pühapäev, 30. november 2008

Fotojaht- kõver

Miks on vikerkaar kõver?
Võibolla seepärast et kõik mis sirge peab kusagil algama ja kusagil lõppema. Lõpmatu saab olla vaid see kes kõverdudes taas iseendasse suubub.

reede, 28. november 2008

Kokakunsti šedööver

Kõht on tühi. Hmm, mis meil siin siis on. Eilsest jäänud seitse keedukartulit ja killuke liha. Ega siis muud kui, pann pliidile, pannilabidaga rasva peale. Oot oot, mitte liiga palju et ujuks. Parasjagu et kartul pannil mõnusalt libiseks ja et süda liigsest rasvast läikima ei hakkaks. Ikka parasjagu. Nii, nüüd paar sibulat, liha, kartulit, muna ja paar kärbatanud õuna õunakastist. Neid muidu keegi nagunii ei söö. Segan labidaga seda kemüüset pannil ja mõtlen et kokakunst on ikka üks suur tasakaaluvärk küll. Rasva mitte liiga palju, mitte liiga vähe, magusa ja hapu tasakaal on oluline, toit peab olema parajalt maitsev et sööma meelitaks, kuid jälle mitte liiga hea et end lolliks ei õgiks. Vaatan pannile ja mõtlen et mis see nüüd siis on. Igapäevaelust ninnakaranud filosoofia õppetund või kokakunsti šedööver.

Panen siia prooviks ka selle kummalise tähekombinatsiooni, ehk hakkavad siis jutud ka blogipuusse jõudma. Mine sa tea.

RFWJCNJW

pühapäev, 23. november 2008

Fotojaht: Ise tehtud

See puulusikas on minu poja tehtud. See on üks vähestest asistest asjadest mis ta teinud on. Seepärast on see just tähelepanu vääriv. Mõtlesin tükk aega millist enda tehtud asja võiksin siia pildiks panna. Oleks see mõni tööriist, saag või höövelpink. Segumasin mille panin kokku metsa alt leitud vanast poist ja moskvitši ratastest. Maja kus olen ladunud müüre, krohvinud ja värvinud, ehitanud katust ja sauna, ühendanud torusid ja juhtmeid, pannud plaate ja klaasinud aknaid. Toole ja laudu. Võibolla olengi natuke liiga palju kätega teinud ja tasakaalu säilitamiseks oleks mõistlik ka vahelduseks ajusid kasutada. Võibolla pole poja vähene käeline tegevus mitte mulle närvidele käimiseks, vaid minu tasakaalutuse võrdsustamiseks. Üks asi küll mis seoses käsitööga alati meelde tuleb on asjade väärtus. Ümbritsedes end tööstusrevolutsiooni odavate, ühekordsete ja perioodilist uuendamist vajavate, või lihtsalt moest välljumisest tingituna üleliigseteks osutuvate asjadega, kas ei kaota me sellega ka olulist osa olemuslikust väärtusest. Panen siis lõppu ka ühe pildi endast. Ise tegemas.





kolmapäev, 19. november 2008

Talve esimene päev

Tühja neist tähtaegadest kalendris. Kui hommikul õue minnes on maa valge, ninaga õhku tõmmates on seal peale hapniku ja lämmastiku ka jääkristalle ja talvist karskust tunda. Siis on talv.

pühapäev, 16. november 2008

Fotojaht: vari

Vari. On see tume laik maas. On see osa silma valguse tundmiseks võimeliste
närvirakkude ilmajäetus 380...760 nanomeetrise lainepikkusega elektromagnetkiirgusest mida me valguseks nimetame. Kui palju tajume ümbritsevat kogu selle detailirikkuses ja kui palju on meie jaoks lihtsalt valgusest ja selle puudumisest tingitud siluett.

laupäev, 8. november 2008

Vanaisa ja poeg









Minu vanaisa August ja minu poeg. Kumb on kumb?








kolmapäev, 5. november 2008

Palliga pikki pead.



Kaamos rules viskas mind palliga, meemipalliga. Juhtusin just sel momendil pea laiali ringi vahtima ega märganud minu pea suunas kihutavat pallijurakat. Nüüd istun valusast vopsust uimasena põrandal ja püüan toimuvast mingitki adekvaatset pilti saada. Mida. Ah. Kus. Et ei teeks või. Mina või. Mina teeks ikka, alati.
Ah et mida ma ei teeks... aaaaaa....

1.KIRJUTA 4 TEGUSÕNA, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.
Kuramus, elus tuleb ikka igasugu asju ette, jõuad sa kõikkide elujuhtumite jaoks välja mõelda mida teha ja mida mitte. Kui on keeruline olukord võid mõelda palju tahes, pärast teed ikka nii, nagu südametunnistus ütleb. Tegevuste suhtes mis võiksid teist inimest kahjustada on ju juba ette teada, et ei teeks. Kui aga keegi, kes oma inimlikkuse täielikult kaotanuna on ohuks minu või teiste elule. Sellises olukorras võib ka üks põhilisi keelde: ära tapa, muutuda tähendusetuks. Niiet ma ei keskenduks nendele teadmistele mida ma teha ei võiks, vaid sellele, et ma ikka ja alati oleks heas kontaktis oma südametunnistusega.
2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
Varjupaigas. Ehki olevik tundub oma kodu suhtes üpriski kindel, jah, iial ei või teada. Ma olen vahest mõelnud et kui peaks juhtuma see mille peale ei tahaks hästi mõeldagi ja peaksin oma kodu kaotama, siis varjupaikka ega prügimäe kõrvale telki ma elama ei läheks. Läheks kaevaks metsa kuuse alla koopa, isegi kui see jääks ka minu viimaseks teoks.
3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
Mm. Toorest muna olen söönud. Tõsi see oli rohkem kui nelikümmend aastat tagasi. Praeguse aja mune lihtsalt salmonella kartuses ei julgeks. Mm. Ma võin öelda, mis mul ei meeldi. Hapukapsasupp. Mm, rohkem ei meenugi. Igasugu soolikate lutsimine või silmamunade närimine on küll ainult puht teoreetiline arutelu. Kas maksabki. Prrrr. Võtan järgmise küsimuse.
4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
Poliitikuna. Üldse elualadel mis nõuavad kompromisse südametunnistusega või selle täielikku eiramist. Sellega ma toime ei tuleks. Ja ei tahakski. Aga noh et iga tööd võiks ju teha nii nagu süda ette ütleb. Kardan küll et on küllalt ameteid kus sellest seisukohast lähtuv karjäär väga lühikeseks jääks.
5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?
Lateksit, nõu problem. No sitside ja satsidega kombineega läheks asi vähe raskeks küll, aga õilsa eesmärgi nimel, khõm, teeme ära.
Tegelikult on küll nii et kontakt tehismaterialidega tekitab mulle ebameeldiva värina selgroo piirkonnas, niiet minu garderoobis need puuduvad. Tõsi, on fliis, mis ka nagu tehismaterial, aga näe, sobib.
6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?
Kehtib sama põhimõte mis punkti nr. 4 juures.
7.KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?
Ära iial ütle iial. Avalikku seksi pole küll proovinud. Kuid mõtlen, see vajaks keskkonda ja sisemist seisundit mis meie praeguses ühiskonnas on pea võimatu. See vajaks olukorda, kus seks oleks loomulik, mitte midagi sellist mis praegu üldiseks arusaamaks on.
8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IILAGI ÜLE ELADA?
Olen ka mina üle elanud autoavarii kus mõne hetke olin täiesti kindel, et nüüd on viimased hingetõmbed. Seda tõesti ei tahaks.

Aga "ei iialgitega" olen kogenud ei saa kunagi päris kindel olla. Kunagi olin täiesti kindel et nõukogude võim ei kao iial, et Ozzi Ozborni mina oma ihusilmaga kunagi ei näe, et ma kunagi ei satu Egiptuse püramiidide juurde. Aga näe.

pühapäev, 2. november 2008

U2 3D


Kui telekast selle reklaami lasti, oli meil tütrega ütlemattagi selge, sinna me läheme. Mulle oli see esimene kord kinos 3D filmi vaadata. Ootused olid suured. Eeskavana näidati reklaami filmile "Teekond maakera keskele". Seal on üks kaader kus peategelane viskab minema teda rünnanud lendkala. Ta viskab selle vaataja suunas. Mina igatahes tõmbasin pea kõrvale.
Algaski. Kohe esimestest muusikahelidest oli selge et olen vaataja kinosaali pehmes toolis. Ja milline vaataja. Muusikud pole tasapinnaline kujutis kaugel lava valgust täis kallatud pinnal. Kaamera, minu vaatepunkt, lennanud pea soovunemlikul moel otse üle Bono pea ja vaevalt hoidunud riivamast Edge kitarri, toob reaalsuseks iidolite seni poolmüstilisena püsinud tegeliku lihast luust , käte ja jalgadega inimliku olemuse. Võib näha riiete õmblusi ja trummikomplekti konstruktsiooni mutreid. Vältimaks kokkupõrget mikrofonistatiiviga püüan end kord vasakule kord paremale nihutada. Kaamera jätkuval liikumisel märkan ühendusjuhtmeid, nende pistikuid võimendite ja süntesaatorite pesades ning trummari tooli seljatuge. Laval on põrand ja tajutav on selle tasapinnaline suurus. Põhilavast on käigutee abil välja venitatud veel kaks umbes nelja meetrise läbimõõduga ringikujulist lavasoppi. Kui Bono sinna jalutab, on sellele umbes kaheteistruutmeetrisele lapikesele koondunud kogu kogunenud inimeste, kelle koguhulk ületab tajumise võimekuse piirid, tähelepanu. Ma pole üks lavast kaugel tunglevast rahvamassist vaid kõnnin siinsamas meeste keskel kelle näppude liikumisest kitarrikeeltel, trummipulkadega käte väledusest ja kopsudest väljapressitavas õhuvoolus võnkuvatest häälepaeltest tekib see muusika. Kuid ma olen vaid vaataja. Istun mugavalt toolis ja vaatan ning kuulan muusikat mis kaugel Argentiinas mängitud ja läbi juhtmete, läbi kõikvõimaliku tehnika- ja ärilise rägastiku on nüüd minu meelelunditeni jõudnud. Just meelelunditeni. Sest mingi faktor vahetu kontsertelamuse fenomenist on puudu. Olles kontserdil , mis siis et lavast kaugel ja kaaskuulajad trambivad varvastel, olen mina osa sellest muusikast mis laval sünnib. Minust oleneb kas punt saab kätte selle õige tunde et muusika kõlaks kui see mis tema mõtteline olemus on, või on see pelgalt õiges järjestuses mahamängitud noodid. Istudes siin Coca Cola Plaza (kus maal ma küll elan) kontrollitud keskkonnas ma seda ei ole. Olen vaid vaataja. Vaatepilt on küll selline mis vaid unistustes soovida võiks. Küll natuke segab et osa vaatajaid on püsti tõusnud ja vehivad nüüd ekraani ees kätega. Tahan juba hüüda et, istuge ometi maha ja laske vaadata, kui äkki hämmeldunult märkan et olen komistanud reaalsuse tegelikkusest alla illusiooni suhtelisusse. Otse minu käeulatuses vehkivad käed ei olegi kinovaatajate omad vaid hoopis osa filmist. Kontsertlava kooslus on ülimalt lihtne. Muusikud üsnagi tagasihoidlikus riietuses. Pillid oma lihtsamais olemuses, mõned üsna vajaduse järgi paigutatud tehnika vidinad. Ei säravate litritega lehvivaid ürpe ega imposantseid kõlarimüüre. Pole tulevärki ega vilkuvat valgusmängu. Lava tagaseinas on küll ilmatu ekraanimürakas. Sellel toimuv aga on üsnagi sügavamõtteline. Nüüd kõnnib seal üks kümnemeetrine mees. Üsna visandlik kujutis, peaks vaid ühe joonega ring. Kehagi üsna skemaatiline. Kuid sammud mida ta muusika taktis mõõdab on lummavad. Nende hooletu loivav liikumine ütleb täpselt sama sõnumi mis muusika. Astun eluteel. Kiirustamatta, tormamatta, seisatumatta, samm sammu otsa, ikka edasi. Järgmise loo ajal lendab seal hävituslennuk. Mida see küll tähendab. Keegi on kogunud kokku, kuskilt, kelleltki, väärtuse kogumi mis ühe mehe elutööna arvestatuna tähendab võibolla tuhandeid elusid. Sellest väärtusest on finantseeritud terve plejaadi kõrgelt haritud inimesi kes saanud hakkama terve plejaadi tehniliste lahendustega, mis kõrgtehnoloogiliselt töödeldud metallis ja sünteesmaterialides vormistatuna on tulemuseks ehitanud masina mis helibarjääri purustava kiirusega on võimeline tooma surma tuhandetele. Ja kuigi avalikustatud eesmärk on rahutagamine, on see paljastatud sõjariist selge sõnum. Vaadake, ma olen selleks võimeline.Vähehaaval hakkab minus üha enam kuju võtma arusaam U2-e muusika tähendusest minu jaoks. Olen ikka tunnetanud teda kui mitte eriti musikaalset bändi. See ei tähenda sugugi nagu alahindaksin nende võimekust muusikutena. Kuid tundub mul, rõhk pole meloodia ja rütmi kooslusest tingitud tajul, põhiline on helidest moodustatud tähenduste masinavärk. Nagu asjade olemused oleks gigantsed hammasrattad mis oma titaanlikul moel üksteisega haakudes ja hõõrdudes tekitaksid just sellist heli. On müstiline et sellise määratu suuruse ja massiga moodustised üldse liikumiseks võimelised on, liiati veel nii piiritletud keskkonnas ja keerulises omavahelises seoses. Nende monstrumite hammaste vahel jäänud inimsaatused purunevad põrmuks kui tillukesed liivaterad. Samas on inimene see, kes on selle hunnitu masina omanik, hooldaja ja looja.
Film tervikuna tundub olemuselt terviklik. Pole nii et bänd teeb oma, tekitades muusikat ja filmimeeskond teeb oma, seda kõikke jäädvustades. Koostöö on tuntav ja professionaalne. Kaamera hõljub üle trummari pea just hetkel kui too annab basstrummile muusikalises mõttes olulise sünkoobi. Bono tõmbab näpuga üle kuulaja põse just "pisarate" hetkel. Basskitarri häälestusnupud vihisevad vaataja peast ohtlikult lähedalt mööda just "ohtlikul hetkel".
See milleks kinno läksin jäi mul siiski saamata. Tahtsin muusikaelamust. Vahelduseks oma vaevalt helisagedusribast poole läbilaskvale ajast arust helitehnikale, tahtsin kuulata tõeliselt kvaliteetset heli, tõeliselt kvaliteetses esituses. Ja kuigi tõesti, kino tehnilistest võimalustest saabuvad kristallpuhtad kõrgsagedused, riideid seljas väristavad madalsagedused ja ruumilise pildi ülim väljendusrikkus olid tõesti mõjuvad. Muusikaelamus see siiski ei olnud. Oma poollagunenud plastmasskassetikast saan ma ka parema muusikaelamuse. Seda seepärast et sealt kostuv heli ongi vaid kondikavaks ja üheksakümmend protsenti muusikast ehitan ma sinna ise peale. Siin kinos aga ei jää kujutelmaks mingit ruumi. Heli kvaliteedi ja võimsuse täiuslikus on nii kõikkehõlmav. Pildi ja heli omavaheline mõne millisekundiline nihe aga nagu tükeldaks muusika tükkideks, jättes naudinguosaks vaid detailirikkusest vaimustumise. Muusika enda sees on ka tajutav mõningane ajaline viivis. Rütm klapib suurepäraselt, kuid muusika erinevad fragmendid kõlaksid kui erinevas aegruumis. Tervikuna moodustab see muusikast eemaloleva effekti, mis küll teeb võimatuks muusikalise elamuse, kuid suunab seda enam tähelepanu tähendusrikkusele . Kontserdil viibides pole ju võimalik tunnetada seda kuis muusikute näoilmes peegeldub muusika sündimise keskendatus. Vibreerida kaasa koos trummipulgalt hoobi saanud taldrikuga. Tunda kidramehe näppude asetuse järgi ära akkorde. Lausa füüsiliselt tajuda kuis tümiseb trummikile ja kuidas rahvamassi muusikataktis üles alla hüppamine tektab põrandakonstruktsioonidele tuhandete tonnide suurust lisaraskust. Näha üle inimeste peade lendavast kaamerast kuidas tuhandeline kätemeri kui meri muusika puhudes lainetama lööb. Ära tunda muusikasse uppuja pühendumust kuulajate nägudel.
Suitsumasinatest hõljuv hallikas ollus tekitab hommiku esimestes päikesekiirtes sillerdava udu kõheduse. Õhk, see mateeria ja peenmateeria vahepealne element on seeläbi järjekordselt omandanud tähenduse. Mis see muusikagi muud on kui vibreerivate keelte, membraanide, sünteesitud elektromagnetvõngete läbi peenmateriaalse muusikalise idee väljendus.
Vaatamata paljudele segavatele ja moonutavatele teguritele mis siin muusika esilepääsu takistasid, leidsin enda jaoks ka selles filmis noodi, mis läbi selle salvestustus- taasesitus-tehnoloogia, esitajate helitekitajate füüsikaliste vahendite, muusika looja tunnetuses tekkinu minu hingepaelad vibreerima lõi. Film lõppes ja tiitritele taustaks kõlas veel üks lugu. Kummaline küll, kõiksugu häirivad viivised ja faasinihked olid korraga kadunud ja muusika kõlas oma terviklikus ilus. Inimesed saalis tõusid püsti ja tormasid välja. Kas tõesti oli kõikkidel nii kiire, et viimast lugu, eriti veel just muusikana tajutavat polnud enam aega kuulata. Või oli see ehk lambakarjalik refleks. Tormata, ikka tormata, vaevumatta mõtlema kas tormamisel ikka ka mingi sisuline tähendus on ja kas seetõttu ehk midagi tõeliselt ilusat maha ei magata.Koju jõudnud panin klapid kõrva ja kuulasin U2-e.
Isuga.
Nälg oli ju.