pühapäev, 2. november 2008

U2 3D


Kui telekast selle reklaami lasti, oli meil tütrega ütlemattagi selge, sinna me läheme. Mulle oli see esimene kord kinos 3D filmi vaadata. Ootused olid suured. Eeskavana näidati reklaami filmile "Teekond maakera keskele". Seal on üks kaader kus peategelane viskab minema teda rünnanud lendkala. Ta viskab selle vaataja suunas. Mina igatahes tõmbasin pea kõrvale.
Algaski. Kohe esimestest muusikahelidest oli selge et olen vaataja kinosaali pehmes toolis. Ja milline vaataja. Muusikud pole tasapinnaline kujutis kaugel lava valgust täis kallatud pinnal. Kaamera, minu vaatepunkt, lennanud pea soovunemlikul moel otse üle Bono pea ja vaevalt hoidunud riivamast Edge kitarri, toob reaalsuseks iidolite seni poolmüstilisena püsinud tegeliku lihast luust , käte ja jalgadega inimliku olemuse. Võib näha riiete õmblusi ja trummikomplekti konstruktsiooni mutreid. Vältimaks kokkupõrget mikrofonistatiiviga püüan end kord vasakule kord paremale nihutada. Kaamera jätkuval liikumisel märkan ühendusjuhtmeid, nende pistikuid võimendite ja süntesaatorite pesades ning trummari tooli seljatuge. Laval on põrand ja tajutav on selle tasapinnaline suurus. Põhilavast on käigutee abil välja venitatud veel kaks umbes nelja meetrise läbimõõduga ringikujulist lavasoppi. Kui Bono sinna jalutab, on sellele umbes kaheteistruutmeetrisele lapikesele koondunud kogu kogunenud inimeste, kelle koguhulk ületab tajumise võimekuse piirid, tähelepanu. Ma pole üks lavast kaugel tunglevast rahvamassist vaid kõnnin siinsamas meeste keskel kelle näppude liikumisest kitarrikeeltel, trummipulkadega käte väledusest ja kopsudest väljapressitavas õhuvoolus võnkuvatest häälepaeltest tekib see muusika. Kuid ma olen vaid vaataja. Istun mugavalt toolis ja vaatan ning kuulan muusikat mis kaugel Argentiinas mängitud ja läbi juhtmete, läbi kõikvõimaliku tehnika- ja ärilise rägastiku on nüüd minu meelelunditeni jõudnud. Just meelelunditeni. Sest mingi faktor vahetu kontsertelamuse fenomenist on puudu. Olles kontserdil , mis siis et lavast kaugel ja kaaskuulajad trambivad varvastel, olen mina osa sellest muusikast mis laval sünnib. Minust oleneb kas punt saab kätte selle õige tunde et muusika kõlaks kui see mis tema mõtteline olemus on, või on see pelgalt õiges järjestuses mahamängitud noodid. Istudes siin Coca Cola Plaza (kus maal ma küll elan) kontrollitud keskkonnas ma seda ei ole. Olen vaid vaataja. Vaatepilt on küll selline mis vaid unistustes soovida võiks. Küll natuke segab et osa vaatajaid on püsti tõusnud ja vehivad nüüd ekraani ees kätega. Tahan juba hüüda et, istuge ometi maha ja laske vaadata, kui äkki hämmeldunult märkan et olen komistanud reaalsuse tegelikkusest alla illusiooni suhtelisusse. Otse minu käeulatuses vehkivad käed ei olegi kinovaatajate omad vaid hoopis osa filmist. Kontsertlava kooslus on ülimalt lihtne. Muusikud üsnagi tagasihoidlikus riietuses. Pillid oma lihtsamais olemuses, mõned üsna vajaduse järgi paigutatud tehnika vidinad. Ei säravate litritega lehvivaid ürpe ega imposantseid kõlarimüüre. Pole tulevärki ega vilkuvat valgusmängu. Lava tagaseinas on küll ilmatu ekraanimürakas. Sellel toimuv aga on üsnagi sügavamõtteline. Nüüd kõnnib seal üks kümnemeetrine mees. Üsna visandlik kujutis, peaks vaid ühe joonega ring. Kehagi üsna skemaatiline. Kuid sammud mida ta muusika taktis mõõdab on lummavad. Nende hooletu loivav liikumine ütleb täpselt sama sõnumi mis muusika. Astun eluteel. Kiirustamatta, tormamatta, seisatumatta, samm sammu otsa, ikka edasi. Järgmise loo ajal lendab seal hävituslennuk. Mida see küll tähendab. Keegi on kogunud kokku, kuskilt, kelleltki, väärtuse kogumi mis ühe mehe elutööna arvestatuna tähendab võibolla tuhandeid elusid. Sellest väärtusest on finantseeritud terve plejaadi kõrgelt haritud inimesi kes saanud hakkama terve plejaadi tehniliste lahendustega, mis kõrgtehnoloogiliselt töödeldud metallis ja sünteesmaterialides vormistatuna on tulemuseks ehitanud masina mis helibarjääri purustava kiirusega on võimeline tooma surma tuhandetele. Ja kuigi avalikustatud eesmärk on rahutagamine, on see paljastatud sõjariist selge sõnum. Vaadake, ma olen selleks võimeline.Vähehaaval hakkab minus üha enam kuju võtma arusaam U2-e muusika tähendusest minu jaoks. Olen ikka tunnetanud teda kui mitte eriti musikaalset bändi. See ei tähenda sugugi nagu alahindaksin nende võimekust muusikutena. Kuid tundub mul, rõhk pole meloodia ja rütmi kooslusest tingitud tajul, põhiline on helidest moodustatud tähenduste masinavärk. Nagu asjade olemused oleks gigantsed hammasrattad mis oma titaanlikul moel üksteisega haakudes ja hõõrdudes tekitaksid just sellist heli. On müstiline et sellise määratu suuruse ja massiga moodustised üldse liikumiseks võimelised on, liiati veel nii piiritletud keskkonnas ja keerulises omavahelises seoses. Nende monstrumite hammaste vahel jäänud inimsaatused purunevad põrmuks kui tillukesed liivaterad. Samas on inimene see, kes on selle hunnitu masina omanik, hooldaja ja looja.
Film tervikuna tundub olemuselt terviklik. Pole nii et bänd teeb oma, tekitades muusikat ja filmimeeskond teeb oma, seda kõikke jäädvustades. Koostöö on tuntav ja professionaalne. Kaamera hõljub üle trummari pea just hetkel kui too annab basstrummile muusikalises mõttes olulise sünkoobi. Bono tõmbab näpuga üle kuulaja põse just "pisarate" hetkel. Basskitarri häälestusnupud vihisevad vaataja peast ohtlikult lähedalt mööda just "ohtlikul hetkel".
See milleks kinno läksin jäi mul siiski saamata. Tahtsin muusikaelamust. Vahelduseks oma vaevalt helisagedusribast poole läbilaskvale ajast arust helitehnikale, tahtsin kuulata tõeliselt kvaliteetset heli, tõeliselt kvaliteetses esituses. Ja kuigi tõesti, kino tehnilistest võimalustest saabuvad kristallpuhtad kõrgsagedused, riideid seljas väristavad madalsagedused ja ruumilise pildi ülim väljendusrikkus olid tõesti mõjuvad. Muusikaelamus see siiski ei olnud. Oma poollagunenud plastmasskassetikast saan ma ka parema muusikaelamuse. Seda seepärast et sealt kostuv heli ongi vaid kondikavaks ja üheksakümmend protsenti muusikast ehitan ma sinna ise peale. Siin kinos aga ei jää kujutelmaks mingit ruumi. Heli kvaliteedi ja võimsuse täiuslikus on nii kõikkehõlmav. Pildi ja heli omavaheline mõne millisekundiline nihe aga nagu tükeldaks muusika tükkideks, jättes naudinguosaks vaid detailirikkusest vaimustumise. Muusika enda sees on ka tajutav mõningane ajaline viivis. Rütm klapib suurepäraselt, kuid muusika erinevad fragmendid kõlaksid kui erinevas aegruumis. Tervikuna moodustab see muusikast eemaloleva effekti, mis küll teeb võimatuks muusikalise elamuse, kuid suunab seda enam tähelepanu tähendusrikkusele . Kontserdil viibides pole ju võimalik tunnetada seda kuis muusikute näoilmes peegeldub muusika sündimise keskendatus. Vibreerida kaasa koos trummipulgalt hoobi saanud taldrikuga. Tunda kidramehe näppude asetuse järgi ära akkorde. Lausa füüsiliselt tajuda kuis tümiseb trummikile ja kuidas rahvamassi muusikataktis üles alla hüppamine tektab põrandakonstruktsioonidele tuhandete tonnide suurust lisaraskust. Näha üle inimeste peade lendavast kaamerast kuidas tuhandeline kätemeri kui meri muusika puhudes lainetama lööb. Ära tunda muusikasse uppuja pühendumust kuulajate nägudel.
Suitsumasinatest hõljuv hallikas ollus tekitab hommiku esimestes päikesekiirtes sillerdava udu kõheduse. Õhk, see mateeria ja peenmateeria vahepealne element on seeläbi järjekordselt omandanud tähenduse. Mis see muusikagi muud on kui vibreerivate keelte, membraanide, sünteesitud elektromagnetvõngete läbi peenmateriaalse muusikalise idee väljendus.
Vaatamata paljudele segavatele ja moonutavatele teguritele mis siin muusika esilepääsu takistasid, leidsin enda jaoks ka selles filmis noodi, mis läbi selle salvestustus- taasesitus-tehnoloogia, esitajate helitekitajate füüsikaliste vahendite, muusika looja tunnetuses tekkinu minu hingepaelad vibreerima lõi. Film lõppes ja tiitritele taustaks kõlas veel üks lugu. Kummaline küll, kõiksugu häirivad viivised ja faasinihked olid korraga kadunud ja muusika kõlas oma terviklikus ilus. Inimesed saalis tõusid püsti ja tormasid välja. Kas tõesti oli kõikkidel nii kiire, et viimast lugu, eriti veel just muusikana tajutavat polnud enam aega kuulata. Või oli see ehk lambakarjalik refleks. Tormata, ikka tormata, vaevumatta mõtlema kas tormamisel ikka ka mingi sisuline tähendus on ja kas seetõttu ehk midagi tõeliselt ilusat maha ei magata.Koju jõudnud panin klapid kõrva ja kuulasin U2-e.
Isuga.
Nälg oli ju.

3 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Hoolimata sellest, et su lugu praktiliselt jutustab filmi sisu ära- põnevus peaks ju kaduma, aga ei - iga järgmine kord kui seda loen kasvab himu kõike ise näha.
Teen ära igal juhul!

Palun kas sa võtaksid vastu ühe meemipalli?

Voldemar-August ütles ...

Aga tahaks väga muljeid kuulda kui see asi sul tehtud saab. Et kuda asi sinu pilgule paistab. Minu jutt unusta selleks ajaks ära.
...eee... tegelikult ega polnudki nii nagu kirjutasin... ee...tegelikult pool valetasin ja pool panin ise juurde. he-hee.

Lähen nüüd palli põrgatama.

kaamos rules! ütles ...

Hihii.
Kindlasti muljetan!