hõivatud maja poolt, kuid on näha ka ülejäänud tänavat. Sel juhul on see pilt majast omas keskkonnas. Filosoofiliselt võttes siis. Kas vaatame asju eraldiseisvatena muudest asjadest. Vaatame asju võrdselt muude asjadega, kaotades seeläbi keskendatuse antud asjale ja muutudes üldiseks. Või hoides tähelepanu asjal, ei unusta ka et asi kuulunb mingisse keskkonda.
Nii nagu elus ja ka fotograafias, on terve hulk reegleid saamaks head pilti. Kuid kui hakkad pilte tegema ainult reeglite järgi, saad küll head pildid, kuid mitte vaimustavad. Saamaks vaimustavat fotot, pead ühe kõrvaga kuulama reeglite loetelu, teisega aga südame häält. Vaimustavad fotod on väga tihti mööda igasugustest reeglitest. Nagu oleks puht juhuslikult jäänud pildile tardunud aeg. Võik arvata et juhuslikult huupi pildistades on tõenäosusteooria kohaselt võimalik ikka mõni vaimustav pilt saada. Kuid mumeelest pole see nii. Vaimustus saab tulla vaid siis kui ka ise sellesse hetke avatud oled. Nagu eluski.



neljapäev, 3. detsember 2009

Ümber ja läbi lombi.


Siin selle koha peal oli enne lomp. See oli siin päris kaua. Sellest ajast kui siia kolisime. Häda oli selles et lomp asetses kõige käidavama koha peal, just maja ja töökoja vahel. Seda teed käin päevas oma kümmekond korda. Iga kord kui sadas vihma, tuli ümber lombi manööverdada. Vihmaves koguneb ikka sinna kus lohk. Mõned päevad tagasi aga tõin kärutäie mulda ja rihtisin lohu tasaseks. Ja ei mingit lompi enam. Nüüd vaatan seda kohta ja mõtlen, miks ma seda küll varem ei teinud. Kümme aastat tagasi. Olen ju öue peale ikka ämbiga mulda toonud kus ebatasasusi. Miks ma pole taibanud seda kohta täitta. Nagu oleks see loomulik et selle koha peal on lomp. Kuidas olen nii pikka aega iseenesest lihtsa lahendusega probleemi kannatanud, taipamatta seda lahendada.

Mis?
Teil ei ole "lompi" või?

KES VEEL EI TEA !! Boreaalse ala borneerunud massid on kaamoslike lippude lehvides juba joone alla jõudnud.


OHUTEADEANDEID!! jõuab meieni siit ja sealtpoolt.
Te vaid VAADAKE!! mis väljas toimub. On juba jõudnud igasuguseid piiranguid eirates TÄIESTI!! joone alla. Ja kui see KOHE EI LÕPE!!, võib jõuda ENAMGI VEEL!!
Taevale tänatud et on veel vastutustundlikke kodanikke kes globaal-geodeetilistele tegemattajätmistele mitte läbi sõrmede ei vaata, vaid INTSTANTSE TEAVITADES on nõuks võtnud murda BANAANISED BANAALSUSED.

KULTUURSETE KODANIKE KESKMINE KESKÜHING kutsub KÕIKKI!! kel vähegi korda läheb
andma allkirju POOLT!!   ja ... igatahes ka   VASTU!!

Tule kindlasti!!! SINUST!! sõltub meie tulevik!!!!!!!!!!!!!!!!!!!


Einoh, tõepoolest

reede, 27. november 2009

Fotojaht pilved




Jälle üks teema millest minu pildialbumis on pilte tunduvalt rohkem kui sünnis oleks välja panna. Pilved on nii paljuütlevad. Neis on tohutult informatsiooni.



 
Pilved on filosoofilised. Nende materiaalset olemust, veeauru, on tegelikult kõik kohad täis, kuid vaid kohati on see veeaur pilvedena nähtav. Täpselt nagu elus.
 
Pilved on individuaalsed. Kuigi vahel tundub et kogu taevas on ühesuguseid tupse täis loobitud, on igal pilvel siiski oma kuju. Rääkimata vihma-. rünk-, kiud-, jne. jaotusest.
 
Pilved on suured. Vahel on mõni kõrgetes kihtides asuv tuule poolt üle terve taeva pühitud, niiet kogu tema suuruse nägemiseks on vaja pead pöörata. Siis just tunned kui suur on taevas ja kui väike täpike oled ise, kaugel all maapinnal.
 
Pilved on emotsionaalsed. Kord on nad madalad, mustad ja kogu taevast täitvad. Kord kergelt vatised, et tahaks kergejalgselt ühelt teisele hüpata.  Mõnikord lausa erootiliselt pitsilised.

Mõnikord om pilved kummalised.
 
Vahel, kui pilved on taevas tupsudena, kui nende vahed on samasuured kui pilved ise. Kui päike on madalal silmapiiril, tekitades ühe pilve varju osati teisele. Kui istud liikuvas autos ja jõllitad ainiti seda vaatepilti. Siis tabad end järsku tundmas, et pilved polegi piirjooned taevalaotuse taustal, vaid see kõik on ruumiline, otsekui mina polekski väike inimene, vaid võrdväärne taevaste mastaapidega.
 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 
Ja alati on selliseid kes teistest erinevad.
 

Väike lisandus. Pilvepealne näe ununes ennist maha. Tänud meeldetuletajale.


Teised

pühapäev, 4. oktoober 2009

Võsas luusides

Võsas luusides sattusin mingile rajale. Et tallatud rohi polnud ühtlaselt sirge, vaid muljutud ebaühtlaselt, järeldasin, et siin kõndinud jalad ja mõeldud mõtted on teistsugused kui inimesel. Küllap on kitserada. Neid on siin ikka aegajalt näha olnud. Mööda kitserada kõndides sattusin võsast välja. Hoopis teisest kohast, kui sisse olin tulnud. Ümberringi oli tühi väli, vaid nägemisulatuse äärt ümbritsesid inimeste eluasemed. Taevas tundus kuidagi suur ja ääretu. Vahel, mõnes kohas, tabab kohe selline tunne, et taevas on väga suur. Millest see tunne, ma polegi päris täpselt aru saanud. Seisin seal võsa veerel kohe tükk aega ja keerutasin pead siia ja sinnapoole. Ilus oli. Püüdsin seda ääretust ka pildi peale saada.

Äh, lootusetu ettevõtmine. Mõtlesin, et küllap kitsed käivad siin taeva vaatemängu nautlemas. Tagasi kodu poole minnes peatusin, vaatasin taevast ja püüdsin aduda, kas tuleb sama suure taeva tunne sisse nagu seal kitserajal. Aga ei tulnud. Loomad ikka teavad kus on looduses eriliselt tähendusrikkad kohad.

kolmapäev, 30. september 2009

Kükitades redeli viimasel pulgal

Redel polnudki ju üldse kõrge. Vaid kaks meetrit üle tavalise silmavaate. Kuid milline meeleolu muutus kohe. Silm nautis mõõtmatut avaruste vabadust tavapärase väikse koduõue asemel. Pilvetupsud taevas olid just nii parajate vahedega et silmapiiril pikutav päike valgustas altpoolt nende karvaseid kõhtusid. Nii sattusid päikesele lähemal olevate pilvede varjud kaugematele. See valguse ja varjude tavatu kooslus andis taevastele aururullidele erilise reljeefsuse. Peast lipsas läbi mõte fotokas tuua et vaatemängu ka teistega jagada. Kuid ma ei toonud. Ja jumal tänatud. Oleksin ma pildimasina toonud, oleksin olnud vaid vahendaja selle ilmailu ja nende vahel kellele oleksin pilti vaatamiseks pakkunud. Nüüd aga polnud ma vahendaja, vaid olin ise see mida vaatasin. Rinnust pääsenud ohkes oli peale suure süsihappegaasi sisalduse ka sinna settinud stressi ja muresid. Kerge oli kükitada seal redeli viimasel pulgal. Läks isegi meelest milleks sinna ronisin.

laupäev, 26. september 2009

Linnud mere kohal

Kuidas see meri küll omal kohal püsib? Kaugelt vaadates selline küsimus pähe ei ronigi. Seistes aga päris kalda ligi, vaadates kuidas suured lained soolast vett üles alla loksutavad, seda vastu kive vahtu lüües, tuleb selline mõte pähe küll. Vaatan kuidas vesi hooga maa poole viskub, siis jälle tagasi oma merepinnast allpool olevasse auku vajudes ja pähe ronib pöörasevõitu kujutelm kuidas kõik see veteväli oma laiuses ja sügavuses korraga endalt gravitatsiooni heites omatahtsi kõrguste poole loksub. Heh ... raputan pead ja püüan selles maa, mere ja taeva grandiooses tantsus ikkagi jalad vastu maad hoida. Tallinki laevad sebivad mööda merepinda edasi tagasi. Alles üks tuli Soome poolt ja juba natukese aja pärast on teine sinna tagasi tormamas. Oma suuruse kohta on nad päris kiire käiguga. Üks haneparv tuleb maa poolt ja Viimsi vabaõhumuuseumi kohal merelt maale tõusvate õhuvooludega võideldes võtab suuna Soome poole. Seisan kaldal ja vaatan neile järgi. Kuiväga palju erineb minu eluolu nende omast. Siin ma värisen karges meretuules, pärast aga lähen oma sooja koju, söön suppi ja vaatan mugavalt sohvalt televiisorist laia maailma sündmusi, mõeldes samal ajal homse päeva kohustuste ja ettevõtmiste peale. Nendel aga on vaid vinguv tuul, vesi ja pilved. Kuskilt pole võtta söögipoolist kui nälg peaks tulema. Ei mingeid varusid või garantiisid. Kui külm või energiapuudus lennuvõime võtavad, tuleb vastu võtta see mis paratamatu. Siiski on parve koosolemises ja toetavates hüüatustes tingimusteta ühtsust, mida inimeste vahel vaid haruharva ette tuleb. Saadan veel viivu linde pilguga, tõmban siis hõlmad koomale ja lahkun.

kolmapäev, 16. september 2009

Ohakates on tuuste

Ohakates on tuuste ja kõrred on klorofüllist tühjad. Väli, mis enne oli täis värve, lõhnu, tormakust, elujanu ja mahlu, on nüüd kui vanakese soeng. Valge ja habras. Kui enne oli kõik ees või praegu, siis nüüd on kõik möödas. Looduse aastaring on lõpukorral. Varsti saabub uni. Tühja sest kalendrist kus ametliku aastalõpuni on veel oma veerand aastat. Praegu on see aeg kus lõpu algus on emotsionaalselt kohal. Rohi kuivab, lehed langevad, vihma sajab ja mõttes juba lehvitan lahkuvale aastale. Varemasti tegi see mind tõesti kurvaks, sest, noh, millegi lõppemine on ikka kurb. Kuid see aasta on tunne kuidagi teistmoodi. Mõtlesin et millest see. Arvan seepärast, et lõpp ja algus pole minu jaoks enam eraldi, teineteisele vastanduvad asjad. Suhtun nüüd neisse kui ühte tervikusse. Kui ei oleks lõppu, poleks ka algust. Kui poleks algust, poleks ka lõppu. Tundes looduse aastaringi lõppu, tunnen samas, et peale lõppu tuleb paratamatult algus. Rohi läheb roheliseks, mahlad hakkavad jooksma ja õhk pakseneb segunenud lõhnadest. Seepärast ongi õhus sügise värelused, kuid nad pole kurvad.



Lõhnad pole enam täis elujõudu ja püüdlemist. Nüüd on aroomid valminud. Sülge jooksma panevad magushapud õunad ja rohus pealeastutud laiakslitsutud ploomid. Juba lõhn iseenesest täidab kõhtu ja ajab peeretama. Köögipõrand naksub suhkrust ja marjadest.


Päike tõuseb hoopis teisest kohast kui siis kui veel kõrvetavalt palav oli.



Ämblike hordide üles alla õõtsuvad tantsud nende pikkadel koibadel meenutavad millegipärast Michael Jacksonit. Sipelgad on lendamise ära õppinud. Jah, mõnel küll on see tegevus päris halvasti lõppenud.

Alles see oli kui käisin kannatamatult ploomipuud piiramas, et kas saab juba. Nüüd on kokkuhoid magustoitudelt suur. Kui jälle magusaisu peale tuleb, sean sammud ploomipuu alla. Sai küll proovitud neid kaussi korjata, et siis hea sohval teleka ees näkitseda. Aga ... maitse pole nagu see. Kõige parem on ikka otse puu otsast ja kõige parem veel kui päikesesooje. Nii võibki mind alailma leida ploomipuu alt, ühe käega oksa alla koolutamas ja teisega ploome suhu toppimas, ise samal ajal tuustis ohakatele mõeldes.


kolmapäev, 19. august 2009

Seksi jutt

Seks on kui plastiliin, sellest võib vormida misiganes.

See pole see jutt kus pealkiri on intrigeeriv, lugu ise aga hoopis hapukapsastest. See jutt ongi seksist. Minu pilgu läbi. Et mind häirib vähene tähelepanu nii olulisele teemale, siis... Kus häda näed laita, seal tule ja kirjuta. Alustasin selle jutuga novembris möödunud aastal. Tasapisi on siia kogunenud ja kogunenud. Jutt on päris pikk saanud. Tunnen et jutt pole veel valmis. Samas jälle, pole lootustki et kunagi midagi enam lisada poleks. Targemates ühiskondades on seksi uuritud, õpitud ja ülistatud. Tööstustsivilisatsioonimaades aga... , mida edukamaks majanduses, seda rumalamaks seksis. Nojah, milleks robotile seks.

Aga milleks inimesele seks? Või on see ehk valesti küsitud. Kui seksuaalsus on inimese loomulik koostisosa, siis niimoodi küsida on tobe. Minumeelest pole seks midagi mida saaks juurde panna või ära võtta. Kui aeg-ajalt jääbki mulje et seks on asi iseeneses, on ta minumeelest siiki hoopis moodus. Nagu rääkimine pole asi iseenesest, vaid moodus suhtlemiseks. Mõtlemine pole asi iseenesest, vaid moodus erinevate ideede tervikuks seostamiseks. Nii kui vahest räägitakse vaid rääkimise pärast ja mõeldakse vaid mõtlemise pärast. Nii ka seksitakse vaid seksimise pärast. Unustades et nende mooduste olemus on võimalus maailmas osaline olla.
Maailmas osalemiseks on meil, nagu ikka duaalses maailmas, kaks võimalust. Juhinduda teadaolevast, traditsiooniliselt väljakujunenud tegutsemisprogrammidest. Ja teine võimalus elada otsides vastust küsimusele mis on elu mõte. Elu mõtet vaid oma peas välja mõeldes, satume ebareaalsetesse väljamõeldistesse, seda vaid teistelt õppides teame vaid seda mida teised teavad, mitte rohkem ja mitte seda mis toimub meie endi sees. Vaja on moodust mis paneks ego maailmaga osalema. Ja seksis ju osaleme. Ja veel moel mis hõlmab kogu meie olemist. Nii kehalist kui vaimset. Saame osa teisest inimesest, saame osa enda sisemaailmast, saame osa arhetüüpidest, saame osa kõiksusestki. Kui soovime. Kui me pole valinud seksi olemuseks vaid üht kitsast spektri osa.
Kui teadmiseks on vajalik teada tõde ja see on selgelt ja konkreetselt eristatav, siis elu mõtte otsinguil on vajalik tunnetada mustreid. No näiteks, öeldes midagi oma lähedasele, on ütlemise tõesusest olulisem see, kuidas öelda. Eriti suhtlemisel lastega on tunda mustrite olulisust. Lapsed lasevad enamasti kõrvust mööda sõnades peituva teadmise, kuid mõistavad ülihästi sõnade taga olevat seisundi mustrit. Kas jutt mis räägime, tuleb puhtast südamest, või on see selleks et sundida last tegema midagi, ise silmas pidades enda omakasupüüdlikke eesmärke, tihti endalegi teadvustamatuid. Või on meie sõnad, olgu või karmidki, kantud armastusest, vajadusest õpetada elus hakkamasaamist. Hääletoon, meie enda seisund ütlemise hetkel, kõik see mängib väga olulist rolli. Ka elu suuremas plaanis on mustrid olulised. Elu sõlmpunktides otsuste tegemisel ei saa me reeglina toetuda teadmistele. No näiteks, milline amet õppida, kellega abielluda, kuidas end õnnelikuna tunda, kuidas öelda kallimale midagi ilusat, mis nimi lapsele panna. Sellised elutähtsad otsused tehakse tavaliselt ikka sisetundele toetudes, mustreid tunnetades. Seksis on mustrid olulised. Arvan isegi et kõige olulisemad. Küll mitte alati. Seks on ju ajas muutuv. Tal on ärkamine, areng, täisiga ja hääbumine. Seksi ärkamisel pole mustrid eriti tuntavad. Põhiliseks mootoriks on tung, kirg, iha, kiim või kuidas iganes nimetada seda sundi mis aegajalt inimesest suurem on. Seksi arenedes hakkab tung kaotama oma tähtsust ja olulisemaks saab olemine, ehk siis mustrite tunnetamine. Keegi ei oota et laps saaks hakkama täiskasvanu tegemistega. Kuid mitte iga täiskasvanu pole täis kasvanu. Täiskasvanu lapselik käitumine on kentsakas. Vahel inimene ei ole soovinud suureks saada, eelistabki olla laps kogu elu. Nii ka seksis. Areng ei toimu iseenesest, vaid ainult siis kui arenetakse. Kas seks on sellest et on tung ja sund, või tunneme mis toimub endas ja parneris. Tunnetades mustreid seksis, harjume tunnetama neid ka elus. Keerates seksile selja, keerame selja väga heale mustrite õpetajale.
See kuidas seksis oleme. Tormakad või liikudes vaid looduse aeglaseimates rütmides. Kas sosistame või karjume hinge põhjast. Oleme lõpuni paljad või puudutame vaid õige vähe. Kas tahame, või on tahtmine eemal ja vaja on vaid tunda. Hingel on tuhandeid tahke. Meie endi mustrid, segunedes omavahel ja aegruumi värvidega, moodustab just selle hetke mustri. Mis lootusetu on seda sõnadesse panna. Nagu sepavasaraga käekella parandada.

Seks on moodus intiimsuseks kahe inimese vahel, kuid see ei kaasne seksiga iseeneslikult. Võimalik on seks ka ilma sisemise avanemiseta. "Maha ja taha", tungid rahuldatud ja kõik on õnnelikud. Kuid kui tahetakse intiimsust, loob seks selleks suurepärase võimaluse. Intiimsus seksuaalses olemises on sügav. Pole sõnu, pole selgitusi. Vaadates partnerile silma ja tundes tema keha, on äraütlemata selge kuidas asjad on. Võimalusi lähedasele inimesele oma hing avada on aga teisigi.
Seks on moodus rahulduseks. Tõeliselt rahuldav seks teeb silmad ette ka parimal tasemel kõikvõimalikele füsioterapeutilistele protseduuridele. Jällegi on see vaid võimalus, tihti seksitakse rahuldust saamata. Samas võib rahu leida ka läbi teiste võimaluste.
Seks on moodus kirgastumiseks, kuid on ju ka meditatsioon ja vaimu erutusseisund ehk vaimustumine.
Seks on võimaluste looja. Kui oleme piisavalt erksad, kui me ei käi ettemääratud rada, silmad eesmärgile naelutatud, siis ehk märkame neid võimalusi.
Kõik need võimalused mis seksile asendust pakuvad, eeldavad mõistuslikku või vaimset pingutust. Seksis on nad kõik ühes koos, pakitud veel pealegi nii meeldivasse pakendisse. Kus on see piir kus seks pole keha füsioloogia rahuldamine, vaid vaimu kirgastus. On see erinevus umbes sama mis söömine näljatunde peletuseks. Või siis loomingu otsingu pingutuses leitud harmoonia tunnetuse ülev hetk. Kes on siiralt veendunud et seks on ainult kahe inimese vahelise armastuse füüsiline pool, ei tasuks selle jutu lugemisega oma meelerahu rikkuda. Sest mumeelest on seks nagu maailmamudel. Selline nagu on mõttemaailm, selline on ka seks.

Miks on siis nii et seksi koheldakse kui mürgist latsutajamadu? Ja miks on nii et tundub, nagu seksi oleks kõik kohad täis, kuigi selle sügavamat arusaama kohtab haruharuharva. Erootikat on kunstis ja reklaamis. Kuid tõeliselt vajalikke õpetusi seksi olemuse kohta peab tikutulega taga otsima. Ikka on seks see mida ühe käega tõmmatakse, teisega aga lükatakse. Et millestki tõeliselt sügavuti aru saada, on vaja sellesse jäägitult süveneda. Selline kahevahel olek nagu siin ja praegu, laseb seksi juhtima dogmad ja stereotüübid. Mitte vaimu.

Kui sigimine, intiimsus, rahuldus ja kirgastumine on teed mis viivad ju harmoonia suunas, siis võibolla on seksil olemas ka negatiivne pool. Selline mis õigustaks põlglikku suhtumist seksi. On see ehk seksuaalne vägivald. Kuigi põhjus pole siin mumeelest seksis. Vägivaldne inimene muudab enda ümber mistahes nähtuse vägivallaks. Ammugi siis seksi. On see ehk negatiivses mõjus mõistusele. Et pühendudes liialt lihalikele lõbudele, jääb intellektuaalne areng kängu. Võibolla tõesti. Jäädes seksis vaid lihalike lõbude tasemele on arengu seisma jäämine. Kuid küsimus pole siin seksi mõjus, vaid mõttemaailmas. Mõttemaailm on seiskunud. Seks kui mõtlemise mudel vaid peegeldab arengu seisakut. Või on seksi negatiivsus ehk meestes kes seksuaalset võimekust kui alfaisase positsiooni saavutust võtavad ja naiste tunnetevajaduse tähelepanuta jätavad. Või naistes, kes näevad seksis ajendit endid meestel üleval pidada lasta. Siingi arvan on tegu hoopis mehelikuse ja naiselikuse tunnetamise ja tunnustamise puudulikusega. Loominguta suhtumine seksi ei lase asja näha kõigis tema tahkudes ja paneb klammerduma kergelt nähtavate ja teadaolevate väljenduste külge. Seksuaalsete variatsioonide hulk aga on nagu looduse värvidemäng, lõpmatu. Selle tabamiseks peab meel ja vaim olema vaba ja kammitsemata hirmudest ja nipsakuse jäikusest. Lapseea seksuaalsete ilmingute suhtes väljendatud põlgus võib kinni panna selle tee vaba tunnetuse.

Ühiskondlik mõtlemine on paljuski kinni jäänud saavutamise seisundisse. Materiaalse rikkuse, teadmiste omandamise, harmoonia saavutamise. Täis kõhu, tähelepanuvajaduse, armastatud olemise, tunnustatuse, suhtevajaduse, rahuldatuse, purjusoleku saavutamine. Samuti kui seksiga saavutatakse naudingut. Kuid on veel olemine. Praeguste mõttemallidega harjunud inimesel on raske ette kujutada elu ilma pingutusteta saavutuste nimel. Seks saab siin olla õpetajaks. On suur vahe, kas seks on tegevus orgasmi saavutamiseks, või seksuaalse olemise tunnetamine. Lausa mäekõrgune vahe. Samuti on vahe elul mis on pühendatud eesmärkide saavutamisele, või elul mis pühendatud olemise tunnetamisele. Mitte hierarhiline vahe. Et üks oleks parem ja teine halvem. Vaid need lihtsalt on erinevad. Et mitte kukkuda ühele või teisele poole, on vaja tasakaalu.

Jäädes seksis vaid lõbu tasemele võib lõpuks tõesti tekkida petetu tunne. No näiteks kuulates mõnd muusikat, väga head muusikat, kuulates seda ikka uuesti ja uuesti ilma mingi muutuseta. Lõpuks saab ikka villand. Seks, samuti kui kõik muud moodused ja teed, peaks muutuma. Seks mis noorte armunute vahel on tuline kirg, võiks muutuda ajas eksistentsiaalsemaks. Võibolla olen asjast valesti aru saanud, kuid mul tundub, et armumise ajal on tähelepanu armumise faktil endal. Sel tundel et ollakse armunud. Armumise kires on küll meeletu iha teineteise järele, kuid kireleek on liiga hele et näha lasta kaaslase sisemaailma detaile. Ego unustatakse see aeg enamasti hoopiski ära. Kuid kus on inimese sisemaailm, kui pole ego. Jäädes seksis armumise kire või lõbu tasemele pidama, puudub seksis muutumine. Otsitakse uut ja huvitavat kirge, või siis mängus pettununa peidetakse pea liiva alla ja öeldakse et polegi seda seksi üldse vaja. See pea liiva alla peitmine aga on üks enesepetmise värk. Tagumik jääb ju välja.

Nõuab suurt pingutust et mõtlemisest hoiduda. Seksist samuti. Seksist hoidumine võib saada harjumuseks. Mõtlemisest samuti.

Vahel on seks suhtlemine. Vahel isegi üksnes suhtlemine, seks ise ei ole isegi mõnus. Rahulduse saamisele pole lootustki. Kuid siiski seksitakse. Kas pole?

Seks on nagu plastiliin, sellest võib vormida mida iganes. Romantik vormib sellest midagi ilusat ja romantilist. Lõbujanuline vormib sellest lõbu. Korraarmastaja vormib sellest täpselt reglementeeritud ettevõtmise. Pürgija vormib sellest eesmärgi. Seks, kus põhirõhk on inimeste omavahelisel suhtel mitte inimese sisemaailmal, on tõenäoliselt ekstravertsete inimeste seks. Samuti kui seksi on võimalik vormida kõigeks, on võimalik seksi järgi mõista inimese olemust. Üldteada on viktoriaanlik suhtumine kus avalikkuse ees põlastatakse kõikke seksuaalset, varjatult aga andutakse himudele kõikvõimalikes vormides. Kas pole see mitte silmakirjalikus. Mõnikord on seks tabuteema. Sellest ei räägita ja tegu ise võetakse ette vaid tekialuse pimeduses. Mõtlen, see tähendab soovimatust olla tõelises olemuses. Tõelised olemegi vaid alasti. Iga riideese või aksessuaar mis meie keha katab või kaunistab, kannab endas juba suundumust mingi seisundi või staatuse poole.
Vahel jälle on seksuaalsuse eksponeerimine karjuvalt avalik. Arvan, see on olemise ebakindlusest. Elus on ka tihti nii et oma arvamust väljendab kõige valjema häälega see kes endas päris kindel ei ole.
Vahel nõutakse partnerilt jäägitut andumist. Sa tohid vaadata ja erutuda minu ja ainult minu peale. Vähimgi kõrvalpilk või mõtegi saab ülima halvakspanu osaliseks. Kui nüüd paadunud liiderdajad kõrvale jätta, siis partnerid on tavaliselt truud sundimattagi. Kui mees tänaval ilusat naist vaatab, ei tähenda see sugugi potensiaalset abielurikkumist. Seksuaalsus on lai ala, seda ei saa jõuga kinnistada ühte kohta. Kui partnerid teineteist tunnetavad ja teineteise soove austavad, on truudus niigi iseeneslik, selle nõudmine ja kontrollimine aga on pigem just ajendiks vabaneda pealesunnitusest. Ma ei tea, kas on päriselt nii, või tundub see ainult minule, kuid just nemad, kes seksuaalsust inimese väheväärtuslikuks ripatsiks peavad, on need kõige agaramad seksuaalsuse korravalvurid.

Fantaasia seksis? ... Aga fantaasia elus? On see vajalik või ehk hoopis taunimisväärne. Kas vääriks see üleüldist ärakeelamist. Kui end fantaasiast eraldame, kas oleme siis reaalsuses? Või on maailm nagu jäämägi. Suurem osa on nähtamatu. Kas elada elu nähtavas ja teadaolevas, või astuda samm piiripealsesse maailma, fantaasiasse. Kas sinna astununa satume oma pisikesse väljamõeldud maailma. Või vastupidi. Sinna astununa saame võimaluse vaadata mõlemale poole. Kas oleme vaatamisest huvitatud.
Elu (seks) teadaolevas on turvaline. Nähtavat ja teadaolevat on võimalik loogiliselt järjestada ja seeläbi prognoosida tulemust. Mis on näha, on näha. Mis on peidus, on peidus. Astudes teadaolevast välja on võimalik näha peidusolevat. Kuid on võimalik ka täiesti pind jalge alt kaotada ja selles kaoses muutuda osaks kurjusest. Nagu ikka on vastandid omavahelises tihedas seoses. Jäädes teadaolevasse väldime vigu, kuid samas muutume kergeks saagiks meid ärakasutada soovivatele programmeerijatele. Astudes tundmatusse vastutame ise kõige eest. Kuid kas suudame jääda püsti. Võibolla hakkamegi fantaasiat reaalsuseks pidama. Või on fantaasia nagu radar. Saadame tundmatusse impulsi energiat ja analüüsime seda mis sealt tagasi peegeldub.
Seksuaalset fantaasiat nimetatakse perversuseks. Üldise arusaama ja ka sõnaraamatu järgi tähendab see rikutust, loomuvastasust. Rikutust, ebanormaalsust on alati olnud. Alati on mingi väike osa ebanormaalseid. Vargaid, joodikuid, napakaid. Seksuaalset fantaasiat ei saa aga kuidagi vähemuseks lugeda. Pigem vastupidi. Vähe on neid kel seksuaalseid fantaasiaid üldse ei ole. Paljud muidugi on oma fantaasiad alla surunud, lähtudes ühiskonna põlgusest. Kuid ega see pole esimene ega viimane kord kus mõistus on loomuliku loomuvastaseks tituleerinud. Kui seksuaalfantaasiad on nii laialdased, siis pole nad juhuslikud, vaid neil on tähendus ja vajadus. Kui me neid ei põlga, vaid võtame vastu, hoolega kuulates mis neil öelda on. Kui me ei jää neisse kinni, nii nagu jäädakse kinni kannatusse, muutes see enda osaks, risti kandmiseks ja üritamattagi kannatusest õppida. Nii nagu jäädakse kinni naudingusse, korrates seda mõistusekaotuseni uuesti ja uuesti, unustades et ka naudingust on õppida. Siis ehk näeme mis arusaamad nad endaga kaasa toovad.

Kellel on olnud erutav kujutelm olla alandatud seisundis kellegi tugevama meelevallas. Olgu need kinnisidumis- piitsutamis- domineerimis- allumis- kujutelmad. Arvatakse et see on kannatuste nautimine. Minumeelest küll on kannatustesse kinni jäänuid vähe. Enamuse jaoks on see domineerimis arhetüüp. Vaid väheste poolt avalikult tunnistatud. Nendest vähestest paljud küll on tegelikust olemusest kaugel ja järgivad vaid moesuunda. Väga paljud kelle fantaasiad pole partneris vastukaja leidnud, on oma salajased unistused varjulisse hingesoppi peitnud. Mis see siis on?
Keegi kes tunneb mõnu teise alandamisest on inimene kellele meeldib teisi alandada. Kuid kes on see kellele meeldib seksuaalne alandamine. Kas sellele meeldib ka elus alandatud saada? Minuteada on pigem vastupidi. Selliseid mänge mängivad eelkõige need, kes päriselus ise juhtivas rollis. On neid kes seksuaalsetesse mängudesse suhtuvadki just nii nagu need mängud välja paistavad. Et domineerija on juht ja alluja on alluv. Enamasti aga juhib mängu just alluv ja kõik toimuv käib tegelikult tema soovide järgi. See kes ei suuda näha mängu taha selle tegelikku olemust, laseb ka päris elus ennast ettesöödetud illusioonidest petta. Kes mängu liialt sisse elab, sel on ka elus raske mängu reaalsusest eristada. Aga miks siis on see fantaasia nii laialt levinud. Lastel on mäng selleks et õppida elama. Suurtega ka ju sama lugu. Arusaam demokraatiast püüab meile sisendada et kõik inimesed on võrdsed. Kõigil võrdsed õigused. Kel silmad lahti, näeb, et tegelikult pole see kaugeltki nii. Alati on osad võrdsemad kui teised. Mumeelest on dominantse arhetüübi fantaasiad tulnudki just seepärast et on vastuolu teadmise ja reaalsuse vahel. Pole võrdsust. Alati on keegi domineerivam, keegi on alluvam. Loomadel on hierarhia väga oluline. Imetajate aju suurus on väga otseses sõltuvuses karja suurusest milles nad elavad. Suhtlemine karjas vajab palju ajumahtu. Ja suur osa ajust tegeleb just domineerimise ja allumise küsimusega. Kes ja mis põhjusel on hierarhias kõrgemal, kes madalamal. Kus on minu koht. Koht hierarhias on tingitud reaalsetest isiku omadustest. Valdkonniti on see erinev. Tugevam domineerib kaitse vallas. Targem ja ettenägelikum ideede väljamõtlemise ja elluviimise vallas. Emalikum domineerib hinge tugevuse alal. Lapsed domineerivad armastuse loomise vallas. Kõigil on hierarhias oma, temale omane koht. Hierhia pole muutumatu. Kes areneb, tõuseb kõrgemale. Kes areneda ei soovi ja tahab vaid teiste kulul elada, langeb allapoole. Karja juht kes ei saa hakkama kogukonna alalhoiuga, langeb. Hierarhia on pidevalt muutuva mustri tunnetus. Väliste meetmetega kehtestatud võrdsuse süsteem ei arvesta reaalsust. Rumalamad ei allu targematele. Oskamatud ei allu oskajatele. Tundetud ei alla tundjatele. Kogukonda hoiab koos vägivaldne võim. Valitseb tugevam.
Seksis ei lähe keegi dominatriksi juurde kes ka tegelikult on jõhker. Seksuaalsed alandusfantaasiad õpetavad et juht saab olla vaid see, kellele vabatahtlikult allutakse. Juht peab olema tugev, tark ja empaatiavõimeline. Jõhker ja omakasupüüdlik ei kõlba juhiks.

Liputajad ehk ekshibitsionistid on tuntud kui pimedal pargiteel üksikuid naisterahvaid mantlihõlmade lehvitamisega ehmatavad meesterahvad. Kuid see ei ole ekshibitsionismi tegelik olemus. See on pigem võõra hirmu ärakasutamine. Seksuaalsus kellegi teise arvelt. Parasiitlus ühesõnaga. Tegelik eksibitsionism vajab paljastamist. ...keha paljastamist. Kuid sellel on sügavam filosoofiline mõte. Kui me ei paljasta enda olemust, siis me ei ole koos. Siis oleme vaid kamp üksikuid inimesi, kes pole koostööks võimelised, kes pole võimelised teistelt õppima, ega üksteist õpetama. Kes igaüks on eraldi oma kookonis.Tõeliselt koos olla saame vaid paljalt, avatult.

Seksuaalsed fantaasiad pole midagi teadlikku. Nad tulevad meie suuremast minast, alateadvusest, või kuidas iganes me seda ei nimetaks. Teadvus käitub nendega alailma nagu laps täiskasvanuga, pidades täiskasvanu nõudmisi rumalateks. Alateadvus õpetab teisiti kui teadvus. Ta ei anna meile kindlat teadmist mis õige, mis vale. Mis hea, mis halb. Alateadvus on vanem ja targem. Ta teab et meie duaalses maailmas on vastandid alati omavahel seotud. Inimest pole võimalik õpetada andes talle konkreetseid käitumisjuhiseid. Inimene tuleb panna mõtlema ja tundma antud teemas ja ta peab ise oma tulemusteni jõudma. Siis on õppimisest inimesele kasu.
Inimesed ütlevad vahest et neil ei ole seksuaalseid fantaasiaid. Et seksuaalsus on kahe inimese vahel olevas kires. Ei milleski muus. Mõtlen, kuidas nii? Võibolla on nad nii tasakaalukad et pole enam midagi õppida, see elu ongi vaid armastuseks. Võibolla ei avaldu nende alateadvus läbi seksuaalsuse. On ju palju teisi mooduseid maailma tunnetamiseks. Arvan küll et enamasti on see valiku küsimus. Inimesed on valinud teadliku elu. Valinud elu teadaolevas. Neile on sisendatud et alateadvuses on peidus koledused ja nüüd on nad juba eos maha surunud kõik sealtpoolt tulevad ilmingud. Nagu laps, olles selgeks saanud et temalt oodatakse "hea laps" olemist, muutubki selleks. Olles kõiges hea, eeskujulik ja vanemate meele järgi. Endas ilmnevad puhangud aegajalt ka pättust teha, surub ta väevõimuga maha. Kuid pole võimalik elada kasutades hea- halva kooslusest vaid üht poolt. Paratamatult viib emba kumba valimine kurjuse juurde. Ainult "hea" valinu peab endas midagi maha suruma, mille võimalikus on siiski vaid illusioon. Kuskilt, mingil moel pääseb ta ikka välja. Pealegi muutub vaid "hea" suunas vaataja "halva" suhtes tundetuks ja sellega kohtudes ei pruugi seda äragi tunda. Nii võib "hea" tantsida tegelikult "halva" pilli järgi, ise sellest arugi saamata. Ajalugu on näiteid pungil täis. Tõeliselt jumalik olend saab olla vaid see, kes on otsa vaadanud nii jumala armulikule, kui raevukale poolele. See ei tähenda sugugi kurjade tegude sooritamist, nagu tihti ekslikult arvatakse. See tähendab kurja tundmist. Seksuaalsed fantaasiad, mis olemuselt on vahel inimlikust vaatevinklist vaadates pöörased ja vägivaldsed, võimaldavad meil seda tundmise kooli läbi teha.


On levinud arusaam et seks on armastuse füüsiline pool. Et seks on füüsiline. Mumeelest mitte. Kui on tõesti suur armastus, on asja füüsiline pool hoopiski vähetähtis. Kui seks partneriga pole esimene ega teine kord, vaid kaheksasaja seitsmekümne kaheksas, siis võibolla tõesti kellegil jätkub kirge kogu eluks. Arvan et enamasti mitte. Siis muutub seksuaalseks organiks aju, kes hakkab tootma seksuaalseid kujutelmi. Sellise mõttepornograafilise seksi orgasm aga jääb tõesti olemuselt füüsiliseks. Spermat väljutavate lihaste kokkutõmmetest tingitud mõnutundeks. Seal kus keha on aktiivselt kaasatud, kus aistinguks pole vaid suguelundite omavaheline libisemine, vaid oma osa saavad ka kõrvad, kõht ja jalatallad. Kus kujutelmadeks pole enam mahti, sest kehaaistingute küllasus on täitnud tajumisvõime. Kus keha on seksi käigus erutunud oma kõige erinevamates vormides, on orgasmi tähendus kaugelt üle füüsilise mõnutunde. Vastandid on omavahel seotud.

Ennast on seksuaalselt rahuldanud enamik inimesi. Nii räägitakse. Kes seda täpselt teab. Kes kindlalt väidab et teab, see ilmselt valetab.
Usun küll et üle poole inimeste koguarvust on sellega hakkama saanud. Usun ka, et arvamus nagu oleks eneserahuldus egoistlik armastus iseenda vastu, on selle vähemuse välja mõeldud. Mitte egoism, vaid seksuaalsuse terviklikus on siin määravaks. Nagu seksuaalsuse ilmingutega üldse, on ka eneserahuldus olnud põlastuse objektiks. Inimesed on häbenenud iseendid, vanemad on mürgitanud põlastusega oma laste vaimu. Püüdkeim siis mõista, mitte mõista hukka. Mumeelest on siin, nagu kõigis teisteski asjades, kaks enamvähem võrdset vastandit. On need kelle seksuaalsus on tervikuna nende isikus ja seeläbi on nad eneserahulduseks võimelised. Ja on need, kelle seksuaalsus on jagatud pooleks. Nagu on jagatud sugupoolteks inimsugu. Seksiks peavad nad liituma teise poolega. Ja see ei ole mitte seksuaalne omapära, vaid olemise süsteem, maailmavaade, maailmamudel. Nendevaheline piir ei ole sugugi üks ühene. Nii mõnelegi on eneserahuldus vaid õõnes aseaine "päris" seksile ja nii mõnedki ei otsi seksuaalsust enda seest välisest mõjust tingituna.
"Pooled", kel, äärmusliku juhuna, paljas mõtegi millestki säärasest tekitab vastikusevärinaid, on mumeelest klassikaline "Romeo ja Julia" tüüp, kes kuidagi ei saa hakkama ilma armastatuta. Elu ilma armastatuta olekski kui vaid poolik elu. Kirg tirib vastupandamatult teineteise poole. Pärast paari aastat kooselu võib küll selguda et kuidagi ei saada ka koos hakkama. Kirg on küll suur, kuid kui teise iseloom ainult ometi nii hirmus poleks. Selline iseloomude sobimatus võib aga väga tõenäoliselt juhtuda, sest armastus on tekkinud just vastastikkusest tõmbest, mitte armastatu isikust. "Pooled" armastavad ja seksivad kirega, samuti ka tülitsevad kirega. Kuid nad ei saa ilma teineteiseta hakkama. Et olla täiuslik, vajavad nad teineteist. Seksuaalaktis saavad nad üheks. Ka laiemas mõttes vajavad nad olemiseks kooslust millegagi. Olla keegi. Olla kunstnik, ärimees või insener. Olla partei liige. Kuuluda rühmitusse, ühingusse, organisatsiooni. Olla ühiskonna silmis lugupeetult tark, või rikas, või kardetud. Et inimesed teda nähes mõtleksid kohe, ta on ju See. Justkui ta ise oma üksinduses polekski midagi. Oma seisundi kaotanuna oleks nagu elu läbi. Et olla, peab ta olema keegi, või midagi.
"Tervikud" on ise enda tervikud. Nad võivad ka kõikide poolt hüljatuna taevas pilve rändamist vaadates end õnnelikuna tunda. Nii nagu veetilgas on kogu maailm, on kogu maailm ka nendes, on kogu maailm ka inimeses kes on kõrval ja ka kõikides teistes inimestes. "Tervikud" ei vaja kaaslast selleks et temaga üheks saada, vaid selleks et olla temaga koos. Ka seksis ei saa nad üheks, vaid see on kahe inimese seks.
Kui "poolte" seks ei saa olla ilma mõlema poole täieliku osavõtuta, siis "tervikute" seks võib pühenduda vaid ühe partneri seksuaalsusele, kui teisel pole parajasti tuju.
Vajadus kaaslase järgi pole mumeelest seotud selle tüübi jaotusega. "Tervik" võib väga vajada inimest enda kõrval, kuid võib ka mitte vajada, seksi poolest vähemasti. "Pool" võib kaaslast üldse mitte vajada. Vajabki ta ju tegelikult kellegagi üheks saamist, mitte kaaslast. Ja üheks saamist võib ikka leida ... või osta. Ja üleüldse, maailm ei pöörle ümber seksi. Nii nagu pole olemas puhtalt introvertset või ekstravertset tüüpi, nõnda pole ka need tüübid enamasti puhtad. Ikka natuke üht ja natuke teist. Ühel ajajärgul üht moodi, teisel teist. Kuid kui juhtuvad kokku erinevad, enamvähem puhtad tüübid, võib palju probleeme olla. Mõlemad tunnevad vajakajäämist ja võivad arvata et asi on armastuse puuduses, kuigi tegelikult ei osata näha et kaaslase seksuaalsus ja maailm üldse, toimib teistsuguste seaduspärasuste järgi. Looming võib olla lahkarvamuste allikaks. "Tervikul" võib olla vajadus väljendada maailma terviklikust mida ta enda sees tunneb. Muusikas, pildis, sõnas, või mistahes muul moel. Totakalt ühte punkti vaadates näiteks. "Poolele" on selline asi arusaamatu ja kentsakas, kuna tema jaoks on maailma terviklikus ikka millegagi koos.

Miks on seks maailmamudel.
Rääkides seksist mõeldakse ikka esmajoones inimeste seksi. Kuid seksi teel sigib ju kogu maailma floora ja fauna, kes just pooldumise teel ei paljune. Keegi peale inimese ei tea, et seksi läbi paljunetakse. Ometi seksivad selgroogsed, putukad ja taimed. Skorpionid näiteks ei seksi üldse otsese kontaktiga, vaid isane juhib emase eelnevalt paigaldatud spermapakikese peale. On putukaid kes isase peale paaritumist hoopis nahka panevad. Lõhed peale seksi, kui nii võib nimetada, surevad. Tihti on paaritumisrituaalid vägagi keerukad. Suurele osale olendeist pole seks üldsegi naudingu allikas. Mis on see jõud mis neid sunnib. Sööma sunnib nälg, magama väsimus, kuid mis sunnib seksima.

Täitmatus seksis.
See on ikka kõva mees kes mitu korda jõuab. Naistel vist teistmoodi. Neil piiri polegi. Vist. Pean siin ikka vaid mehe seisukohaga piirduma. Mida ei tea, seda ei tea. Mumeelest on kvantiteet ja kvaliteet pöördvõrdelises sõltuvuses. Kui keegi kelgib, kui mitu korda on ta jõudnud, tähendab see tegelikult pealiskaudset seksi. Tähelepanuväärne et kvaliteetse seksiga kelgitakse tunduvalt vähem. See on nagu asjade omamisega. Parem ikka rohkem, mis siis et viletsad. Seks peegeldab ühiskonna mõttelaadi.

Seksis ei juhtu midagi iseenesest. Ikka on mängus inimese tahe. Kas siis tahe ühineda. Tahe olla keegi või midagi, või tahe olla maailmaga üks. Võibolla siis ei peaks me ka elus võtma asju iseenesestmõistetavusega.

Siin ja praegu on seksil enamasti kire ja naudingu põhitoon. Seksitakse eelkõige naudinguks. Ka filosoofilise mõttes on siin ja praegu olemise aluseks enamasti saamine, tarbimine. Kui eksistentsi põhitooniks oleks olemine, oleks ka seksi põhitoon olemises. Seks on maailmamudel.

Seks arendab tundmist. Teadmistest üksi ei piisa. Kui oleme võimetud tundma, oleme Elu jaoks ikka vaid kõrvalseisjad, mitte osalised. Empaatia on vaid sõnakõlks kui oleme võimetud endas tunnetama teise inimese hinge nüansse. Kõige algus aga on endas. Samuti kui loodus on rikas oma vormide mitmekesisuses, on mitmekesine ka ideede maailm. Nende olemusest ja mõjust sünnib miljoneid erinevaid variatsioone, mis kõrvaltvaatajale võib tunduda halli uduna, kuid tundjana ühendab meid millegi meie teadmistest palju suuremaga, mille täielikuks tajumiseks vaid jumal oma müütilises olemuses võimeline on. Kui esmapilgul võib tunduda et tundmine seksis ongi vaid puudutuste erutus ja mõnu ja rahuldus, siis sügavamale minnes võib näha et tundmused orgasmi hetkel on pidevas muutumises. Tundmuste all ei pea ma siin silmas teadmise omandamist ega isegi mitte objekti-, subjekti- mõistmise või arusaama tekkimist. Tundmused, ehk mustrid, nagu sompus vaikus kohas mis tavaliselt lärmi täis. Avaruse tunne suure taeva all ja ruumide kitsikus. Vormide omavahelise harmoonia tunne, linnast tulnuna, kesk looduse mitmekesisust. Aeg- ajalt vallutavad meie meeli nägemused mis valgustavad kõiksuse harmoonia osiseid, samuti kui foto võib kajastada hetke meeleolu. Samas võib ju pilt olla tehtud ka mingist objektist. On ju. Sellised hetke tunnetused ei anna küll midagi teadmisele, kuid arendavad meie tundmist maailmast kui tervikust. Kord saavutatud tunnetus orgasmi hetkel ei kordu kunagi. Võib küll püüda saavutada samasugust seisundit, samasugust keskkonda, et kogeda veelkord sama tundmust, kuid uus on alati uue variatsiooniga. Elu on pidevas muutumises. Kord saavutatu täiendab meie võimet maailma mustreid tajuda. Elus jäävad sellised hetke meeleolud märkamatta kui kiirustame, mitte ei võta aega endale. Kui oleme välistel teguritel lasknud oma mina endast välja lüüa, mitte et oleksime täielikult iseendas. Kui oleme hajameelsed, mitte keskendunud. Seksis samuti. Me ei saavuta mingeid tundmusi kui seks on kähkukas, või kuidagi vastumeelne, või piiratud puritaanluse rangusest. Kui me ei ole vabad.

Seks on vabadus.
Seksis võib meid juhtida seksuaalne sund ja jookseme nagu sokud keeled ripakil. Kuid võime olla ka vabad ja sõltumatud. Mitte saavutamaks naudingut, kihku, kirge, vaid olles. Näljane liigub sinna kus on söök, külmetaja sinna kus on soe, kiimane sinna kust keppi saab, üksik sinna kus on seltsi loota, vaene liigub raha suunas. Kes on üksi ilma maailmata, liigub sinna mille järgi ta puudust tunneb. Kes on maailmaga üks, see näeb et maailm ongi selline, seal on nälg ja söök, soe ja külm, üksindus ja kaaslane, vaesus ja rikkus. Elu pole liikumine puuduoleva poole vaid olemine selle kõige keskel mis on juba olemas. Siis on seks vaba.

Kirgastumisest seksis räägitakse vähe. Tantristid on õpetuse saladuses pidamisega seotud ja see info mis saadaval meenutab rohkem müstifikatsiooni kui midagi lihtsat ja loogilist. Kuigi asja olemus on iseenesest lihtne. Tasakaal. Kui seks on tasakaalus, siis peale orgasmi ringi vaadates on maailm kirgas. Puhtad ja selgelt tajutavad on maailma värvid, vormid ja olemused. Teostus seevastu eeldab mõistmise ja tunnetuse täielikku kasutuselevõttu. Juba keskenduse ja lõdvestuse tasakaal on esimene kord proovides oi kui keeruline. See kes korraks mahaistununa ütleb, soh..., olen nüüd lõdvestunud, on tõest sama kaugel kui mina Alaskast. Sama lugu on keskendumisega. Pole just raske end korraks kokku võtta ja kõikki mõtteid eemaldades vaid olemisele keskenduda. Kuid proovige sellesse seisundisse jääda kasvõi pooleks tunniks. Juba viie minuti pärast kipub peast läbi lipsama mõte päevastest probleemidest või soovist midagi head hamba alla saada. Seksuaalsel erutusel õnneks on lõdvestusele ja keskendusele vägagi toetav mõju. Anektootgi ütleb et kui peenis püsti tõuseb, on ajul mõtlemisvõime kadunud. Tõsi, aktiivne füüsiline no- kuidas- nüüd- öeldagi, nühkimine, jälle lõdvestamist ei soodusta. "Nühitakse" aga ju seepärast, et erutada närvilõpmeid suguelunditel. Koondades erutuse rohkem oma vaimsesse olemusse, kaob füüsilise erutamise vajadus. See oleks nagu seksuaalne rännak mis algab füüsilisest mõnutundest ja muutub üha enam vaimsemaks, niiet orgasmi hetkeks on füüsilisest tajumisest loobutud, vabastades olemise tundmise vaid vaimsusele. Võibolla see sõnaühend, vaimne seksuaalne erutus, on natuke ebamäärane. Muidugi on erutuse vormid väga individuaalsed, kuid küllap olete tundnud erutuse kasvu ka vähimagi füüsilise kontaktita, ainult mõttest. Mõte võib olla suunatud kellelegi ja tegelikult ju ka fetišilaadsele millelegi. Põhiline, et füüsiline pool erutuses ei osale. Selline mõte küll on seotud millegi ihaldamisega. Kuna oleks vaja saavutada tasakaal ihaldamise ja loobumise vahel, tuleks ihaldusest loobuda ja keskenduda endas ainult seksuaalse erutuse seisundile. Protsess peaks käima sujuvalt füüsiliselt vaimsele poolele, kuni orgasmieelses seisundis pole enam järgi midagi mis füüsilise maailmaga seoks. Seistes selles hetkes nagu köitantsija kesk köit, tasakaalus kõige suhtes, valmis kõigest loobuma ja kõik saama, valmis olemiseks ja olematuseks, on orgasm nagu termotuuma reaktsioon, kus mateeria ainsa hetkega energiaks muutub, kaotades endas aja ja ruumi väärtused. Lastes olemisel väljenduda tema puhtaimas eheduses.

neljapäev, 23. juuli 2009

Kehv televiisor

Pilt pole üldse hea. Vormid kujutisel on ähmasevõitu, asjade piirjooned pole täpsed vaid sulanduvalt kergelt üksteisesse. Kõik tundub veidi kahekordne. Õige natuke. Täpsuse puudumine muudab ruumilise taju umbkaudseks. Vahel põrkan kokku asjadega mis tundusid veel kaugel olema. Midagi mis tundub lausa käeulatuses olema, on pingutustele vaatamata kättesaamatu. Pilt on hall ja määrdunud. Kui ta kogu aeg selline oleks, ega siis teaks paremat tahtagi. Kuid vahel on kõik filigraansuseni säravselge. Enda asukohta ruumis saab määratleda millimeetri täpsusega, sest, noh, asjade suurused ja kaugused on lausa käegakatsutavad. Ja mitte ainult väliselt vormilt. Ka nende raskus, faktuur, struktuur ja see kuidas nad puudutamisel tunduvad, on ülimalt selge. Iga valguslaik ja lõhnapuhang omab täpset asukohta ja tähendust. Olen mõelnud. Miks on see nii?
Aga ega siin midagi keerulist polegi. Vahel ma lihtsalt pole kohal. Olen tulevikus. Seal kus minu plaanid ja kavatsused peaksid realiseeruma, või kus arvan ihaldatut saavutavat. Mõnikord jälle minevikus. Veel kord läbi elades hetki mis hinge soojendavad, või otsides haiget teinud vigade algust. Vahel olen hoopis teises maailma paigas. Seal kus tahaksin olla.
Hea pilt on vaid siis kui olen siin ja praegu.

esmaspäev, 20. juuli 2009

Tore Tartu

Nädalavahetusel olin Tartu hansal. Soojust oli küll isegi minusuguse kõrbeelaniku jaoks veidi paljuvõittu. Õnneks oli Anne kanal sealsamas jalgsitee kaugusel. Ujumas olles püüdsin ikka rohkem sukelduda et ka kolbas paiknev aju saaks ka vajalikul määral jahutust.
Kesklinn on küll palju muutund. Hirm klaasine ja kandiline. Eks see rahamaailma tundemärk. Selline karm ja tundetu.


Turul käisin. Ostsin mett ja tomateid ja kurke. Turumüüjate ja pakutava kauba rohkus ja hea kvaliteet lõi küll pahviks. Kadestan teid tartlased. Mõtlesin et see turg ja turu sild on suure tähtsusega Tartu hea aura jaoks. Kui ikka on sellise kohapeal kasvanud söögikraami ühelt poolt väiketootja turustusvõimalus, teiselt poolt hea võimalus osta. See mõjutab inimest palju. Tallinnas polegi sellise hea auraga turgu. Inimesed ostavad oma köögiviljad põhiliselt igasugu marketitest. Aga mis see kraam ka väärt on. Samasugune puine ja närviline nagu inimesed kes seda söövad. Ja turud on Tallinnas ka kuidagi tolmused ja rääbakad. Tartu turul aga oli hea olla.
Ja see sild. Just paras otsetee linnast jala ujuma tulla. Ja sillal käijaid oli päris palju. Kujutan ette, kes on selle tee jala käinud, vahepeal end karastavasse vette kastnud, on palju parem inimene kui see kes ujuma saamiseks peab ette võtma teekonna autos või tolmuses ühistranspordis. Noh nagu Tallinnas.
Sest noh. Kuidagi hea oli kohe Tartus olla. Eks see sellest aurast.