neljapäev, 17. juuli 2008

Võibolla veidi veidrad.

Kord hääletasime firmapeolt koju. Aeg oli na hiline ja autosid liikus nii umbes üks iga kahe tunni takka, needki kinni ei pidanud. Üks kaubarong aga seisis seal suunaga Tallinna poole. Mõtlesime, mis siis ikka, küsija suu peale ei lööda ja ei löödudki. Linna sõitsime veduris. Milline vaade sealt avanes. Oo. Rööpad tundusid nii kitsad ja kaugel all. Hoidsime kramplikult toolist kinni, et kohe kohe läheb ümber. Ei läinud.
Teine rongiga seotud lugu juhtus vene kroonu ajal. Pidime kolmekesi sõitma peastaapi, nii umbes tuhande kilomeetri kaugusel. Seal aga on rongidega nii, et nad ei hiline mitte minutide või tundidega, vaid päevadega. No igav oli ja otsustasime ühe veini teha. No ühest sai kolm või neli, kesse enam mäletab. Ühel mehel oli seal mingi kohalik pruut, see ajas peale, et lähme sinna. Läksimegi. Pruut aga lasi sisse ainult selle ühe ja meie kahekesi ootasime terve öö õues. Vene talve neljakümnekraadises külmas kadus veinisoe kiiresti. Jumal tänatud sooja sineli eest, aga varbaid ründas külm niiet raksus. See on vist olnud minu elu kõige hullem öö mööda saata. Hommikul saime ikka rongi peale, aga raha oli ju eelmine päev kõik veini peale kulunud. Niiet olen sõitnud rongiga jänest nii umbes tuhatkond kilomeetrit.
Ja veel üks kroonulugu. Püssi nägime seal ainult korra. Kogu ülejäänud ajal olid kang, labidas, kellu ja muud tööriistad. No sai siis kord ka katust tõrvatud. Tõrva jaoks oli suur pütt, kuhu alla sai siis tuli tehtud. Kui tuli oli juba tükk aega põlenud ja tõrv ei tahtnud sugugi pehmemaks minna, otsustasime sinna sekka diiselkütust kallata, et vedelamaks läheks. Tõrvapütt aga oli kui purskeootel vulkaan. Kui olime nii paarkümmend liitrit ära kallanud, otsustas see vulkaan purskama hakata. Tulist kütust ja tõrva hüppas suure prahvatusega meile kaela. Mingi murdosa sekundi pärast plahvatas kõik see veel põlema. Huvitav et nägu ei saanudki eriti pihta. Käed ja selg aga olid tõrva täis. Kiirabis käidi autojuhi käest puhastamiseks bensiini toomas. Niiet, võib öelda: vene kroonu, vett ja vilet..., tuld ja tõrva ka.
See lugu juhtus siis kui liftimontöörina töötasin. Läksime ühe lifti korralist remonti tegema. Sel liftil jukerdas esimes korruse lüliti, niiet võtsime selle siis enne üles minemist maha, et alla tulles siis paneme uue lüliti. Sai siis ukselukud üle käidud, üleval liftiruumis sai releed puhastatud, koristatud ja muud tööd. No kõik valmis sõitsime liftiga alla. Kui suure kolksuga liftišahti põhjas seisma jäime, tuli kõikidele kohe meelde, nojah, esimese korruse lüliti sai ju maha võetud. Ei siis jäänd muud kui helistasime liftiavariise. Tulge appi, liftimontöörid on liftis kinni.
See lugu juhtus siis kui ehitaja olin. Tegime remonti soojal suvepäeval, higi voolas ojadena. Suur veekaotus ajas muidugi jooma. Võtsin siis pudeli ja suure januga kulistasin sealt ikka mitu suurt lonksu enne kui aru sain, et polegi vesi, hoopis ... nitrolahusti. Oh jeerum kus öökisin. Pärast oli veel terve ööpäev tunne nagu oleksin kaaneta värvipott.

5 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Ja selliste lugude peale nii vähenõudlik määratlus "Võibolla veidi veidrad"??? Võibolla??? Veidi??????
Armas aeg, inimene pärast selliseid ekstreemsusi veel hing kestas kinni hoida on saavutus omaette!
Muud ei mainigi, aga väljast tõrvatud ja seest lahustiga küüritud...aaaaaaahhhhhhhhhh.

Lõpuks veel nii rahulikult pajatatud lood, loen ja kohe ei saa arugi KUI teravad elamused need veel läbi elades võisid olla.

Voldemar-August ütles ...

See sinu mainitud küürimise määratlus oli väga kift. Naersin kohe.

Aga, võibolla et meestega üldse juhtub...

See sinu hüpe žiguliga oli ka ikka...

kukupai ütles ...

Oi jeerum, küll ma alles naersin! Hästi kirjutatud lood ja selge see, et ega siis vist naerutuju polnud, kui need juhtusid.
Rongiga seotud lugu on mul blogis pealkirja all "Lapsepõlve süütud, muretud mängud..." Vaata ja naera, kui viitsid.

toompeale ütles ...

tõesti-tõesti veidi veidrad.
natuke liiga karmid ka.
eriti tõrv ja nitrolahusti. need vist annavad siiamaani märku, et neid kummalisel moel tarbisid!

Voldemar-August ütles ...

Tõrvast on jäänud armid ainult seljale. Neid ise ju ei näe. Nitrolahusti kohta ei oska öelda. Kõhu sisse ka ei näe.