kolmapäev, 1. oktoober 2008

Vaimsus ja intelligentsus


Ehk olete kohanud toda kes seltskonnas vaimukusi pillub. Enamasti loogikaga vähe seost omavaid, tabamatult hetkereaalsusega seotud olevaid, tihti tagantjärele vaadates totakaidki, kuid siiski antud hetkes ja olukorras nii pööraselt naljakad asju pole kuidagi võimalik süstemaatilise mõttetööga saavutada. Nad lihtsalt tulevad..ise.. või siis ei tule. Ei ma siin püüa kuidagi teemat naljaks keerata. Vaimsuse näidete otsimisel jäi esimesena silma just see. Huumorisoon. Mitte see, kus naljad on enne anektoodiraamatust välja otsitud, pähe õpitud, veidi esinemistki lihvitud, vaid just need mis tulevad kui õhust, kõhtu naerust kõveraks väänates.

Vaimsus ja intelligentsus. Mis on mis. Kuipalju on neist kirjutatud ja kuipalju tuleb veel . Ju on need tüübid veidi edevavõitu, millest muidu niipalju tähelepanu. Ja näe, ei suuda mina ka kuidagi kõrvale jääda. Lausa kisub nägemust oma väikesest seisukohast kirja panema.
Tihti näen vaimsust ja intelligentsi omavahel segamini aetuna. Umbes samuti nagu pahatihti juhtub füüsikaliste terminitega kaal ja mass. Kaalust saame aimu tänu gravitatsioonile. Kaal maal on erinev kaalust kuul. Massist saame aimu kui püüame keha liikumise suunda või kiirust muuta. Kaaluks on vaja taustsüsteemi. Massi mõiste on kehas eneses. Mmm. Üsna ühtemoodi vaimsuse ja intelligentsiga. Intelligentsiks on vajalik keskkond kus teadmisi hoida ja levitada. Vaimsusele avanemine toimub inimese sees. Sageli öeldakse veidi kohtlase inimese kohta et ta on vaimust vaene, ehki tema vaimul pole häda midagi. Tema intelligentsus on see mis on kesine. Vahel öeldakse kellegi kohta et ta on vaimse töö tegija, ehki vaimsust pole sel inimesel ollagi. Kogu tema üliarenenud intelligentsus aga on tal ka kasutuses vaid teiste arvelt rikastumiseks. Intelligentsus saab võrdselt hakkama nii hea kui kurja teenimisega. Mõtlesin tükk aega kas vaimsus saab olla kurjuse teenistuses. !? Mõttesse tuli alandamine. On see ju ühe inimese püüe olla vaimselt üle teisest inimesest. Siiski on näiline üleolek sisuliselt vaid illusioon. Olgu tegu siis väikese poisi kiusamisega suurema poolt, või ühe rahvuse või maailmavaate domineerimisega teiste üle. Vaimselt kõrgemale pääseb vaid see kes teeb seda enda ülendumise läbi. Või oskab keegi ehk tuua näite vaimsusest kurjuse teenistuses? Mina ei osanud.Tundeid ja emotsioone selleks või teiseks liigitada pole üldse lihtne. Kuna nende tekkepõhjusteks on iha ja hirm, ehk teisisõnu teadmine meeldivast või ebameeldivast aistingust, liigitaksin mina nemad intelligentsuse alla. Vaimsuses ei teki sümpaatiat või antipaatiat. Vaimsus lihtsalt on. Kui ka mingi eufooriline meeldivustunne peakski tekkima, on tavaliselt tegemist vaimsuseks maskeerunud, kurjade kavatsustega intelligentsusega. Seda osa siin uuesti üle lugedes märkasin, et üsna mitu korda olen intelligentsust seostanud kurjusega. Tahaksin siis veel öelda, et intelligentsus on see, mis võimaldab meil koguda ja säilitada tarkusi mis saavutatud enne meid ja oma mõttetöö vilja edasi anda järgnevatele põlvedele. Intelligentsuse läbi muutume maailma üllatunuld ja imestunult vaatavast vasikast, sellest maailmast teadlikuks ja seeläbi ka osaliseks olevaks inimeseks.
Egas ma end eriti intelligentseks pidada saa. Haridus ainult kesk- eri ja teadusliku kirjanduse lugemus ka väike. Valgustatust või selle lähedast meditatiivset kirgastumist ka saavutanud ei ole, ehki igapäevane mediteerimine on mind keskmisest eestlasest vaimsusele kindlasti palju lähemale toonud (vabandage mu kiitlemist, püüan olukorda selgitada). Küll aga olen seisukorras millest enamus maailma elanikkonnast saab ainult unistada. Tasakaal. Paljud on vaimselt väga arenenud, kuid neil puudub ratsionaalne külg. Paljud on rabavalt ratsionaalsed, kuid masendavalt vaimutud. Aga... jäin endast jutustama. Kõigepealt peaksin ikka ütlema mis on mis.

Intelligentsus tarkvara, vaimsus raudvara. Intelligentsus on teadmised, vesi, mis pidevas liikumises, ühest olekust teise muutumises. Sünnime teadmisteta ja kogu elu saama neid juurde. Tõde, mis ühes arenguetapis, mingi hulga teadmiste juures on ühesugune, on mingis teises eluetapis juba teistsugune. Lapsena on liivakoogid maiuspala, täiskasvanuna ainult hunnik peenikest kivimit. Vaimsus on sündides kohe kaasas. Ühe pere vennad õed on küll sarnase kasvatuse ja teadmistega, kuid erineva vaimse mustriga. Avatust vaimsusele võime elu jooksul arendada, kuid võime seda ka kaotada. Meie endi teha. Ühendust vaimsusega võiks iseloomustada kui mustrit. Mõnel inimesel on mustriks vaid üks kaks valget täpikest, mõnel on muster enamasti valge vaid üksikute tumedate kohtadega. Täielikult valgena pole enam põhjust inimeseks olla.Lääne tsivilisatsioon kipub samastama mõtlemist intelligentsusega, kuid mumeelest pole see nii. Mõtlemine pole ainult informatsiooni omamine ja töötlemine. Kui puudub vaimne taustsüsteem, muutume kaoseks, kurjuseks. Armastus, empaatia, eetika pole informatsioon. Neid ei saa sõnastada, süstematiseerida, õppida. Neile saab avaneda kas vähemal või suuremal määral. Nad ei ole muutuvad suurused nagu on informatsioon mis kui lumepall veeredes aina suuremaks kasvab. Nende olemasolu ei saa eirata. Noh, jah, võib muidugi proovida, kuid tagajärjed on sama kohutavad kui mägedes ronides püüda eirata gravitatsioooni. Mägedes kukkudes hukkub füüsiline keha, eetikat eirates hukkub vaimne. Lõpptulemus on mõlemal juhul traagiline. Igasugused püüded kasutada vaimsuse tunnetamiseks intelligentsust (mõtlemisvõimet), ei vii sihile. Seepärast võivad ilmingud vaimsetest kogemustest intelligentsele (teaduslikule) mõtlemisele tunduda täielik jura. Kõik vaimsusele suunatud tegevused, olgu see uskliku tee jumalani, valgustust mediteeriv askeet või loominguliseks sähvatuseks valmistunud kunstnik, kõik ütlevad kui ühest suust. Ära mõtle, avane. Kogu elu intelligentsuse raamistikus elanud inimesele võib ju tunduda, et kõik on ju õige. Elu on olnud huvitav ja täisväärtuslik. Elu on olnud naudingute (maitsmis-, omamis-, mõtlemis-, võimu-, kunstiliste-, seksuaalsete- naudingute) kogum. Kuid kuis saakski tunnetada seda millest oled ilma olnud, millest sul pole vähimatki aimu. Tagajärgi eetika taandamisest informatsiooniks (reeglistiku kogumiks) võime igapäevaselt näha. Avalikkuse ees teeme ühtesid tegusid, kui keegi ei näe, hoopis teisi. Kui teame, et keegi meie tegudest teada ei saa, võime eetika reeglistikust loobuda ja juhinduda omakasust. Eetikat ei pea järgima juhul kui on üleolekuks piisavalt palju võimu. Vaimsusega kontaktis oleva inimese jaoks on eetika absoluutne suurus. Saab keegi teada või ei saa. Näeb keegi või ei näe. Tugevaga koos või nõrgaga, targa või rumalaga, eetika on ikka muutumatu. Intelligentsus on suhteline nagu vulisev vesi. Vaimsus on absoluutne nagu tahke maa. Elu eksistentsiks on vajalikud mõlemad.

Probleemid on elu igapäevane koostisosa. Kel neid pole, sel ilmselt pole neid enam vaja. Tõenäolisem küll on et probleemid on hästi teiste, ja oh hullu, enda eest, hästi ära peidetud. On üsna tavaline et sama probleem erinevates väljendusvormides saadab inimest kogu elu. Kui inimene ka intelligentsuse poolest areneb, jääb probleemi olemus pahatihti samaks. Juhtub, et inimese lapsepõlve tumestab vanema(te) alkoholism. On üsna tavaline, et ka kaasa on alkoholiprobleemiga, või keegi teine lähedane/oluline inimene. Juhtub, et inimene sünnib perekonda kus valitseb totaalne armastuse defitsiit. Kogu elu käib käskude ja keeldude järgi. Kuid ka täiskasvanuna on probleem sama. Suhted armastatu või lastega on samuti armastuse defitsiidiga. Kuigi inimene seda ise mõistab ja kogu hingest püüab armastust saavutada, kipub asi ikka ühel või teisel põhjusel viltu minema. Esmapilgul võib tunduda et tegu on väliste, inimesest sõltumatute põhjustega, kuid siiski mitte. Väljendaksin selle nähtuse olemust kujundlikult vahenditega: intelligentsus- vesi, vaimsus tahke maa. See kuidas vesi liigub sõltub maastiku kujust. Vee kogus võib küll muutuda, kuid kui maastik on selline mis jätab suured alad kõrbe meelevalda, või moodustuvad seisva veega roiskuvad veekogud, jääb olukord samaks. Probleemi kordumise vältimiseks on vaja eelkõige muuta maastikku. Muidugi ka vee kogus on oluline. Minu väljendus siin on ainult kujundlik ega ole otseselt ülekantav kõikides detailides, kuid põhimõte on umbes sama. Saatuse muutmiseks on vaja muuta vaimsuse mustrit. Muidugi veel parem, avaneda vaimsusele täielikult. Kuid olgem realistid. Võibolla mõnes järgmises elus.
Haigused tulevad sama süsteemi järgi. Takistused ja tühikud vaimses mustris jätavad keha mõned osad "energiata", või jääb see sinna seisma ja roiskuma. Halb ravitseja liigutab "energiat" ja vaevused kaovad, küll ainult ajutiselt. Hea ravitseja annab haigele võimaluse tunnetada takistusi "energia" liikumisel. On küll haige enda teha need takistused ka kõrvaldada.Lugesin hiljuti raamatust kannatuse olemusest: Kannatus on hea, see paneb meid tegutsema olukorra muutmiseks ja seeläbi arenemiseks. Kannatuse omaks võtmine n. ö. oma risti kandmiseks muutmine on halb. Siis oleme leppinud kannatust põhjustava olukorraga ja ei püüagi enam muutuda ega areneda.

Lastekasvatus on osa elust kus me kõik, haridusest ja sotsiaalsest staatusest sõltumatult kujundame inimkonna arengut. On ju tänased lapsed homsed täiskasvanud. Kui püüame määrata lapse hetke intelektuaalset arengut ja sellele vastavalt teda õpetada ja arendada. Kas püüame sama teha ka vaimsusega? Kas püüame lapse vaimsust hoomata ja lasta tal kokku puutuda just nende probleemidega mis vaimsuse puudujääkidest johtuvad. Juhtusin kord, ise just vaimsuse üle mõtiskledes, nägema mingi filmi reklaami, kus suur kiri "alla 15- aasta keelatud" üle. Siis sain arusaamise, et intelektuaalsust antaksegi inimesele niimoodi et algul pole midagi, siis ikka rohkem ja rohkem. Osa asju sobib teada alla 15 aasta vanuselt, osa asju 21 aastaselt, osa ehk 50-neselt. Et maailm polegi intelektuaalselt kohe tervikuna tajutav, vaid nagu keha kasvab suuremaks, siseneb inimene ka intelektuaalsesse maailma järjest kasvavas funktsioonis. Seevastu vaimsesse olemisse astub inimene kohe sündimisel kogu oma olemisega sisse. Lapse armastusvõimelt on täiskasnuil palju õppida.

Looming ilma vaimsuseta on toodang. Olen vahest kuulnud raadiost muusikalist toodangut. Kõik on täpselt paigas. Helikõrgused hertsilise täsusega, rütm ei eksi sekundi kümnendikugi, harmoonia täpselt sobitatud valemite järgi. Kõik on täpselt paigas ja õige tonaalsusega. Kuid, konserv mis konserv. Pikemal kuulamisel ajab südame läikima. Samas tehakse lugu kehva helitehnika ja veidi häälest ära kidradega. Lauludki naiivsed ja meloodialt lihtsakoelised. "She loves you, jee, jee, jee." Kuid ometi üle planeedi miljardite meeltesse süübinud. Mis on pop- laulukese fenomen. Maailmakuulsad lood on ju küllalt lihtsad ja labased, kuid on neis mingi.. säde. Ma mõtlen, see on vaimsus. Olgu siis muusika, kirjanduslik lugu, maalitud pilt, või tantsuline liikumine. Kõiksuse harmoonia pandud meeltega tajutavasse vormi.
Armastus kui kahe inimese vaheline tunne võib ka olla nii intelektuaalne kui vaimne. Kas olukord kus armastuse all mõistetakse vajadust olla armastatuga koos, jagada iga hetke, puudutust või pilku, samas olles pimedad armastatu tegeliku olemuse vastu, pole mitte, vabandage väga, teadmine armastatu omamisest. Piir armastuse intelektuaalsuse ja vaimsuse vahel on vist päris udune, kuid arvan, see on kuskil seal kus hakatakse tunnetama armastatu vaimset mustrit.

Blogimaailm on hea keskkond vaimsusele avanemiseks. Küll väljendusvahendite poolest vaene, on siin silmast silma suhtlusest erinevalt võimalus vaadata otsa eelkõige iseenda sisekaemusele. Blogimaailma suhtluski pole niivõrd teadmiste vahetus (kui see pole taotluslik), kui ühise vaimse välja loomine. Arenemine toimub enda sees ühise vaimse välja toel. Ise olen küll leidnud endas arusaamisi mis just sel moel tulnud on.

Vaimsus on nagu ruum mõtete jaoks. Kui ruum on väike ja sopiline, saavad ka mõtted olla vaid väiklased ja üksteisest tühjusega eraldatud. Kui ruum on suur ja avar, on ka mõtted täielikumad ja paremas omavahelises seoses.

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Olen seda lugu vähemalt viis-kuus korda lugenud, küllap saab neid kordi veelgi enam olema, hästi kirjutatud ja suure südamega täidetud jutt nagu see on.

Üks korduv kujund jäi kiusama: vaimsus - maa, intelligentsus - vesi.
On ju nõnda, et maa suunab vett oma kujuga, kuid vool lihvib ka maad? Kui elu jooksul omandatu näitab ootamatuid võimalusi oma vaimsete põhimõtete muutmisel siis kas see on needus või õnnistus? On`s sünniga saadu alati õigeim või on mõnikord võimalik, et alles intelligentsi areng avab vaimsuse väravad nagu vool viib liiva kaljupinnalt?
Anna andeks, et jään anonüümseks.

Voldemar-August ütles ...

Andeks antud.
Vool viib liiva kaljupinnalt... Ma ka seda meelt et intelligentsus ja vaimsus pole vastanduvad vastandid vaid ühe terviku osad. Üks toetab üht ja teine teist.
Otsustamaks kas tegu on needuse või õnnistusega peaksime teadma kogu tõde. Nagu oma jutus püüdsin väljendada, suudab intelligentsus siiski haarata vaid osa tervikust. Vaimsusele täielik avanemine on ilmselt sama tõenäoline kui kogu olemasolevate teadmiste omandamine. Niiet ma mõtlen, on paratamatus et me kogu tõde ei tea ja teada ei saagi. See muidugi ei tähenda et me ei võiks sinna poole püüelda. Pole siin minu asi öelda kumb tee on õige. Küll aga püüan aru saada, mil moel need mõlemad asjad toimivad.
Kui kunagi saan absoluutselt targaks või saavutan valgustatuse, oskan anda juba täpselt õige vastuse. He- hee.

Aga mis asi on vaimne põhimõte? Kas see on ehk teadmine vaimsusest?

kaamos rules! ütles ...

Mu kujutlusis on vaimne põhimõte lihtsaimalt väljendatult mõistmine elamisest teiste keskel. Kui väikelapse elu keerleb tema enese vajaduste ümber, siis kasvades õpitu toob arusaamise oma tegude, ka mõtete tagajärgedest ning vallandab oskuse "südamega mõelda". Selle oskuse alged on (või siis mõnele inimesele ei ole) sünniga kaasa antud, aga kasutada me neid alati kohe ei mõista.
Kui õpitu vool on pinnad puhastanud ehk siis saame selles kivipinnas olevat tarkust lugeda.
Mis ei tähenda muidugi, et intelligentsi jõgi hoopis segaduse ja mudaga head mustrit ei mata.

Isegi pelk võimalus, et on olemas absoluutne tarkus tekitab minus hirmu. See teeb ju võimalikuks absoluutse jumalikkuse ja see omakorda jätaks meid vaba tahteta..?

Ah, mis ma ikka varjus olen. Anonüümsus ei meeldi mulle tegelikult. Tere!

Voldemar-August ütles ...

Tere, tere. Tõesti rõõm Sind näha...jah..he-he..näha..ma ikka ka.

Olen ka ikka mõelnud et empaatia ja armastus peaksid nagu mõlemad vaimsuse valdkonda kuuluma. Et lapses on olemas suurepärane võime armastada, kuid empaatiat pole nagu ollagi. Empaatia suhtes on tõesti nii, et nagu ütled: kasvades õpitu toob arusaamise oma tegude, ka mõtete tagajärgedest ning vallandab oskuse "südamega mõelda".
Sina nimetad seda: mõistmiseks elamisest teiste keskel. Mina nimetan seda vaimsuseks, ehk empaatiaks. Tundub küll mulle, räägime ühest ja samast asjast. Või mis?

Midagi on aga küll viltu selles minu arusaamises, et lapses on sündides kohe vaimsus kaasas. Ja kui empaatia on vaimsuse osa, ent lapses seda ometi pole. Siin on mul mingi valearusaam küll. Hm..

Oot ma proovin. Äkki on nii et lapses on küll empaatia olemas, ent kuna puudub intelligentsus, pole empaatial võimalik avalduda. Intelligentsus muutab eksisteeriva, kuid tajumatu empaatia tajutavaks.
Aga seda Sa vist siin just ütlesidki.

Oh, see sõnade virvarr muudab asja natuke segaseks küll. Kui seda juttu kirjutama hakkasin, oli mul eufooriline tunne, et oh, küll mul ikka on palju vaimsuse kohta öelda. Nüüd loen enda kirjutatut ja mõistan, kui mannetult see ikka on välja kukkunud. Just vaimsuse kirjeldamise osas. Hm, aga enda rumaluse mõistmine on juba suur tarkus iseenesest.

Veel mõtlen, et kujundid vaimsus- maa, intelligentsus- vesi, on mugavad olukorra kirjeldamiseks küll. Ent nagu natuke segavad ka. Mõte hakkabki mööda kujundeid käima, mitte asja enda järgi. Ah-noh, selline mõte lihtsalt.

See absoluudi jumalikkuse ja vaba tahte teema on ka huvitav, aga ehk teinekord, muidu läheb asi juba liiga segaseks.

kaamos rules! ütles ...

Su kirjutis on väga hea, sest see laseb mõttel edasi minna, mitte ei löö seina ette.
Lapses ON sündides tegelikult vaimsus kaasas - mina emana näen oma paljude laste näitel, et hoolimata peaaegu kaksikutena kasvamisest on ühele antud nii suur süda, et oma elu jaoks enam ruumi ei jää ja teine samas kõrval oskab elada oma hinge lõhkumata.
Et natuke nagu teoreemi tõestamine üheainsa näite varal..?

Muide -tänud liiva soovimise eest! Kulus ära. Siiani läheb tarvis!

Voldemar-August ütles ...

Teooria et blogimaailma ühine vaimne väli aitab kaasa arenemisele, on oma järjekordse tõestuse leidnud.
Aitäh kaamos rules!

Klaarika ütles ...

Aitäh! Ilusad ja õiged mõtted!

Eriti meeldis eetikast kõnelenud tekstiosa.

Ma tunnen alati kõhedust, kui puutun kokku inimestega, kes väidavad, et on vaimsed ja räägivad vaimsetest asjadest, aga ise söövad süütute loomade liha. Või siis need, kes mediteerivad, kuid ise mässitud kõriauguni kõige madalama maise seksuaalsuse võrkudesse, näiteks rikuvad abielu, osalevad rõvedates seksmängudes või on koguni homod.

Sinu tekst aitas mul enesesse vaadata ja vastas küsimusele, miks minus sellised tunded tekivad. Vaimsus ja eetika on absoluutsed. Inimene, kelle hing pole täiesti puhtaks saanud, ei ole kunagi vaimne. Puhtaks teeb inimese hinge puhas, madalast maisest seksuaalsusest vaba armastus, puhas elu ja armastus oma maa, pere ja laste vastu.

Palju on blogijaid, kes vaimsusest räägivad, vähe on aga neid, kes on ise vaimsed. Sina ja Tiiu olete ühed vähestest, kelle vaimseid sõnu ma usun.

Voldemar-August ütles ...

Klaarika, kardan et võin siinkohal Sulle pettumust valmistada. Minu meelest võib seksuaalsus olla ka tee vaimsusesse astumiseks. Minumeelest on meie endi teha, kas seks on labane või pühalik.

Algarv ütles ...

Käin aeg-ajalt seda lugu üle lugemas. Ikka pole veel nii kaugele jõudnud, et seda lõpuni läbi tunnetada. Ühest küljest nagu nõustuksin, aga teisest küljest kahtlen. Nagu ikka sõnadega, on küsimus selles, mis on nende taga. Sina vastandad intelligentsi ja vaimu. Põhjendad ära, miks see nii on. Usutavalt. Ometi ei ole ma nende sõnade taha ise sama sisu mõelnud. Ilmselt ei hakkagi mõtlema.

Kui ma ütlen kellegi kohta intelligentne inimene, siis pean mina silmas inimest, kes suudab orienteeruda maailma mitmekesisuses. Kellel on kaasa saadud tarkust kas koolidest, elukoolist või perekonnast. Tal on arusaamine ja mõistmine maailmas toimuvast.See on vaba lähenemine , kus halb ega hea ei ole üheselt määratud, vaid sõltub kontekstist. Nonii, kui siia katsuda nüüd panna see kuri intelligents, siis ilmselt kasutaks ma niisuguse inimese kohta teisi sõnu. Edukas, tark, majandusliku mõtlemisega jne. Vähemalt ei suutnud ma oma tutvusringkonnast leida inimest, keda ma oma (ebaselge)definitsiooni järele nimetaks intelligentseks, aga kellel oleksid need sinu poolt toodud halvad omadused nagu teiste alandamine või neist üle astumine. Minu jaoks käitub intelligentne inimene ka konkurentsi tingimustes väärikalt.

Vaimsus, see on veelgi ebamäärasem nähtus. Mina jagaks ta veel kaheks, hing ja vaim. Hingelisus, see on tundlikkus teiste inimeste ja loomingu tajumisel. Ja veel midagi, mis kestab võib-olla üle aja ja maise keha. Saatus, sinu põhiolemus. Hing võib haige olla, kui ta on vales kehas või valedes oludes. Vaimsus, see oleks ühest küljest vaimuannete olemasolu ja teiseks nende ülemaks pidamine praktilistest kaalutlustest. Mis ei tähenda ilmtingimata oma ande tasuta jagamist. Mõni vaimne inimene võib edukas olla ka majanduslikult, näiteks muusik või teadlane. See ei tee teda vähem vaimseks. Hing igatseb ilusat ja hääd, vaim on see, mis ei sure ka allsurumise või alanduse käigus. Sellised laused tulid mulle keelele, kui katsusin neid nähtusi konkretiseerida.

Katsusin siia oma nägemuse kirja panna, aga nagu öeldud, asi on toores. Minu jaoks isiklikult mängib paljude olukordade ja inimeste üle otsustamisel väga suurt rolli vaist või instinkt. Kuhu see veel paigutada? Segane värk.