esmaspäev, 28. juuli 2008

Talupäevad Jänedal ehk kured korstna otsas.


Soojal suvepäeval laadal kauba müümine on palju rohkem puhkuse moodi kui päikeseleitsakus tööd teha vehkimine. Päris puhkust just välja ei anna, aga ikka parem kui mittemidagi. Inimesed sagivad kauplejate vahel nagu suur sipelgaränne. Jõudeolekust panevad mõttedki rändama. Jaaa, millegi uue väljamõtlemiseks peab inimesel ikka aega enda jaoks olema. Pidevalt elatise hankimise karusellis tiirleja suurt ei mõtle, ainult tegutseb. Eriti keerulistesse probleemidesse ei luba olukord jälle süüvida, nii käibki mõte rohkem kergemaid (kergemeelsemaid) radu. Seda enam et suur soojus on neiukeste ja naisukeste riietuse äärmuslikku minisse trüginud. Mingi range hääleke küll hoiatab et oled ju vana ja abielus ka veel, aga.. kussss..., ma ju ainult vaatan. Ja ega ma siis niii vana ka ei ole. Leian järjekordse tõestuse tõsiasjale, et väljanägemise kütkestavus ei olene sugugi vanusest. Mõni kuuekümnendates kortsus mutike näeb nii põrutav välja, et oi, oi. Pole siin tähtis riietus ega meikapi kvaliteet. Sisemine karisma loeb.

Kaks kurge on viinavabriku korstna otsas. Üks klõbistab nokka niiet kostub kaugelt üle võimendites võimendatud muusika ja tuhendepealise sumiseva inimkarja.

Igasugu paarikesi kõnnib mööda. Selliseid kus ülimalt mehelik mees tähtsalt sammu jagu eespool ja naine oma naiselikuses nagu järgi lohisemas. Ja selliseid, kus on võimalik väliste tunnuste põhjal küll mees ja naist eristada, kuid läbiv joon, ehk karakter on äravahetamiseni sarnane. Üldse tundub küsimus sellest, kas "sildistamine" on hea või paha, absurdsusena, sest vaata, inimesed panevad tavaliselt ise endale sildid külge. Lühikestes lühikestes püksikestes ja väljavupsamist vaevu takistavas pluusikeses, ohtra värvkatte all ägav neiuke lausa karjub sõnatul moel: olen saadaval, otsin paarilist. Laial taaruval sammul nagu pingviin, sätendavas maikasärgis, ainult kuklas lehviva juuksesalgu, kuldketi ja tätoveeringutega tüübist saab kohe aru, et "lai leht". Inimesed on "maailmast eemaletõmbunud", "üliasjalikud", "püüdlikult head", "püüdlikult hoolimatud" ja kõik see on nende ilmest, riietusest, kõnnakust, hoiakust üsna üheselt loetav. Kuid sama palju kui on "loetavaid" on ka "äraarvamatuid". Mitte et nad püüaks oma olemust kuidagi varjata, nad lihtsalt üldse ei ole pingutanud olema "keegi". Nad lihtsalt on.

Kõht on tühjaks läinud, vaatan kas saab midagi hamba alla osta. Mhh, osta tomat või osta pirukas. Hmm. Tomatist vaevalt suurt täidet saab, pirukas jälle na igavavõitu. Ostan tomati ja ei kahetse. Hamba all on tunda päikese ja tuule hõngu. Hmm, lööb kohe pilgu selgemaks.
Laada algul vaatasin, et ikka palju igasugu kräppi müüakse. Plastmassist säravaid vidinaid ja igasugu värgiga täidetud pudelikesu, tuubikesi. Mõtlesin, mis nad küll siia tulid, kes seda ostab. Aga, kui rängalt eksisin. "Kräpi" väljapanekute ees tungles tihedalt rahvast, aga tõeliselt väärtusliku käsitöö müüjad istusid enamus ajast igavlevalt niisama. Võibolla seepärast, et "toodete" müüjad olid reeglina oma ala meisrid, osates pugeda inimese loogikas peituvate, rahakoti avavate nupukesteni. Aga kuipalju sõnu selleks kasutati, nii palju sõnu. Võibolla siis on sõnad lihtsamini mõistetavad kui tõeliselt väärtusliku asja sõnum. Võibolla.

Nonii, piruka ostsin ikka ka.

Kõrvu jäi jupike juhuslikult kuuldud telefonikõnest. "ah, mul täiesti savi mis sellega teed". Sõna "savi" oli lauses nii rõhutatud, et oli paugupealt arusaadav, rääkijal on oma hoolimatuse esiletoomine vägagi oluline. Hiljem õhtupoole kohtasin seda "savi" seisundit veel mitmel korral, kus kambad noorukeid oma muusikat? mängides täielikult ignoreerisid teiste samal territooriumil viibijate kuulmisaistingute meeldivust või ebameeldivust, ebameeldivust ikka. Ju siis on "savi" ehk hoolimatus trendiks saanud.

Sain huvitava kogemuse käepigistusest. Kätega leiba teeniva mehena puudus mul siimaani kogemus, et oleks kellelegi käepigistuses "alla jäänud". Mitte pigistuse tugevuse poolest. Mõni pigistab mis kole, ehki aru on saada, tegelikult paneb ta viimast välja. Ka kergest käesurvest on aimata, mis käega ja mehega tegemist on. Niiet, Nopri talu peremehele jäin küll "alla".

Hmm, mis siis veel huvitavat juhtus. Ahaa. Istusin just igavledes toolil, kui üks väike, nii paari- kolme aastase rääkimiskogemusega tüdruk mööda kõndis ja mulle selge ja kõva häälega TERE hüüdis... oh-sa-jutt..., hea et ma toolilt alla ei kukkunud. Hea et taipasin ikka tere vastu ka kosta.



















































5 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Eelnevatel aastatel olin ikka sage laatade külastaja. Jäneda oli kohe kindlasti programmis.

Pöördvõrdeliselt "kräppi" lettide pikenemisega vähenes minu soov laatadele sõitmiseks. Ja nüüd ei käi enam üldse.

osaline ütles ...

Hii! Ja mina UNUSTASIN ära! Avastasin siis, kui pärast päevast marjakorjet rattaga 7 km piima järele vuranuna end keset rahvamöllu leidsin. Ehmatasin nii, et oma õpilaste näitusetöödki meelest läksid üle vaadata. Ja see õudne talupäevamuusika! Katsusin, et koju tagasi saan. Tegelikult tulnuks lehm osta. Kuhu see kõlbab, et külanaine naabermaakonnast piima toomas käib!

Algarv ütles ...

No mina tahaks kohe küsida, et mis asja sina teed ja müüd neil laatadel? Mul oli plaanis ju Tartu Hansapäevadel ka käia (jäi käimata), aga vaevalt me seal maalimüüjate juures trehvanud oleksime. Mis puutub maalidesse, siis laadal ma olen näinud küll ainult "rahva keskmisele maitsele vastutulevat" kraami. Või imelikke värvirapsimisi ilma sisemise tunnetuseta. Aga ega minu maitse pole standard.
Inimeste vaatamine ja neile oma mõtetes siltide otsimine on minu lemmiktegevus. See klassifitseerimine tavaliselt ei pea paika, kui inimesega lähemalt tutvud. Tibi või matsomees võib osutuda vägagi sisukaks inimeseks. See lihtsalt selline mõistatamismäng. Mõnes mõttes mängin seda mängu ka blogimaailmas, katsudes ära arvata, missuguse inimesega tegelikult tegemist on. Kindel on see, et päriselt saad inimest tundma alles väga pika aja jooksul Kui siiski, näiteks pikas abielus võib inimene sind ikka veel üllatada.

Voldemar-August ütles ...

Ma mõtlen, need on eraldi asjad. Inimene võib endale vabatahtlikult mingi "sildi" võtta või mitte võtta. Ja inimene võib endale sisukuse võtta või mitte võtta. Vabatahtlik värk. Aga laatadel käin enda tehtud puust mööblit müümas. Kui huvitab, võin lingi saata... aga sul ei ole profiilis e-maili.

Algarv ütles ...

Nüüd on.