laupäev, 25. oktoober 2008

Ämblik arvutil



Üks ämblik jooksis mööda kuvarit. Üritasin teda siis pildi peale saada. Tema aga polnud üldse koostööaldis. Kord varjus raami taha, kord peitis jalad häbelikult kõhu alla niiet polnud üldse aru saada, on see ämblik või kärbes. Kuni lõpuks peatus sobivas poosis. Üks jalg n-il, teine e-l. Ma polnud ka papist poiss, tegin klõpsu ära , naksti.

reede, 17. oktoober 2008

Ajaleht

Kortsutan lehti känkrasse. Leht lehe haaval. Küll on palju lehti ses ajalehes. Vanasti oli ajalehes kaks poolt ja kogu lugu. Nojah, vanasti oli ju poes kaks sorti vorsti ja ka kogu lugu. Aga nüüd näe, muudkui kortsuta, leht lehe haaval. Osad lehed on säravate klantspiltidega. Ilusad. Küll hästi ei põle, aga ilusad. Vanasti ei olnud ajalehepildid nii ilusad, aga noh, elu ju ka ei olnud nii ilus. Või mis. Eks see ole vaieldav. Kellegil on elu ilus igal ajal. Kellegil on elu vilets ka lossis kes kulda ja karda. Palju ilusaid asju on küll poes. Oleks vaid raha. Kortsutan aina lehti känkrasse. Niisama ajalehte tulehakatuseks ahju pista pole kasu. Ei saa tuld üles. Ei siis muud kui ikka kortsutan. Küll on palju lehekülgi. Igal lehel mitu lugu ja pilte ka paras posu. Iga loo on keegi valmis kirjutanud, pannud sellesse oma mõtteid ja maailmanägemusi. Loogikat ja teadmisi. Veel on lehes suure ilma uudiseid ja koomikseid. Ilmateateid ja kuulutusi. Nii palju sõnu. Igal sõnal on mingi tähendus ja seos kogu jutuga. Keegi on kõik need jutud valmis kirjutanud. Sõna sõna haaval, mõte mõtte haaval. Ma pole seda lehte lugenud. Ma pole piltegi vaadanud. Mina kortsutan lehed känkrasse ja topin ahju. Siis tõmban tikku ja panen ajalehe põlema.

laupäev, 4. oktoober 2008

Vaimsus ja intelligentsus 2 e. akna taga on maailm


Kui eelmist juttu kirjutasin oli minus olemas teadmine, et vaimsus ja intelligentsus kui vastandid peaksid omavahel terviku moodustama küll olemas, tunnetust aga ei olnud. Nüüd on see siis tulnud.
Kui oleme ruumis millel on aken ja sealt aknast välja vaatame, näeme seal maailma kõikide tema omavaheliste seostega. Sõltub meie teadmistest, kas see mida aknas näeme, ka meie arusaamisesse jõuab. Kui väljas toimuv on meie jaoks täielik abrakatabra, ega me siis ei mõista toimuvast mitte muhvigi. Kuid isegi kui mõistame nähtavast ainult osa, võime siiski näha, et kõik toimuv on omavahelises seoses. Igal teol on tagajärg kogu aknataguses maailmas toimuvale. Kui aga ignoreerime akna olemasolu ja elame nii nagu ruum olekski kogu maailm, võime oma tegusid vaadelda kui eraldi sündmusi, mis ei oma seost üldise maailmaga.


kolmapäev, 1. oktoober 2008

Vaimsus ja intelligentsus


Ehk olete kohanud toda kes seltskonnas vaimukusi pillub. Enamasti loogikaga vähe seost omavaid, tabamatult hetkereaalsusega seotud olevaid, tihti tagantjärele vaadates totakaidki, kuid siiski antud hetkes ja olukorras nii pööraselt naljakad asju pole kuidagi võimalik süstemaatilise mõttetööga saavutada. Nad lihtsalt tulevad..ise.. või siis ei tule. Ei ma siin püüa kuidagi teemat naljaks keerata. Vaimsuse näidete otsimisel jäi esimesena silma just see. Huumorisoon. Mitte see, kus naljad on enne anektoodiraamatust välja otsitud, pähe õpitud, veidi esinemistki lihvitud, vaid just need mis tulevad kui õhust, kõhtu naerust kõveraks väänates.

Vaimsus ja intelligentsus. Mis on mis. Kuipalju on neist kirjutatud ja kuipalju tuleb veel . Ju on need tüübid veidi edevavõitu, millest muidu niipalju tähelepanu. Ja näe, ei suuda mina ka kuidagi kõrvale jääda. Lausa kisub nägemust oma väikesest seisukohast kirja panema.
Tihti näen vaimsust ja intelligentsi omavahel segamini aetuna. Umbes samuti nagu pahatihti juhtub füüsikaliste terminitega kaal ja mass. Kaalust saame aimu tänu gravitatsioonile. Kaal maal on erinev kaalust kuul. Massist saame aimu kui püüame keha liikumise suunda või kiirust muuta. Kaaluks on vaja taustsüsteemi. Massi mõiste on kehas eneses. Mmm. Üsna ühtemoodi vaimsuse ja intelligentsiga. Intelligentsiks on vajalik keskkond kus teadmisi hoida ja levitada. Vaimsusele avanemine toimub inimese sees. Sageli öeldakse veidi kohtlase inimese kohta et ta on vaimust vaene, ehki tema vaimul pole häda midagi. Tema intelligentsus on see mis on kesine. Vahel öeldakse kellegi kohta et ta on vaimse töö tegija, ehki vaimsust pole sel inimesel ollagi. Kogu tema üliarenenud intelligentsus aga on tal ka kasutuses vaid teiste arvelt rikastumiseks. Intelligentsus saab võrdselt hakkama nii hea kui kurja teenimisega. Mõtlesin tükk aega kas vaimsus saab olla kurjuse teenistuses. !? Mõttesse tuli alandamine. On see ju ühe inimese püüe olla vaimselt üle teisest inimesest. Siiski on näiline üleolek sisuliselt vaid illusioon. Olgu tegu siis väikese poisi kiusamisega suurema poolt, või ühe rahvuse või maailmavaate domineerimisega teiste üle. Vaimselt kõrgemale pääseb vaid see kes teeb seda enda ülendumise läbi. Või oskab keegi ehk tuua näite vaimsusest kurjuse teenistuses? Mina ei osanud.Tundeid ja emotsioone selleks või teiseks liigitada pole üldse lihtne. Kuna nende tekkepõhjusteks on iha ja hirm, ehk teisisõnu teadmine meeldivast või ebameeldivast aistingust, liigitaksin mina nemad intelligentsuse alla. Vaimsuses ei teki sümpaatiat või antipaatiat. Vaimsus lihtsalt on. Kui ka mingi eufooriline meeldivustunne peakski tekkima, on tavaliselt tegemist vaimsuseks maskeerunud, kurjade kavatsustega intelligentsusega. Seda osa siin uuesti üle lugedes märkasin, et üsna mitu korda olen intelligentsust seostanud kurjusega. Tahaksin siis veel öelda, et intelligentsus on see, mis võimaldab meil koguda ja säilitada tarkusi mis saavutatud enne meid ja oma mõttetöö vilja edasi anda järgnevatele põlvedele. Intelligentsuse läbi muutume maailma üllatunuld ja imestunult vaatavast vasikast, sellest maailmast teadlikuks ja seeläbi ka osaliseks olevaks inimeseks.
Egas ma end eriti intelligentseks pidada saa. Haridus ainult kesk- eri ja teadusliku kirjanduse lugemus ka väike. Valgustatust või selle lähedast meditatiivset kirgastumist ka saavutanud ei ole, ehki igapäevane mediteerimine on mind keskmisest eestlasest vaimsusele kindlasti palju lähemale toonud (vabandage mu kiitlemist, püüan olukorda selgitada). Küll aga olen seisukorras millest enamus maailma elanikkonnast saab ainult unistada. Tasakaal. Paljud on vaimselt väga arenenud, kuid neil puudub ratsionaalne külg. Paljud on rabavalt ratsionaalsed, kuid masendavalt vaimutud. Aga... jäin endast jutustama. Kõigepealt peaksin ikka ütlema mis on mis.

Intelligentsus tarkvara, vaimsus raudvara. Intelligentsus on teadmised, vesi, mis pidevas liikumises, ühest olekust teise muutumises. Sünnime teadmisteta ja kogu elu saama neid juurde. Tõde, mis ühes arenguetapis, mingi hulga teadmiste juures on ühesugune, on mingis teises eluetapis juba teistsugune. Lapsena on liivakoogid maiuspala, täiskasvanuna ainult hunnik peenikest kivimit. Vaimsus on sündides kohe kaasas. Ühe pere vennad õed on küll sarnase kasvatuse ja teadmistega, kuid erineva vaimse mustriga. Avatust vaimsusele võime elu jooksul arendada, kuid võime seda ka kaotada. Meie endi teha. Ühendust vaimsusega võiks iseloomustada kui mustrit. Mõnel inimesel on mustriks vaid üks kaks valget täpikest, mõnel on muster enamasti valge vaid üksikute tumedate kohtadega. Täielikult valgena pole enam põhjust inimeseks olla.Lääne tsivilisatsioon kipub samastama mõtlemist intelligentsusega, kuid mumeelest pole see nii. Mõtlemine pole ainult informatsiooni omamine ja töötlemine. Kui puudub vaimne taustsüsteem, muutume kaoseks, kurjuseks. Armastus, empaatia, eetika pole informatsioon. Neid ei saa sõnastada, süstematiseerida, õppida. Neile saab avaneda kas vähemal või suuremal määral. Nad ei ole muutuvad suurused nagu on informatsioon mis kui lumepall veeredes aina suuremaks kasvab. Nende olemasolu ei saa eirata. Noh, jah, võib muidugi proovida, kuid tagajärjed on sama kohutavad kui mägedes ronides püüda eirata gravitatsioooni. Mägedes kukkudes hukkub füüsiline keha, eetikat eirates hukkub vaimne. Lõpptulemus on mõlemal juhul traagiline. Igasugused püüded kasutada vaimsuse tunnetamiseks intelligentsust (mõtlemisvõimet), ei vii sihile. Seepärast võivad ilmingud vaimsetest kogemustest intelligentsele (teaduslikule) mõtlemisele tunduda täielik jura. Kõik vaimsusele suunatud tegevused, olgu see uskliku tee jumalani, valgustust mediteeriv askeet või loominguliseks sähvatuseks valmistunud kunstnik, kõik ütlevad kui ühest suust. Ära mõtle, avane. Kogu elu intelligentsuse raamistikus elanud inimesele võib ju tunduda, et kõik on ju õige. Elu on olnud huvitav ja täisväärtuslik. Elu on olnud naudingute (maitsmis-, omamis-, mõtlemis-, võimu-, kunstiliste-, seksuaalsete- naudingute) kogum. Kuid kuis saakski tunnetada seda millest oled ilma olnud, millest sul pole vähimatki aimu. Tagajärgi eetika taandamisest informatsiooniks (reeglistiku kogumiks) võime igapäevaselt näha. Avalikkuse ees teeme ühtesid tegusid, kui keegi ei näe, hoopis teisi. Kui teame, et keegi meie tegudest teada ei saa, võime eetika reeglistikust loobuda ja juhinduda omakasust. Eetikat ei pea järgima juhul kui on üleolekuks piisavalt palju võimu. Vaimsusega kontaktis oleva inimese jaoks on eetika absoluutne suurus. Saab keegi teada või ei saa. Näeb keegi või ei näe. Tugevaga koos või nõrgaga, targa või rumalaga, eetika on ikka muutumatu. Intelligentsus on suhteline nagu vulisev vesi. Vaimsus on absoluutne nagu tahke maa. Elu eksistentsiks on vajalikud mõlemad.

Probleemid on elu igapäevane koostisosa. Kel neid pole, sel ilmselt pole neid enam vaja. Tõenäolisem küll on et probleemid on hästi teiste, ja oh hullu, enda eest, hästi ära peidetud. On üsna tavaline et sama probleem erinevates väljendusvormides saadab inimest kogu elu. Kui inimene ka intelligentsuse poolest areneb, jääb probleemi olemus pahatihti samaks. Juhtub, et inimese lapsepõlve tumestab vanema(te) alkoholism. On üsna tavaline, et ka kaasa on alkoholiprobleemiga, või keegi teine lähedane/oluline inimene. Juhtub, et inimene sünnib perekonda kus valitseb totaalne armastuse defitsiit. Kogu elu käib käskude ja keeldude järgi. Kuid ka täiskasvanuna on probleem sama. Suhted armastatu või lastega on samuti armastuse defitsiidiga. Kuigi inimene seda ise mõistab ja kogu hingest püüab armastust saavutada, kipub asi ikka ühel või teisel põhjusel viltu minema. Esmapilgul võib tunduda et tegu on väliste, inimesest sõltumatute põhjustega, kuid siiski mitte. Väljendaksin selle nähtuse olemust kujundlikult vahenditega: intelligentsus- vesi, vaimsus tahke maa. See kuidas vesi liigub sõltub maastiku kujust. Vee kogus võib küll muutuda, kuid kui maastik on selline mis jätab suured alad kõrbe meelevalda, või moodustuvad seisva veega roiskuvad veekogud, jääb olukord samaks. Probleemi kordumise vältimiseks on vaja eelkõige muuta maastikku. Muidugi ka vee kogus on oluline. Minu väljendus siin on ainult kujundlik ega ole otseselt ülekantav kõikides detailides, kuid põhimõte on umbes sama. Saatuse muutmiseks on vaja muuta vaimsuse mustrit. Muidugi veel parem, avaneda vaimsusele täielikult. Kuid olgem realistid. Võibolla mõnes järgmises elus.
Haigused tulevad sama süsteemi järgi. Takistused ja tühikud vaimses mustris jätavad keha mõned osad "energiata", või jääb see sinna seisma ja roiskuma. Halb ravitseja liigutab "energiat" ja vaevused kaovad, küll ainult ajutiselt. Hea ravitseja annab haigele võimaluse tunnetada takistusi "energia" liikumisel. On küll haige enda teha need takistused ka kõrvaldada.Lugesin hiljuti raamatust kannatuse olemusest: Kannatus on hea, see paneb meid tegutsema olukorra muutmiseks ja seeläbi arenemiseks. Kannatuse omaks võtmine n. ö. oma risti kandmiseks muutmine on halb. Siis oleme leppinud kannatust põhjustava olukorraga ja ei püüagi enam muutuda ega areneda.

Lastekasvatus on osa elust kus me kõik, haridusest ja sotsiaalsest staatusest sõltumatult kujundame inimkonna arengut. On ju tänased lapsed homsed täiskasvanud. Kui püüame määrata lapse hetke intelektuaalset arengut ja sellele vastavalt teda õpetada ja arendada. Kas püüame sama teha ka vaimsusega? Kas püüame lapse vaimsust hoomata ja lasta tal kokku puutuda just nende probleemidega mis vaimsuse puudujääkidest johtuvad. Juhtusin kord, ise just vaimsuse üle mõtiskledes, nägema mingi filmi reklaami, kus suur kiri "alla 15- aasta keelatud" üle. Siis sain arusaamise, et intelektuaalsust antaksegi inimesele niimoodi et algul pole midagi, siis ikka rohkem ja rohkem. Osa asju sobib teada alla 15 aasta vanuselt, osa asju 21 aastaselt, osa ehk 50-neselt. Et maailm polegi intelektuaalselt kohe tervikuna tajutav, vaid nagu keha kasvab suuremaks, siseneb inimene ka intelektuaalsesse maailma järjest kasvavas funktsioonis. Seevastu vaimsesse olemisse astub inimene kohe sündimisel kogu oma olemisega sisse. Lapse armastusvõimelt on täiskasnuil palju õppida.

Looming ilma vaimsuseta on toodang. Olen vahest kuulnud raadiost muusikalist toodangut. Kõik on täpselt paigas. Helikõrgused hertsilise täsusega, rütm ei eksi sekundi kümnendikugi, harmoonia täpselt sobitatud valemite järgi. Kõik on täpselt paigas ja õige tonaalsusega. Kuid, konserv mis konserv. Pikemal kuulamisel ajab südame läikima. Samas tehakse lugu kehva helitehnika ja veidi häälest ära kidradega. Lauludki naiivsed ja meloodialt lihtsakoelised. "She loves you, jee, jee, jee." Kuid ometi üle planeedi miljardite meeltesse süübinud. Mis on pop- laulukese fenomen. Maailmakuulsad lood on ju küllalt lihtsad ja labased, kuid on neis mingi.. säde. Ma mõtlen, see on vaimsus. Olgu siis muusika, kirjanduslik lugu, maalitud pilt, või tantsuline liikumine. Kõiksuse harmoonia pandud meeltega tajutavasse vormi.
Armastus kui kahe inimese vaheline tunne võib ka olla nii intelektuaalne kui vaimne. Kas olukord kus armastuse all mõistetakse vajadust olla armastatuga koos, jagada iga hetke, puudutust või pilku, samas olles pimedad armastatu tegeliku olemuse vastu, pole mitte, vabandage väga, teadmine armastatu omamisest. Piir armastuse intelektuaalsuse ja vaimsuse vahel on vist päris udune, kuid arvan, see on kuskil seal kus hakatakse tunnetama armastatu vaimset mustrit.

Blogimaailm on hea keskkond vaimsusele avanemiseks. Küll väljendusvahendite poolest vaene, on siin silmast silma suhtlusest erinevalt võimalus vaadata otsa eelkõige iseenda sisekaemusele. Blogimaailma suhtluski pole niivõrd teadmiste vahetus (kui see pole taotluslik), kui ühise vaimse välja loomine. Arenemine toimub enda sees ühise vaimse välja toel. Ise olen küll leidnud endas arusaamisi mis just sel moel tulnud on.

Vaimsus on nagu ruum mõtete jaoks. Kui ruum on väike ja sopiline, saavad ka mõtted olla vaid väiklased ja üksteisest tühjusega eraldatud. Kui ruum on suur ja avar, on ka mõtted täielikumad ja paremas omavahelises seoses.