reede, 19. detsember 2008

Soe päike Punases meres.


Kus on ikka minek. Nii suur ja habras, aga kui minema hakkab võtab jalad nõrgaks. Kõik vabiseb, vappub, väriseb ja vibreerib. Tunne on hoopis teine kui autos. Ja ega see sõiduk olegi maapealseks veeremiseks mõeldud. Natuke vappumist asfaldil ja juba ta ajabki nina püsti ja sööstab õhuvalda mis kuni tehnilise revolutsiooni alguseni ainult lindude ja pilvede asustada oli. Tiibadeta sündinud inimesel võtab sellises keskkonnas liikumine sisikonna õõnsaks. Aastatuhandeid vaid maapinnal liikunud olendi instinktid ja refleksid löövad häirekella. Appi, midagi päris pöörast on lahti. Aga ... pole hullu. Kui lennuk viimaks horisontaallennule jõuab, kaob ebameeldivustunne. Inimene suudab igasugu olukordadega harjuda. Viis ja pool tundi kestev lend päikselisse Egiptusse on alanud. Lennukis oli ka üks kärbseks maskeerunud jänes.

Viis ja pool tundi hiljem tuleb see lapikuks istutud tagumik kuidagi istmelt üles saada. Ninna lööva õhu teistsugusus aga paneb kehalised hädad paugupealt unustama. Vapustav kuidas pelgalt läbi ninasõõrmete tõmmatav sõõm õhku nii selgelt märku annab viibimisest hoopis teises punktis maamuna pinnal. Lõpuks jala kindlalt maha saanult ja ringi vaadanult jääb vaid konstateerida. Kõik on teistsugune. Silmapiirini laiuv taimestikuta liivaväli, lennuvälja betoontasapind mis on küll näinud liiva ja tolmu, kuid taevast langevat vett on see pind vaid haru- haru- harva kohanud. Kohalike nahk on teistsugune, kõnnak on teistsugune. Teistsugune on nende keel, temperament, kõnnak, kehahoiak ja žestid. Teistsugune on lennuvälja kontrollpunktide ja läbipääsude läbimise organisatoorne külg. Tohutud järjekorrad, tohutu segadus. Meie passe vaadatakse mitu korda ja siis veel mitu korda. Paistab, et millegi kontrollimisõigust omav inimene pole siin lihtsalt teenindaja, vaid on tähtis isik. Seda kohtab hiljem alatihti. Isegi kui tegemist on sisuliselt vaid tõkkepuu tõstja ja langetajaga, tundub sellise inimese staatus teistest peajagu üle olema. Üldse paistis et iga töötava inimes kohta tuli üks või kaks ülevaatajat kes siis tavaliselt tööd tegija kõrval oma plasttoolil kui troonil istusid. Eriti tähtsad ülevaatajad istusid tugitoolis. Pole siis ka mingi ime kui egiptlaste keskmine palk on umbes tuhat krooni. Ülevaatajad tahavad ju ka palka, kahtlustan pealegi et rohkem veel kui tegelikud töötegijad. Hmmm.. . Aga mis meilgi teisiti. Tegijate, ülevaatajate suhtearv ainult teistsugune.

Hotellis koht saadud, kõht head paremat rootsi lauas lauas täis söödud, seame sammud otse Punasesse merre. Selleks me siia ju tulimegi. Päikest ja vett.

See päev sai päris kiiresti õhtale. Eelmisel ööl kell neli lennuki peale, magamisest polnud suurt juttugi. Hüpe ühelt mandrilt teisele on nagu puuga pikki pead. Öösel magasime nagu notid.

Hommikul paistsid asjad juba palju selgemalt. Ilusamalt ka. Kõik oli ilus. Päike, bassein, meri, söök taldrikul, oma naine oli ka palju ilusam.

Ehee, mis te arvasite et panen siia pildi oma ilusast naisest. Ei- ei. Kohalikud tõmmud poisid vahtisid teda niigi suu ammuli. Algul tegi armukadedaks küll, aga... . No tegelikult tore ju kui ikka on mida vaadata.


Midagi häirivat oli neis kohalikes teenindajates. Ma ei saanud kohe aru, mis just. Tegelikult olid nad ju sõbralikud ja naeratavad. Aga miski selline pisuke krõbin tunnetuses andis märku, et asjad pole päris nii nagu mina seda ette kujutan. Tundus et teenindus ei ole päris tasemel. Kõik asjad mis tuusiku hinnas, nagu et rannas saab rätiku, baarist saab jooke, kõik on makstud ja peaks nagu saadaval olema, kuid rätikupoiss ja baarman ilmutasid oma ülessannete täitmisel ilmset vastumeelsust. Et ma ei saanud aru milles asi, oli olukord minu jaoks natuke ebameeldiv. Ebameeldivus kadus aga sootuks kui saime aru, et dollar suudab vastumeelsuse pöörata ülimaks vastutulelikuseks. Näiteks rannabaaris oli kohe aru saada, kes andis tippi, kes mitte. Meelehead andnutele anti jook klaasis, mitteandnuile aga plasttopsis. Pole ju palju, ainult dollar, aga teeninduse kvaliteet muutus kardinaalselt. Vaadake ise.


Märkasin et paljud kas ei saanud süsteemist aru, või oli neil dollarist kahju, aga nii mõnigi kurjustas et teenindajad ei tee oma tööd korralikult. Eestis on ju tõesti nii, kui oled asja eest maksnud, pead ka vastava asja või teenuse saama. Egiptus aga on Egiptus. Asjad käivad teistmoodi. Mõtlesin, tegutsedes oma arusaamade järgi võõras keskkonnas tekib paratamatult jama. Umbes nagu vene arusaamadega eestis.


Kuna veerand Egiptuse sissetulekust tuleb turistidest, on see tööstusharu viimistletud kuni viimase vindikeseni. Alates kõige erinevamatest kuurortitest, kõige erinevama suurusega rahakottide jaoks ja lõpetades suveniirimüüjate müügistrateegiate rafineeritusega. Mööda pisikeste poodidega ääristatud tänavat käija oli, võiks öelda, isegi omamoodi katsumus. Mõni energilisem krabas lausa käisest kinni et sind oma poodi sisse tirida. Sellist meie jaoks harjumatult aktiivset müügistrateegiat tõrjuda oli ka omamoodi õppetund. Öelda, et tänan, ma ei soovi midagi osta, oli üsna tulutu ettevõtmine. Ikka püüti sind neljas-viies erinevas keeles ära rääkida. "Tere- tere, kuidas elad" oli neil hästi selge. Mõne päeva pärast saime äraütlemise ikkagi selgeks. Tuli lihtsalt olla natuke aktiivsem kui müüja. Tõrjuv äraütlemine ei aidanud, kuid aitas paar energilist fraasi et, kuidas ise ka elad, või et, minu nimi on tillatallakitsläksülesilla, mis sinu nimi on. Ja ostmissoovi olematust tuli väljendada vähimagi kõhklusevarjundita. Nii mõnigi kaasmaalane aga suhtus egiptlaste müügiaktiivsusse suisa halvakspanuga. Jällegi näide sellest et igal maal on oma variatsioonid ja võõra arusaama sissetoomine võib tõesti tekitada halvakspanu ja solvumist. Talitades mingis keskkonnas selle keskkonna reeglite järgi, vastuolusid ei teki.


Sakkalas põikasime korraks ka vaestekvartalisse. Oli näha et turistid seal reeglina ei käi, sest vaadati meid nagu ilmailmutisi, kuigi olime vaid paar- kolmsada meetrit turistide tänavast kõrval. Ja mis kvartal see ka oli. Poollagunenud majad, tänavatel paks kultuurikiht, lapsed tänavatolmus mängimas, naiste vada mida mujal kuskil kuulda ei olnud. Kitsalt üksteisekõrval elamud nagu kuubikud ja nendevahelised tolmukänkrased käiguteed. Ei rohelust, ei puid. See oli kogu reisi kõige kontrastsem elamus. Nagu ei oleks teisel mandril, vaid hoopis mingis muus dimensioonis. Teine selline tajule tugevalt mõjuv koht oli kohalike egiptlaste turg. Seal meid nii ilmailmutistena ei jõllitatud, kuid asi oli siiski hoopis teistmoodi kui turistide tänaval. Keegi ei pakkunud oma kaupa. Elu käis Egiptuse oma reeglite järgi.

Moslemi naised jäid silma. No mis seal imestada, ma meesterahvas ikkagi. Aga et, muljetavaldav oli nende rüht ja silmavaade. See läks nagu vastuollu kristlaste seas levinud arusaamaga nagu oleks moslem- naised kuidagi rõhutud või allasurutud. Rõhutule tekib tavaliselt selline kühmus- küürus selg ja vilav silmavaade. Mosleminaised aga olid sirge selja ja sirge silmavaatega. Vaatasin siis meie eesti naisi. Need olid palju rohkem allasurutult kühmus. Hmm.

Et meestetööd on naistetöödest nii selgelt lahus. Tead, see isegi meeldib mulle. Meie kultuuris ongi see asi nagu liiga segamini läinud. Enam ei saagi hästi aru, kes mees, kes naine. Mõtlen, et kui mehed töötavad kodust väljas ja naised kodus. Siis mis ikkagi on inimese jaoks olulisem. Kas kodu, või elatuseks tehtav töö. Või polegi seda ehk võimalik olulisuse järjekorda panna. Igaüks teeb lihtsalt seda milleks tal on paremad eeldused.
Egiptlased ei tööta üksinda. Kui keegi aednik näiteks hekki pügab, seisab seal kõrval tingimata ka ülevaataja. Väravavalvuri kõrval istub ülevaataja. Poes on iga kassiiri kõrval keegi kes lihtsalt istub ja vaatab. Lisaks on seal üks mees kes tõstab asju kotti, üks kes kirjutab tšekke ja üks kes avab ust. Tööd jätkub kõigile. Mõtlen et tea kas selline ülevaatajate süsteem on ehk nii öelda rahvusliku mälu produkt. On ju Egiptus maa, kus juba siis kui muu maailm alles kivikirvestega vehkis, oli olemas tugeva hierarhiaga tsivilisatsioon, kus kõrgemal astmel olev isik oli lausa vaieldamatu autoriteet. Kuni vaarao jumalaseisuseni välja.


Hurghadas on peaaegu üle ühe maja sellised pelgalt majakarbid, ilma akendeta, ilma viimistluseta. Pole mingit märki et seal ehitus kuidagi pooleli oleks. Tunduvad teised suisa hüljatud.

Kogu linna peale nägime vaid ühte ehitusmeest töötamas.


Enamus aega möödus siiski rannas peesitades. Vahel oli küll tunne et naha süttimistemperatuur on juba ohtlikult lähedal. Kahju oli jälle päikest võtmata ka jätta. No millal ükskord jälle saab. Meie pääsukesi seal ei näinud. Olid varesed ja varblased, aga pääsukesi polnud.


Rannas oli ka selliseid huvitavaid moodustisi. Meestele eeskujuks.


Punane meri on ikka kangesti soolane. Ujumiseks polnud tõesti rohkem vaja kui selili vette ja ... pold vaja varvastki liigutada. Mõtlesime et kui nüüd merre pissida. Kas läheb soolasemaks või magedamaks. Aga kuidas sa vahet teed. Maitseks või!

Tellingud.


Üks Egiptuse tüüpiline veoauto.


Üks pilt minust.


Ja tagasiteel nähtud kummaline moodustis taevas.

Lähemal vaatamisel osutus see küll lennukiks. Küll mul meeldis sest väikesest lennukiaknast välja vaadata. Mõtlesin kui ainulaadne see vaade tegelikult on. Mõtlesin, see vaatepilt on kättesaadav vaid murdosale neist olendeist kes maad asustavad. Seal kümme kilomeetrit allpool on miljardeid olendeid, pisikesi putukaid, suuri selgroogseid, olendeid kes on võimelised mõtlemiseks ja kes ainult mõtlevad et nad mõtlevad. Seal on mägesid ja orge, järvi ja metsi. Mõni olend elab kogu oma elu vaid mõne ruutkilomeetrisel alal ja ümmarguse maamuna tunnetuseks puudubki tal võimalus. Siit kõrgelt ülevalt on aga näha et see planeet tõesti kumer on. Ja kui suur veel. Minul on ainsa pilguga võimalik haarata maa-ala, mis maa peal olijale on täiesti tunnetamatu suurus. Nagu näiteks see Niilus.

Üks minust mitte kaugel istuv naisterahvas oli enamiku lennureisist süvenenud mingisse klantspiltidega seltskonnaajakirja. Imestasin. Kuidas küll! Akna taga on selline tunnetust õhku ahmima panev vaatepilt, aga tema uurib kes kellega käib ja kes keda musitab. Aga ehk ongi kellelegi selline reis vaid kõrvaltvaatajana kerge pilguheit muu maailma tegemistele ja olemistele. Kellelegi jälle on oluline sulanduda oma olemusega sellesse võõrasse maailma. Tunda nii nagu nemad tunnevad. Mõelda nii nagu nemad mõtlevad.


Igatahes hea puhkus oli. Kõige parem oli lennujaamast välja tulles tunda end jälle kodus. Külm ja niiske, aga ikkagi kodu.

10 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Nii kaasaviivalt kirjutad!
Kahju, et pääsukesi ei trehvanud nägema, küllap neil on oma rannad ja oma hotellid :)
Galabeya ikka endale ostsid? Oleks millega palaval suvel end hästi tunda, küll see järgmine suvi meil siin palav on!

toompeale ütles ...

see blogi on kohe hoobilt päikest ja sära täis! ning vallatust veel takkapihta! Niilus on super!

Voldemar-August ütles ...

Ja ongi. Lapsed ka imestasid et lapsevanemad, kes muidu nii väsinud ja uimased, olid korraga energiat ja särtsu täis.

Galabeya jäi ostmatta. Vaatasin küll ja kujutasin ette kuidas ma see seljas ja turban peas mööda Tallinna tänavaid patseerin. Aga mõtlesin, see oleks ka minusuguse ekshibitsionisti jaoks natuke liig.
Pealegi oli mul Egiptuses juhus kus üks suveniirimüüja jooksis minu juurde, katsus mu halli habet ja hüüdis vaimustunult. Osama bin Laden, Osama bin Laden. Mine sa tea mis Eestis siis veel juhtuda võiks.

Algarv ütles ...

Mul on Hurghadast väga meeldivad mälestused. See rannas olev dushitorn oli meil täpselt samasugune. Äkki oligi sama koht või siis on selline variant laialt levinud sealkandis.

Nii armas, et oma naist ikka ilusaks pead. Sealsed mustad mehed on omamoodi tujutõstvad - naistele ma mõtlen. Ole sa noor või vana, tähelepanu on kindlustatud. Mõnes mõttes on see täiesti siiras.

Vaatasin nende naisi ja mõtlesin, et tegelikult näivad nad rahul ja õnnelikud. Kuigi meie mõistes puudub neil igasugune vabadus. Kas see vabadus meie naistele loodetud õnne on toonud? Vist mitte, aga ikkagi ei annaks seda enam käest. Haridus rikub naisi, ma tean.

Voldemar-August ütles ...

Kuurordi nimi oli Charm Life Paradise. Märgitud oli neli tärni, aga tegelikult andis vaevalt kaks välja. Basseinis oli ka vesi paganama külm. Siis me kõndisime mööda randa kaks kuurorti edasi. Seal olid põhiliselt sakslased ja nende bassein oli sooja veega. Tegime sakslaste moodi näod pähe ja keegi ei tulnud meid sealt ära ajama.

See moslemi naiste teema paneb vabadusele palju värskema pilguga vaatama tõesti.

Algarv ütles ...

Me käisime seal 2000. aastal. Hotelli nime enam ei mäleta, aga meie 4* olidki päriselt ka. Nendes maades ei tea kunagi, mis tegelikult on. Me käisime ka Luxoris , Hurghadast pole see nii kaugel. See jättis sügava elamuse maa hiilgavast minevikust. Sõites nägime ka sisemaa vapustavat vaesust. See oli palju hullem kui kuurordipiirkonnas. Inimesed elasid lausa varemetes. Meil oli kohalik giid ja ta rääkis sellest elust palju. Siis mõtlesin küll, et endal on sünnimaaga vedanud. Kuigi tavaliselt me kirume siinset kliimat ja muudki.

sjgelle ütles ...

Tahan ka - päikest ja merd ja eksootikat.

Voldemar-August ütles ...

Jajah, see on ka veel pluss. Muidu siin Eestis üks jama teise otsa. Käid maailmas ringi siis näed, et taevamannat ei saja kusagil, kuidagi kergem jälle seda ilmaelu taluda. Sissejuurdunud dogmadele vaatad ka hoopis lahtisema pilguga. Minagi koju tulles avastasin terve rea pisiasju mida olen teinud mingit moodi puhtalt harjumusest, aga nüüd näen, neid võiks märksa lihtsamalt teha, või hoopis tegematta jätta.
Sjgelle- saadan mõttes oma värskete mälestuste päikeselõõska ka Sulle. Ehk saab vähe soem.

sjgelle ütles ...

Aitäh. Südamesoojus on üks lõpmata ilus ja soe asi. Ja peaasi - see ei sõltu ajast, kohast ja rahast!
Kauneid pühi!

killuke ütles ...

Milline tore lugu ja kui palju kenasti pilte!